Paned kivikesed klaasi, tundub, et klaas on täis. Lisad liiva, jälle täis. Nagu tuntud jutustuses lõpetuseks öeldakse, veidi õlut mahub ikka juurde. Ja natuke veel ja natuke veel... Ühel hetkel tunned, et võib-olla mahubki veel juurde, aga oled juba täitsa anaeroobses tsoonis ja kõik kohad laktaati täis. See ei ole absoluutselt hea või halb, sõltub doseerimisest. Natuke laktaati ehk lühiajaliselt anaeroobses tsoonis on hea ja arendav; pikaajaliselt talumatu.
Kes aru sai, mida silmas pidasin?
Ma arvan, et praeguseks olen piisavalt pikalt olnud aeroobses tsoonis ja õlu ei voola üle ääre. Saan teha kokkuvõtteid ja järeldusi kogetust.
Õppedirektoriks saades olid mul üpris selged kokkulepitud kohustused. See oli huvitav ja väljakutseterohke aeg. Kindlasti arendav. Igas organisatsioonis toimub muudatusi ja igati objektiivsetel põhjustel hakkasid mõned muudatused mind isiklikult mõjutama ja töö hulk hakkas tasapisi suurenema. Liiva valati juurde. Ka õlle valamine oli algul OK. Ma olen alati olnud see, kes hea meelega areneb ega pelga mugavustsoonist väljumist selle nimel. Lisaks otsestele vanadele ja uutele ametikohustustele tuli teha ka neid asju, mille olin ise endale ülesandeks võtnud. Näiteks lasteülikool või "muna õpetab kana" esseekonkurs. Ka hobiharidustehnoloogi rolli olin endale ise võtnud. Pisiasju veel, mis siiski piisavalt olulised olid, et neid ära jätta ei saanud. Näiteks intervjuude andmine teemal "is Narva next" või majatuurid või linnaekskursioonid inimestele, kellega võib tulevikus milleski koostööd teha. Ehk siis hulk asju, mis otseselt ametikohustus pole, aga ära jätta nagu ka ei saa. Nojah, lisaks olin ju ka õppejõud. Õigemini, mitte "lisaks" vaid lausa poole kohaga. Tegelikult oli õppedirektori töö raudselt rohkem kui pool minu kogutööst, siin pole midagi keerutada. Enamasti mõjus loengusse minek kui meeldiv vaheldus ja puhas nauding võrreldes administratiivtöö väljakutsetega. Mõjus kui meeldiv hobi, mis "päris" töölt mõtteid kõrvale viib. Aga jätkuvalt oli õppedirektori töös väga palju huvitavat ja seetõttu ka meeldivat.
Ega ma täpselt teagi, millal see õlu tasapisi üle ääre hakkas nirisema. See ei toimunud ühe korraga ja järsku. Igatahes mingil hetkel hakkasin tajuma, et olen muutunud hajameelseks ja ei tule enam kõigi asjadega toime. Argiasjades väljendus see kohvipuru lisamises pudrule, selle asemel, et see kannu panna. Või avalikus WC-s ukse mittelukustamine. Jne. Tööasjus kah igasugused sellised vead, mida terve mõistuse juures eales ei teeks. Aga nagu lõigutrennis, polnud ka minul mahti kõrvale astuda ja mõtiskleda, mida võiks teisiti teha. Ülesanne oli anaeroobses tsoonis kihutada. Haamer oli paratamatu.
Ma ei lasku detailidesse, aga suvel sai tehtud uus kokkulepe ja alates sügisest pole ma enam õppedirektor. Mõned varasemad ülesanded siiski jäid, puhtalt õpetamisega seotud asjad - kolleegide nõustamine e-õppes ja vajadusel ainekavade koostamisel või metoodilistes küsimustes. Ja ühiskondlik aktiivsus sai lisategevusest osaks mu tööst.
Eelmisel pühapäeval kell 9 algavale õppetööle minnes tabasin end mõttelt, et midagi on muutunud. Nagu eelnevalt mainisin, olen alati nautinud otsest õppetööd. Siiski, varasemalt ma ei nautinud seda kui nii vara pidin kooli minema. Ja sageli olin masenduses, et polnud puhkepäevi. Nädala sees pidin olema kättesaadav ka siis kui olin terve nädalavahetuse kas õpetanud või lasteülikooliga möllanud. Teoreetiliselt võis ju öelda, et võtku ma puhkepäev nädala sees, aga praktiliselt oli see teostamatu. Minu aeg ei olnud minu oma. Niisiis, eelmisel pühapäeval mõistsin, et isegi pühapäeval ja vara hommikul on mul ikkagi ainult puhas rõõm tööle minna. Ei mingeid hägustavaid muremõtteid. Ei saa mainimata jätta, et boonuseks on uskumatult tore üliõpilaste rühm. Jah, ainult rõõm ja nauding... Kas nii tohib? Kas see on ikka õige? Äkki peaks ikka raske ja vaevaline olema?
Minu uues tööelus on äkitselt aega oma õppetööd edasi arendada, ainekavasid ja Moodle-kursuseid täiustada, lugeda. Jah, lugeda! Ma ei räägi ilukirjandusest vaid oma töövaldkonda puudutavast kirjandusest. Äkitselt on mul aega rahulikult kolleegidele e-õpet selgitada ja mittekärsitult nendega koos nende kursuste kallal nokitseda. Ma suudan asju näha kõrvalt ja see on huvitav. Tunnen nagu oleks hapnikku peale lastud. Hapnik on hea. Teeb paljud asjad selgemaks. Natuke olen veel hädas teadustööga, aga tules on mitu projekti ja väljakutset. Ent üheks neist väljakutsetest pole aeg vaid puhtalt iseenda võimekus. Lõputööde juhendamisi oli ka eelmisel õppeaastal palju, sel aastal see jätkub. Siin muudatusi pole, lihtsalt mul on rohkem aega seda protsessi nautida ja mõtestada. Ei-ei, aga töö ei peaks ju ainult nauding olema? Kus on lõigutrenn? Kus on laktaat? Kas ma teen ikka piisavalt?
Iseenda rahustamiseks olen kalendrisse kõik tööalased liigutused kirja pannud ja mõnel nädalal reaalselt töötunnid kokku lugenud. Seda pole keegi mult küsinud, puhtalt enda jaoks. Ma ei tee enam ületunde, aga 40 tundi nädalas nagu seadus ette näeb, töötan täis lõdva randmega. Pealegi usun, et olen jätkuvalt kasulik mitte ainult endale vaid ka teistele - nii kolleegidele kui ümbritsevale keskkonnale.
Nüüd on mu õlu ja laktaat mu enda teha. Siis kui on plaanis õlu, siis on õlu. Kui laktaat, siis laktaat. Mina ise otsustan, millal mis.
PS. mõni aasta tagasi kirjutasin loo õllest ajakirjale Oma maitse, just praegu kirjutan lugu õllest ajakirjale Jooksja.
