Laulda viisil "how deep is your love" :) Täpsemalt on teemaks pidev glükoosimonitor praktikas.
Minu jaoks kogu LCHF/keto üks mõte on veresuhkru kontrolli all hoidmine. Stabiilne veresuhkur tähendab stabiilset energiataset. Kõikumised ühes tekitavad kõikumise teises. Kunagi kui uudishimust ostsin ketoonide mõõtmise ribad aparaadiga, sain muidugi kaasa ka veresuhkru mõõtmise ribad. Tookord saingi teada, et olen sammu kaugusel eeldiabeedist. Loomulikult on mu perioodiline LCHF asja parandanud. Need perioodid on seotud treeningutes olevate perioodidega.
Igatahes olen mõnda aega huviga lugenud mittediabeetikutele tehtud CGM-ide kohta. Continuous Glucose Monitor ehk pidev veresuhkru jälgimise vidin. Eestis on isegi diabeetikutel raskusi nende kättesaamisega, nikerdatakse ja trikitatakse välismaalt tellimisega. Sportlastele suunatud Supersapiens oleks mu esimene valik, nende tugisüsteem on isegi ilma tellimiseta suurepärane. Olen nende materjale lugedes palju targemaks saanud. Nende info põhjal kirjutasin loo ka Ajakiri Jooksja numbrisse. Kahjuks nende toodet Eestis veel soetada ei saa. Õiguslikud probleemid.
Samas olen silmanurgast jälginud ka soomlaste sarnast toodet meile arusaadava nimega Veri. See on samuti mittediabeetikutele, kuid vähem sportlastele. Spordispetsiifikat on vähem, kuid natuke siiski kajastub.
Mõlema puhul on anduri tootja sama (Abbot Libre), kuid anduri mudel erinev ja mobiilirakendus täiesti erinev.
Hind on kõigil neil monitoridel üsna krõbe ja omavahel väga suurt erinevust pole kui hinnapoliitika sisse vaadata. 14 päeva komplekt alla 100 euro. Selle ajaga on võimalik saada esmane ettekujutus, milline söök veresuhkrut kuidas mõjutab, kuidas uni ja treeningud seotud on jms. Hästi oluline kõigile, eriti algajatele - veresuhkrut ei aja kõrgele igaühel ühesugused toidud! Keegi saab laksu banaanist, teine talub seda rahulikumalt. Kellegi veresuhkur läheb lakke kaerahelvestest või isegi lihakäntsakast, kellelgi teisel mitte. Keto või mitte keto, veresuhkru reaktsioon ei ole kõigil ühesugune.
Eile sattusin lugema üht blogi, mille autor jagas sooduskoodi ja ostsin lõpuks VERI ära. Selgus, et nüüd saan ka ise 25% sooduskoodi jagada. Niiviisi on 90 euro asemel 67 eurot see esimene 14 päeva komplekt.
Kui keegi veel hakkas huvi tundma, siis... Go to https://get.veristable.com/3nztFRi Use my code v3844i at the checkout. And get 25% off from your first order.
Kirjutan siia oma kogemustest nende tekkimise järjekorras. Lühidalt - ei kahetse seda ostu, väga huvitav on. 1) nagu paljudest kohtadest lugeda saab, on parim asi glükoositaseme järsu tõusu vastu söögikorra järel jalutada. 2) madalaim veresuhkur on öösel, aga ma pole veel aru saanud, kas peaksin midagi selle vastu ette võtma. Panen tähele, et sel kellaajal kui vs madalaks kukub, ärkan korraks üles. 3) Rahulik trenn ei mõjuta eriti, aga ma olen ka fat-adapted ja treenin enamasti tühja kõhuga. Lihtsalt meeldib nii. 4) Särtsakama trenni või väikese võistluse puhul leiab keha vajaliku glükoosi kehast üles ja graafikul väljendub see veresuhkru taseme tõusuna täpselt pingutuse ajal. Lugedes teiste kogemusi, on see hea märk. Keha on tark ja ei jäta end nälga kui intensiivsemaks pingutuseks glükoosi vajab. 5) Olen selgeks teinud paar toitu, mis veresuhkrut kohe üldse ei mõjuta. Samas, enamus toidud mngil määral ikka tõstavad. Kuigi ma pole midagi ekstreemset veel testinud ja ega see tõus ka dramaatiline pole olnud.
