Märkmeid kirjutamislaagrist

Teisipäev 14.30. Kirjutamislaagri teine päev. Hommikusöögi ja lõunasöögi vaheline aeg oli täielik tühjus. Täiesti võimetu midagi tegema. Miks - ei tea. Enne lõunale minekut võtsin sisse pool purki energiajooki ja otsustasin, et pärast lõunat peab asi muutuma. Oli ju eile ometi nii hea algus kirjutamislaagrile. Tulles lõunalt ja pärast kerget lobisemist kolleegidega, oli tunne parem. Just sel hetkel otsustasin, et hakkan märkmeid tegema kuidas laagris töö edeneb. Paljuski mõeldes meie üliõpilastele ja neile, kellele ma aktiivselt kirjutamislaagreid soovitan. Jaanuaris Nelijärvel oli hea ja tulemuslik. Viimasel päeval saatsingi artikli ära ajakirja. Ei hakka detailidesse laskuma, aga praegu on käsil täpselt seesama artikkel, mida retsensentide soovituste järgi pean muutma ja teise ajakirja saatma. Loodetavasti kirjutamislaagri viimasel päeval.

Niisiis, eile saabusime Pühajärvele, saime põgusalt tuttavaks ja asusimegi tööle. Esimese asjana istusin spaa konverentsikeskuse koridori pehmesse tugitooli ja lugesin - pastakas käes - uuesti läbi retsensioonid. Joonisin alla ja panin soovitused olulisuse järjekorda. Kaks olulisimat asja - selgemalt välja tuua artikli panus ja väärtus ning teha artikli struktuur loogilisemaks.

Vahelepõige. Meie ühine kirjutamisruum on konverentsiruum nr 2. Esmaspäeval konverentsiruumis nr 1 viis aga koolitust läbi Kristi, kelle lõputööd ma hiljuti juhendasin. Eesti on ikka lahedalt väike.

Esmaspäeval pärast lõunasööki töötasin edasi oma toas. Peamiselt viisin end kurssi ajakirja nõudmiste ja stiiliga. Pagan, kas kunagi ühtlustub see arusaam, mis on parem, kas "mina kirjutan" või "kirjutati"?! See on küll vähim mu probleemidest, aga vähemalt on hoomatav ja lihtne asi, mille peale toriseda. Avastasin, et ajakirjal on 2019 tulemas erinumber, kuhu mu artikkel võiks kenasti sobida. Aga sobib ka tavalistesse numbritesse, selle tegin juba eelmisel talvel selgeks. Kuidas saaks kursis olla, kui mingi call for papers on taas avaldatud? Selgub, et selle ajakirja puhul ainult koduleht ja Twitter. Facebooki ega infokirja ei paista neil olevat. Lihtsalt tähelepanek.

Esmaspäeva õhtul oli meil ühine bowling planeeritud. Ma ei tea, mis juhtus, aga tegin elu parima partii. Esimese "lehekülje" tulemus 125 punkti. Järgmised leheküljed vastasid mu tegelikule tasemele.

Teisipäeva hommikul jäime pikemalt hommikusöögilauda maailma parandama. Võtsime esialgu ette ainult kaks riiki - Georgia ja Eesti. Hommikusöök venis nii pikaks, et lõunasöök ähvardas varsti peale tulla. Tulin tuppa ja tundsin kohe, et tööks pole võimeline. Natuke tegelesin tühja-tähjaga ja siis keerasin uuesti magama.

Teisipäeva pärastlõunal võtsin üle hulga aja taas kätte oma artikli ja esimese asjana lugesin selle lihtsalt läbi, tehes siin-seal märkmeid, tuginedes retsensioonidele. Õhtul käisin trennis ja pärast seda nokitsesin lihtsamate asjade kallal. Peaaegu kogemata leidsin hea artikli, mida oma töös kasutada. Üks põhjendatud kriitika retsensentidelt oli, et ühe argumendi olen üles ehitanud liiga vanale kirjanduse ülevaatele. See artikkel on aastast 2000 - ok, mitte just ideaalne - ja sobib sisuliselt hästi.

Kolmapäeva hommikul püüdsin vähem süüa, et sama uimane poleks kui teisipäeval. Õnnestus. Lisaks tegin ka värskendava jooksu. Äratas üles küll. Taas nokitsesin ja natuke kritseldasin märkmeid artiklisse. Tõsisemaks tööks läks pärast lõunasööki kui võtsin asjad kaasa ja läksin Elsa kohvikusse tööle. Selleks hetkeks oli välja kujunenud tõsine kohvipuudulikkus. Kohv oli kange ja hea, muusikaks Eesti rocki lapsepõlv, rahvast vähe ja diivan mugav. Oli edukas töösessioon.

Pärast õhtusööki oli plaanis väike ühistegevus, milleks seekord oli maffiamäng. Päris põnev oli jälgida kuidas inimesed erinevalt mängimisse ja mängureeglitesse suhtuvad.

Õnneks jätkus saadud kofeiini ka mängujärgseks ajaks, aga mõistus polnud kuigi terav, niisiis tegelesin artikli ümbervormistamisega.

Neljapäeval sain end käima kohe pärast hommikusööki, aga kohvist tundsin ikkagi puudust. Suts Otepääle Elsa kohvikusse ja järgmine käik sees. Tööhoog jätkus ka pärast lõunasööki. Pärast õhtusööki oli minu kord korraldada ühistegevus. Ühistegevuse korraldasin söögiteemalise. Üks väljunditest pildil. See tehtud, tagasi tööle.


Neljapäeva võib julgelt pidada tulemuslikuimaks päevaks laagris. Viisin sisse kõik parandused, mida olin plaaninud, rõhutasin artikli väärtust ja tegin struktuuri loogilisemaks. Hästi palju viskasin liigset välja. Tegin ka just selle ajakirja formaadis abstracti valmis. Praegu tundub isegi realistlik laagri lõpus send nuppu vajutada, aga ma ei tee seda. Prindin veel paberil välja ja viimistlen kui koju jõuan. Reedel loen seda uut leitud artiklit ja kasutan, kus saab. Kontrollin viitamist ja vormistust.

Kokkuvõttes edukas laager. Aitäh Tartu Ülikoolile, kes mind (TTÜ doktoranti) oli nõus toetama kui TTÜ selleks nõus polnud.

Vaated toa aknast laagri alguses ehk sügisel ja laagri lõpus ehk talvel:

 

Cardiffist targemana tagasi

"Käisime grupiga matkal. Tegemist oli omamoodi eksperimendiga, kuidas sihtkohta jõuame. Mulle kui rühmajuhile anti kompass ja kaart, millel oli ristikesega märgitud sihtkoht. Maastik oli lumine, ilma sissetallatud radadeta. Ei saa öelda, et ma oleks heas füüsilises vormis, aga mis teha. Võtsin kaardi ja kompassi kätte ning hakkasin rühkima, grupp sabas."

Nii algas jutustus, mille võib julgelt kuulutada võtmekõneks konverentsil, kus 16.-17. novembril osalesin. Nimelt on hea õpetamise grandis lubatud kulutada reisiraha enese harimiseks. Selle konverentsi valisin välja suhteliselt googeldades. Teemaks rühmade juhendamine ja asukohaks Cardiff, Wales, Suurbritannia, pre-brexit :) Läksime sinna koos kolleegiga grandikogukonnast. Mõlemad eelistasime lennukit ja pikka lennujaamas viibimist pikale bussi- või rongireisile. Seetõttu saime aega veeta Amsterdami lennujaamas seitse tundi ja nagu kirsiks tordil terve öö Cardiffi lennujaamas, mis on imepisike lennujaam, kus öösel ei tööta ainuski putka ja ümberringi pole ka mitte midagi. Cardiffi lennujaamas magasin algul riivi meenutavatel toolidel. Seal oli vaja toolidevaheline toru vaja täpselt ribide vahele sättida, et väga valus poleks. Mingil hetkel loobusin ja kolisin magama põrandale, mänguautomaatide vahele. Päris korralik kontrast võrreldes viietärnihotelliga, kus konverents toimus ja kus me kaks ööd majutusime. Tagasivaadates ometigi ei muudaks ma tehtud reisiotsuseid.

Konverents oli väga Suurbritannia keskne, osalejate nimekirjas olid lisaks vaid mõned Iirimaa nimed. Aga meie kui välismaalaste üle siiski ei üllatutud. Üllatuti, et me oleme õppejõud. Selgitan. See oli ilmselgelt Mari Karmide konverents. Nad nimetasid end mitut erinevat moodi, aga kõik olid inimesed, kelle töö on toetada ülikoolide õppejõude nende õpetamisel. Kahe päeva jooksul saime üpis hea ettekujutuse nende süsteemist. Ilmselt on britidki hädas olnud õppejõududega, kellele ei meeldi (hästi) õpetada või kes ekslikult peavad oma senist õpetamist suurepäraseks. Sellega võitlemiseks on tehtud igasuguseid trikke ja loodud süsteeme, mis ei võimalda õppejõul päris igale poole kandideeridagi kui pole vajalikku koolitust läbinud. Detailidesse ei lasku, aga söögilauas kuulsime ka kriitikat sellise süsteemi kohta. Igal juhul põnev.

Konverentsil rääägiti nii üleiõpilasgruppide õpetamisest kui õppejõudude töörühmadest. Kohati oligi vaja teha valikuid, kumb rohkem huvitab, kõikjale ei jõudnud.

