Grandiakadeemia 2016

Selle ja eelmise aasta hea õpetamise grandi saajad kogunesid kaheks päevaks Käärikule. Ka eelmisel aastal toimus samalaadne üritus. Osaliselt oligi sarnane programm, Helsinki Ülikooli õpetamisakadeemia inimesed jagasid oma kogemusi. Muljetavaldav, milline on hea õpetamise maine ja milline on konkurents hea õpetamise grandile.
Palju oli ka oma ülikoolikeskset. Õppeprorektor Mart Noorma pidas sütitava kõne elu mõttest, ülikooli juhtimisest ja grandihoidja rollist selles kõiges.

Mulle meeldis, et koos olid erinevate valdkondade inimesed, kellel ühine idee - hea õpetamine on ülikoolis oluline. Lisaks on hea õpetamine ka endale põnevam kui nö tavaline õpetamine. Grupi mitmekülgsus on asi, mida olen viimase poole aasta jooksul rohkem väärtustama hakanud. Osaliselt seetõttu, et ülikooli struktuurireform on mind väga tugevalt sotsiaalteaduste kasti paigutanud ja kokkupuuteid "võõrastega" on vähemaks jäänud. Omasugustelt kuuled ikka ootuspäraseid asju ja õpid teatud mõttes vähem. Sellel koolitusel olid peamiselt Tartu Ülikooli õppejõud, aga üllatuslikult ka mõni Mainori inimene. Taas - väga värskendav.

Palju oli väiksemates gruppides töötamist, kus keskenduti igaühe uurimisprojektile. Usun, et kõik said uusi ja värskeid mõtteid või siis kirjandussoovitusi. Mina sain kirjandussoovitusi, sest mu uurimise esimene etapp ongi varasemate uuringutega tutvumine. Juba googeldasin ka, hiljem loen tähelepanelikumalt Gerald Grow õppimise tasemetest ning Ruth Benedicti häbi ja süü kultuuridest. Ühe värske mõtte sain ka - lisaks oma üüber-kvalitatiivsetele meetoditele võiks lugeda kokku, kellele kui palju pean tagasisidet andma enne kui korraliku töö saan (arvutiõpetuses aines tekstitöötlus on selleks parim materjal).
Kindlasti on alati hea ka lihtsalt oma projektist rääkida. Isegi kui tagasisidet ei peaks antama, tekib endal rääkimise käigus ideid ja sageli mingid hägused mõtted selginevad. Koolituse lõpus arutasime tulevasi (ühis)ettekandeid, publikatsioone, konverentsikülastusi; oma tegevusest laia maailma teavitamist, kolleegide innustamist jms.

Lisaks põhitegevusele oli seekord heameel ka selle üle kuidas vaim ja keha paralleelselt turgutust said.

Mõnel pausil tegime väiksemas ringis kohvitassiga kükke ja kerepöördeid (vestlust see kuidagi ei seganud), mõnel pausil tegime mingeid ägedaid venitusharjutusi, mõne õppetöö sessiooni sisse oli samuti aktiivseid tegevusi põimitud. Hästi vahva oli oma uurimisprojektist rääkida kõndides. Kahe-kolmekesi on see igati teostatav ja lisaks ka nauditav. Mõte töötab kuidagi erksamalt. Kohe meenus ka Steve Jobsi elulooraamat. Natuke loksutasime ka toolil istumise enesestmõistetavust - istusime ühe kolleegiga põrandal. Õhtul pärast õhtusööki viisin päris märkimiväärse hulga inimesi ümber järve kõndima. Kaks neist said ka kepid pihku (jah, mul on kaks paari alati kaasas). Enne sauna mängis üks seltskond rannavollet. Loomulikult käidi ujumas. Kõrvaleõikeks - eelmisel aastal ujusingi vaid üks kord ja seda Pühajärves. Seega, sel aastal olen juba kaks korda edukam olnud ja suvi pole õieti alanudki.
Isiklikku kavva lisasin 3 km jooksu enne esimese päeva õhtusööki ja 5 km pärast koolituse lõppu. Spordilaager on igaühe enda kätes :)
Kokkuvõttes oli mitmekülgselt nauditav koolitus.