Esiteks on oluline öelda, et see ei ole universaalne, veresuhkur sõltub ka unetundidest ja selle päeva liikumisest. Sama söök teisel päeval võib teisiti mõjuda. Ja erinevatel inimestel on veidi erinev, selleks ongi kasulik ennast tundma õppida. Pidev glükoosimonitor ei ole kohustuslik, aga annab väga ilmekalt pildi kätte. Mul oli see "ideaalne toit" kalamari, avokaado, muna, maitsestamata jogurt ja natuke eelmisest toidukorrast üle jäänud kanakintsuliha.
Üllatas kui vähe mõjutas veresuhkrut leivaviil - suhkruvaba ja juuretisega valmistatud. Isegi sibul ja õun mõjutavad rohkem.
On piisavalt levinud teadmine ja uuringutega kinnitust leidnud, pärast sööki teeb veresuhkru tõusu leebemaks jalutuskäik. Väidetavalt isegi 10 minutit on piisav, et mõjuda. On soovitusi, et päris otsekohe polegi vaja uksest välja tormata. Umbes pool tundi pärast sööki on veel piisav, et startida. Minu esimese nädala üks suurimaid järeldusi ongi vist see, et pean pidevalt liikumises olema. Näiteks isegi kui sõin konverentsi lõunapausil peaaegu süsivesikutevabalt (kala oli üliõhukeses paneeringus, liha oli tomatikastmes), aga pärast seda istusin konverentsiruumis, siis veresuhkur tõusis. Järgmisel konverentsil oli alustuseks õhtusöök. Ma ei jätnud midagi söömata, ka saia sõin, mis pole muud kui puhas süsivesik. Kolmekäiguline õhtusöök kestis kaks tundi ning enne ja pärast õhtusööki jalutasin 20 minutit. Tulemuseks väga hea hinnang mobiilirakenduselt. Hommikusöögil sõin jälle kõike, mida pakuti ja pärast seda tegin paarikümneminutilise jalutuskäigu. Hommikusöögi kestel 20 minutiga tõusis veresuhkur päris kõrgele, aga jalutuskäiguga tuli sama kiiresti normi tagasi. Lõunasöögi järel jalutamise võimalus puudus ja sain kogu senise katseaja madalaima skoori. Selle avastuse ja mõttekäigu tipuks osutus õhtusöök Tsunftis. Lisaks põhitoidule, mis oli veresuhkrusõbralik, sõin hapusaia ja jõin kaks pokaali veini. Pärast seda jalutasin. Hindeks perfektne 10 punkti. Meenub, et keegi kuskil mainis, et kerge vein võib samuti aidata veresuhkrut siluda. Niisiis, jalutamine ja vein.
Konverentsijärgsel päeval oli fookuses hapusai ja haputaignast saiakesed. Neid sai palju tarbitud ja koju kaasa ostetud. Sõin neid kolmes osas ja ei liigutanud end üldse. Veresuhkur reageeris ootuspäraselt ja oli mitu tundi järjest liiga kõrge. Enesetunne on mul sel puhul natuke nagu purjus olles. Ei midagi väga hullu, sest hapusai on siiski leebem variant kui sukrused koogid ja tordid. nende puhul hakkab reaalselt pea ringi käima ja sumisema. Pärastlõunal koju jõudes läksin kergele jooksutiirule, mis tõi veresuhkru normi tagasi.