"Ühel hetkel kui keel juba täitsa vestil, peatusin. Pöörasin ümber, et murelikult üle vaadata kuidas ülejäänud rühm toime tuleb. Hmm... nägin hulka igavlevaid näoilmeid. Siis jõudis kohale, et rühmas oleks kindlasti olnud minust tugevamaid, kes oleks meeleldi rada lahti lükanud. Kindlasti oleks olnud keegi, kes kaardi ja kompassiga minust pareminitoime tuleb. Miks olin nii kohusetundlikult karja etteotsa roninud? Mida ma ise sellest sain? Ilusa vaate puutumata lumele ja tunde, et olen mõttetult kangelaslik."

Kogu konverentsi mõte on selle jutustusega tõesti kenasti edasi antud. Nimetame seda siis student engagement või kuidagi veel. Rühmaliikmete rakendamine ühise ülesande täitmisse ei ole vastutustundetu ega näitarühmajuhi laiskust. Sellisest suhtumisest tuleb lihtsalt üle saada. Tegelikult on juhm liidri järel lonkimine lihtsalt mahavisatud aeg. Rühmaliikmed arenevad ja naudivad rohkem kui nad on kaasatud või üleüldse ongi kogu vastutus nende käes.

Üks ülilevinud argument, miks rühmatöid õppetöös kasutada ei saa, on "mul on liiga suur rühm". Naeruväärne. Rühma suurus ei määra rühmatööde võimalikkust. Rühmatööde kasuks otsustamisel on teised kriteeriumid. Igal asjal on põhjus. Ka rühmatööl peab olema. Rühmatöid tuleb tea siis kui teised võtted ei anna sama head tulemust. See sõltub teemast ja muust sarnasest. Kindlasti mitte osalejate hulgast. Siinkohal annan mõned viited scale-up lähenemise tutvustamiseks. Wikipedia artiklis on lihtne lühikokkuvõte. Siin artiklis aga teaduslikumalt selgitatud ja põhjendatud. Sisuliselt on tegemist väikeste projektitöödega ja ümberpööratud klassiruumiga.

Arutati, kas ja kuidas rühmatööde põhjal hindeid panna. Lisaks rühmatöö tulemuse hindamisele märgiti ära võimalus, et rühmatöö on eetööks põhihindamisele. Räägiti rühmatöö reeglite kokkuleppimisest. Siinkohal jään skeptiliseks. Kui see, et üksteist ei solvata, on vaja sõnaselgelt kokku leppida, on midagi juba väga valesti ja sellisel juhul ei saa rühmatööst niikuinii asja. Minu subjektiivne hinnang.

Ühel sessioonil tegime läbi ühe harjutuse, mis sobib õppuritele rühmatööks harjutamiseks. Et kui pole harjunud rühmatöid tegema. Harjutuse nimi oli "akvaarium". Esmalt võeti paaridesse ja jagati ära, kes on A, kes on B. Siis läksid B-d ruumi ühte nurka ja neile selgitati nende ülesanne vaikselt. A-de ülesanne selgitati avalikult. A inimestele jagati suvalises järjekorras ja terve ports paberilipikuid. Öeldi, et lipikutel on nii ülesanne kui detailid selle lahendamiseks. Ülesande lahendamiseks anti 10 minutit. Küsimus oli midagi sellist, et kui palju aega läks ühest kohast teise jõudmiseks. Abiinfo oli väljamõeldud mõõtühikutes. Lipikuid ei tohtinud üksteisele näidata. Grupi liikmed pidid jagama omavahel infot, et tekiks piisav ülevaade ja et saaks arvutada lõpptulemus. Igatahes meil läks kõik kenasti ja saime hakkama. Samal ajal B-d jälgisid meie tegevust kõrvalt. Seejärel liitusime oma esialgsete paarilistega ja need andsid tagasisidet meie tegevusele rühmatöös. Just isiklikult. Ilmselt olid neil mingid vihjed, mida jälgida. Toodi välja meie roll rühmas, kirjeldati dünaamikat jne. Oli põnev. Loomulikult arutasime pärast ülesande läbitegemist, mida sellest saime ja kuidas sedalaadi ülesannet õppetöös rakendada saab.

Jagan veel ühe sessiooni sisu, kus arutasime töökaaslaste rühmade teemat. Märksõnaks oli "koogi söömine".  Sisuliselt lahati nn asjalikke töiseid arutelusid ning selliseid, kus mitteformaalsemalt asju arutatakse. Veidi lihtsustades - mis on ühe või teise tugevused, võimalused, nõrkused. Kuidas veenda kolleege või ülemusi, et nn koogi söömine on ka töö ja et mõnes olukorras on sedalaadi arutelu tulemuslikum kui mingi ametlik koosolek.

Konverents tekitas mõtteid, kuidas saaks ergutada õppejõude omavahel koostööd tegema. Näiteks kuidas toetada ühe aine koos õpetamist. Mitte nii, et aine on omavahel ära jagatud vaid tõesti koos õpetamist. Nii nagu mul praegu on kogemus Elena ja Merjuga või eelmisel aastal Katrinaga. Auditoorne töö on kohe tihedam ja mitmekülgsem. Ka auditooriumivälise töö puhul saab omavahel rollid ja ülesanded ära jagada, et igaüks teeks just seda, mis temal eriti hästi välja tuleb. Kogu asja käigus toimub paratamatu ja meeldiv üksteiselt õppimine. See on aktiivsem õppimine kui lihtsalt üksteise õppetöö külastamine.

Rühmajuhendamine massidesse vol 2 ja 3

Ma ikka ei oska oma vaimustust endale hoida. Tartus kolleegidega koos läbiviidud lõputööde grupijuhendamise koolitus andis mitmeid uusi mõtteid. Samuti registreerusin lõputööde juhendamise koolitusele, mis aasta jooksul ühepäevaste kohtumistena toimub.
Hiljuti paluti, et räägiksin grupijuhendamisest ja selle kombineerimisvõimalustest individuaaljuhendamisega TLÜ Rakvere kolledži kolleegidele. Oli õpetlik. Muidugi oli huvitav kuulata kolleegide kogemusi. Sain hea kogemuse, kuidas selleteemalist koolitust läbi viia. Tagasi vaadates oleks ühtteist saanud paremini teha. Arutelu tempo rauges vahepeal, lõpus jäi mõttekäik veidi õhku rippuma. Olin just jõudnud enda jaoks järeldused teha kui sain ka järgmise kutse grupijuhendamisest rääkima. See TÜ kolleegidele sotsiaalteaduste valdkonna sügispäevadel.

Arusaadavalt tahan koolitusi läbi viia nii, et need moodustaks mingi selge terviku ja et oleks mitmekülgset tegevust ja et sisaldaks istumisele alternatiivseid tegevusi. Algul rääkisin sissejuhatuseks arenemisest ja õppimisest, vihjega sellele, et ka juhendaja õpib.

Rääkisin mugavustsoovist ja sellest väljatulemisest. Siinkohal kasutasin juhendamise koolitusel nähtud joonist, mida endale käepärasemaks kohendasin. On mugavustsoon, on õppimise või arenemise tsoon ja siis on paanika või ületreeningu tsoon. Minu arvates hästi universaalne joonis.

Siinkohal rääkisime piiridest, mida juhendaja endale seab ja neis ei kahtle. Näiteks juhendatavate arv, teema sobivus. Mina arvan, et need piirid pole absoluutsed. Teemat võib kõrghariduse esimesel astmel juhendades mitte vallata kui seda teeb üliõpilane ise või on kaasjuhendaja. Tõin näiteks paar oma teemat, mis mul ausalt öeldes juhtme kokku ajas, aga sain hakkama, sest üliõpilane tundis valdkonda. Juhendatavate arv ongi see, mis võiks mängulisust luua. Igal juhendajal on mingid oma nipid, aga minu asi oli oma nippe tutvustada. Peaasi, et oma piiridesse ülemäära tõsiselt ei suhtutaks.

Edasi andsin ülevaate sellest, mida esimesel koolitusel Mari rääkis ja mida eelmisel suvel norrakad rääkisid. Ehk siis individuaaljuhendamise ja erinevate gruppide kombineerimisest. Norrakatel oli see kohustuslik üliõpilaste kogunemine, kus ükski õppejõud ei sekkunud ja sai hingel kõik ära rääkida ning üksteist toetada. Niisiis, individuaaljuhendamine on eksklusiivne ja luksuskaup, seda aega ei tohiks raisata tegevustele, mida on võimalik grupiviisiliselt teha või kuskil aines õppida. Siis on nn lõputöö seminari tüüpi ained ehk formaalne grupijuhendamine. Aine läbimiseks on teatud tingimused, on tunniplaan jne. Mitteformaalne grupijuhendamine on see nipp, mida olen harjutanud ja mille käigus saadud kogemusi nii siin blogis kui ka koolitustel peamiselt jagan.

Seejärel tegime laudkondades arutelud. Igal laual oli ühe teemaga suur paber, kuhu kõik laudkonnad järjest midagi kirjutasid. Loomulikult ei liikunud paberid vaid inimesed. Algul ütlesin kui oli aeg edasi liikuda, varsti kujunes see iseenesest välja. Kui ring oli peale tehtud, tegi iga laudkond temani jõudnud paberist sütitava ettekande. Võis teha kokkuvõtte, väljavõtte või lihtsalt improviseerida etteantud teemal. Siia panen video kõige sütitavamast etteastest.

