Cardiffist targemana tagasi

"Käisime grupiga matkal. Tegemist oli omamoodi eksperimendiga, kuidas sihtkohta jõuame. Mulle kui rühmajuhile anti kompass ja kaart, millel oli ristikesega märgitud sihtkoht. Maastik oli lumine, ilma sissetallatud radadeta. Ei saa öelda, et ma oleks heas füüsilises vormis, aga mis teha. Võtsin kaardi ja kompassi kätte ning hakkasin rühkima, grupp sabas."

Nii algas jutustus, mille võib julgelt kuulutada võtmekõneks konverentsil, kus 16.-17. novembril osalesin. Nimelt on hea õpetamise grandis lubatud kulutada reisiraha enese harimiseks. Selle konverentsi valisin välja suhteliselt googeldades. Teemaks rühmade juhendamine ja asukohaks Cardiff, Wales, Suurbritannia, pre-brexit :) Läksime sinna koos kolleegiga grandikogukonnast. Mõlemad eelistasime lennukit ja pikka lennujaamas viibimist pikale bussi- või rongireisile. Seetõttu saime aega veeta Amsterdami lennujaamas seitse tundi ja nagu kirsiks tordil terve öö Cardiffi lennujaamas, mis on imepisike lennujaam, kus öösel ei tööta ainuski putka ja ümberringi pole ka mitte midagi. Cardiffi lennujaamas magasin algul riivi meenutavatel toolidel. Seal oli vaja toolidevaheline toru vaja täpselt ribide vahele sättida, et väga valus poleks. Mingil hetkel loobusin ja kolisin magama põrandale, mänguautomaatide vahele. Päris korralik kontrast võrreldes viietärnihotelliga, kus konverents toimus ja kus me kaks ööd majutusime. Tagasivaadates ometigi ei muudaks ma tehtud reisiotsuseid.

Konverents oli väga Suurbritannia keskne, osalejate nimekirjas olid lisaks vaid mõned Iirimaa nimed. Aga meie kui välismaalaste üle siiski ei üllatutud. Üllatuti, et me oleme õppejõud. Selgitan. See oli ilmselgelt Mari Karmide konverents. Nad nimetasid end mitut erinevat moodi, aga kõik olid inimesed, kelle töö on toetada ülikoolide õppejõude nende õpetamisel. Kahe päeva jooksul saime üpis hea ettekujutuse nende süsteemist. Ilmselt on britidki hädas olnud õppejõududega, kellele ei meeldi (hästi) õpetada või kes ekslikult peavad oma senist õpetamist suurepäraseks. Sellega võitlemiseks on tehtud igasuguseid trikke ja loodud süsteeme, mis ei võimalda õppejõul päris igale poole kandideeridagi kui pole vajalikku koolitust läbinud. Detailidesse ei lasku, aga söögilauas kuulsime ka kriitikat sellise süsteemi kohta. Igal juhul põnev.

Konverentsil rääägiti nii üleiõpilasgruppide õpetamisest kui õppejõudude töörühmadest. Kohati oligi vaja teha valikuid, kumb rohkem huvitab, kõikjale ei jõudnud.

"Ühel hetkel kui keel juba täitsa vestil, peatusin. Pöörasin ümber, et murelikult üle vaadata kuidas ülejäänud rühm toime tuleb. Hmm... nägin hulka igavlevaid näoilmeid. Siis jõudis kohale, et rühmas oleks kindlasti olnud minust tugevamaid, kes oleks meeleldi rada lahti lükanud. Kindlasti oleks olnud keegi, kes kaardi ja kompassiga minust pareminitoime tuleb. Miks olin nii kohusetundlikult karja etteotsa roninud? Mida ma ise sellest sain? Ilusa vaate puutumata lumele ja tunde, et olen mõttetult kangelaslik."

Kogu konverentsi mõte on selle jutustusega tõesti kenasti edasi antud. Nimetame seda siis student engagement või kuidagi veel. Rühmaliikmete rakendamine ühise ülesande täitmisse ei ole vastutustundetu ega näitarühmajuhi laiskust. Sellisest suhtumisest tuleb lihtsalt üle saada. Tegelikult on juhm liidri järel lonkimine lihtsalt mahavisatud aeg. Rühmaliikmed arenevad ja naudivad rohkem kui nad on kaasatud või üleüldse ongi kogu vastutus nende käes.

