Kuue ööpäeva jooks 2022

Kuus ööpäeva, aga seitse päeva. Oma võistlust kirjeldades läheb mul pidevalt sassi, mis päeval miski juhtus. Täpsem reportaaž toimus võistluse ajal Facebooki fotoalbumis. Selles postituses ma neid asju liialt ei korda, püüan üldisemalt kirjutada. Kindlasti viitan ka eelmise aasta võistluse ülevaatele, millest mul endal palju kasu oli. Õppimise ja õpetamise blogis ongi asjakohane oma kogemusest õppida. See õnnestus mul päris hästi. 

Eelmisel aastal nimetasin kogu ettevalmistust ja võistlust hellitavalt "brutal fun". Kohe pärast võistlust sain aru, et see on täiesti vale nimi. Kuue ööpäeva jooksus pole mitte midagi brutaalset. Vastupidi, see on rahu, rõõm ja õnnetunne. Mitmepäevajooks erineb märkimisväärselt 24 tunni jooksust. Nii füüsiliselt kui vaimselt. 24 tunni jooks nõuab pingutust, kuue ööpäeva jooks nõuab mugavustsooni leidmist ja selles püsimist. Pingutamiseks on vaid viimane päev. 

See intiimne tunne oli tugevaim öösiti. Noh, nagu ikka :) Ööd olid erilised, aga enamik öödel ma vähemalt osaliselt magasin. Viimasel ööl tahtsin olla võimalikult palju rajal ja liikumises. Selle nimel tegin eelmisel keskpäeval kuumemal ajal lõunauinaku. Viimasel ööl olid mu jalad päris valusad. Eelkõige jalatallad. Kõndimise tegi valusaks kanna all olevad villid. Jooksmise tegid valusaks varvaste lähedal päka all olevad villid. Lõpuks andsin järele paljude inimeste soovitustest tulenevale survele klappidest muusikat kuulata. Ma ei tee seda kunagi! Mõnikord kergemates ja pikemates trennides kuulan podcaste, aga muusikaga ei ole sõbraks saanud. See viib mõtted oma keha tajumiselt mujale. Aga ju just seda mul vaja oligi, et mitte panna tähele kuhjuvat väsimust ja valu. 

Niisiis, esimesel poolikul päeval tegelesin sisseelamisega. Tutvusin rajaga. Ses mõttes, et otsisin optimaalset trajektoori ja harjutasin seda endale lihasmälusse. See oli minu jaoks väga oluline, sest eelmisel aastal tegid järsemad pöörded mu jalale pikapeale haiget. Kombinatsioonis tavaliste plätudega käimisega viis see luuümbrise põletikuni, mis ei lubanud mul viimasel ööpäeval üldse liikuda. See optimaalse trajektoor pidi olema sarnane ralliauto sõitmisega. Kuidas kurvidesse sisse sõita ja kuidas neist väljuda. Samuti kõndimine - millistes kohtades rajal on mõistlik alati kõndida ja kus võib tunde järgi nii joosta kui kõndida. Esimese pooliku päeva eesmärk oli minna magama ilma igasuguste probleemideta ja ilma selge väsimuseta. See õnnestus.

Nii nagu eelmisel aastal, nii ka seekord ei pannud ma äratuskella. Magasin nii palju kui vaja. Keha pole rumal. Ta teab, et on võistlus ja tavalist kaheksat tundi ei saa. Samas teab keha, kui palju on hädavajalik, et olla tegus. Seekord kulutasin magamiseelsetele ja magamisjärgsetele tegevustele vähem aega kui eelmisel aastal. Massaažisaapad olid eelmisel aastal küll väga head ja asjakohased, aga sel aastal panustasin igaõhtusse päris massaaži. Seda mitte magamise eel vaid õhtul kella 21-22 paiku. Tänu sellele sain väga mõnusalt veel paar tundi liikuda. Õhtune aeg oligi liikumiseks väga mõnus. Ei olnud enam palav ja "lõpp on lähedal" tunne oli kah mõnus. 

