Sillamäe ultra 2020

Testing-testing 1-2-3

Esmaspäeval selgus, et kuue ööpäeva jooks, mida olin oodanud poolteist aastat, jäetakse ära. Minu motivatsiooni ja kirge sellel osaleda on raske kirjeldada. Kui ma kevadel 2019 teada sain, et selline asi on olemas, oli see äratundmise hetk. Jälgisin eelmise aasta võistlust, hakkasin lugema osalejate muljeid ja pommitama korraldajaid. Nad miskipärast olid väga tagasihoidlikud ja ei tahtnud uusi kuupäevi ning registreerimist välja kuulutada. Imekombel ei pandud mulle pahaks, et iga kuu järjekindlalt kirjutasin. Kui kirjadele ei vastatud, otsisin üles korraldajate sotsiaalmeediakontod ja isegi telefoninumbrid. Mingil hetkel teatati, et 2020. aasta võistlus on ainult neile, kes juba varem osalenud + maailma eliit. Mul oli üsna kama kaks, mis kategooriasse paigutuda, mina pidin sellele võistlusele pääsema. Järjekindus viib sihile ja sain mitteformaalse kinnituse, et võetakse vastu. Siis aga vahetus korraldaja. Rääkisin ka uue korraldaja ära. Siis tuli registreerimine, maksmine, kõva treenimine, edasilükkamine maikuust septembri lõppu, veel kõva treenimine ja siis põmaki. 

Põmaki, lükkame jälle edasi. Ma lubasin endale tervelt pool päeva vingumist ja hädaldamist. Ma panin lauale kolm lahendusvarianti: 1) kui mulle ei tehta, teen ise 2) teen esimese ametliku FKT (fastest known time) Eestis. Idee Heleene artiklist Jooksjas. Üks pikk matkarada Eesti ühest nurgast teise 3) osaleda lohutuseks iseenda korraldataval Sillamäe ultral sama nädala laupäeval. 

Kohe kui Ungari korraldajad olid otsuse teatavaks teinud, kirjutas mulle Olle. Pakkus end appi tegema mida iganes vaja. "Kindlasti jookse Sillamäel, jube hästi aitab masenduse vastu!" Kunagi korraldamise algfaasis rääkisime ka Renega, et võib-olla tahan ise joosta. Niisiis, esimesena rääkisin sel teemal Ollega, siis treeneriga ja siis Renega. Treener vaatas korra treeningplaani, leidis, et pole mind viimase nädala jooksul liiga palju väsitanud ja et tema poolt roheline tuli. No mis siin enam mõelda. 

See oli alles sissejuhatus. Lisaks pikalt jooksmisele paistab mulle meeldivat ka pikalt kirjutamine. Aga see on minu viis mingid asjad enda jaoks läbi mõelda. Pealegi, ma olen hästi tänulik kõigile, kes on pikalt kirjutanud mitmepäevastest jooksudest. Olen saanud nii palju targemaks. Päris kõiki vigu ei pea ise läbi tegema. Näiteks see postitus on olnud kui kullaauk http://bobhearn.blogspot.com/2018/05/emu-six-day-race-world-trophy-2018.html  Ja ma näen, et on lugejaid. 

Niisiis, start. Hästi hea on olla. Juba paari tunni pärast märkan, et pidevalt uitavad mõtted kuue ööpäeva jooksu suunas. Kõike, mida teen, võrdlen mitmepäevaste jooksude võimalike strateegiatega. Näiteks - samm on kerge, minek hea, aga kuida tajuksin ära, millal on mõistlik hoopis kõndida. Kas ma suudaks eelnevalt otsustada, et pool ringi jooksen, pool kõnnin? Või püüaks ikka tunde järgi otsustada? Ja nii kõiges. Ka joomises, söömises, riietuses, kõiges.