Värske kartuli keetmine

Iga kord kui kahekesi kartuleid keedame, vaidleme, kas oli vaja külma või kuuma vette panna. Mõlemad veendunud oma seisukohas, sest niimoodi on ema õpetanud. Ma ei ole kindel, et me ise iga kord sama seisukohta kaitsenud oleme. Shvipsi ees Telliskivi tänaval on pisike isehakanud turg, kust ostsime hämmastavaid pisikesi nunnusid kukeseeni ja värsket kartulit. Kööki jõudes oli taas üleval igavene küsimus. On aeg. Kui juba õppimise ja õpetamise blogi on loodud, siis tuleb ka baasasjad selgeks õppida. Aitas nagu sellistel puhkudel ikka dr Google. Otsing viis usaldusväärse allikani nami-nami-ni ja nüüd on kõik selge. Vana kartul ligunegu ja pehmenegu külmas vees ja soojenegu tasapisi, värsket kartulit tuleks säästa pikast kurnamisest ja visata otse keevasse vette. Loodetavasti jääb nüüd igaveseks meelde.

Lõputööde grupijuhendamine

Brüsseli üritusest inspireerituna kutsusin läbi FB grupi KOV üliõpilasi, kes veel lõputööd kirjutavad või alustavad, kokkusaamisele. Selgitan võõrastele, et eriala on otsustatud sulgeda, mistõttu üliõpilasi pole enam kuigi palju alles jäänud.
Püüdsin juba FB postituses vihjata, millega tegu ja see paistis inimestele meeltmööda olevat. Pakkusin välja kolm aega. Täna toimuski esimene kohtumine. Loomulikult täiesti vabatahtlik. Kohale tuli kaheksa üliõpilast! Veidi liialdades tahaks hõisata, et ma ei teadnudki, et meil nii palju üliõpilasi veel on. See oli nii tore ja positiivne üllatus. Inimesed, kes on motiveeritud ja tahavad oma lõputöö kvaliteetselt kirjutada. Ei mingit vingerdamist ega põiklemist.
Olime koos ligi kaks tundi ja rääkisime veidi üldist juttu ja tulevikuplaane, aga peamiselt uurimisprobleemist. Kasutasin võtet, mida tegelikult sageli kasutatakse. Palusin paarides üksteisele oma töö uurimisproleemist rääkida ja ergutasin vastastikku küsimusi esitama. Näiteks küsimust "miks?" võib esitada täiesti suvalisel ajahetkel ja autor peab olema suutma vastama :) Edasi pidid paarilised oma kaaslase töö probleemist ka kõigile teistele rääkima ja teised esitasid küsimusi ning tegid ettepanekuid sõnastuse täpsustamiseks. Sellise harjutuse puhul ongi väärtuslik just kollegiaalne tagasiside. Kõik on ju samas olukorras, kõik peavad ka oma sõnastuse peale mõtlema. Kõik kommentaarid ja küsimused on tegelikult väärtuslikud kõigile, mitte ainult selle konkreetse töö autorile. Iga probleemi järel sai sõna autor, aga mitte selgituseks või parandamiseks vaid et kokkuvõte teha, mida neist kommentaaridest õppida ja mis järeldusi kaaslase poolt tehtud kokkuvõttest saab teha. Ootuspärane järeldus on, et sõnastust tuleb täpsustada, et lugejad/kuulajad sellest samamoodi aru saaks kui see mõeldud oli.
Minu hinnang on, et nii mõnigi töö sai sellest harjutusest kasu - nii küpsemad tööd lihvimise eesmärgil kui ka tooremad tööd, et õiges suunas liikuma hakata. Nagu arst peab esmalt panema õige diagnoosi, et õiget ravi pakkuda.
Emotsionaalsemast küljest tunnistan, et see kogemus oli mulle akadeemiliselt nauditav. Pagana hea on olla ruumis, kus ajud töötavad ja inimesed on motiveeritud ning targad. Jään huviga ootama meie järgmist kohtumist. Kui keegi üliõpilastest seda postitust loeb, siis järgmisel korral räägime eesmärgi ja uurimisküsimuste sõnastamisest ning hakkame ka meetodeid vaagima - millistele küsimustel milliste meetoditega kõige adekvaatsemaid vastuseid saab. Inspiratsiooni võib saada Moodles kui ilma sisselogimiseta otsida ainet "kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid". Seal on nii lugemismaterjalide soovitusi kui enamiku meie õppejõudude loengumaterjale nende endi lemmikmeetodite kohta. Enamikul on ka loenguvideo olemas, mida nt jalgpalli asemel vaadata :)