Selle postituse kirjutasin Amsterdami lennujaamas teel Cardiffi sellisele konverentsile:

Developing Teaching Excellence: Supporting and Developing the Work of Groups and Teams

Mõttekaardid lõputöö kirjutamisel

Saatsin kutse lõputööde grupijuhendamisele 17-le tudengile, kelle lõputööd juhendada püüan. Arvatavasti mõni neist on juba ammu loobunud, aga minu asi on olla avatud. Kohale tuli nö kaks vana juhendatavat ja kolm uut. Alustuseks tegime seda, mida alati - üliõpilased selgitasin üksteisele, millist probleemi nad lahendavad ja siis kontrollisime, kuidas teised neist selgitustest aru said. Sellest harjutusest on õigustatult saanud traditsioon. Õpetab oma mõtteid selgelt sõnastama ja annab võimaluse teistelt üliõpilastelt heas mõttes rumalaid küsimusi kuulda. Rumalad küsimused annavad võimaluse oma tööd veidi teise pilguga vaadata.

Teine ja selle kohtumise põhiülesanne oli üpris individuaalne. Mõnes mõttes läheb see lahku minu sooviga grupijuhendamisel omavahelisel suhtlemisel tuginevaid ülesandeid teha. Põhjendasin individuaalset ülesannet endale sellega, et üliõpilased on võtnud kohtumisele tulemiseks aja, mis on eksklusiivselt lõputöö jaoks. Kui on mingi ülesanne, mis aitab lõputöö edenemisele kaasa, siis tuleb seda teha. Punkt. Isegi kui teoreetiliselt võiks seda ka kodus ja omaette teha. Miskipärast arvan, et kodus sellist ülesannet keegi ei teeks. Tahaks ikka lõputööd kirjutada, mitte mingeid mänge mängida. Vist.

Proovisime õppida mõttekaarte koostama. Peamiseks inspiratsiooniks suvine koolitus, millest ka blogis kirjutasin. Mõttekaardi olemuse tutvustamiseks võtsime teemaks hea sünnipäevapeo korraldamise. Loomulikult olin eelneval päeval toimunud sünnipäeva tugeva mõju all. Mis siin rääkida, see polunud mingi lihtne sünnipäev, see oli Katri Raik 50! Igatahes tegime vat sellise pildi ja suuliselt arutasime, kuidas erinevad mõisted või märksõnad omavahel seotud on. Sõnum - kõik peavad millegagi seotud olema. Kui ei oska seost sõnastada, siis on see mõiste liigne. Teine asi, mida võib teha, on mõistete ja märksõnade grupeerimine ja süstematiseerimine.

Järgmisena hakkasidki üliõpilased oma lõputöö mõttekaarti koostama. Siinkohal rõhutan, et post-it-id on põhjendatud. Ei ole niisama, silmailu pärast. Hea kui saab lehekesi ümber paigutada. Oma töö sellisel kujul visuaalne kujutamine võib aidata mõtteselguse saavutamisel ja oma töö tervikuna tajumisel. Ma jään praegu veidi jänni selle ülesande mõttekuse põhjendamisel, aga see, mida nägin üliõpilaste skeemides, oli julgustav. Põnev, et mõne jaoks oli raskem lipikutele mõistete kirjutamine, mõne jaoks seoste sõnastamine.


Enne laialiminekut leppisime kokku, et igaüks leiab järgneva nädala jooksul aja segamatult lõputööga tegeleda. See tuleb kalendrisse kirja panna ja kooskõlastada nendega, kes võivad pahatahtmatult segada. Usun sellesse, et kalendrisse kirjutamisaja konkreetne kirja panemine on kasulik. Siis on raskem kõrvale hiilida ja "ideaalset aega" ootama jääda.

10000 sammu õppetööd

Tööpäeva lõpus vaatasin tarka kella ja seal oli kirjas, et olin 10 000 sammu läbinud. Aga see oli õppetöö päev! Aga see oli ka imeline vananaistesuve päev. Ja kevadsemestri ÕISi tagasisidest meenusid kiidusõnad mitteformaalses keskkonnas õppimise kohta.

Esimene aine oli bakalaureusetöö seminar ja seda teeme koos kolleegiga. Rühma suurus on ligikaudu 15. Seekordselt kohtumisel pidid üliõpilastel väljatrükitud kujul kaasas olema nende lõputöö projektid ja pidime nende kallal väikestes gruppides töötama. Samamoodi nagu eelmisel kohtumisel võõraid näidiseid uurisime.

Niisiis kõik tingimused soosisid raamatukogu terrassile töötama minemist. Kes võttis fuajeest pehme istumisaluse, kes eelistas tooli, kes lauspäikese käes olemist, kes veidi varjulisemasse nurka hoidumist. Tavalisest keskkonnast väljakolides tuleb alati arvestada, et inimesed on erinevad ja ka uusi olukordi võtavad vastu erinevalt. Seetõttu oli ka see võimalus olemas, et kui õues ei soovi olla, saab kohe kõrval raamatukogus töötada.
Töö sisusse ma siinkohal eriti detailselt ei sukeldu. Töötasime väikestes rühmades, vahetasime rühmasid ja igaüks püüdis võimalikult palju oma tööst rääkida. Teised avaldasid oma arvamust ja meie kolleegiga kuulasime pealt ning vajadusel lisasime ka enda poolt ühtteist. Lõpus tegime väikese tagasisideringi, kus igaüks tõi välja kõige olulisema, mida ta sellest ülesandest enda jaoks kaasa võtab.

Paus pool tundi. Päike ikka veel väljas, termomeeter näitab septembri lõpule sobimatult 20 kraadi. Järgmine aine on Ühiskonnakorraldus ja seal rühm suurem. Olin kimbatuses, ei olnud väga head mõtet, kuidas auditooriumist välja saada. Terrassile ei mahuks, sisehoovis pole päikest... Aga poole tunni jooksul jõuab palju variante läbi mõelda.

Varem kohalejõudnud üliõpilastega arutasin põgusalt, kas nad oleks üldse huvitatud õue minemisest. Rõhutasin, et tööle, mitte niisama jalutama. Tundus, et võib sobida. Sissejuhatuse teemasse tegin auditooriumis. Siis selgitasin plaani, mida edasi teeme. Oluline oli siinkohal seose loomine tulevase kodutööga. See on hea lisamotivaator kui kellelgi peaks tekkima tahtmine töötamise asemel niisama mõnuleda.

Olen ka varem õuesõpet teinud ja jalutamise käigus õppimist õpetanud. Eelmine kord oli jalutamine lihtsalt taustategevus ja ülesande sisu oli üksteisele mingi varem ettevalmistatud teema selgitamine. Seekord oli jalutuskäigu sisuks ka ümbritseva linnakeskkonna vaatlemine ning märgatud probleemide lahenduste arutelu. Siinkohal oli ülesanne väga selgelt lahterdada, milliste asjadega saab hakkama üksikisik, millega võiks tegeleda KOV, millega eraettevõtted, MTÜd ja riik. Marsruudi valisin mina, et üliõpilased läbiks väga kauneid kohti ja ka rääbakaid ja hooldamata kohti.

Teen mõned järeldused ja soovitused, kuidas jalutades õppida. Kindlasti ei saa seda teha suures rühmas. Arutelurühmad on optimaalselt 3-4 inimest. Kõigil peab olema ülesanne hästi selge, sest jalutamise ajal lisaselgitusi jagada on ebamugavam. Ülesanne peab olema piisavalt mahukas, et ei teki olukorda "aga meil ol kõik tehtud". Õppejõud määrab marsruudi ja peab suutma iga rühmaga aegajalt vestelda. Huvitaval kombel on üliõpilased selliste vestluste ajal palju avatumad kui auditooriumis. Julgevad rohkem küsida. Ei ole hea kui jalutamisega kõik ka piirdub. Väike ühine kokkuvõte oleks hea. Eelmine kord tegime seda RoRos teed juues, seekord tulime tagasi auditooriumisse. Veel üks soovitus nagu ka raamatukogu terrassi juures oli - alati peaks jääma valikuvabadus mitte kaasa tulla. See on lihtsalt lugupidav. On hea kui õppur mõistab, et tal on valikuvabadus. Ka seekord jäi meil üks rühm auditooriumisse ja teised naasesid pärast jalutuskäiku kokkuvõtete tegemiseks.

Öösel 00:16 tuli kolledži töötajate listi kiri direktorilt, kes oli märganud minu Facebooki-postitusi õuesõppest. Ta edastas meile kirja ühelt Tartu kolleegilt, kelle kirjas omakorda sisaldus kirjutis ühelt välismaa kolleegilt. Olgu siia toodud selle välismaa kolleegi postitus, milles on palju sellist, mida minagi olen täheldanud.

Suveakadeemia 2017

Suveakadeemia pealkiri oli Uute ideede rakendamine õpetamisel: mõistekaardist teadusliku mõtteviisini. Kui ma praegu, ilma oma märkmeid ja loenguslaide piilumata püüan sellele kahele päevale mingit läbivat järeldust või kokkuvõtet teha, siis see ei õnnestu. Peas on vaid killud. Head, aga siiski killud. Pärast oma märkmete läbilugemist saan tõdeda - ka paberil on vaid killud.

