Sel aastal oli mitu asja teisiti. Kuidas oli kahel eelmisel korral, saab lugeda siit ja siit.
.jpg)
Mulle jätkuvalt meeldivad pisikesed külajooksud ja 24 tunni jooks. Vahepealsed distantsid nagu maraton ja poolmaraton mitte. Mitmepäevajooks on eriline, see teeb mind õnnelikuks. Praegu võin öelda, et olen leidnud "oma". Siin tunnen, et suudan areneda ja ka konkurentsis olla. Kuigi kuue päeva jooks on pikaaegsete traditsioonidega spordiala, olen kõigi aegade ja hooaja edetabelites täitsa korralikul positsioonil. Maailma tipust küll kaugel, aga mitte teises universumis. Kõigi aegade edetabelis DUV andmebaasis algavad naiste tulemused aastast 1984. Põhjalikumalt selle distsipliini ajaloost saab lugeda siit. Tänapäevase formaadi alguseks võib pidada 19. sajandi lõppu. Tänapäevase formaadi all pean silmas suhteliselt väikesel ringil liikumist, mitte punktist punkti kulgemist.
Minu tulemus 541,107 km on Eesti tipptulemus. Minule oli latt ette seatud aastal 2000. Ükski Eesti mees pole seda formaati veel proovinud. Ööpäevade kaupa jagunesid kilomeetrid nii: 106, 85, 78, 83, 94, 95.
Siia lisan andmed DUV andmebaasist võrdluseks. Maailma selle hooaja edetabelis olen naistest 27. kohal (üldse 113 tulemust), oma vanuseklassis 5. kohal (üldse 26 tulemust). Kõigiaegade edetabelis olen Euroopa 138. (üldse kokku 396 tulemust) ja maailma 230. (üldse on edetabelis 726 tulemust).
Minu tugevused selle alaga tegelemisel on kõht ja pea. Mul ei teki seedehäireid nagu paljudel teistel. Söön päris toitu tunde järgi, mitte eelnevalt koostatud plaani järgi. Joogiveele lisan elektrolüüte. Eriti, kui on nii higistamist soosiv ilm nagu sel aastal. Päris palju naudin gaseeritud mineraalvett. Pea all pean silmas valmisolekut nautida väikesel ringil tiirutamist. Ma ei vaja välist stimulatsiooni, naudin liikumist ennast. Suurema osa ajast ei soovi ka kõrvaklappidest midagi kuulda. Nii saan keskenduda iseendale.
Välise stiimuli alla võib paigutada numbrid ehk vahetulemuste jälgimise. Mäletan stressi aastast 2021, kui tahtsin magama minna alles pärast ühe ümmarguse tulemuse saavutamist. Juba järgmiseks aastaks tegin järelduse, et sellist stressi ma ei vaja. Aastal 2022 seadsin vaid kellaajalisi sihte. Näiteks, kella 20.30-ni jooksen ja siis lähen massaaži. See oli parem. Seekord juhtus üsna juhuslikult, et ma ei tahtnud kella käe peal kanda (panin selle taskusse, et hiljem statistikat näha). Mis silmist, see meelest. Mulle meeldis see, et ma ei teadnud ei oma tempot ega kilometraaži. Kui see mulle kohale jõudis, palusin vabatahtlikel mulle lipukesi mitte anda ja tulemusi mulle mitte öelda. Muidu on iga 100 km täitumisel võimalik vastava lipukesega ring joosta ja niiviisi kaasvõistlejate õnnitlusi saada. See on armas vahepala ja eelmisel aastal nautisin seda. Ma ei halvusta seda mitte mingil juhul, aga seekord ma ei tahtnud teada vahetulemusi. See võimaldas olla hetkes kohal ja tõi mulle mingi erilise hingerahu.
