Olen hakanud mõtisklema põhjuste üle, miks pean koos õpetamist suurepäraseks viisiks õpetamisoskusi arendada. Intuitiivselt olen selles veendunud, aga sellega teisi ei veena.
Kui mõelda erinevate võimaluste üle enda õpetamisoskusi arendada, siis koolitused on klassika. Saab uusi teadmisi kompaktsel kujul. On laiemaid, on spetsiifilisemaid koolitusi. Saab ka iseseisvalt õppida õpikutest, blogidest, teadusartiklitest. Saab külastada kolleegi õppetööd ja temalt õppida. Või kutsuda kolleeg oma õppetööd vaatlema ja tema kommentaaridest õppida. Need kaks viimast on tavaliselt struktureerimata ja võtavad vaatlejalt palju aega. Ja see on vaatleja seisukohast üpris passiivne tegevus väikese kasuteguriga. Peab olema kas väline motivaator või uskumatult palju sisemist motivatsiooni, et käia rohkem kui üks kord kedagi vaatlemas.
Koos õpetamise all pean silmas seda, et kaks õppejõudu viivad ühte ainet läbi koos. Koos planeerivad ja koos on ka auditooriumis. Arusaadavalt ei maksta või ei arvestata koormuses mõlemale selle eest täit koormust vaid pool, aga võit tuleb mujalt. Mina väidan, et eelkõige võidavad õppijad, aga ka mõlemad õppejõud. Raudselt mõlemad!
Koos õpetamisel saab rakendada mõlema õppejõu tugevusi ning "peita" nõrkusi. Enamasti on need kahel inimesel erinevad. Mida mina eriti hästi ei oska, oskab paariline. Tema pealt õpin. Sisuliselt vaatlus, aga aktiivsem, sest olen ka ise kaasatud. Iseseisvate tööde tagasisidestamises saab tööjaotuse kokku leppida, aga keerulisemates olukordades saab ka koos arutada. Kontaktõppes on mõistlik, et ühel korral või ühe teema käsitlemisel on üks nö juhtõppejõud ja teine assisteerib. Niimoodi tekib väga hea dünaamika ja õppijatel ei teki lünka õppejõu mõttepausi ajal. Assisteeriv õppejõud saab tähelepanelikult õppijaid jälgida. Saab jälgida, mis jäi segaseks ja vajaks lisaselgitusi. Kui ise midagi selgitad, ei suuda täie tähelepanuga õppijate reaktsioone ja näoilmeid vaadata. Näited räägitu illustreerimiseks tulevad kahelt õppejõult, mitte ühelt. Asjakohaste näidete eest saavad õppejõud õppijailt alati kiita. Järelikult võiks neid pakkuda nii palju kui vähegi (kahte) pähe tuleb.
Eelnev jutt oli loengukeskne. Eriti suur kasu kahest õppejõust on rühmatöödes. Esiteks juba nende väljamõtlemisel ja planeerimisel. Igaühel on oma tööriistakast ja kahe kasti peale leiab kindlasti parimad võtted ja meetodid. Kaasõppejõud on meetodi valimisel esimene testija ja hea kriitik. Kõike ei pea õppijate peal katsetama. Kahe peale saab ka rohkem mänguruumi rühmatöö ülesande läbiviimiseks. Kogu vastutus ja koormus pole ühe inimese peal. Kahekesi jõuab rohkem käia rühma juurest rühma juurde, keegi ei jää tähelepanuta.
Minu esimene koosõpetamine toimus eelmisel õppeaastal väga radikaalses olukorras. Olime ootamatult ilma jäänud ühe aine õppejõust ja seda ainet ei saanud mingil juhul edasi lükata. Pärast pikki otsinguid ja läbirääkimisi ei jäänud muud üle kui astuda välja oma mugavustrsoonist. Mina ja kolleeg olime tegelikult hariduse poolest pädevad seda ainet läbi viima, aga polnud sellega piisavalt tegelenud ja otseselt polnud ka isiklikku huvi aine õpetamiseks. Olime vägagi ebakindlad, aga otsustasime oma nõrkused tugevuseks pöörata. Et tegemist oli õpetajakoolituse ainega, kavatsesime õppijad ise õpetama ja õppima panna. Plaan oli õppetegevus niimoodi läbi mõelda ja ära korraldada, et meie ei peakski midagi õpetama. Meist said nagu liikluse reguleerijad, kes on ise ka liiklusseaduse välja töötanud. Küsisime kohe esimese kohtumise lõpus õppijate tagasisidet ja see oli julgustav. Niisiis, aine sai tehtud ja äärmiselt õpetlik kogemus saadud. Uuesti seda ei teeks, aga ei kahetse ka.
Sel õppeaastal viisin koos kahe kolleegiga läbi lõputöö kirjutamist toetavat ainet. Ühega ühes rühmas, teisega teises rühmas. No esiteks, see oli teatud mõttes edasiarendus mu enda grupijuhendamistest. Sain rakendada kogu seda kogemust. Kõvasti oli abi läbitud koolitustest, mis juhendamist käsitlesid. Aga õppijad olid taas mitte minu eriala omad. Mu kolleegidele olid teemad veidi tuttavamad, aga nemad olid vähem kogenud just protsessi juhendamise osas. Niisiis tegime aine, kus lõputööde sisusse ei sekkunud. Aine toetas protsessi. Muidu oli kõik hästi, ÕISi tagasiside oli hea, aga üks soovitus üliõpilastelt siiski tuli. Selle aine puhul oleks hea kui see toetaks kirjutamise protsessi pikemalt, mitte ainult alguses. Tasub kaaluda, et aine kestaks läbi kahe semestri.
Kokkuvõttes tahan kindlasti ka edaspidi koos kolleegidega õpetada. Usun, et see on normaalse koostöö puhul kasulik nii üliõpilastele kui meile kui õppejõududele. Mitu kärbest ühehoobiga. Vastutus on jagatud, üksteiselt õpitakse aktiivselt erinevaid õpetamismeetodeid, üliõpilastel on huvitavam.
