Niisiis, minu reisi sisuks oli kohtumised erinevate teadlastega taustainfo kogumiseks. Soovisin infot, mis teadusartiklitesse ei sobi või ei mahu. Miks just Barcelona? Sest midagi on seal väga sarnast olukorrale Eestis ja Narvas. Kuna sellise reisi puhul pole ajastus oluline, ajastasin nii, et saaks 12. märtsil maratoni joosta.
Kõik mu järgnevad kokkuvõtted on subjektiivsed, läbi minu silmade ja kõrvade, kõrvutades mu enda kogemusega. Kirjapandu pole kellegagi kooskõlastatud. Seetõttu kasutan vaid eesnimesid.
Esimene kohtumine oli kohe esimesel päeval kui saabusin. Sellest sai ja jäi minu lemmikkohtumine. Albertiga mõistsime üksteist hästi, vaimustusime sarnasustest ja kuulasime huviga erinevuste kohta (ikka veel Narva ja Barcelona vahel). Mind huvitas ametnike keeleoskus ja keelekasutus. Kõik on harjunud hispaania keelega, aga Kataloonias on selgelt esikohal katalaani keel. Keeleteema ei ole valulik, ent tuleb ette ka kriipimisi. Ametnikelt nõutakse katalaani keele oskust, ent neid, kes vanast ajast jäänud ja pole ära õppinud, lahti ei lasta. Kodanikud mõnikord nurisevad kui ametnik ei oska. Suur mure on kohtunikega, kes raiuvad oma. Raiuvad, et õigussüsteem on riigis ehk Hispaanias ühtne ning et nemad ei pea katalaani keelt oskama. Tulen selle teema juurde veel tagasi.
Tuleb ette, et keegi on padukatalaan (nagu meil padueestlased). Tellivad kohvi katalaani keeles ja on pahurad kui vastatakse hispaania keeles. Aga see on pigem erand. Palju on läbisegi keeltes rääkimist. Albert mainis siinkohal mõistet speech convergence. Kuna Alberti tööruum on kino kohal ja all nägin pikka järjekorda, tuli jutuks ka keelekasutus filmides. Meie eelistame siin originaalkeelt, aga katalaanid dubleerivad. See on pisike killuke infot, mis saab järgmistel kohtumistel täiendust. Et mis seisus keel on ja kuidas seda arendatakse ning selle äraõppimist toetatakse.
Albert pidas väga mõistlikuks, et ainult teadusartiklite lugemise asemel reaalsete teadlastega rääkida. Lugedes paneme kogu info oma konteksti, aga vesteldes mõistame paremini autori konteksti. Põhimõtteliselt see väide ongi see, miks Barcelonasse läksin. Nii hea meel oli seda ka teise inimese suust kuulda.
Lõpetuseks soovitas Albert lugeda ühe teadlase töid, kes Katalooniat ja Eestit võrdles. Võtan plaani, paistab tohutult põnev. https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/f51df668-674c-4d60-99a2-d54a11a4c474 ja https://su-se.academia.edu/JosepSoler
Pildi tegin, sest Alberti töölaud oli niivõrd äge. Talle tegi nalja kui ütlesin, et see on just selline nagu minu kujutluses ühe professori laud võiks olla.
Teine kohtumine oli Ritaga psühholoogia teaduskonnas. See asub ülevalpool ülemist kiirteed (või mis ta õige nimetus on). Ehk siis kaugel kesklinnast. Otsustasin sinna jalgsi minna ja see võttis aega poolteist tundi. Rita uurimishuviks on juhtimine eri kultuurides ning põgenike integratsioon. Soovitas tutvuda oma hiljutise uuringuga, mis on avaldatud saksa keeles. Põhisõnum on, et integreerijate kompetentsid võiks paremad olla.
Ülikoolis õpetamise kohta rääkis, et õppekeeli segatakse harva. Kodulehel on ainete otsing õppekeele järgi. Koosolekutel aga kasutatakse katalaani ja hispaania keelt sageli läbisegi. Inglisekeelseid aineid on vähe ja neid on raske sisse viia, sest õppejõudude võimekus on erinev. Tõdes, et erinev suhtumine keeleteemasse on eelkõige linnainimeste ja maainimeste vahel.