Juhtimise aine

Mulle meeldib avatud ülikoolis õpetada. Mitte, et ma ei oskaks oma nädalavahetustega midagi muud peale hakata, aga üliõpilased on seal hästi inspireerivad. Kõigil on mingi oma kogemus ja auditoorne õppetöö on alati huvitav. Alati on võimalik üksteiselt midagi õppida. 

Sellest siin tuleb postitus, mis pole huvitav kellelegi peale mu enda. Panen siia mõned asjad kirja, et kui kunagi jälle vaja mingeid kogemusi jagada, siis ei pea ainult oma mälule tuginema.

Aines Juhtimine oli auditoorses töös nii loenguelemente, grupitöid, videoklipikesi kui ka "nagu kallis ameerika koolitus" stiilis aktiivseid tegevusi. Nii ütles üks üliõpilane. Need aktiivsed tegevused õppisin Küprosel ise koolitudes. Tegelikult olen enamasti sellise šallallaa suhtes skeptiline, aga mõnikord ja mõõdukastes kogustes võib täitsa põhjendatud olla. Kuna kõik üliõpilased ei saa alati kohal käia, panin iga kohtumise lühikokkuvõtte Moodlesse kirja. Vat seda ma ei taibanudki küsida, kas kellelgi sellest abi oli. Tuleb uurida. Moodlet kasutasin ma ainult tugikeskkonnana. Mingit veebipõhist õpet ei olnud. Sinna lasin esitada kirjaliku kodutöö, mida Moodles on väga lihtne tagasisidestada. Hinnete tabelisse lisasin ka veerud kontrolltööde ja eksami tulemusteks. Seega kõik hinde komponendid on ühes kohas koos.

Hindamiseks oli kaks kontrolltööd, kirjalik kodutöö ja suuline eksam. Kontrolltööd olid testi vormis, faktiteadmiste kontrollimiseks ja mõnede teemade lühidalt selgitamiseks. Kodutöö oli ühe vabalt valitud teadusartikli põhjal. See on hea harjutus lõputööks. Ma olin väga-väga meeldivalt üllatunud, kui hästi see läks. Ma pole eales nii palju maksimumpunkte jaganud. Paaril üliõpilasel jäi kodutöö esitamata nii õigeks tähtajaks kui ka lubatud nädalase puhveraja jooksul (sel juhul on võimalik saada pooled punktid). Olin otsustanud, et kodutöö on eksamile pääsemise eelduseks, kontrolltööd aga mitte. Varem olid ka kontrolltööd eelduseks eksamile lubamiseks. Olen praeguse skeemiga rohkem rahul. Keegi ei jätnud kontrolltööd seepärast tegemata, et see kohustuslik polnud. Kontrolltöö oli hea võimalus ka eksamiks valmistuda. Õppida on ju niikuinii vaja. 