Esmalt mõtted loengust kui õpetamisvormist. Mida teha nende tudengitega, kes jõuavad varem kohale ja peavad niisama passima? Lektoril oli näitena slaidishow mängukaartidega, mis sunnib veidi mõtlema. Siis küsis lektor meie käest, mis on loengu eesmärk. Et millistel põhjustel valime just loengu formaadi. Etterutates, teise päeva lõpus küsisin sedasama temalt endalt, et miks ta meie harimiseks loengu valis. Ausalt öeldes polnud see vastus selge ega veenev. Loengud olid kenasti struktureeritud, aga ikkagi loengud. Istumine, istumine, istumine. Kuulamine, kuulamine, kuulamine... Loengu struktureerimise puhul tuleb mõista, et meie endi arvates võib ülesehitus loogiline olla, aga õppuri loogika võib teistsugune olla ja meie loogiline struktuur ei tarvitse õppurile loogiline olla. Kindlasti tuleb loenguid tükeldada - erineva loomuga elemente miksida ja kindlasti lasta juba kohe alguses küsimusi esitada. Esimesed küsimused võiks olla lihtsamad, et ei tekiks kartust valesti vastata. Ise õppuritelt küsimusi küsides ei tohiks rutata ise neile vastamisega, sest siis jääb mulje, et tegelikult vastust ei oodata.
Lektor rääkis sellest, et bulletid slaidil võivad luua valearusaama nagu need punktid moodustaks hierarhia. Soovitas bulleteid mitte kasutada, ometi kasutas neid ise pidevalt.

Concept mapping oli üks läbivaid teemasid koolitusel. See on siis mõistekaart? Igatahes tuleks seda kasutada kui õppurid teemast juba midagigi teavad, muidu läheb musta auku. Ei õnnestu. Kui õppejõud kasutab mõistekaarti, tuleb mõista, et enamus õppijad soovivad näha nii teksti kui skeemi. Ainult ühest jääb väheks. Ühte loevad, teiselt saavad kinnitust, kas said õigesti aru.

Rääkisime mõistest pedagogic frailty ehk pedagoogiline haprus. See on olukord kui inimene on stressis, pettunud, ei jaksa enam kõiki muutusi taluda. Viimaseks piisaks enne plahvatust võib olla pisiasi nagu küpsiste mittepakkumine koosolekul. Sellises olukorras võib inimene tunda, et ei sobi sellesse kollektiivi või osakonda. See ei iseloomusta õppejõudu vaid seisundit.
Pedagoogilise hapruse dimensioonid:
1) Kas koosolekutel räägime tunniplaanist ja eelarvest või õppimisest ja õpetmisest? Mida see meie väärtuste kohta ütleb? Kas meil on jagatud väärtused?
2) Pedagoogika ja aine sisu - kui elulähedane on õpetamine.
3) Teadus ja õpetamine - on need seotud? On eraldi osakondi ja inimesed omavahel ei suhtle; on neid osakondi, kus kõik teevad kõike ja on sel põhjusel stressis.
4) Kontrollikese. Kes otsustab ja loob reegleid? Üleval või väljas või ise? Kas õppejõul on hääl? Osad eelistavadki otsustamisest kaugel olla, osad tahavad kaasatud olla.

Resilience - kuidas taastuda tagasilöökidest? Frail vs resilience. Erinevatel tasanditel erinev (võilille seeme, võilill üksi, võilill kui liik).

Hakkasin mõtlema, et sarnaselt teaduskollokviumidele võiks olla ka õpetamiskollokviumid. Üks inimene räägib oma õpetamisfilosoofiast ja praktikast, teised küsivad ja täiendavad. Enne kollokviumi võiks mõni kolleeg õppetööd külastada või e-kursusega tutvuda. Nagu retsensent. Lisaks mitmepoolsele kasule professionaalselt võib siit tõusta ka emotsionaalne kasu. Meil ei ole palju aktsepteeritud võimalusi olla pikalt ja põhjalikult tähelepanu keskpunktis. Nii et kõik kohaletulnud ka päriselt huvituvad sellest, mida sa teed ja püüavad sisukat tagasisidet anda. Üks õppejõud pole tavaliselt parem kui teine. Igaühel on oma kogemus ja vaatenurk. Samas on midagi ühist, millele saab toetuda. Mõtete põrgatamine. Retsenseerimisega on veel see hea asi, et vähemalt retsensendid tulevad kohale. Võib-olla aitab see ka mõtet levitada, et kollokviumid on kasulikud.
Eks kollegiaalne tagasiside olekski võinud selline olla. Võrdlus teaduskollokviumiga on kvalitatiivselt asjakohane, kvantitatiivselt tekitab/võimendab põhiküsimust - kuidas kolleege kaasata.

Vähemkogenud õppejõud on vastuvõtlikumad nõustamisele ega karda välja näidata oma nõrkusi. Mõistavad, et nii saab nõrkusi vähendada. Kogenumad kipuvad oma nõrkusi varjama, mitte parandama.

Flipped pedagogy - milliseid pädevusi see arendab? Üldised pädevused, õppimisalased? (vt Bloomi taksonoomia)

Ongi killud kirjas. Siia panen väikese kollektsiooni mõistekaartidest teemal effective teaching. Kuidas mõistekaarte oma õppetöös rakendada, pean veel seedima.

Grandiakadeemia 2017

Hea õpetamise või oma õpetamise uurimise grandiga kaasnevad kooskäimised, üks neist suvel ja seda nimetatakse grandiakadeemiaks. Eelmise kohta kirjutasin siin. Seekord oli ajastus huvitav, grandiakadeemia jäi täpselt jooksulaagri sisse. Lahkusin Otepäält laagrist 29. juuni hommikul akadeemiasse Viljandimaal ja järgmise päeva teiseks trenniks jõudsin tagasi.

Üpris palju oli senitehtu kokkuvõtmist ja esimese lennu poolset kogemuste jagamist. Samuti Lundi konverentsi ümberjutustamist. Selle kohta kohe pilt ka.

Hästi palju oli eksistentsiaalseid mõtisklusi "kes ma olen, mida ma teen, miks ma seda teen, mille arvelt ma seda teen, mida selle tegemine on minus muutnud, mida grant on minu elus muutnud". Kui ma poleks akadeemias käinud ja seda eelmist lauset loeks, arvaksin, et siin on ironiseeritud, aga ei ole. See oli tõesti ühest küljest üllatav, ent teisest küljest täiesti mõistetav. Mullegi on õpetamine alati meeldinud ja minu jaoks pole küsimust, kas minu jaoks on olulisem olla õppejõud või õppedirektor. Grant ja grandiseltskond on kõike aga sügevamalt mõtestada aidanud. Asja mõte selles ongi.

Eelmise aasta juhendamiste koolitusel jäi kummitama mõte, kuidas on reaalselt kasu ja kuidas parimal moel rakendada asja nimega free writing. Sellest korrast jäi lahendamata küsimusena kuklasse mõte, kuidas aitab õppida legodega mängimine. Seda proovisime ise läbi taas inspireerituna lego töötoas, mis oli Lundi konverentsil toimunud. Algul olid soojenduseks lihtsamad ülesanded, st individuaalselt mingi asi kokku panna.

Näiteks teha pikk torn või lind. Keerulisemaks läks kui laudkond pidi ühiselt tegema. Eriti siis kui anti filosoofilisemad ülesanded nagu kujutada õppimist/õpetamist. Siin läks mingil määral vaidlusekski, aga viisakate inimestena püüti ikka kompromissini jõuda. Tulemus nagu kompromisside puhul sageli - segapuder ja stiilitus :)

Teine asi, mis ei jää küll kuklasse, ent jätsin endale koduseks ülesandeks, on mõned mõisted, millekohta vaja juurde lugeda. Minu oma õpetamise uurimise artikli jaoks hädavajalik. Self-directed või self-regulated learning ja selle kohta omakorda readyness scale. Märkmikusse panin kirja lause, millest praegu aru ei saa, mida täpsemalt silmas pidasin: "Ennastjuhtiva õppija arendamise võtted Moodlesse - erineva astmega - väga mittejuhtiv kuni üpris ennastjuhtiv". Huvitav, kas ma mõtlesin anda erinevaid ülesandeid valikuks? Vist pean lugema readyness scale kohta, et selgust saada.

Siia paar pilti õhtusest tegevusest miljonimängu kujul. Esimene lend tegi kolmandale lennule meelelahutust.

Rääkides meelelahutusest ja selle sidumisest õppetööga... Koolitus algas õues väikesest tegevusest, mis erines istumisest. Seisti ning grupeeruti erinevatel alustel. Well done, Mari! Õhtul oli täpselt parasjagu aega, et jalutuskäik ette võtta. Muidugi räägiti jalutuskäigul erinevatel teemadel ja mingeid kohustusi polnud, aga eks seegi oli üpris ootuspärane, et ühise teema pakkus koolitus ja räägiti palju ka koolitusel kogetust.  Hea viis reflekteerimiseks. Hommikul sai nn hommikuvõimlemist teha, mida juhendas Merje. Merje on ilusti suutnud valida jõukohased harjutused, mis ometigi ergutavad ja kere õppimiseks ette valmistavad. Mul on neist arengutest tohutult hea meel. Ei saa salata, olen sellele ka ise kaasa aidanud. Aga selliseid asju ei saa peale suruda. Osad inimesed on selliste istumisele vahelduseks tehtavate lihtsate asjade üle väga rõõmsad.

Lõppu panen ühe pildikese ühest paljudest ülesannetest, ent see võtab minu jaoks seekordse grandiakadeemia läbiva joonena kokku. Tervitusi Alarile!