Mõni tund pärast starti mõmisesin Reelikale, et lihased hakkavad valusaks jääma. Mind see üllatas, sest olen trennis pikemaltki jooksun ja pole sellist lihasvalu tundnud. Püüdsin aru saada, millest see tuleb. Ei mõelnudki välja. Võtsin aegajalt CBD õli, mida olen tagasihoidlikult mõnda aega testinud. Just sellele mõeldes, et kui on leebe valu, ei peaks valuvaigisteid õgima. Aga väidetavalt määravad geenid osaliselt selle, kuivõrd vastuvõtlikud me CBD-le oleme. Tundub, et mulle see eriti ei mõju. Valu pole tugev, lihtsalt üllatav ja mõtlemapanev. Vast 4-5 tundi pärast starti hakkasin kergelt tundma, et tossud häirivad väikeseid varbaid. Mul on väga hästi meeles kui see paar aastat tagasi samal rajaljuhtus ja ma keset võistlust Narva varvikute järele sõitsin, Siis sain teada, et vibramitega võib edukalt ka ultraid joosta. Vahetasin jalanõud ja tundsin end kui uuestisündinud. Need konkreetsed varvikud on nii roosad ja silmatorkavad, et sain vähemalt kümnelt inimeselt komplimente. 

Jätkuvalt mõtteis mitme päeva jooksudes kinni. Hakkasin analüüsima riideid, mis mul seljas ja kaasas. Püksid ja alussärk compresspordilt sobivad mulle sellisel puhul ideaalselt. Neid ma ei vahetanud kordagi. Vaid lisasin ilma jahenedes kihte. Mütside vahetus oli tunde järgi ja miskipärast tekitas see hea tunde kui uue ja kuiva mütsi pähe sain. Analüüsisin ja olin hästi tähelepanelik joomise ning söömise osas. Veidi enne starti ja mõned korrad veel võtsin Vespat, mis aitab kaasa rasvade kasutamisele energia saamiseks Sellise tempo juures oleme niikuinii peamiselt rasva peal. Süsivesikuid sõin päris toidu kujul ja mitte vähe. kuna tavaliselt neid eriti palju ei tarbi, on nende mõju särtsakam. Täitsa tuntav. Lemmikjook oli Vitautas. Tehakse alles häid jooke! Jälgisin ka joomisele-söömisele järgnevat teist loomulikku tegevust. Isegi kui häda ei tunne, tasub aegajalt minna ja anda endale võimalus. Keha ei jätnud seda võimalust kordagi kasutamata ja alati oli pärast parem olla. 

Õhtul hakkas sadama. Treeninud olen ma ju väga sageli vihmas, aga mitte nii kaua. Minu ilusad roosad vibramid ei ole veekindlad, aga alguses ei olnud sellest probleemi. Ilm oli ju tegelikult soe. Üha sagedamini tabasin end mõttelt, et ma ei tunne erilist tungi oma isiklikku rekordit parandada. Olin küll pähe õppinud, millise keskmise tempoga millise lõpptulemuse saab. Isegi Eesti rekordi saavutamise keskmise tempo. Aga ultra ei ole matemaatika. Ma arvan, et olen vaimselt päris tugev. Talun hästi rutiini ja ei vaja mingit utsitamist. Eelmise aasta Voka 24 h oli selle parimaks näiteks. Aga kui peas pole kihku "ära teha" vaid tegeleb millegi muuga, siis järelikult on selleks põhjus. Otsustasin, et punnitan ikka keskööni ära ja siis puhkan veidi. Tundsin, et mõlemal jalal suure ja järgmise varba vahel hakkab midagi tekkima. Joostes seal survet ei tunne, aga kõndides avaldab jalanõu veidi teismoodi mõju. 

Muide, mui käimise tempo püsis väga hea. Jälgisin, et ei jääks jalutama vaid ikka kõnniks reipalt. Ja mina isiklikult julgen väita, et kõndimist tasub kah harjutada. Talvel olid mul treeningplaanis päris pikad matkad, aga ka igapäevaselt olen harjunud palju kõndima. Küll mitte järjest vaid mitmes jupis päeva jooksul.