Magamise eel on kindlasti mõistlik süüa. Üleüldse on söömisel suur tähtsus nii pika väitluse puhul. Süüa tuleb kehasõbralikke toite ja võimalikult energiatihedaid. Une-eelseks toiduks kujunes enamasti banaan pähklivõiga. 

Esimesel ööl magasin kolm tundi. Hommikusöögiks puder ja kohv. See oli samamoodi eelmisel aastal ja toimis hästi. Ma väidan, et ilma oma kohvita oleks ma suures hädas. Muidugi oli olemas kohv ka ühisel toidulaual, aga see oli toidulaual, mitte minu toas. Ja see polnud selline nagu ma päeva esimeseks kohviks tahan. Ühise toidulaua puder või munaroog tuli alles kell 8. Seega, oma toa hommikusöök oli kohustuslik. Ma pean taas kiitma ainuvõimalikku kohvivalikut, milleks oli Kohe Coffee. Tavalist lahustuvat kohvi ei tahaks ma nii mitu päeva järjest juua ja purukohviks polnud aega. Olen õnnega koos, sest sain võistluse ajaks kohvi kaasa kingitusena. 

Toitumisega on seotud ka minu teine toetaja Vespa. See pisike geelilaadne toode toetab mu oma keha oskust rasva kütusena kasutada. Kõhnaks nii ei saa, aga energia ei saa kunagi otsa ja haamer on mulle tundmatu asi. 

Niisiis olin rajal tagasi kella 4 paiku. 

Päeva jooksul ma kilometraaži eriti ei jälginud. Talitasin tunde järgi. Kui oli hea jooksutunne, siis jooksin. Kui oli tunne, et tahaks puhata, siis kõndisin. Päeva lõpetamiseks ei seadnud ma samuti kilomeetrites sihte. Mõnikord tegin otsuseid kellaaja järgi. Näiteks kui võistluse ööpäev kell 12 täitus, tegin lõunapuhkepausi. Peaaegu kõigil päevadel tähistasin ööpäeva täitumist jäätisega. Kes tahab palju energiat saada, söögu jäätist. Nii saab ka paksuks kui palju jäätist süüa. Puhkepaus oli hea jalgade jahutamiseks ja Facebooki väikese vahekokkuvõtte tegemiseks. Reportaaži jaoks ei võtnud ma kunagi eraldi aega. See oli alati samaaegselt puhkamisega ja jahutamisega. Jahutasin külmakottidega, mille andis kaasa MedPoint. 

Pärast lõunapuhkust oli ilm veel üpris palav, mistõttu jooksin vaheldumisi kõndimisega. Sel korral polnud mul suuri probleeme, mida tulnuks ravida. Selle asemel sain tegeleda väikeste probleemidega, milleks oli jalgade tulitamine ja villid. Ma ikka väga-väga tahtsin, et neid suuri probleeme ei tekiks. Kiirusest ega tugevusest pole mingit kasu kui saad vigastuse. Nii pidi juba teisel päeval rajalt lahkuma noormees, kelle nimel on seitsme päeva jooksulindil jooksmise maailmarekord. Põlvevigastus. Oli üks mees, kes jäi palavikku. Oli mitu-mitu inimest, kes võistluse teisel poolel olid hädas luuümbrise põletikuga.

Oma soorituse puhul olen kõige rõõmsam stabiilsuse üle. Jah, üks ööpäev oli kilometraaži mõttes nadi, aga see oli keskel, mitte lõpus. See näitab, et sain vahepealsetest probleemidest jagu. 

Ööpäevade kilometraažid: 100, 85, 90, 59, 97, 84. Üldjärjestuses päevade kaupa: 55, 44, 36, 36, 33, 28. Üldjärjestus on nii pika võistluse puhul asjakohane, sest naiste ja meeste sooritused mõnevõrra ühtlustuvad. Aga olgu seegi märgitud, et 15 naise seas oli mul 6. koht.