Suuline eksam on selles aines väga kohane. Pärast kontrolltöid ja kodutööd pole eksamil vaja niivõrd faktiteadmisi kontrollida kui üldist arusaamist asjadest. Suur rõhk on näidetel ja üldistamisoskusel. Ainult ühel üliõpilasel suuline eksam esimesel katsel ebaõnnestus. Ta oli tublisti õppinud, aga ei osanud selgitada ja näidetaga illustreerida. Teisel katsel oli kõik hästi. Suulisel eksamil püüdsin ära kuulata, mis üliõpilasel teema kohta öelda on; kui oli vaja, suunasin ja esitasin täpsustavaid küsimusi. Kui mõne vastusega hätta jäädi, andsin vihjeid, ent rõhutasin, et see on vihje :) Et oleks selge, et see pole enam kolme-punkti-vastus vaid kahe-punkti-vastus. Piltlikult. Kui vastuses liiga palju einult iseenda seisukohta kajastati, selgitasin, et see on eksam, mitte tööintervjuu ja palusin veidi laiemalt vastata. Näiteks kui oli küsimus juhtimisstiilidest ja nende seoses töörahuloluga. Mõni üliõpilane hakkas vastama puhtalt enda seisukohast a la autokraatiaga pole võimalik rahul olla. Siis pidin täpsustama, kas see on absoluutne või ikka osadele töötajatele sobibki kord ja selged korraldused paremini kui iseotsustamise võimalus. Enamasti saadi kohe vihjest aru ja korrigeeriti vastust. Üldiselt ma püüdsin teha nii, et üliõpilane saaks aru kui hästi tal vastamisega läks. Et eksamihinnet nähes ei oleks suuri üllatusi. Mõned üliõpilased olid märgatavalt närvis. Ma väga loodan, et suutsin neid toetada ja mitte veel hullemini närvi ajada.

Kokkuvõttes olen ise ainega väga rahul. Eile saatsin ka üliõpilastele tänava kirja ning palusin, et nad ÕISis põhjalikku tagasisidet annaks. Mõni vastas otsekohe ja andiski tagasisidet. Ülejäänud tagasisidet jään põnevusega ootama. Arusaadav, et üliõpilaste mätta otsast võivad asjad teisiti paista kui minu mätta otsast.