Niisiis, kell 12 läksin veidi puhkama. Enne aga tegin ühe kiirema ringi. Lihtsalt endale, "because I can". Kuivatasin jalad, panin ühe plaastri, kuivad sokid ja järgmised tossud, mis on natuke veekindlamad. Pikalt ei puhanudki. Jalgu sattusin kuivatama Swedbanki rätikuga, kuhu on peale kirjutatud "liikumises on väge". Minu silm luges aga esimese hooga "liikumine on viga".

Kell 1 öösel sain kätte puljongi, kõndisin vist ühe ringi ja sain aru, et ei taha pingutada nii, et pärast raske taastuda. Läksin magama. Toidutelgis lubasin, et hommikul kui päike tõuseb, hakkan jooksma. Mitmepäevastel jooksudel soovitatakse enne magamaminekut korralikult süüa, seda tegingi. Muul ajal olin veidi tagasihoidlikum ja päris kurgumulguni end täis ei puginud. Mitmepäevastel jooksudel tehakse vigu ja jõutakse sama võistluse kestel neist ka õppida. Jõutakse väsida ja ka taastuda. Põhjendasin endale magamaminekut kui testimist, kuidas suudan uinakuga taastuda nii, et pärast on mõnus edasi liikuda. Nagu olekski uus päev. Räägitakse, et pärast puhkamist on raske uuesti liikuma saada. 

Pärast uinakut olid esimesed kümme meetrit veidi puine tunne. Kümme! Edasi oli kõik OK. Mingil hetkel oli tekkinud vill kanna alla, Panin sinna plaastri, aga võib-olla oleks pidanud ka katki tegema. See vill häiris peamiselt kõndimist. Jooksmist häirisid teised villid :) Mingil hetkel taipasin, et lihasvalu enam pole. Eks selle vastu aitasidki kõnnipausid. Vist. 

See hommikune jalutuskäik oli ilus. Kord ühes, kord teises erakordselt meeldivas seltskonnas. Jooksmise ajal pole mahti lobiseda, aga kõndides on tore. 

Ja siis hakkas päike tõusma. Rene teab. Laul "päikeseratas" on päikesetõusul just see, mis mu käima tõmbab. Lisaks ka liigutusest pisarad silmis, et Rene nii tähelepanelik on. Siin pildil jätsingi meeldiva seltskonna maha ja panin ajama. Mõõduka tempoga, kuid rõõmsalt ja reipalt.

Edasi oli mitu tundi vaheldumisi jooksu ja kõndi, sest nii said erinevad villid vaheldumisi puhata. Kell 8 maailma parim puder ja lubadused iseendale, et finiši eel hakkan eriti kiiresti jooksma. Kui tundus, et ilm on kindlalt kuivaks jäänud, panin uuesti kuivad sokid ja esialgsed kergemad tossud.

Elektrooniline ajavõtt registreerib vaid selle kui matist üle astud. Kui finišipaugu ajal olla kuskil mujal, siis need meetrid tuleb lisaks mõõta. Et jooksjad ei peaks selles punktis mõõtmist ootama jääma, antakse kaasa keegi abiline. Pool tundi enne lõppu lonkisin ringi lõpu poole ja oma peas olin juba otsustanud, et järgmise ringi teen nii kiire kui vähegi suudan. Sillamäe noor kergejõustiklane, kes mulle kaasa anti, hakkas kohe ähkima ja puhkima, Ringi lõpuks olin ta paha raputanud. See oli minu jaoks nii lõbus. Vaat et kõige lõbusam hetk terve võistluse jooksul, Ja see pole mingil juhul etteheide noorele. Mu ringiaeg oli võistluse kiireim, 10.07, mis teeb kilomeetriajaks 5.03. Enam-vähem mu 10 km võistluse tempo. Sain ka komplimente jooksusammu kohta. Ise olin pööraselt rõõmus. Korraks jäin pärast seda kiiret ringi mökutama, siis leiti mulle uus kaasajooksja ja panin uuesti ajama. Natuke rahulikumalt, 11 millegagi ringile. Jälle jäin korra passima, aga siis üks lätlane ütles, et me jõuame kilomeetri veel joosta enne kui pauk käib. Paistab, et ma olen kergesti mõjutatav. Panin jälle ajama. Pagan, on see vast lõbus spordiala! 