PS. Kirjutan seda postitust tükk aega hiljem. Grandiakadeemia toimus 29.-30. juunil, täna on 30. juuli. Vahetult pärast akadeemiat, nagu mainisin, tormasin tagasi jooksulaagrisse ja kohe järgmisel nädalal algas sisseastumiseksamite trall. Pärast seda omakorda oli selline väsimus, et olin nõus ainult puhkamisega. Puhkamine on ikka tohutult oluline laskmaks mingitel mõtetel settida ja tähtsatel asjadel vähemtähtsatest eristuda. Mõnikord vajame aega, et kõigest eemalduda ja iseennast mõista. Et mis meie jaoks tegelikult oluline on. Ja et väärtustada iga kogemust maksimaalselt. Nagu grandiakadeemia, nii mu oma selle suve mõtted on olnud eksistentsiaalsed.

Ja Ruunipizza's on uus omanik ja hommikuputru enam menüüs pole. Mina küll sain, aga... iga lõpp on millegi algus. Soovitage mõistlikku ja piisavalt vara avatavat pudrukohta Tartu kesklinnas!

Paha kütus autole - hea aines õppetööks

Aines Juhtimine sattus sel kevadel juba teine kord olema kena ilm, mida sai õuesõppeks ära kasutada. Seekord siis raamatukogu terrassil.

Aga see pole postituse põhisisu. Täna oli plaanis lahendada kaasus suhtlemise teemal. Juhtus nii, et kaasust ei pidanud kuskilt otsima vaid elu ise pakkus suurepärase võimaluse. Aprilli lõpus ükskord Tartust Narva sõitu alustades oli kütusepaak täitsa tühi ja pidin tankima mulle võõras tanklas. Ülejärgmisel päeval auto ei käivitunud. Honda keskus leidis, et probleemiks oli ebakvaliteetne kütus. Ma kirjutasin sellest tanklale, et informeerida. Tanklast vastati ja see oli minu jaoks üpris vastakas vastus. Loomulikult ei leidnud nad, et probleem saab nende kütuses olla, sest keegi teine ju ei kaevanud. Süüdlaseks pakuti mu tavalist tanklaketti või autoteeninduse ebakompetentsust. Ma ütlesin neile kohe, et ei kavatse protsessima hakata. See kirjavahetus oli aga niivõrd ilmekas, et otsustasin selle aines Juhtimine ära kasutada. Saime läbi ja lõhki arutleda, mida tankla oma kommunikatsioonis hästi tegi ja mida mitte nii hästi. Igati sobis juhtumi analüüsiks.
Ütle nüüd, kus jookseb piir töö ja eraelu vahel. Iial ei või teada.

Mitu kärbest ühe hoobiga

Organisatsioonikäitumise aines oli täna teemaks organisatsiooni diagnostika. Sellist väljendit kasutab Priit Karjus oma raamatus. Rääkisime kuidas kaardistada olemasolevat olukorda - sisekeskkonda ja väliskeskkonda. Praktilise ülesande käigus saab sellises ülesandes läbi käia kõik varasemates loengutes läbitud teemad - struktuur, juhtimisstiilid, organisatsioonikultuur, organisatsioon kui avatud süsteem jne. Sisekeskkonna ja väliskeskkonna analüüsi põhjal saab koostada ülevaatliku SWOTi ja edasiste tegevuste kavandamiseks on lahe võte TOWS.

Praktilise ülesande tahtsin teha asja kohta, millest on kõigil osalejatel ettekujutus ja isiklik seos. Niisiis, arsti juurde diagnoosile ja raviplaani koostamisele läks aine Organisatsioonikäitumine ise. Arvatavasti pole kunagi ÕISi tagasiside andmiseks nii võimsalt valmistutud kui selles aines :)

Loomulikult ei kajasta paberile pandud osa kõike, mis arutelu käigus toimus. Peaaegu alati on paber vaid lipik, silt või illustratsioon. Kõige väärtuslikum osa nende paberite valmimisel on omavaheline arutelu, kus igaüks mäletab midagi, ent keegi ei mäleta kõike. Hetkel tunnen, et see ülesanne oli tõeliselt geniaalne - kasulik nii ainekursuse kordamiseks, üldpädevuste (sh õpioskuste ja koostööoskuse) arendamiseks ja loomulikult ka mulle endale aine arendamiseks. Siiski, sellised ülesanded ei tarvitse alati õnnestuda. See eeldab teatud kriitilist massi üliõpilasi, kes tunnevad end vabalt ja julgevad katsetada ning eksida. Grupis peab tekkima loomulik liider ja teised peavad olema piisavalt aktiivsed, et see sooloks ei kujuneks. Grupp peab mõistma, mida ta sellest ülesandest saab, siis tehakse ülesannet mõtestatult ega püüta kähku lihtsalt midagi paberile saada. Tänase grupiga õnnestus kõik suurepäraselt, hea seltskond oli.

Rühmajuhendamine massidesse!

Kui mõni aeg tagasi tehti ülikoolis lõputööde juhendamise auditit, jäi meiliaruteludes pidevalt kõlama see kui hõivatud kõik juhendajad on ja kuidas juhendamist ei väärtustata ülikoolis piisavalt. Olin tookord värskelt valgustatud rühmajuhendamise mitmekülgsetest rakendusvõimalustest ja surusin selle mõtte ka auditi raportisse ühe võimaliku soovitusena, kuidas olukorda leevendada ja parandada. Auditi raport käis läbi kõikvõimalikud otsustuskogud ja jõudis SV õppekomisjoni, kus me seda ka omalt poolt arutasime. Toetasin auuditis tehtud ettepanekut korraldada rühmajuhendamise (või grupijuhendamise, mis mulle seni suupärasem) koolitusi. Loomulikult pakkusime, et meie valdkond võiks olla esimene. Mind volitati - õigemini ma lasin end volitada - läbirääkimisi pidama kursuse sisu ja ülesehituse teemadel.

Igatahes nüüd see koolitus toimuski. Mari tegi ülevaate teoreetilistest alustest, mis andis ettekujutuse a) rühmajuhendamise mitmekülgsetest võimalustest (mitu juhendajat, mitu juhendatavat, millises vormis jne) ning b) kuidas rühmajuhendamine kombineerub individuaaljuhendamisega. Paljuski sai viidata norrakate tehtud inimkatsetele ja vastavale uuringule (Dysthe, Samara, Westrheim 2006). Kirjutan nüüd Mari jagatud lendlehelt maha rühmajuhendamise eesmärgid: vähendada juhendaja juhendamiskoormust, kaasata juhendajate erinevaid teadmisi ja oskusi, toetada üliõpilasi lõputöö koostamise protsessis mitmel viisil, tasakaalustada juhendajate erinevaid juhendamisstiile, luua üliõpilastele võimalusi õppida koostööd, tagasiside andmise oskust, luua üliõpilastele võimalus keskenduda.

Ma vahepeal märgin igaks juhuks ära, et kirjutan siin üldiselt ilma spikrita nii nagu meelde jäi. See tähendab, et kõik kuuldu on juba minu isiklikus soustis läbi ligunenud ja ei vasta täpselt sellele, mida tegelikult räägiti.

Järgmisena kirjeldas Anne IT-valdkonnas rakendatud tehnilist lähenemist. Kaks või kolm juhendajat ühiselt juhendavad tervet hulka tudengeid. Aja jooksul on rollid ja ajastus välja kujunenud. Lahe mõte on see, et töö tiitellehe asemel on hoopis logiraamat. Kui autor on midagi teinud, siis teeb ta vastava märke koos kuupäevaga. Kui keegi juhendajatest on töösse märkusi lisanud, siis teeb ta vastava märke logiraamatusse. Autor töötab märkused läbi ja teeb, mis vaja. Kui soovib, võib ka ignoreerida. Kui märkusele on reageeritud, siis kustutatakse see lihtsalt ära. See kõik toimub Google docis. Täitsa usun, et mitme juhendajaga on sellisel lähenemisel eriti suur kasutegur. Sealsamas Google kaustas on ka teiste tööd kõigile kaasõppuritele nähtavad. Selles kaustas on veel alamkaustad, kus saab huvi korral varasemaid ja juba kaitstud töid lugeda. Lisaks elektroonilisele tööle toimuvad teatud regulaarsusega ka kohtumised, mis on vabatahtlikud.

Sirli rääkis kirjutamisgruppidest. Mulle tundub, et ma lihtsalt kuulasin suu ammuli ja seepärast ei kirjutanud midagi üles. Ja nüüd ei mäleta midagi. Tegemist oli ainega eesti keele kirjaliku väljenduse õpetus. Tööd tehti rühmas, kus kõigil oli lugemiseks ja läbitöötamiseks sama artikkel. See tegi üksteisemõistmise lihtsamaks ega nõudnud eraldi süvenemist võõrasse teemasse. Mingi töö valmissaamise protsess oli tükkideks lahti võetud ja skemaatiliselt esitatud. Pole midagi teha, küsisin Sirlilt tema presentatsiooni uuesti näha. Mõnikord tuleb lihtsalt tunnistada kui lubjatükk on ette ujunud ja õppimine on ebaõnnestunud. Olen kindel, et kui presentatsiooni avan, meenub kõik.