Üks ülilevinud argument, miks rühmatöid õppetöös kasutada ei saa, on "mul on liiga suur rühm". Naeruväärne. Rühma suurus ei määra rühmatööde võimalikkust. Rühmatööde kasuks otsustamisel on teised kriteeriumid. Igal asjal on põhjus. Ka rühmatööl peab olema. Rühmatöid tuleb tea siis kui teised võtted ei anna sama head tulemust. See sõltub teemast ja muust sarnasest. Kindlasti mitte osalejate hulgast. Siinkohal annan mõned viited scale-up lähenemise tutvustamiseks. Wikipedia artiklis on lihtne lühikokkuvõte. Siin artiklis aga teaduslikumalt selgitatud ja põhjendatud. Sisuliselt on tegemist väikeste projektitöödega ja ümberpööratud klassiruumiga.

Arutati, kas ja kuidas rühmatööde põhjal hindeid panna. Lisaks rühmatöö tulemuse hindamisele märgiti ära võimalus, et rühmatöö on eetööks põhihindamisele. Räägiti rühmatöö reeglite kokkuleppimisest. Siinkohal jään skeptiliseks. Kui see, et üksteist ei solvata, on vaja sõnaselgelt kokku leppida, on midagi juba väga valesti ja sellisel juhul ei saa rühmatööst niikuinii asja. Minu subjektiivne hinnang.

Ühel sessioonil tegime läbi ühe harjutuse, mis sobib õppuritele rühmatööks harjutamiseks. Et kui pole harjunud rühmatöid tegema. Harjutuse nimi oli "akvaarium". Esmalt võeti paaridesse ja jagati ära, kes on A, kes on B. Siis läksid B-d ruumi ühte nurka ja neile selgitati nende ülesanne vaikselt. A-de ülesanne selgitati avalikult. A inimestele jagati suvalises järjekorras ja terve ports paberilipikuid. Öeldi, et lipikutel on nii ülesanne kui detailid selle lahendamiseks. Ülesande lahendamiseks anti 10 minutit. Küsimus oli midagi sellist, et kui palju aega läks ühest kohast teise jõudmiseks. Abiinfo oli väljamõeldud mõõtühikutes. Lipikuid ei tohtinud üksteisele näidata. Grupi liikmed pidid jagama omavahel infot, et tekiks piisav ülevaade ja et saaks arvutada lõpptulemus. Igatahes meil läks kõik kenasti ja saime hakkama. Samal ajal B-d jälgisid meie tegevust kõrvalt. Seejärel liitusime oma esialgsete paarilistega ja need andsid tagasisidet meie tegevusele rühmatöös. Just isiklikult. Ilmselt olid neil mingid vihjed, mida jälgida. Toodi välja meie roll rühmas, kirjeldati dünaamikat jne. Oli põnev. Loomulikult arutasime pärast ülesande läbitegemist, mida sellest saime ja kuidas sedalaadi ülesannet õppetöös rakendada saab.

Jagan veel ühe sessiooni sisu, kus arutasime töökaaslaste rühmade teemat. Märksõnaks oli "koogi söömine".  Sisuliselt lahati nn asjalikke töiseid arutelusid ning selliseid, kus mitteformaalsemalt asju arutatakse. Veidi lihtsustades - mis on ühe või teise tugevused, võimalused, nõrkused. Kuidas veenda kolleege või ülemusi, et nn koogi söömine on ka töö ja et mõnes olukorras on sedalaadi arutelu tulemuslikum kui mingi ametlik koosolek.

Konverents tekitas mõtteid, kuidas saaks ergutada õppejõude omavahel koostööd tegema. Näiteks kuidas toetada ühe aine koos õpetamist. Mitte nii, et aine on omavahel ära jagatud vaid tõesti koos õpetamist. Nii nagu mul praegu on kogemus Elena ja Merjuga või eelmisel aastal Katrinaga. Auditoorne töö on kohe tihedam ja mitmekülgsem. Ka auditooriumivälise töö puhul saab omavahel rollid ja ülesanded ära jagada, et igaüks teeks just seda, mis temal eriti hästi välja tuleb. Kogu asja käigus toimub paratamatu ja meeldiv üksteiselt õppimine. See on aktiivsem õppimine kui lihtsalt üksteise õppetöö külastamine.