Finišeerusin Raili ja Ulvi lähedal, kes mõlemad tegid megahea tulemuse. Raili ka uues Eesti rekordi. Teda kallistades tulid jälle pisarad silma nagu ka siis kui Siiri 2018 rekordi tegi. Ma olen hellik. 

Kuna olin võistluskeskusest ligi kilomeetri kaugusel, ei viitsinud niisama loivata vaid sörkisin sinna. Nimetame seda siis lõdvestusjooksuks. Väike supp või kaks, palju risti-rästi üksteis kiitmist, autasustamine. Ja siis koristamine, millest ma osa ei võtnud. Ja ma ei pidanud isegi mitut koormatäit träni korterisse ära viima nagu tavaliselt. Kõik toimis. 

Mida teha olukorras, kus Sa oled nii tänulik nii paljudele inimestele, et sõnadest ei piisa? Kuidas tänada nii, et ka ise tunned, et on vääriliselt tänatud? Kuidas üleüldse tänada inimesi, kes teevad asju hingega ja täie pühendumisega? Palun öelge mulle.

Pärast kõige lõppu käisin vanemate juures kotlette söömas ja saunas. Õhtul pidin veidi esmaspäevaseid loenguid ette valmistama, esmaspäeva hommikul tegin tavapäraseid hommikuvõimlemise harjutusi ja kahe loengu vahel käisin jalutamas Kõik on jälle tavarütmis. Lihased on head, juulikuu Otepää laagris olid need raudselt rohkem läbi kui pärast seda 24 tunni jooksu. Varbad vajavad edaspidi mingit paremat lahendust, peab mõtlema. Eelmisel kahel ultral on olnud kuiv ilm ja märja ilma kogemuse saingi alles nüüd.

Tagasi alguse juurde. Sillamäe ultra 24 tunni jooks veenis mind, et mulle saab meeldima kuue ööpäeva jooks. Ma olen selles nüüd 100% kindel ja ei jõua ära oodata kui see lõpuks aset leiab.

Oma mulli kujundamine

Kuidas keskenduda tööle või teistele asjalikele tegevustele mõnuga ja mitte mõelda saiakestest? Justkui kaks erinevat teemat, aga ühel hetkel selgus mu jaoks, et need on omavahel seotud. Õigemini lahendus on sama - oma mulli kujundamine.

Produktiivsuse ja prokrastineerimise teemal on miljoneid kirjutisi ja midagi uut pole siia ammu lisada. Märtsis 2020 kui üks ülemaailmne jama pihta hakkas, tabasin end mõttelt - mind häirib, et olen häiritud. Mulle on alati kodust töötamine meeldinud, sest saan siin paremini keskenduda. Nüüd oli see keskendumine häiritud. Ma tõesti tahtsin teha oma tööd! Üsna juhuslikult otsustasin snuuzida Facebookis mõned inimesed ja mõned lehed. Minu infovoogu jõudis niiviisi palju vähem negatiivsust ja tundsin end palju paremini. Kui tahtsin ülemaailmse jama teemal uudiseid lugeda, siis avasin uudistelehe ja lugesin. 

Teine asi, mida tegin, keerasin nii telefonil kui arvutil välja need punased mummud, mis teavitavad uuest kirjast, uuest postitusest või veel millestki. Kui tahan teada, kas keegi on mulle kirjutanud, avan postkasti ja näen. 