Siis saabusid kaks tudengit, kelle tööd Rita juhendab. Vaatasin juhendamist pealt. Presentatsioon oli inglisekeelne, omavaheline jutt katalaanikeelne. Küsisin, kas tudengid oleks valmis inglise keeles õppima. Nii ja naa vist. Keeleõpet kui pakutaksegi, siis kuskil teistes teaduskondades. Ei võeta neid eriti. Sellesama juhendamise käigus tekkis mul segadus, mida nad municipality-ks nimetavad. Neid olevat Barcelona provintsis 311.
Siis sai Rita aeg otsa. Võtsin häbelikult välja oma allkirjalehe, mida rahastaja jaoks täitma pidin. Sain haledalt vastu näppe, sest Rita keeldus allkirja andmast. Ütles, et seni rääkis peamiselt tema, aga ta tahaks ka minu uurimistööst kuulda. Ütles, et tulgu ma kahe tunni pärast tagasi. Eks ma võtsin siis koridorist ühe ajakirja kaasa ja läksin koolisööklat otsima. Koolisööklas leiti üks tudeng tõlgiks ja sain tellitud päevaroa, milleks oli paella. Ainult et seda veel valmistati ja ma pidin ootama. Hea märk, et äkki ongi hea. Ja oligi. Tagantjärgi võin öelda, et sellest sai mu eredaim toiduelamus Barcelonas. Koduse toiduga, mida sain hiljem, ei ole õiglane võrrelda. Võrdlen ikka avalikke toidukohti.Uuesti Ritaga kohtudes rääkisime peamiselt minu tööst. Kohati tundsin nagu oleksin suulisel eksamil. Veidi kohmetu. Rita pidas enesestmõistetavaks, et mitmekeelses omavalitsuses peaks ametnike rollid ümber disainima, sest neil on ju rohkem tööd elanikega.
Reedeks olin plaaninud töö majandusteaduskonna raamatukogus. Enne seda käisin maratoni keskusest läbi ja võtsin materjalid välja. Jäi erakordselt positiivne mulje, hästi korraldatud. 17 tuhande osalejaga üritusel praktiliselt puudusid järjekorrad. Aga raamatukogu leidmisega oli mul veidi raskusi. Lõpuks ikka leidsin ja mulle leiti üks praktikant, kes inglise keelt oskas. Tema näitas kätte, kus mis on. OK, hakkasin siis tutvuma. Endal meeles positiivne kogemus Leideni sotsiaalteaduskonna raamatukogust, kus oli mitmeid selliseid asju, mida Eestis ei ole olemaski. Kui ma juba raamatukokku lähen, siis mitte selleks, et andmebaasidest artikleid otsida. Ikka füüsilisi materjale tahaks lapata. Aga ma jäin hätta. Ei teagi, on see hea või halb kui kõik materjal on üliõpilaste emakeeles. Inglise keeles on ju rohkem avaldatud. Aga inglise keeles oli selles raamatukogus ehmatavalt vähe materjali. Raamatukoguga eelnevalt internetis tutvudes sellist muljet ei jäänud. Tunnistan ausalt üles, et ma pingitasin ja otsisin, aga kuigi palju ei leidnud. Selle tööpäeva võib kõige ebaõnnestunumaks lugeda.
Laupäeval toimus mõnevõrra eriline kohtumine. Business ja pleasure üheskoos. Käisin külas Kairol, Gerardil ja neljal väikesel inimesel, kellest ühe nimeks Aet. Kairo üritas mind maratonieelsel päeval purju joota, aga ma olin tunnustust väärivalt vapper ja jõin õige natuke cavat. Esmalt kuulasin päris palju muljeid eestlaselt Barcelonas - ikka oma uurimistöö teemal. Sain hea tausta. Seejärel rääkisin Gerardiga, kes end tagasihoidlikult raamatukoguhoidjaks nimetab. Tegelikult toimetab palju laiema haardega, palju e-õppega. Asutus, kus ta tegutseb, on Universitat Oberta de Catalunya. Enamik kursused on kakskeelsed (katalaani ja hispaania), mõned inglise ja mõned prantsuse keeles. Kakskeelsete kursuste seas on ka selliseid, kus tekst automaatselt tõlgitakse lugeja eelistatud keelde. Katalaani keele populariseerimisega tegeletakse väga aktiivselt. Palju ressursse pannakse sellesse, et veebis oleks kõige kohta info olemas. Et keegi ei saaks öelda, et ei leidnud katalaanikeelset infot. Ka Gerard rääkis murest kohtunikega ja nende keeleoskusega. Sellega seoses on mõned päris koledad ja absurdsed juhtumid olnud. Kedagi on reaalselt süüdi mõistetud põhjusel, et neist on valesti aru saadud. Lisaks kogu info kättesaadavaks tegemisele on ka teine programm, see on hariduses. Koolid on katalaanikeelsed. Kui keegi kolib siia piirkonda, siis esimeste kuude või aasta jooksul on koolides nn abiõpetajad, kes aitavad keeleliselt kohaneda. Pole harvad olukorrad kui hispaanlastest vanemate lapsed end katalaanidena tunnevad. Selles ülikoolis töötavad koos mitmete hästi erinevate erialade inimesed. Rääkisime sellest, kuidas nad sageli üksteisest mööda räägivad ja millised väljakutsed esinevad koos töötamises.