Ametlik lõpptulemus 514,695 km. Keskmine kiirus (sisaldab kõiki pause, sh magamist) 3,574 km/h (tempo 16,8 min/km). Vanusekoefitsiendiga arvestatud tulemus 564,235 km. Kuna kehtiv Eesti rekord 537,520 km on tehtud noore inimese poolt ja tema vanusekoefitsient tulemust ei muuda, siis tinglikult ma siiski tegin Eesti rekordi :) Ma tean, et see ei loe, aga ikkagi on egole pai.

Eesti rekordiga seoses on vast sobilik öelda, et mu võistlust toetas Eesti Kultuurkapital. Ausalt öeldes poleks ma ise selle peale tulnud, et isiklikel eesmärkidel toetust küsida, aga sain healt inimeselt vihje. 

Maailma hooaja edetabelis annab mu tulemus 28. koha, Euroopas 17. Kõigi aegade edetabelis 270. koha.

Endale teeb rõõmu ka see stabiilsus, et kui jooksin, siis kogu aeg ühtmoodi. Filmides esimesel või viimasel päeval mu jooksutehnikat, ei näe olulist erinevust. Seda nägin ise paarilt fotolt ja seda mainis paar teist jooksjat.

Mitte kordagi ei olnud mul vaimselt raske. Füüsiliselt ka kõige keerulisematel hetkedel tundsin mingit õnne ja rahu tunnet. Oli vaid üks hetk, kus olin tiba pahur. Minu kõige väiksema kilometraažiga päeval kui jalatallad tulitasid ja maailma kõik villid hakkasid minu jalgadele kogunema, üritasin sandaalide rihmasid kohendada. Ma arvasin, et sandaalid on sellises olukorras ainuvõimalikud jalanõud. Need sandaalid oli esimese õhtu vihmasajus super! Kuigi mu jalad polnud otseselt paistes, siis natuke suuremad olid need ikkagi. Pärast poolt ringi tundsin vajadust rihmasid veidi kohendada. Ühe sandaali puhul õnnestus see normaalselt, aga teisega läks kõik vussi. Rihmad läksid lausa puntrasse. Püüdsin teha täpselt nagu teisel sandaalil, aga no lausa hullult puntrasse läks kõik. Püüdsin säilitada rahu ja võtta aega meisterdamiseks, aga sellest polnud mingit kasu. Siis tuli torisemise ja jonnimise tunne peale. Kummaline, aga ma ei mäleta enam, kuidas see asi lõppes. Oma meisterdamisega tegelesin ma ringi keskel ja ilmselt läksin oma majani paljajalu. Aga edasi ei mäleta. Enam vahet polegi.

Olen palju mõelnud füüsilise ja vaimse peale. Nii pingutuse, rahu kui eneseväljenduse mõttes. Kõige paremini sõnastas selle võitja. Tõlge ungari keelest inglise keele kaudu eesti keelde kõlaks umbes nii: Me oleme enamat kui meie keha. Kui keha on väsinud ja valus ning isegi pea otsib võimalust ettevõtmise saboteerimiseks, siis mis on see, mis ikka edasi viib? Keha on instrument ja vahend oma olemuse ning tahte väljendamiseks. 

Üks asi, millest veel soovin kirjutada, on teiste jooksjatega vestlemine. Baladev ütles võistlusejärgsel päeval, et ta tavaliselt eriti ei jutusta kellegagi. Mina olin teda palunud, et ta ütleks kindlasti kui ma olen tüütu ja ta ei soovi rääkida. Ta ei öelnud midagi sellist ja vestles minuga. Mul oli miljon küsimust 3100 miili jooksu kohta, millel ta osalenud on. Teinekord on lihtsam aru saada, kas keegi tahab rääkida või mitte. Sageli sõltub ka tempost, kas klapib omavahel või mitte. Mitme jooksjaga sattusin jutustama viimastel päevadel. Siis oli jutustamine kui valuvaigisti, viis mõtted väsimuselt ja valult mujale. Tegelikult tunneb sidet ka nende jooksjatega, kellaga sõnagi ei vaheta. Ma ei oska seda kirjeldada. See on mingi väga intiimne tunne.