Need kaks asja tegin intuitiivselt, sest olin selleks küps. Intuitsiooni definitsioon sisaldab teadmisi, kogemust ja muud varasemalt hangitud kapitali, mida mingil hetkel enam-vähem alateadlikult kasutada taipame. Lihtsalt varem polnud ma ilmselt küps nende üldlevinud võtete kasutamiseks. Suvel lugesin üht raamatut läbipõlemiseta saavutamisest. Seal arendati terve raamatu ulatuses sama mõtet korraga nii spordi kui töö teemal. Selles raamatus oli taas mitu korda neidsamu asju kirjeldatud, mida olin varem teadnud, aga varem polnud ma ise vist küps nende rakendamiseks. "Fear of missing out" või lihtsalt soov olla kõigega kursis oli kümme aastat mu jaoks oluline ja nüüd ma enam ei tahtnud seda. Spordi ja töö seostest olen siin blogis varem kirjutanud. Et miks ma ei suuda samasugust hoiakut rakendada teadustöös kui seda treenimises suudan. 

Samuti olen oma blogis varem kirjutaud paastumisest. On üks naljakas väljend - paastumise muskel. See tähendab, et paastumist on võimalik treenida. Algul teed lühemaid paaste, siis suudad veidi pikemalt ja isegi treenimise olemus on siin päris treenimisega sarnane. Ühel hetkel tõi minu kujundatud mull minu silme ette ülilaheda video tahtejõu teemal. Kas tahtejõudu on võimalik treenida? Või on tahtejõud nagu taastumatu ressurss? Selles videos on väga veenvalt ning nauditavalt kirjeldatud, et tahtejõud on jama. Tark inimene teeb kõik selleks, et tahtejõudu ei peaks kasutama. Ehk siis tark inimene keerab kinni kõik punased mummukesed ja snuuzib kõik häirivad postitused. Väga soovitan vaadata: 

Oma mulli kujundamisega seoses on mul veel üks piinlik näide. Hiljuti jooksulaagris tabasin end mõttelt (või automaatselt tegevuselt), et pikema jooksu ajal tahan, et mu ees jookseks ilusa jooksutehnikaga jooksjad. Kui mu ees sattusid olema jooksjad, kelle tehnikat minu treenimata silm väga heaks ei pidanud, muutsin oma asukohta. Tol hetkel intuitiivselt. Mu enda tehnika vajab ikka veel pidevat arendamist, aga näe teiste puhul pirtsutan. Piinlik. Aga seda ma märkasin ja praeguse blogipostituse taustal saan sellest aru. 

See toob lõpuks saiakeste juurde, mida postituse alguses mainisin. Ma olen kogu oma elu kestel kohanud inimesi, kes tunnevad kiusatust magustoidu suhtes ja peavad tahtejõudu kasutama, et seda mitte iga toidukorra lõpus süüa. Kes on tundnud kiusatust tortide, kommide, saiakeste, jäätise või mõne muu konkreetse magusa vastu. Enamasti pole mul sellist magusaisu olnud. Õigemini, seda on ette tulnud, aga see pole olnud püsiv. Mingil hetkel aga tekkis see isu ja ma ei saanud tookord aru, miks. Nüüd - ka selle postituse kontekstis - saan põhjusest päris hästi aru. Minu infovoos oli ühtäkki palju pilte magusast. Jah, need olid sageli low-carb magustoidud, aga pildi peal pole ju vahet. Kusjuures see isu päädis sellega, et hakkasin Facebookis laikima üha rohkem pagariärisid ja mu infovoos oli üha rohkem magustoite, mis ahvatlesid üha rohkem. Idioot ja enesepiinaja :) 

Et ma tegelikult enesepiinaja pole ja "willpower is for losers", olen järjest dislaikinud kõiki neid pagariärisid. Mõned restoranid või muud kokandusega seotud lehed on infovoogu alles jäänud, sest söömine mulle jätkuvalt meeldib ja ka toiduvalmistamine. Pange tähele, et ülemaailmse jama puhul ma snuuzisin, aga magutoitude puhul dislaikisin.

Kokkuvõttes soovitan kõigile ise oma mull kujundada, milles on meeldiv elada ja kus ei pea liiga palju tahtejõudu rakendama. Samas, selle oma mulliga ei tohi ka liiale minna. Tegelikult on ju väga vahva kogeda uusi asju ja tutvuda endast erinevate inimestega.