Brüsselist targemana tagasi

Hea õpetamise grandi taotluse kirjutamise käigus googeldasin igasuguseid asju, muuhulgas ka avaliku halduse õpetamise konverentse, koolitusi ja õppematerjale. Nii leidsingi konverentsi, millel paar päeva tagasi osalesin. Seekord kuulajana. http://www.eurotlc.eu
Kahe päeva jooksul jagati kogemusi, kuidas sotsiaalteadusi kõrgkoolides õpetada. Räägiti aktiivõppest, hindamisest, mängudest-simulatsioonidest, lõputööde ühisjuhendamisest.
Huvitavat oli palju, aga kõige tõenäolisemalt rakendan enda töös järgmisi asju. Aktiivõppe grupis tegime läbi ühe rühmaarutelude vormi. Misiganes selle nimi on, aga algul arutati ühes rühmas ja siis kõik pidid rühma vahetama ning eelmise rühma eest rääkima. Seda nimetati jig saw-ks. Mõte oli selles, et ilma käskimise ja kamandamiseta kuulati ja osaleti arutelus aktiivsemalt ning tähelepanelikumalt. Igaühest sai järgmises grupis oma teema ekspert. Lisaks hoiatati grupitööde eel, et kogu arutelu põhjal tuleb hiljem esitada kirjalik töö. Selgus, et osades ülikoolides pole tavaks grupitööde põhjal hindeid panna. Mõnes lausa keelatud. Igatahes selle võtte tundsin ära küll. Olen ka ise nii teinud. See on hea präänik neile, kes kohal käinud ja arutelus osalenud. Mina puudumise eest ei karista. Küll aga on iseseisvalt tunduvalt raskem ja ajakulukam õppida kui koos ja erinevaid aktiivseid võtteid kasutades.
Aktiivõppe grupist panin "kõrva taha" mõned lingid, mida hiljem lähemalt uurida:
http://activelearningps.com
http://teaching.eurea.sk
https://sites.google.com/site/psatlg/
https://sites.google.com/site/bisaltwg/
Üks paljudest omataolistest (eks ma püüan kunagi mõista, mis vahet neil on) https://www.polleverywhere.com. Võrdluseks see https://www.govote.at. Üks omapärane mõte oli, et üliõpilased võiks üksteise suulisi ettekandeid "polliga" hinnata.
http://www.nea.org/assets/docs/A-Guide-to-Four-Cs.pdf 
Erilist äratundmisrõõmu valmistas kui aktiivõppe jutlustaja Ian Manners rääkis üliõpilaste tagasisidest kursusele. Et muidu kõik hästi ja üliõpilased rohkem rahul kui klassikalise õpetamise puhul, aga oli ka neid, kes panid pahaks õppejõu "passiivset" rolli. Aaaaaa! ma olen ka sellist tagasisidet saanud kui tegin enda arvates väga põhjaliku ja korraliku veebitoe :) Igatahes inspiratsiooniks: “She Didn’t Teach. We Had to Learn it Ourselves.” 
Veel linke: 
https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/skills-jobs 
http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=1223&langId=en 
Veel tahan proovida ühisjuhendamist. Seda saab teha mitut moodi, aga selline grupiga oma edusammude jagamine ja üksteisele tagasiside andmine, nagu mul mõttes, on kindlasti teistsugune kui individuaaljuhendamine. Tean, mu kolleegid on seda praktiseerinud ja seni olen ise olnud skeptiline, aga seekord on tunne õige. Küll aga tuleb siin hästi läbi kaaluda, kuidas üliõpilased üksteisele tagasisidet annavad ja kuidas tagasisidet ka vastu võtavad. Siin on hästi oluline jätkuvalt rõhutada, kes on autor. Et kõik muu on vaid teiste inimeste arvamused. Teaduses ei ole mustvalget tõde ja vale. Üks jagatud mõte oli nö lõputöö kirjutamise päeviku pidamine. Mõnele võib sobida. Mulle kui juhendajale võib see anda infot selle kohta, kuidas üliõpilane töötab ja kuidas mõtleb. Selle mõistmine võib aidata suunatumalt juhendada. Näis. 