Mul ei olnud mingit plaani, kas ja millal vahetulemust vaatan. Viimasel hilisõhtul ütles toanaaber, et loodeteavasti ma ei pettu oma tulemuses. Korraks pani mõtlema, mis see minu jaoks tähendab. Kui teaksin oma vahetulemusi, kas pingutaksin rohkem? Olin kogu võistluse kestel pingutanud täpselt nii palju kui sel hetkel mõistlik ja võimalik. Mõistlik on algul end tagasi hoida ja rohkem puhata. Võistluse keskel on mõistlik pingutama hakata, et poleks tühja aega. Kui puhata, siis täisväärtuslikult, kui liikuda, siis täisväärtuslikult. Niiviisi ma toimisingi, numbreid teadmata. Viimase öö hakul umbes kell 22 tuli tunne, et tahan oma vahetulemust teada. 66 km Eesti rekordini. Tehtav. Keskmine kiirus peaks olema alla 5 km tunnis. Keskmine, st sisaldab vajalikke wc-peatusi, söögipeatusi, võib-olla korraks jalad seinale või ise pikali viskamist. Garanteeritud pole midagi, aga lootust on.
Viimasel ööl ja hommikul oli magamatus ja väsimus piisavalt kuhjunud, nii et paaril korral hakkasin väga kõvasti tuikuma ja slaalomit tegema. Ma kõndisin nii sageli kui võimalik kinnisilmi. Sageli oli tunne nagu astuksin teest mööda või läbi. Mõnikord vajus jalg alt ära, nagu oleks libe. Mõistlik oli tukastada. Esimene kord panin äratuskella 20 minutiks, aga sisemine kell äratas minut enne üles. Üleüldse on mul sisemise kellaga head lood. Kordagi pole võistluse ajal äratuskella vajanud. Keha on tark. Saab aru, kui palju und on vaja, kuid saab ka aru, et võistlus on käimas ja üle miinimumi ei luba magada. Teine tukastamine oli 10 minutit. Lihtsalt täisriietes pikali ja tuled kustu (otseses ja kaudses mõttes). Arusaadav, et iga paus vähendab kõndimise aega ja suurendab jooksmise vajadust. Muidu eesmärki ei saavuta. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi. Graafikul on näha ringiajad. Kõrgemad tipud näitavad pikemaid pause. Algul olid pikemad, pärast lühemad.
Hommikul, mõni tund enne finišit hakkasin rohkem kella ja tulemusi vaatama. Mida lõpu poole, seda rohkem sassis ma omadega olin. Ma ei suutnud välja arvutada, mitu ringi pean veel tegema. Teadsin, et oma tulitavaid jalgu pole mul aega jahutada. See oli asi, mille pidin hambad ristis ära kannatama. Tulitavad jalad lähevad paiste ja tekitavad liikumisel valu. Kõndides rohkem kanna piirkonnas, joostes pöia piirkonnas.
Hetkel, kui ületasin oma isikliku rekordi, tundsin vaid kerget rõõmu. Eesti rekord oli nii jõuliselt silme ees, et isiklik rekord ei pakkunud rahulolu. Kui oma sassis peaga lõpuks tablool Eesti rekordi numbrit nägin, ei uskunud ma ei ennast ega tablood. Kindlasti pidin ühe ringi lisaks tegema, et veendunud olla. Aga siis hakkas juba finiš paistma ja juhtus see, mis alati. Panin viimase välja. Võistluse viimased kaks ringi olid võistuse kiireimad. Vaid nii tunnen täit naudingut! Täiega lõpuni! Selle nähtuse nimi on "Aedu sirge" :)
See oli nüüd jutt aja jälgimise ja kulgemise kohta. Lähen tagasi võistluse muude detailide juurde.