Geenidest

Geenid mõjutavad meie elu ilmselgelt, aga palju sõltub meist endist, mida kaasaantuga peale hakkame. Kui palju suudame rakendada seda head, mis kaasa antud ja kui palju suudame vähendada nö halbade geenide mõju.

Ei tahaks teha liiga pikka sissejuhatust, aga vast on oluline meelde tuletada, et ma ei ole geeniteadlane. Küll aga olen ma uudishimulik ja õpihimuline inimene, millest ka kogu see blogi tingitud. Kui ma usuks, et kõik on ettemääratud - ükskõik, mille või kelle poolt - siis poleks õppimist väga palju vaja. Aga loomulikult ei suuda me ka kõike ise määrata või mõjutada.

Sellest, miks ma tegin geenitesti ja mida teada sain, kirjutasin siin. Uue maailma avanedes lisandus postitus paastumisest ja postitus keto-dieedi mõjudest ja osaliselt nende puudumisest. Tänu tarkadele sõpradele ja vast mingil määral ka enda kriitilise mõtlemise võimekusele tean, et kehakaal on seotud geenidega, aga uuringud pole veel piisavalt kaugele arenenud, et täpselt kõiki seoseid teada. Uurimisvaldkond, mis sellega tegeleb, on nutrigenoomika. Lisaks on tõendatud, et inimene saab oma elustiilivalikutega teatud määral geene ka muuta, peamiselt küll järglaste jaoks. Selle uurimisvaldkonna nimi on epigeneetika.

Lisaks teadlastele teevad geeniteste ka mõned ettevõtted. Tuginedes ikka teadlaste tööle. Geenitestide kohta, mis just tervist ja toitumist puudutab, soovitan kuulata mõnda podcasti. Need on intervjuud teadlastega ja väga normaalse keelekasutusega, st ka päris inimene saab aru: https://www.youtube.com/watch?v=JH0wTiMXnE4, https://www.youtube.com/watch?v=QRCvPLEsH3A ja https://www.youtube.com/watch?v=TJny7-qzzCU&t=2s

Niisiis, aasta 2018 lõpus tegin kehakaalu testi. Oma reaktsioonist sellele kirjutasingi esimese viidatud blogipostituse. Geenitestid.ee ütleb oma veebilehel väga selgelt, et geenid ei määra kõike ja nad kirjutavad ka raportis selgelt välja, mille põhjal järeldused on tehtud. Igatahes 2018 lõpus sain soovituse, et võiks süsivesikuid vähem tarbida no ja ka rasvadega ei tasu liialdada. Ja sedagi, et füüsilise aktiivsusega ma kaalu eriti lihtsasti ei ohja. Ehk siis mitte midagi head :) Kui ma täpsustavalt küsisin, et mida ma siis rohkem peaks piirama, süsivesikuid või rasvasid, soovitati eelkõige süsivesikuid piirata. Ma ei hakka kõike kordama, mida varasemates postitustes juba kirjutasin.

Kuigi katsetused toitumisega on mulle palju õpetanud, ei ole ma oodatud tulemust kaalu osas saavutanud. Võtsin siis geenitesti tegijatega uuesti ühendust ja andsin tagasisidet. Sellest sai alguse väga põnev vestlus ja selle tulemusel tehti mulle varem saadetud proovi põhjal uus raport. Nüüd tuleb peamine kompliment testi tegijate suunas - nad arendavad oma teste ja raporteid pidevalt edasi, sest teadus ju samuti areneb.