Kohe kui muusika mängima panin, tuli põhjendamatu tuhin joosta. Tegin paar kiiremat ringi ja see äratas mõneks ajaks üles. Oli tore, aga mitte jätkusuutlik. Edasi kõndisin. Nagu zombi. Mingil hetkel oli kõnnitrajektoor juba liiga tiira-taara. Haigutasin lõualuud paigast, silmad vajusid kinni. Riietes nagu ma olin, viskasin kümneks minutiks pikali ja jäin otsekohe tukkuma. Pärast tukastamist oli paar tundi jälle parem olla. Niimoodi käisin kaks korda kümneks minutiks magamas. Isegi jalanõusid ei võtnud jalast. Öösel oli küllaltki vähe inimesi rajal. Hommikupoole hakkas neid juurde tulema ja mina hakkasin ka oma mullist vaikselt väljuma. 

Mingil hetkel hommikupoole hakkas silme ees terendama 500 km täitumine. Kuigi kirjutasin siin eespool, et kilomeetrites endale sihte ei seadnud, siis eks see ikka meelitas. Oma isikliku rekordi olin esimese viie ööpäevaga ära teinud. Selles mõttes oli juba tunne hea. Aga ikka on tore kui mingid uued ilusad tulemused teoks saavad. Viimastel kilomeetritel 500 suunas olin ninapidi telefonis nagu teismeline. Mu parimad jooksusõbrannad viskasid hagu alla ja andsid igasuguseid lubadusi ning korraldusi seoses 500-ga. Pärast 500 täitumist korraldused ja soovitused jätkusid. Ma polnud mõnda aega mõelnud mingile võistluse edetabelile, aga nüüd tuli soovitus sakslanna kinni püüda. Vaatasin tulemuste veebilehte ja sain aru, et see on teostatav. Ettevaatlikult kiikasin ka järgmist võimalikku kinnipüütavat. See oli juba keerulisem, ent mitte välistatud. 

Võistluse lõpuni oli paar tundi kui hakkasin igal ringil veidi rohkem jooksma ja vähem kõndima. Ma teadsin, et ainult jooksmiseks pole mul jaksu. Aga ma teadsin ka seda, et lõpus tahan joosta. Hingetuks! Ma väga tahtsin, et võistluse lõpp oleks võistluse lõpu moodi pingutus. Kuigi nägin rajal üha rohkem neid, kes olid kuulutanud oma võistluse lõppenuks. Nad jalutasid ja tundsid rõõmu tehtust. Ma leian, et see on lugupidav võistluse suhtes kui pingutan lõpuni. Samuti enda suhtes, sest ma tahan jätta rajale nii palju kui minus olemas on. Ma ei taha järgmisel päeval mõelda "oleksite" teemal. 

Võisltejad pidid võtma oma numbriga väikese veepudeli, mis finišisingaali kõlades tee peale panna. See viimane osaline ring mõõdetakse ning lisatakse täisringidele. Ma ei osanud õigesti hinnata, millal see pudel võtta. Jooksin päris mitu ringi veel koos pudeliga. Mulle meeldis mõte lipuga jooksmisest, aga see oleks olnud tempo arvelt. Jätsin ära. Pingutasin. Minu viimane täisring oli kiireim kogu võistluse kestel. Strava oskas ka kilomeetrite aegu öelda. Kilomeetri kohta 5.40 pärast seda kui üle 500 km juba joostud. 

Kui kõlas finišisignaal, olin läbimärg ja hingetu. Ja pööraselt õnnelik. Praegugi seda kirjutades tulevad õnnepisarad silma. Miks ma seda teen? Sest see teeb mind õnnelikuks.