Juhendamise teemal oli põnev tõdemus, et 10 tundi ühe üliõpilastöö juhendamiseks on üsna levinud. Meilgi on see nii. Ühisjuhendamist jutlustav inimene oli teinud oma kokkuvõtte ajakulust - 27 üliõpilase juhendamiseks sellisel moel (kuni lõpetamiseni, mitte lugedes edasilükkajaid) kulus 56 tundi. 
Ühes osas räägiti policy briefi kirjutamisest kui hindamisvahendist. Tühja sest briefist, aga siin sain palju mõtteid hindamise kohta. Me ju kõik teame, kuidas hindamine peab olema kooskõlas (aligned) õpiväljunditega. Siin tutvustatigi võtet, kus võetakse ette vastava töö hindamiskriteeriumid ja kommenteeriti igaüht neist. Näiteks, et see kriteerium pole sul küll eriti veenvalt täidetud, peaksid endas arendama seda ja toda. Või samamoodi ka kiidusõnad. Panen siia allapoole kaks pilti näidisega. Hakkasin mõtet veel edasi arendama - mis oleks kui laseks üliõpilastel endil selline hindamine ära teha? Just enesehinnang iga konkreetse kriteeriumi täitmise kohta. Võiks vabalt olla ülesande osa. Kaalun.
Hindamise teema juures läks ka aruteluks, kuivõrd on oluline anda tagasisidet ka kirjutamisoskusele, vormistamisele ja keeleoskusele. Oioi kui tuttav teema. Keele osas oldi üldjoontes ühte meelt. Vahet pole, kas oled külalisüliõpilane või õpid emakeeles. Kui diplomile on kirjutatud, et oled saanud kõrghariduse inglise keeles, siis ei tohi inglise keeles kirjutamise oskusele hinnaalandusi teha. Siin veel meenutati kuidas keegi on nurisenud ja öelnud, et ta on nii palju vaeva näinud. Kolleegid ütlesid tabavalt, et "vaeva nägema" pole hindamiskriteeriumides kirjas. Ai kui tabav ja ai kui tuttav teema. Üks asi oli hindamise juures veel mõtlemapanev ning mitte-mustvalge. Osades ülikoolides toimub hindamine anonüümselt. Arutati selle miinuseid.
Hindamise juures mainiti, et mida uuem (üliõpilaste jaoks) meetod, seda põhjalikum ja toetavam peab olema tagasiside. Uus meetod tekitab paratamatult ärevust. Lõbus ühine tõdemus oli, et kuigi deklareeritakse valikuvabaduste vajalikkust, siis enamus üliõpilased ei taha valikuid vaid eelistavad selgepiirilist ja konkreetset ülesandepüstitust.
Lõpetuseks üks vahepala Ian Mannersilt, kes rääkis ühes Rootsi ülikoolis õpetamisest. Nimelt kui ta kasutas tavapäraseid võtteid, võis kindel olla, et rootslased saavad head tulemused, mitterootslastest eurooplased saavad keskpärased või kehvad hinded ja aafriklased kukuvad kolinal läbi. Ta mainis seda kogemust kahe päeva jooksul kaks korda. Tema põhjus selle mainimiseks oli see kuidas aktiivõppega said tugevad tugevamaks, ent ka nõrgemad arenesid märgatavalt. Mind aga jäi kummitama, miks see hinnete saamine tema arvates nii raudpoltkindel oli. Selgus, et rootslastel on harjumuseks koos õppida, ise õpigruppe moodustada ja üksteist niimoodi toetada. Ülejäänud eurooplaste kohta väitis ta, et neil pole sellist koosõppimise harjumust ja kombinatsioonis võõras keskkonnas õppimise pingega tagab see kehvama tulemuse. Aafriklaste puhul olevat tema arvates asi eriti karm, osadel polegi efektiivseid õppimisharjumusi ja enamus neist töötavad ülikooli kõrvalt, seega pole ka kuigi palju aega õppimiseks. Ei hakka selle üksikjuhtumi põhjal mingeid järeldusi tegema, aga põnev kogemus ja mõttekäik sellegipoolest. 