Rühmajuhendamine massidesse vol 2 ja 3

Ma ikka ei oska oma vaimustust endale hoida. Tartus kolleegidega koos läbiviidud lõputööde grupijuhendamise koolitus andis mitmeid uusi mõtteid. Samuti registreerusin lõputööde juhendamise koolitusele, mis aasta jooksul ühepäevaste kohtumistena toimub.
Hiljuti paluti, et räägiksin grupijuhendamisest ja selle kombineerimisvõimalustest individuaaljuhendamisega TLÜ Rakvere kolledži kolleegidele. Oli õpetlik. Muidugi oli huvitav kuulata kolleegide kogemusi. Sain hea kogemuse, kuidas selleteemalist koolitust läbi viia. Tagasi vaadates oleks ühtteist saanud paremini teha. Arutelu tempo rauges vahepeal, lõpus jäi mõttekäik veidi õhku rippuma. Olin just jõudnud enda jaoks järeldused teha kui sain ka järgmise kutse grupijuhendamisest rääkima. See TÜ kolleegidele sotsiaalteaduste valdkonna sügispäevadel.

Arusaadavalt tahan koolitusi läbi viia nii, et need moodustaks mingi selge terviku ja et oleks mitmekülgset tegevust ja et sisaldaks istumisele alternatiivseid tegevusi. Algul rääkisin sissejuhatuseks arenemisest ja õppimisest, vihjega sellele, et ka juhendaja õpib.

Rääkisin mugavustsoovist ja sellest väljatulemisest. Siinkohal kasutasin juhendamise koolitusel nähtud joonist, mida endale käepärasemaks kohendasin. On mugavustsoon, on õppimise või arenemise tsoon ja siis on paanika või ületreeningu tsoon. Minu arvates hästi universaalne joonis.

Siinkohal rääkisime piiridest, mida juhendaja endale seab ja neis ei kahtle. Näiteks juhendatavate arv, teema sobivus. Mina arvan, et need piirid pole absoluutsed. Teemat võib kõrghariduse esimesel astmel juhendades mitte vallata kui seda teeb üliõpilane ise või on kaasjuhendaja. Tõin näiteks paar oma teemat, mis mul ausalt öeldes juhtme kokku ajas, aga sain hakkama, sest üliõpilane tundis valdkonda. Juhendatavate arv ongi see, mis võiks mängulisust luua. Igal juhendajal on mingid oma nipid, aga minu asi oli oma nippe tutvustada. Peaasi, et oma piiridesse ülemäära tõsiselt ei suhtutaks.

Edasi andsin ülevaate sellest, mida esimesel koolitusel Mari rääkis ja mida eelmisel suvel norrakad rääkisid. Ehk siis individuaaljuhendamise ja erinevate gruppide kombineerimisest. Norrakatel oli see kohustuslik üliõpilaste kogunemine, kus ükski õppejõud ei sekkunud ja sai hingel kõik ära rääkida ning üksteist toetada. Niisiis, individuaaljuhendamine on eksklusiivne ja luksuskaup, seda aega ei tohiks raisata tegevustele, mida on võimalik grupiviisiliselt teha või kuskil aines õppida. Siis on nn lõputöö seminari tüüpi ained ehk formaalne grupijuhendamine. Aine läbimiseks on teatud tingimused, on tunniplaan jne. Mitteformaalne grupijuhendamine on see nipp, mida olen harjutanud ja mille käigus saadud kogemusi nii siin blogis kui ka koolitustel peamiselt jagan.

Seejärel tegime laudkondades arutelud. Igal laual oli ühe teemaga suur paber, kuhu kõik laudkonnad järjest midagi kirjutasid. Loomulikult ei liikunud paberid vaid inimesed. Algul ütlesin kui oli aeg edasi liikuda, varsti kujunes see iseenesest välja. Kui ring oli peale tehtud, tegi iga laudkond temani jõudnud paberist sütitava ettekande. Võis teha kokkuvõtte, väljavõtte või lihtsalt improviseerida etteantud teemal. Siia panen video kõige sütitavamast etteastest.

Selle postituse kirjutasin Amsterdami lennujaamas teel Cardiffi sellisele konverentsile:

Developing Teaching Excellence: Supporting and Developing the Work of Groups and Teams