Laupäeva ööl vastu pühapäeva magasin esimest korda Barcelonas olemise jooksul tõeliselt hästi. See on võistluste eel haruldane. Hommikul läksin koos Andrew-ga, kes minuga samas kohas ööbis, võistluspaika. Võistlusest ei hakka siin kirjutama. Kirjutasin sellest piisavalt Facebookis vahetult pärast selle toimumist.
Pärast võistlust komberdasin hotelli, pesin, vahetasin riided ja oligi aeg järgmisele kohtumisele minna. Kohtusima Annaga vanalinna kohvikus. Anna oli talvel just Narvas ühel üritusel käinud, seal tutvusimegi. Ta uurib enamuse-vähemuse teemat. Seni olin pidevalt tajunud nagu Barcelonas oleks katalaanikeelsed inimesed enamuses ja hispaaniakeelsed vähemuses. Ma ei tajunud kordagi nagu oleksin Hispaanias. Ikka Kataloonias. Aga Anna kordas järjekindlalt, et see on vaid hulga mõistes enamus ja vähemus. Tegeilikult määrab enamuse ja vähemuse võimul olija. Rääkis ka keelekasutusest, et sageli küsid midagi hispaania keeles ja vastatakse katalaani keeles või vastupidi. Turisti või sisserändaja jaoks on see raske. Ka ülikoolis töötades on raske, sest koosolekud ja kirjavahetus on katalaani keeles. Anna mulje on, et ülikoolides nõutakse üha enam just katalaani keelt. Taas tuli jutuks ka probleem inglisekeelse õppega. Inglise keel tuleb jõuliselt peale, aga paljud õppejõud ajavad sõrad vastu. Anna seisukoht on, et emakeelne haridus võiks vabalt lõppeda gümnaasiumiga. Kõrghariduse mobiilsuse huvides võiks edasine rohkem inglise keeles olla. Eriti veel pärast bakalaureuseastet. Anna mainis, et kohalik omavalitsus on hästi nähtav ja tugev. Pidevalt korraldatakse mingeid üritusi ja kursuseid. Katalaani keele kursused on kõigile kättesaadavad. Kui tahad hispaania keelt õppida, tuleb maksta. Huvitav tähelepanek veel, et teistes linnades ei näe linnapildis nii palju rahvuslippe kui Barcelonas. Avalikus ruumis on tõesti hästi palju lippe. Mulle meenub küll, et ka Toulousis Prantsusmaal nägin palju lippe, aga see ei toeta Anna hüpoteesi, et see on statement.
Esmaspäeva hommikuks oli hägune jutt, et võib-olla kohtun ühe professoriga ja Kataloonia parlamendi liikmega. Ma ei saanud vastust, kas kindlalt sobib ja mis kell. Kui olin juba loobunud ja tegelikult olin peaaegu teele asumas lennujaama poole, tuli e-mail küsimusega kas ma ei tulegi. Noh, üks möödarääkimine ja ärajäänud kohtumine nii mitme päeva peale polegi halb tulemus.
Kokkuvõttes sain täisprogrammi. Minu ootused said kuhjaga täidetud. Mis edasi? Edasi tuleb mõned teised kiiremad asjad eest ära teha ja siis saab sellesuunalise teadustööga jätkata.
Lõpetuseks paar pilti. Näiteks minu elukoha liftis pole mingit juttu Hispaaniast. Ikka Katalooniast. Siis pilt imeparkimisest. Ma ei saa sellest ikka veel üle - kuidas ometi? Siis on pilt toredatest aktiivsetest vanainimestest ja lihtsalt nunnust rõdukoerast. OK, ma ei saa ka maratonipilti lisamata jätta.