Võimetekohased edusammud

Täna siis tehtigi avalikuks, kellele Tartu Ülikool annab hea õpetamise grandi. Mina olen üks nendest, kes kahe aasta jooksul saavad tuge, et läbi viia tegevusuuringut. Kõik kandidaadid pidid kirjutama endast kui õppijast ja teiste õppimise toetajast ning esitama oma õppimise uuringu (tegevusuuringu) kavandi. http://www.ut.ee/et/uudised/selgusid-2016-aasta-hea-opetamise-grandi-saajad Mina lubasin oma kavandis muuhulgas, et hakkan oma mõtteid blogi vormis kirja panema.
Uudisele grandi saamisest on kogunenud muljetavaldav hulk laike nii kolledži facebooki-lehel kui mu enda omal. Tunnistan, ma ei ole kuigi diip inimene, mulle laigid meeldivad. Muudkui refreshin ja naudin :) (huvitav, kas kõik need kursiivid viimases lauses on vajalikud?)
On üks teine aken veel, mida ma refreshin, ent palju murelikumalt. Nimelt oli täna TTÜ-s doktorantide atesteerimine ja see aken on TTÜ ÕISi atesteerimise tulemuse aken. Doktoriõpe ja teadustöö on see asi, kus minul on lagi vastas, aga las targem annab järele, mina punnitan edasi. No ei ole ma kuigi tubli doktorant! Ma pole maailma ainus täiskoormusega töötav doktorant, see ei vabanda mind välja. Olen ausalt kohe algusest peale deklareerinud, et ei kavatsegi täiskoormusega doktorant olla - loobusin seega ahvatlevast doktoranditoetusest. Ma ju tean, et täiskohaga tööpäev on minimaalselt 8 tundi ja täiskohaga doktoriõpe peaks idee poolest samuti 8 tundi päevas võtma. Igatahes olen ma püüdlik ja arenemisvõimeline. Seda on öelnud ka minu juhendaja, kes esimesed aastad püüdis mind maa peale tuua ja aegajalt küsis, kas mul on ikka kindlasti seda doktoriõpet vaja. Enam ta seda ei küsi, on leppinud. Tänasel atesteerimisel pidin tunnistama, et viimase aasta jooksul olen olnud tubli ja arenenud kõvasti, aga ette näidata pole midagi. Tunnistasin ausalt, et kirjutamises olen ma kehvapoolne, see-eest olen ma väga veenev ja olen endale suurepäraseid nõuandjaid leidnud, isegi kaasautori ühe väga tugeva teadlase näol. Komisjon hakkas seepeale nominaalaja lõppemisest rääkima. Nähh! Homme refreshin edasi.
Õhtul sain teise kriitilise kommentaari selle kohta, et ma lause alguses suurt tähte ei pane. Eelmine kord kui seda mulle ette heideti, oli argumendiks, et see ei ole korrektne. Ei ole jah, ma tean. Ma ei oska selgitada, miks mulle meeldib väikese algustähega kirjutada. Võib-olla sellepärast, et ma ise tahan otsustada, mis väärib suurt algustähte ja mis mitte. Täna sain argumendi, mis mulle rohkem mõjus - et loetavus kannatab. Igatahes need kaks kommentaari kokku on olnud piisav, et teha üks jõukohane enesearengusamm ja nagu näha, see postitus ongi viisakate suurtähtedega.
Kehv doktorant võin ma ju olla, aga suure algustähega kirjutamisega saan hakkama!

minu eesti keel pole nii hea...

sel semestril on juhtunud kaks korda, et eestikeelse eriala üliõpilane suulisel eksamil vabandab oma kehva vastust keeleoskusega. ma küll tean, et enamasti pole vastusel mingit pistmist keeleoskusega vaid valesti õppimisega. ikka juhtub, et õpitakse valesid asju või valesti. kellel poleks juhtunud? aga mind hämmastab just see keeleoskuse taha pugemine. need üliõpilased pole mingil juhul alatud manööverdajad ega kavalpead. mitte mingil juhul! aga kuidas on mõnele inimesele nii alateadlikult sissekodeeritud, et keeleoskusega saab oma ebaõnnestumisi välja vabandada? see on laiem nähtus kui ainult kaks üliõpilast semestris. see on nagu vastutuse suunamine endast välja, kusjuures keeleoskus on selles olukorras nagu endast sõltumatu asi. ilmselt on enese jaoks rahustavam öelda, et põrusin keeleoskuse tõttu selle asemel, et öelda, ma ei õppinud piisavalt. muidugi palusin ma mõlemal korral üliõpilasel siis vene keeles vastata. mitte sellepärast, et olen õppekeele osas järeleandlik vaid veenmaks üliõpilast ennast, et küsimus ei ole keeles. mõlemal korral oli mul paraku õigus - teadmisi polnud nõutud tasemel ka vene keeles. õnneks on olemas korduseksamid.