Esiteks sain ma teada, et mul olevat kaasasündinud laktoositalumatus. Naerupurtsatus number üks. Ma olen alati olnud suur piimatoodete tarbija ja mitte ühtegi sümptomit nimekirjast ma ära ei tundnud. Võib-olla kunagi proovin mingi perioodi ilma laktoosita, äkki avastan midagi põnevat. See on hea näide, et geenitest ei ole diagnoos. Seoses umamiga kirjutab geenitesti raport, et tavaliselt söövad minusugused vähe liha ja on väikse söögiisuga. Kes mind vähegi tunneb, turtsatab siin kohe mitu korda. Aga jällegi - nii nagu me ise oma elu määrame ja ennast arendame, areneb ka geeniteadus. Olgem toetavad :)

Teiseks oli raporti koostamisel vaadatud süsivesikute talumist täpsemalt ja uute andmete valguses arvab test, et ma talun aeglaselt imenduvaid süsivesikuid vägagi hästi. Naeruturtsatus number kaks. Pigem võiks rasvade söömist koomale tõmmata. No põhimõtteliselt ei soovitanud ka varasem test rohkelt rasvu süüa. Seda tegin täitsa iseseisvalt, sest valgud+rasv täidab kõhtu väga mõnusalt ja täiskõhutunne kestab pikemalt kui süsivesikutest saadav täiskõhutunne. Kõik need kiidulaulud keto-toitumisele, kuidas kaal "kolinal kukub", ajasid mind segadusse. Aga nii nagu ei saa kõigile ühtmoodi sobida see püramiid, mida riiklike toitumissoovitusena pakutakse, ei anna ka keto kõigile täpselt samasuguseid tulemusi. Geenitestide suurim võlu minu arvates ongi see, et aitab teha teadlikumaid otsuseid. Ei dikteeri vaid annab lisainfot iseseisvaks otsustamiseks. 

Ütlen kohe ära, et minust ei saa nüüd üleöö suurt süsivesikute sööjat. Selleks on miljon põhjust. Taas - kirjeldatud eelmistes postitustes. Ja veelkord - geenid ei määra kõike ja geenitest ei ole lõplik tõde. Küll aga sain uut materjali katsetusteks. Ma olen varemgi maininud, et mulle kõlab usutavalt Zach Bitteri kirjeldus toitumise periodiseeringust. Nii nagu treeningudki on periodiseeritud. Süsivesikud on kasulikud intensiivsema pingutuse jaoks, aga neid pole vaja kui joosta või kõndida rahulikus tempos. Siis saab ka oma keharasva najal liikuda. Olen õnnelik, et tegin läbi range keto perioodi, sest tänu sellele õppis mu keha rasvu kütusena kasutama. Sedasama aitab teha ka perioodiline paastumine. Suhkru ja üleüldse süsivesikute tarbimine tekitab küll mõnutunde, aga järgmisel päeval oleks nagu pohmakas. Muidugi ei mõju kõik süsivesikud ühtemoodi. Minu viimase aja huvitavaim avastus on olnud, et haputaignast tooted ei tekita mulle pohmakat.

Nüüd olen toitumises vabam, kuid sätin siiski süsivesikute nautimise päevadele kui on raskem trenn.

Ma ei saa kirjutamata jätta ka naeruturtsatustest number kolm ja neli. Need tulid sportlike võimete testist. Geneetiliselt on mulle kaasa antud nigel võimsus ja kiirus. Treener küll püüdis minu seest kiireid lihaskiude leida, aga väga ei õnnestunud. Üheks põhjuseks on muidugi see, et noorena neid kiiruslikke võimeid ei arendanud. Teine põhjus nüüd veel teada. See ei tähenda muidugi, et polegi mõtet kiirust arendada. Ikka on! Lihtsalt ei tasu loota, et minust nüüd maailmakuulus sprinter saab.

Seal sporditestis oli veel palju põnevat. Osaliselt selliseid leide, mille olen muude tegevustega kompenseerinud. Osaliselt leide, mis annavad mõtteainet, kuidas neid edaspidi parimal moel rakendada. Näiteks stressi ja taastumise teemad. Ma arvan, et igasuguseid teste tulekski niimoodi võtta - mõtteainena ja kompleksis igasuguste muude asjaoludega.

Ja lõpetuseks kõige magusam leid. Nii nagu kõhutunne, enesetunne ja kõik muud tunded on näidanud, kinnitab ka geenitest - mul on väga hea vastupidavus ja sobivaim spordiala tuginedes vaid geenitestile on ultrasport.