Päeval oli liiga raske joosta. Ma proovisin. Jalad liikusid kenasti, aga hakkasin kohe lõõtsutama. Päeval peamiselt kõndisin. Piisavalt sageli jahutasin pead külma veega. Veidi harvem jalgu. Iga kord pärast jalgade jahutamist oli vaja need uuesti Bepanthen salviga kokku määrida. Õhtul, öösel ja hommikul leidsin lihtsasti endale sobiva tempo jooksmiseks. Lihased ei saanud kordagi piiravaks asjaoluks. Minu jooksutehnika on lihaseid säästev. Ma ei peksa end vastu asfalti vaid maandun pehmelt pöia keskosale. Sellele aitavad kaasa jalanõud, millel pole kannakõrgendust. Kõnnitehnikaga olen teadlikult tegelenud viimase aasta jooksul, ka see on säästlikumaks läinud. Massöörid kiitsid samuti lihaste seisundit. Massaažis oli esimesel õhtul kõige kangem kehaosa selja ülaosa ja kael. Teisel ja kolmandal päeval polnud mitte miski kange. Järgmistel päevadel lasin vaid pöidasid mudida. Massaažile kulutatud aeg peab olema väärtuslik, et paremini edasi liikuda. Niisama mõnulemist ei saa lubada. Lihased said lõpuks valu viimasel hommikul kui ma end üldse tagasi ei hoidnud ega säästnud.
Eelmistel aastatel on suureks piiravaks asjaoluks olnud villid. Ma olin täitsa meeleheitel, et ei saa end realiseerida mingite lollakate villide pärast. Aga olen väga hoolikalt õppinud ja katsetanud. Tulemus - null villi. Null villi! Ma ei hakka siin mingit retsepti tõe pähe kuulutama. Iga inimese jalad on erinevad.
Algul kirjutasin, et sel aastal oli mitu asja teistmoodi. Üks asi oli see, et läksin võistlusele pigem puhanuna kui treenituna. Detailidesse ei lasku, aga äkki see oligi hea. Pole halba heata.
Teine asi, mis oli teismoodi, oli väga suur asi. Ma osalesin võistlusel koos sõbraga. Reisisime koos ja elasime koos. Võistluse kestel mõnikord puhkasime koos, mõnikord jooksime koos, mõnikord olime vait koos. Varem olen majakest jaganud võõra inimesega ja mul pole sellestki halbu kogemusi, aga sõbraga on ikka teistmoodi. Koos veedetud puhkepausid olid totaalne puhkus. Täielik väljalülitumine. Nagu eespool ütlesin, siis puhkus peab olema täisväärtuslik. Siis saab täisväärtuslikult ka pingutada. Kohati mõtlesin, kas need puhkepausid lausa liiga täisväärtuslikud pole. Teise inimese sisse ei näe, aga mina sain sellest koos võistlemisest hästi palju tuge.
Milliseid järeldusi ja õppetunde seekordsest kogemusest tulevikku kaasa võtan? Korrata neid asju, mis õnnestusid. See on selge. Paremaks saab esmalt muidugi treenides. Lisaks treenimisele pean järgmine kord kiiremini kohanema ilmaga ja palavuse korral üle minema öörežiimile. Puhkeaegu saab kvaliteeti kaotamata kärpida lühemaks. Mingeid toetavaid tegevusi saan füsioterapeudilt.
Vahetuid muljeid näeb ja saab lugeda fotoalbumist siit.
Tänusõnad toetajatele:
Minu kvaliteetset puhkeaega võistluse ajal toetab KoheCoffee. Kvaliteetset ja toitaineterikast toitumist võistlustevälisel ajal toetab Lihuniku Äri. Raskematel treeningutel ja teatud hetkedel võistluse käigus saan abi Vespa Power herilaseekstraktist. Ise pean ekstraktist olulisemaks OFM (optimized fat metabolism) terviklikku lähenemist, et süsivesikuid tarbida strateegiliselt, mitte igal ajal sisse ahmides. MedPoint/Fivefingers Eesti on mulle erinevalt toeks olnud. Mõnikord nõuga, mõnikord konkreetsete asjadega. Loomulikult jalanõud, aga ka külmakotid, mida nüüd juba kaks aastat kaasas olen kandnud ja hoolikalt kasutanud. Lennukipiletitega on abiks olnud Eesti Kultuurkapital.
Meediakajastus:
https://rus.err.ee/1609106018/ajet-kijsla-ustanovila-rekord-jestonii-v-shestidnevnom-bege
https://marathon100.com/uudised/vaata/aet-kiisla-pustitas-uue-eesti-tippmargi-6-paeva-jooksus
https://www.facebook.com/watch?v=1475594389943985