Mina rääkisin oma kogemusest äärmiselt mitteformaalsest rühmajuhendamisest. Püüdsin ka konteksti panna. Esmalt on üliõpilastel mingid uurimistöö ained. Siis on lõputöö seminari tüüpi formaalsed ained. Ja siis on individuaalne juhendamine. Minu teema on kombinatsioon kahest viimasest. See on väga mitteformaalne, sellel ei ole mingit ainekava ega ajakava, sellel pole püsivat osalejaskonda. Osalevad nii oma juhendatavad kui võõrad. Sisusse ei sekkuta. Tehakse erinevaid harjutusi mõtteselguse saavutamiseks, motiveerimiseks, kirjutamisharjumuse kujundamiseks jms. Oluline rõhuasetus on sellel, et õppejõud loob vaid raamistiku ja natuke toetab. Üliõpilased toetavad üksteist. Norrakate näites oli üliõpilaste rühmakohtumine lausa eraldi formaalne osa süsteemist. Minu lähenemise miinus on kindlasti see, et planeerimisel tuleb mõelda mitme stsenaariumi peale ja et töödesse ei süveneta. Aga selleks on individuaaljuhendamine. Olengi varasematel individuaaljuhendamistel ebaproportsionaalselt vähe sisuga tegeleda saanud. Minu lähenemise pluss on stressivaba õhkkond, sest keegi ei pea midagi ette valmistama. Ei julge kõigi osalenute kohta öelda, aga mõnedele on need kokkusaamised innustavalt mõjunud ja on mingeid nippe saadud. Eks ta vist rohkem tugirühm ole kui "päris" juhendamine. Kindlasti on mõnikord kasulik oma mullist välja tulla, oma tööst teistele rääkida ja teistelt nende tööde kohta kuulata.

Pärast neid tutvustusi tegime kiire rühmaülesande, et saadud mõtteid kinnistada ja tegudele häälestuda. Jaguneti neljaks. Laual olid lehed. Ühele lehele pidi kirjutama formaalse rühmajuhendamise (päris aine, kava, kindel osalejate hulk nagu tüüpilistel lõputöö seminaridel) tugevused ja plussid ning milleks selline lähenemine hea on. Teisel lehel olid sama lähenemise riskid ja miinused. Või ka see, kellele või millises olukorras see ei sobi. Kolmandal ja neljandal lehel olid samad küsimused mitteformaalse lähenemise kohta. Kõik rühmad käisid kõik lehed läbi ja lisasid sinna oma mõtteid ning lugesid juba kirjapanduid. Kui igaüks jõudis oma esialgse leheni tagasi, tegi selle põhjal sütitava kõne kõigile teistele. See kõik pidi olema hästi kiire, et ei läheks heietamiseks. Ülesande eesmärk oli kogutud mõtteid koos teistega süstematiseerida, seedida ja kinnistada.

Pärast koolitust jäi suhu hea maitse. Kindlasti polnud kõik osalejad 100% rahul. Kui mõelda alguse peale kui kõik oma senist kogemust kirjeldasid, siis usun küll, et tööriistakast läks mahukamaks ja mõtteid järgiproovimiseks tekkis.

PS. sellise õppejõudude koosseisuga julgeks ka ringreisile minna, et rühmajuhendamise mõtet levitada.

Barcelona reisi aruanne

Minu lemmikrahastaja on vist DoRa programm Archimedese alt. Vahepeal on reeglid veidi muutunud ja ma pole kindel, et praegu need kõige mõistlikumad on. Võrdluses paljude teiste taotluste ja aruannetega, mida oma elu jooksul kohanud olen, on need ikkagi väga inimlikud. Oluline on säilitada doktorandi staatus.
Niisiis, minu reisi sisuks oli kohtumised erinevate teadlastega taustainfo kogumiseks. Soovisin infot, mis teadusartiklitesse ei sobi või ei mahu. Miks just Barcelona? Sest midagi on seal väga sarnast olukorrale Eestis ja Narvas. Kuna sellise reisi puhul pole ajastus oluline, ajastasin nii, et saaks 12. märtsil maratoni joosta.
Kõik mu järgnevad kokkuvõtted on subjektiivsed, läbi minu silmade ja kõrvade, kõrvutades mu enda kogemusega. Kirjapandu pole kellegagi kooskõlastatud. Seetõttu kasutan vaid eesnimesid.

Esimene kohtumine oli kohe esimesel päeval kui saabusin. Sellest sai ja jäi minu lemmikkohtumine. Albertiga mõistsime üksteist hästi, vaimustusime sarnasustest ja kuulasime huviga erinevuste kohta (ikka veel Narva ja Barcelona vahel). Mind huvitas ametnike keeleoskus ja keelekasutus. Kõik on harjunud hispaania keelega, aga Kataloonias on selgelt esikohal katalaani keel. Keeleteema ei ole valulik, ent tuleb ette ka kriipimisi. Ametnikelt nõutakse katalaani keele oskust, ent neid, kes vanast ajast jäänud ja pole ära õppinud, lahti ei lasta. Kodanikud mõnikord nurisevad kui ametnik ei oska. Suur mure on kohtunikega, kes raiuvad oma. Raiuvad, et õigussüsteem on riigis ehk Hispaanias ühtne ning et nemad ei pea katalaani keelt oskama. Tulen selle teema juurde veel tagasi.
Tuleb ette, et keegi on padukatalaan (nagu meil padueestlased). Tellivad kohvi katalaani keeles ja on pahurad kui vastatakse hispaania keeles. Aga see on pigem erand. Palju on läbisegi keeltes rääkimist. Albert mainis siinkohal mõistet speech convergence. Kuna Alberti tööruum on kino kohal ja all nägin pikka järjekorda, tuli jutuks ka keelekasutus filmides. Meie eelistame siin originaalkeelt, aga katalaanid dubleerivad. See on pisike killuke infot, mis saab järgmistel kohtumistel täiendust. Et mis seisus keel on ja kuidas seda arendatakse ning selle äraõppimist toetatakse.

Siis tuli jutuks keelekasutus ülikoolis. Juhtub, et varem hispaaniakeelses keskkonnas elanud noor tuleb ülikooli ja harjub kiiresti teise keelega. Muudab oma keeleimidžit. Kui need noored hispaaniakeelsetesse piirkondadesse külla lähevad, tunnevad nad ise ja ka teised kohtlevad neid katalaanidena. Nagu meie venelased, kes välismaal rohkem eestlastena end tunnevad. Albert mainis, et identiteet formeerub lapsena ja keel seda enam oluliselt ei muuda. Õppejõud üldiselt eelistab üht keelt ja väga palju keelt ei vahetata. Aga see pole ka ebatavaline. Albert arvas, et nende osakonnas (sotsiolingvistika jms) kasutatakse õppetöös katalaani keelt 60%, hispaania keelt 30% ja inglise keelt 10%. See inglise keel on paljudel hädaks kaelas. Rahvusvahelistumiseks oleks vaja rohkem. Eks püütaksegi erinevatel astmetel erinevaid keeli kasutada. Magistris rohkem inglise keelt. Aga paljud õppejõud ei ole selleks valmis.
Albert pidas väga mõistlikuks, et ainult teadusartiklite lugemise asemel reaalsete teadlastega rääkida. Lugedes paneme kogu info oma konteksti, aga vesteldes mõistame paremini autori konteksti. Põhimõtteliselt see väide ongi see, miks Barcelonasse läksin. Nii hea meel oli seda ka teise inimese suust kuulda.
Lõpetuseks soovitas Albert lugeda ühe teadlase töid, kes Katalooniat ja Eestit võrdles. Võtan plaani, paistab tohutult põnev. https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/f51df668-674c-4d60-99a2-d54a11a4c474 ja https://su-se.academia.edu/JosepSoler
Pildi tegin, sest Alberti töölaud oli niivõrd äge. Talle tegi nalja kui ütlesin, et see on just selline nagu minu kujutluses ühe professori laud võiks olla.

Teine kohtumine oli Ritaga psühholoogia teaduskonnas. See asub ülevalpool ülemist kiirteed (või mis ta õige nimetus on). Ehk siis kaugel kesklinnast. Otsustasin sinna jalgsi minna ja see võttis aega poolteist tundi. Rita uurimishuviks on juhtimine eri kultuurides ning põgenike integratsioon. Soovitas tutvuda oma hiljutise uuringuga, mis on avaldatud saksa keeles. Põhisõnum on, et integreerijate kompetentsid võiks paremad olla.
Ülikoolis õpetamise kohta rääkis, et õppekeeli segatakse harva. Kodulehel on ainete otsing õppekeele järgi. Koosolekutel aga kasutatakse katalaani ja hispaania keelt sageli läbisegi. Inglisekeelseid aineid on vähe ja neid on raske sisse viia, sest õppejõudude võimekus on erinev. Tõdes, et erinev suhtumine keeleteemasse on eelkõige linnainimeste ja maainimeste vahel.
Siis saabusid kaks tudengit, kelle tööd Rita juhendab. Vaatasin juhendamist pealt. Presentatsioon oli inglisekeelne, omavaheline jutt katalaanikeelne. Küsisin, kas tudengid oleks valmis inglise keeles õppima. Nii ja naa vist. Keeleõpet kui pakutaksegi, siis kuskil teistes teaduskondades. Ei võeta neid eriti. Sellesama juhendamise käigus tekkis mul segadus, mida nad municipality-ks nimetavad. Neid olevat Barcelona provintsis 311.
Siis sai Rita aeg otsa. Võtsin häbelikult välja oma allkirjalehe, mida rahastaja jaoks täitma pidin. Sain haledalt vastu näppe, sest Rita keeldus allkirja andmast. Ütles, et seni rääkis peamiselt tema, aga ta tahaks ka minu uurimistööst kuulda. Ütles, et tulgu ma kahe tunni pärast tagasi. Eks ma võtsin siis koridorist ühe ajakirja kaasa ja läksin koolisööklat otsima. Koolisööklas leiti üks tudeng tõlgiks ja sain tellitud päevaroa, milleks oli paella. Ainult et seda veel valmistati ja ma pidin ootama. Hea märk, et äkki ongi hea. Ja oligi. Tagantjärgi võin öelda, et sellest sai mu eredaim toiduelamus Barcelonas. Koduse toiduga, mida sain hiljem, ei ole õiglane võrrelda. Võrdlen ikka avalikke toidukohti.
Uuesti Ritaga kohtudes rääkisime peamiselt minu tööst. Kohati tundsin nagu oleksin suulisel eksamil. Veidi kohmetu. Rita pidas enesestmõistetavaks, et mitmekeelses omavalitsuses peaks ametnike rollid ümber disainima, sest neil on ju rohkem tööd elanikega.