jooksmise õppimine

üle 15 aasta hakkasin vaikselt jooksmisega tegelema ca aasta tagasi. tõesti hästi vaikselt. põlvevalu ei kadunud kohe ära, aga harjutasin siis pehmemat tehnikat. et ei hüpleks nagu mägikits ja ei maanduks nagu elevant. muidugi tekkis mingil hetkel hasart ja jooksmist ei katkestanud ma ka talvel. osalesin Trismile klubi korraldatud "pekist priiks" maratonil detsembris (5 min kõnd + 5 min jooks).
kevadepoole sain aru, et suudan üsna kaua joosta, aga mitte kuigi kiiresti. testisin oma võimeid Viivikonna elamusjooksul ja veendusin, et olen jah aeglane. mind see üllatas, sest loen hoolega igasuguseid õpikuid ja spordiajakirju, lootsin, et sellest on kasu. igatahes kui Roman Fosti Narvas ükskord trenni tegi, läksin ka. see oli väga tõsine laks. sain aru kui palju asju ma valesti teen ja mida kõike ma ei tee. järgmised kaks päeva olid jalad täiesti kontrollimatud. kuidas? kuidas suutis üks trennike mu keha üllatada? ometigi olen ju pidev jõusaalitreenija, peaks nagu lihased olemas olema! nädal hiljem olin jooksulaagris Tehvandil. parandasin jooksutehnikat, treener Margus näitas video pealt ette, tegi puust ja punaseks, mida ma valesti teen ja kuidas õigem oleks. pealegi ta põhjendas igat harjutust, et millele see hea on. Fosti seda ei teinud. Marguse õpetamisstiil oli mulle väga sümpaatne. õppisin palju jooksu kohta, ent ka seda, et tugeva füüsilise koormuse kõrvalt on võimalik kõik oma tööasjad unustada. nagu restart.
mu blogi on natuke multi-kulti hõnguline. lihtsalt tähelepanek, ei mingeid järeldusi: Fosti trenni ajal narvakad lobisesid vahetpidamata. nagu - vahetpidamata! Fosti selgitab midagi - tüübid lobisevad omavahel. mulle oli see häiriv, sest mina tahtsin kuulata ja ma tegelikult ei kuulnudki kõike. Tehvandil Jooksupartneri trennides muidugi ka räägiti omavahel, aga mitte siis kui treener midagi selgitas ja mitte siis kui oli vaja oma sooritust tähelepanelikult jälgida. räägiti kergel sörgil või puhkepauside ajal, aga ka siis ca 30 korda vähem kui Narvas. muidugi ma loodan, et mind ka edaspidi Narvas toimuvatele Fosti trennidele lubatakse ja need treenivad narvakad on vahvad ka vaatamata pidurdamatule lobisemisele. aga minule sobib see teine variant rohkem kus keskendutakse põhitegevusele ja üksteisega arvestatakse. nagu ütlesin - ainult tähelepanekud, ei mingeid järeldusi.
eile osalesin ümber Kuremäe kloostri jooksul. distants sama mis Viivikonnas, aga maastik veidi künklikum. aeg oli aga eelmisest korrast 3 minutit parem. mul pole muid põhjusi kui ikka need eelpool kirjeldatud juhendatud treeningud.

Siia lõppu ka väike kokkuvõte videos.  

õppimise ja õpetamise blogi

õppimine on loomulik osa elust. õppimine, arenemine, mugavustsoonist väljumine, piiride nihutamine. 
oma õpilastele ja üliõpilastele olen püüdnud sisendada hoiakut, et õppimine on põnev ja mitte keegi ei peaks leppima saavutatuga. üheks vahendiks teiste inimeste mõjutamisel olen püüdnud kasutada isiklikku eeskuju nagu mindki mõni eeskuju mõjutanud on.
see blogi siin hakkabki olema õppimise ja õpetamise teemal. kõik, mida siin kirjutan, on subjektiivne. hakkan jagama erineva tähtsusastmega muljeid ja tähelepanekuid. neid, mida mõnikord facebookis jagan ja mõnikord vaid sõpradele räägin ja mõnikord enda teada jätan ja hiljem edukalt ära unustan. novot, selleks hakkangi blogi pidama, et ära ei unustaks :)
aga üks põhjus blogimiseks on veel. vihje siin http://www.ut.ee/et/taiendusope/hea-opetamise-grandid-2016