Mitmed kasutajad on Veri'le pahaks pannud, et rakendus ei erista toidust tekkinud tõusu trennist saadud veresuhkru tõusust. Üks Facebooki-tuttav kirjutas oma kogemusest Veri ja Supersapiensiga. Tema kiitis Verit just selle eest, et tehakse seda, mida on lubatud – elustiili ja toitumise teemad on kaetud. Supersapiensi kohta pigem laitis, sest seos spordiga on ühekülgne. Talle jäi mulje nagu oleks kogu jutt liiga süsivesikutekeskne. Mitte et see vale oleks, mõõdetaksegi ju veresuhkrut, aga siingi saaks seostada paastudes sportimisega ja pikematel distantsidel rasva kasutamisega kütuseks. See kommentaar oli mulle üllatav, sest üks selle toote väljatöötajaid ja tutvustajaid on valdkonnas tunnustatud kui vähese süsivesikute teema uurija ja rakendaja (teadlane + triatleet). Nimetatud facebooki-tuttav ütles, et talle ei tulnud erilise üllatusena reaktsioonid toidule ja kui enamasti süüa vähem süsivesikuid, siis ei tunne vajadust mõõtmise järele. Ta nõustus, et parim võte süsivesikutest tuleneva järsu veresuhkru taseme tõusu leevendamiseks on jalutamine.
Mulle jäi veel arusaamatuks, kas ja kuidas võiks reageerida tõusudele, mis tekivad talisuplisest ja intensiivsemat trennist. Kõikjal on kirjas, et need tõusud on head, aga see jääb mulle segaseks. Talisupluse puhul pean mõistlikuks seda kui ei torma otse saunast vette ja vastupidi vaid lasen vahepeal keha püsitemperatuurihoidjal tegutseda. Mida teha pärast trenni? Ilmselt saab kerge sörgiga ehk lõdvestusjooksuga olukorda leevendada, aga kas see on hädavajalik või millekski peale lihaste lõdvestamise veel kasulik?
Lõpetuseks veidi üldisem jutt. Igasugused mõõtmised ja kirjapanemised on kasulikud. On teada, et kui inimesed hakkavad toitumispäevikut pidama, siis see mõjutab nende toitumist. Sageli isegi alateadlikult. Mõnikord teadlikult – enne mingi näksi haaramist käib peast läbi mõte, et see nüüd ka kirja vaja panna... Julgen väita, et pikaajaliselt see ei mõju.
Teisest küljest võib mõõtmistega ka liiale minna. Nii võivad mingid numbrid muutuda eesmärgiks, mitte vahendiks tegelike eesmärkide saavutamisel. Näiteks kui nutikell ütleb, et magasid halvasti, aga ise tunned end väljapuhanuna, mida rohkem usud? Kas igale jalutuskäigule või sörgile on ikka vaja pulsikellaga minna? Kui sammud pole mõõdetud, siis nagu polekski samme teinud?
Veresuhkur ei ole kindlasti kõige olulisem või ainus näitaja, mida jälgida. Samuti nagu kalorid pole ainsad asjad, mis midagi määravad ja nagu pole seda ka makrotoitainete jaotus. Inimene on tervik. Kõik need näitajad on määravad, kuid mitte eraldi ja mitte ainult need. Palju määravad hormoonid, naiste puhul kuutsükli faas jne.
Pidev glükoosimonitor mittediabeetikutele on väga kasulik vidin ja olen rahul, et seda proovisin. Aga nagu iga vidina puhul, ei ole mõtet sellegagi hulluks minna ja lasta end liialt igast jõnksatusest häirida. See tehnoloogia on selgelt oma arengus algusjärgus. Siin saab lugeda päris head tasakaalustatud mõttekäiku:https://www.outsideonline.com/health/training-performance/supersapiens-continuous-glucose-monitor/ Selle autori sulest on ka teisi teadusülevaateid huvitav lugeda.