Reedeks olin plaaninud töö majandusteaduskonna raamatukogus. Enne seda käisin maratoni keskusest läbi ja võtsin materjalid välja. Jäi erakordselt positiivne mulje, hästi korraldatud. 17 tuhande osalejaga üritusel praktiliselt puudusid järjekorrad. Aga raamatukogu leidmisega oli mul veidi raskusi. Lõpuks ikka leidsin ja mulle leiti üks praktikant, kes inglise keelt oskas. Tema näitas kätte, kus mis on. OK, hakkasin siis tutvuma. Endal meeles positiivne kogemus Leideni sotsiaalteaduskonna raamatukogust, kus oli mitmeid selliseid asju, mida Eestis ei ole olemaski. Kui ma juba raamatukokku lähen, siis mitte selleks, et andmebaasidest artikleid otsida. Ikka füüsilisi materjale tahaks lapata. Aga ma jäin hätta. Ei teagi, on see hea või halb kui kõik materjal on üliõpilaste emakeeles. Inglise keeles on ju rohkem avaldatud. Aga inglise keeles oli selles raamatukogus ehmatavalt vähe materjali. Raamatukoguga eelnevalt internetis tutvudes sellist muljet ei jäänud. Tunnistan ausalt üles, et ma pingitasin ja otsisin, aga kuigi palju ei leidnud. Selle tööpäeva võib kõige ebaõnnestunumaks lugeda.

Laupäeval toimus mõnevõrra eriline kohtumine. Business ja pleasure üheskoos. Käisin külas Kairol, Gerardil ja neljal väikesel inimesel, kellest ühe nimeks Aet. Kairo üritas mind maratonieelsel päeval purju joota, aga ma olin tunnustust väärivalt vapper ja jõin õige natuke cavat. Esmalt kuulasin päris palju muljeid eestlaselt Barcelonas - ikka oma uurimistöö teemal. Sain hea tausta. Seejärel rääkisin Gerardiga, kes end tagasihoidlikult raamatukoguhoidjaks nimetab. Tegelikult toimetab palju laiema haardega, palju e-õppega. Asutus, kus ta tegutseb, on Universitat Oberta de Catalunya. Enamik kursused on kakskeelsed (katalaani ja hispaania), mõned inglise ja mõned prantsuse keeles. Kakskeelsete kursuste seas on ka selliseid, kus tekst automaatselt tõlgitakse lugeja eelistatud keelde. Katalaani keele populariseerimisega tegeletakse väga aktiivselt. Palju ressursse pannakse sellesse, et veebis oleks kõige kohta info olemas. Et keegi ei saaks öelda, et ei leidnud katalaanikeelset infot. Ka Gerard rääkis murest kohtunikega ja nende keeleoskusega. Sellega seoses on mõned päris koledad ja absurdsed juhtumid olnud. Kedagi on reaalselt süüdi mõistetud põhjusel, et neist on valesti aru saadud. Lisaks kogu info kättesaadavaks tegemisele on ka teine programm, see on hariduses. Koolid on katalaanikeelsed. Kui keegi kolib siia piirkonda, siis esimeste kuude või aasta jooksul on koolides nn abiõpetajad, kes aitavad keeleliselt kohaneda. Pole harvad olukorrad kui hispaanlastest vanemate lapsed end katalaanidena tunnevad. Selles ülikoolis töötavad koos mitmete hästi erinevate erialade inimesed. Rääkisime sellest, kuidas nad sageli üksteisest mööda räägivad ja millised väljakutsed esinevad koos töötamises.

Laupäeva ööl vastu pühapäeva magasin esimest korda Barcelonas olemise jooksul tõeliselt hästi. See on võistluste eel haruldane. Hommikul läksin koos Andrew-ga, kes minuga samas kohas ööbis, võistluspaika. Võistlusest ei hakka siin kirjutama. Kirjutasin sellest piisavalt Facebookis vahetult pärast selle toimumist. 

Pärast võistlust komberdasin hotelli, pesin, vahetasin riided ja oligi aeg järgmisele kohtumisele minna. Kohtusima Annaga vanalinna kohvikus. Anna oli talvel just Narvas ühel üritusel käinud, seal tutvusimegi. Ta uurib enamuse-vähemuse teemat. Seni olin pidevalt tajunud nagu Barcelonas oleks katalaanikeelsed inimesed enamuses ja hispaaniakeelsed vähemuses. Ma ei tajunud kordagi nagu oleksin Hispaanias. Ikka Kataloonias. Aga Anna kordas järjekindlalt, et see on vaid hulga mõistes enamus ja vähemus. Tegeilikult määrab enamuse ja vähemuse võimul olija. Rääkis ka keelekasutusest, et sageli küsid midagi hispaania keeles ja vastatakse katalaani keeles või vastupidi. Turisti või sisserändaja jaoks on see raske. Ka ülikoolis töötades on raske, sest koosolekud ja kirjavahetus on katalaani keeles. Anna mulje on, et ülikoolides nõutakse üha enam just katalaani keelt. Taas tuli jutuks ka probleem inglisekeelse õppega. Inglise keel tuleb jõuliselt peale, aga paljud õppejõud ajavad sõrad vastu. Anna seisukoht on, et emakeelne haridus võiks vabalt lõppeda gümnaasiumiga. Kõrghariduse mobiilsuse huvides võiks edasine rohkem inglise keeles olla. Eriti veel pärast bakalaureuseastet. Anna mainis, et kohalik omavalitsus on hästi nähtav ja tugev. Pidevalt korraldatakse mingeid üritusi ja kursuseid. Katalaani keele kursused on kõigile kättesaadavad. Kui tahad hispaania keelt õppida, tuleb maksta. Huvitav tähelepanek veel, et teistes linnades ei näe linnapildis nii palju rahvuslippe kui Barcelonas. Avalikus ruumis on tõesti hästi palju lippe. Mulle meenub küll, et ka Toulousis Prantsusmaal nägin palju lippe, aga see ei toeta Anna hüpoteesi, et see on statement. 
Esmaspäeva hommikuks oli hägune jutt, et võib-olla kohtun ühe professoriga ja Kataloonia parlamendi liikmega. Ma ei saanud vastust, kas kindlalt sobib ja mis kell. Kui olin juba loobunud ja tegelikult olin peaaegu teele asumas lennujaama poole, tuli e-mail küsimusega kas ma ei tulegi. Noh, üks möödarääkimine ja ärajäänud kohtumine nii mitme päeva peale polegi halb tulemus.

Kokkuvõttes sain täisprogrammi. Minu ootused said kuhjaga täidetud. Mis edasi? Edasi tuleb mõned teised kiiremad asjad eest ära teha ja siis saab sellesuunalise teadustööga jätkata.

Lõpetuseks paar pilti. Näiteks minu elukoha liftis pole mingit juttu Hispaaniast. Ikka Katalooniast. Siis pilt imeparkimisest. Ma ei saa sellest ikka veel üle - kuidas ometi? Siis on pilt toredatest aktiivsetest vanainimestest ja lihtsalt nunnust rõdukoerast. OK, ma ei saa ka maratonipilti lisamata jätta.

 

 

Reede õhtul raamatukogus

Tänaseks grupijuhendamiseks plaanisin teadusinfootsingu. Iga kord kui teemat valin, mõtlen, kas see on vajalik igas töö etapis. Selge, et mingis etapis on mingi asi sobivam kui teises, aga päris mõttetu ei tohiks valitud teema kellegi jaoks olla. Küll aga ütlen etteruttavalt, et seekord oli rohkem tavalise praktikumi moodi ja omavahelist suhtlemist, mis on grupijuhendamisele olemuslik, oli minimaalselt.

Jätkuvalt saadan enne kohtumisi kutseid kõigile, keda võiks grupijuhendamine puudutada. Ei mingeid piiranguid. Ei pea olema minu juhendatav. Ei pea mind üldse tundmagi. Pärast mitmeid selliseid kutseid sain täna toreda vastuse. Tudeng küsis, kas tema võib ka tulla. Ma küsisin vastu, et mis ta arvab, miks ta neid kirju saab :) Niisiis, täna oli neli tudengit, kes varemgi käinud ja kaks täiesti uut. Kolmelt erinevalt erialalt. Kohtusime raamatukogus, kus on armas atmosfäär ja paras hulk arvuteid.

