Arvutiõpetus on paljuski aine, mille tõttu otsustasin kandideerida oma õpetamise uurimise grandile. Paar aastat järjest on kehtinud muster, et avatud ülikooli üliõpilased on aine korraldusega pigem rahul, sest see on väga paindlik. Päevase õppe üliõpilased on pigem rahulolematud, sest neid "ei õpetata". Seekord oli algne otsus, et teeme kahe õppevormi õppetöö koos, mitte eraldi gruppides. Ühel hetkel kui õppetöö lähemale jõudis, vaatasin registreerunute nimekirju. Oppaaa! Registreerunud oli kokku 105 üliõpilast! Meie arvutiklassi mahub 31. Kõlas nagu väljakutse. Oma peas mõtlesin skeemid igati läbi ja olin elevil. Kogemata oli õppetöö pandud aga mitte arvutiklassi (kuhu teadupärast 105 inimest ei mahu) vaid 200-kohalisse auditooriumi, kus pole arvuteid.
Püüdsin teha eeltööd, et esimene kohtumine poleks kohe ebameeldiv ja segadusttekitav kogemus. Tegin tervitusvideo, kus aine korraldust selgitasin. Oluline muudatus võrreldes varasemaga oli soovitus teha kõik tööd paaris. Üksteiselt on alati midagi õppida ja koos on parem töötada. Osaliselt võtab see vähemaks vajaduse igaühte eraldi poputada. Kuigi ka selle võimaluse kuulutasin välja - kel vaja, lepime individuaalse konsultatsiooni kokku. Videos rõhutasin ka seda, et kohalkäimine pole kohustuslik ja seda, et kõige mõistlkum on töid teha isikliku arvutiga. Õnneks olidki paljud kohaletulnud (ca 50 inimest) oma arvuti kaasa võtnud. Õppetöö suures mitte-arvutiklassis ei läinudki nii hullusti kui karta võiks. Üks naisterahvas leppis otsekohe kokku individuaalse konsultatsiooni, mis tänaseks ka peetud on.
Mida tegid või mõtlesid need, kes kohale ei tulnud, ma ei tea. Ega ma seda vist varem teada ei saa kui ÕISi tagasisidest.
Veel eilegi, kohviku järjekorras, küsiti mõne ülesande kohta nõu. Selline asi mulle sobib. Ise olen hetkel üpris positiivselt meelestatud.