Alustuseks ja soojenduseks palusin üliõpilastel taas üksteise kummipardiks kehastuda. Ma hakkan iga korraga üha tõsisemalt uskuma, et see on kasulik ka väga sageli korrates. Aga ma ei suuda seda veel ära põhjendada, miks ma nii arvan. "Pardistati" paarides. Andsin igaühele minuti. Seejärel pidid partnerid üksteisel vaid paari lausega kokku võtma, mida nad aru said. Jätkuvalt väidan, et selline peegel on väga informatiivne. Nii kui partner teeb sinu jutust kokkuvõtte, mis sulle ei meeldi, tuleb oma teksti kohta järeldusi teha. Mõnikord ongi sõnad kõik õiged, aga mingid rõhuasetused viltu.

Tuletasin meelde üht head minikursust "Teadusinfo otsing internetis". Sellise pealkirjaga tuleb googles õige vaste kohe esimesena. Kursus on küll enamikul arvutiõpetuse aine raames kunagi läbitud, aga seal on jätkuvalt häid vihjeid, kus ja kuidas otsinguid teostada.

Tutvusime Tartu Ülikooli raamatukogu kodulehe kaudu andmebaasidele lähenemisega. Sisenesime EBSCOsse ja tegime prooviotsinguid. Andsin mõningaid soovitusi, kuidas otsingut kitsendada ja kuidas erinevate otsingufraaside kombineerimisega erinevaid tulemusi saada. Minu soovitus on selline, et erineva olemusega tegevusi mitte segada. Kui tegeleda otsinguga, siis piirdudagi otsinguga ja mitte hakata vahepeal lugema. Nii kaob järg käest ja mingil hetkel ei mäleta, kuhu see otsing pooleli jäi. Lugema hakates tekivad uued mõtted ja otsing jääb lõpuni sooritamata. Uued mõtted, mis lugedes tekivad, on muidugi head, aga need väärivad täit tähelepanu. Otsingu tulemusi võiks esmalt sirvida täitsa pinnapealselt, vaadates kasvõi ainult pealkirju. Võib ka abstractile pilgu heita, kui kindel pole. Kõik enam-vähem sobivad artiklid salvestada. Sellise otsinguga võiks tegeleda järjest nii kaua kuni mõistus selge. Näiteks tund-poolteist. Siis teha paus, sirutada selga ja hingata värsket õhku ja alles siis hakata neid lähemalt uurima. Aga põhjaliku lugemiseni siin veel ei jõua. Räägin üpris diagonaalis lugemisest, järgisest sorteerimisringist.

Siinkohal soovitan pidada lugemispäevikut. Kui pealkiri oli huvipakkuv, siis see tuleks lugemispäevikusse lisada. Juurde kommentaar, kas sellest artiklist on midagi võtta. Kui ei, siis lausega põhjendada. Kui sellest artiklist võib midagi asjalikku saada, siis tasub ka selle kohta esmamulje kirja panna. Siis on hiljem lihtsam lugeda kui juba tead, mida oodata. Miks soovitan kirja panna ka artiklid, mis ei sobi? Mingil hetkel kui oled läbi lapanud 47 artiklit, enam ei mäleta, mida oled lugenud ja mida mitte. Kui see artikkel otsinguga välja tuli, on suur tõenäosus, et võib ka hiljem korduvalt otsinguga välja tulla. Oleks ikka äärmiselt tüütu kui teist lehekülge lugedes deja vu tekib ja siis kohale jõuab, et oled juba ükskord selle artikli sobimatuks tunnistanud.

Artiklite diagonaalis lugemise etapis tasub kindlasti tähelepanu pöörata kirjanduse loetelule. Kui läheb hästi, leiab sealt täpselt sobivaid allikaid. Hea tulemus on ka siis kui sobivat allikat ei leia, aga õpid mingi teise sõnastuse oma uurimisteema kohta. Seda saab siis ka ise otsingus kasutada. Mul on seda palju kordi juhtunud.

Ja alles siis võiks hakata lugema kõigist filtritest läbinud artikleid. Ja seejuures jätkuvalt lugemispäevikut täiendama.

Ausalt öeldes tahaks ma nii ise õppida kui oma tudengitele õpetada lugemisstrateegiaid. Tean, et selline asi on võimalik, aga pole veel selgeks saanud/teinud.

Jäin mõtlema, kas üliõpilased oskavad just neile sobivaid otsingusõnu ja -fraase sõnastada. Üle õla nende tegevust jälgides tekkis see mõte, aga kontrollida ei saanud.

Arvan, et järgmine kord võiks vähemalt üheks teemaks olla lõigi ülesehitus ja lõikude omavaheline sidumine. Mõtlen veel, kuidas seda teha. Hakkasin veel nuputama, kuidas võiks grupijuhendamise käigus analüüsioskust arendada. Kui kellelgi on ideid, jagagu.


Lõpetuseks kopeerin tulevase kirjutamislaagri ajakava neile, kes ei saa ainele registreeruda.

17.03.2017			seminar			10.00-11.00 Ülevaade kursusest. Töö kavandamine. Miniloeng "Kirjutamine kui protsess" 11.00-12.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 12.00-13.00 Lõuna 13.00-14.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 14.00-14.30 Miniloeng "Uurimistöö struktureerimine" 14.30-17.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) .
18.03.2017			seminar			10.00-10.30 Miniloeng "Kuidas tõhusalt kirjutada?" 10.30-12.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 12.00-13.00 Lõuna 13.00-14.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 14.00-14.30 Miniloeng "Kuidas korrektselt tsiteerida ja refereerida?" 14.30-17.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) .
19.03.2017			seminar			10.00-10.30 Miniloeng "Allikmaterjalide otsimine" 10.30-12.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 12.00-13.00 Lõuna 13.00-14.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 14.00-14.30 Miniloeng "Viitehaldusprogrammide kasulikkus" 14.30-16.30 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 16.45-17.00 Seminari lõpetamine

Lahkumissümfoonia ja kümme neegrit

Jätkan grupijuhendamistega. Iga kord kaalun erinevaid teemasid ja tegevusi, mida ette võtta. Selge, et minu valitud lähenemine seab teatud piirangud. Minu jaoks on oluline, et kõik oleks väga vabatahtlik ja puudumisi ei panda pahaks. Oluline, et osalemise eelduseks ei ole kodune iseseisev töö, kuigi eks see mõistlik ole. Need "olulised" tähendavad, et pole ühiseid teemasid, kõik tööd on erinevas arengujärgus ja igal autoril on mingid omad mured ja rõõmud. Tudengil ei tohiks jääda tunnet, et kohtumas käimisest pole mingit kasu. Iga kord peaks midagi andma.

Eelmine kord leppisime koos kokku uute kohtumiste ajad. Lappasime kalendreid ja otsisime sobivaid aegu. Seetõttu olin üpris üllatunud, kui kokkuleppijates oli kohal vaid üks inimene. Õnneks olid kohal kolm uut kirjutajat. Mul olid eelnevalt veidi teised plaanid, aga pidin ümber mängima vastavalt oludele. Selleks ongi hea kui iga kord on läbi mõeldud mitu stsenaariumi.

Tegime seda, mida oleme ka varem teinud. Rääkisime töö probleemist ja esialgsetest mõtetest, kuidas lahendada. Kuna osalejaid oli neli, kasutasime selleks vestluseks spiiddeiti vormi, st kõik rääkisid kõigiga. Loodetavasti iga järgmise rääkimisega läks nii endale selgemaks kui ka eneseväljendus paranes. Seejärel võtsime kõik järjest "letti" ja arutasime üpris põhjalikult. Nagu alati, keegi sai kellestki valesti aru ja see oligi väärtuslik tagasiside. Lõpetuseks sai sõna ka see, kelle tööst räägiti. Sai kirjeldada, kuidas jutt iga korraga arenes ja mis järeldused kaaslaste tagasisidest saab teha. Viidates mõnele varasemale postitusele - üliõpilased olid üksteise kummipardid.

Mingil hetkel hakkas pihta Haydn'i lahkumissümfoonia või Christie kümme neegrit. Oli neli, siis kolm ja siis jäi kaks... Viimastega jõudsime nende tööde ajakavast, järgmistest konkreetsetest sammudest ja isegi meetoditest rääkida. Ehk siis jõudsime tegelikult individuaaljuhendamiseni.

Meil oli suurema seltskonnaga kokku lepitud ka teine kohtumine. Taas puudusid pea kõik, kes kokkuleppe sõlmimises osalesid. Aga jälle sai rõõmustada ühe täiesti uue kirjutaja üle. Eks me rääkisime igasugustest asjadest - uuesti probleemist, natuke teaduskirjanduse otsimisest, meenutasime varasemaid kohtumisi ja vanniparti. Rääkisime kirjutamislaagrist. Aga peateemaks oli lõputöö kirjutamise ajakava. Printisin välja kalendri, mida sodida. Ekraanile kuvasin akadeemilise kalendri, kus kõige olulisemad tähtajad kirjas. Meie seltskonnas oli kolm erineva sihiga kirjutajat. Andsin aega esmased verstapostid läbi mõelda, alustades lõpust. Püüdsin anda ka veidi juhiseid kui palju miski aega võib võtta ja kui suur proportsioon kogu töös on lugemine ja kustutamine, mida keegi ei näe. Kui suur osa ajast kulub pusletükkide ümbertõstmisele ja siis nende loogilisele sidumisele.

Ja siis kasutasime taas ära väikese grupi omapära. Rääkisime järjest kõigist ajakavadest. Siin tahan eriliselt kiita seekordseid osalejaid, sest kuulati ka neid kommentaare, mida teistele tehti. Nägin kuidas oma ajakavas korrektuure tehti kui kellegi teise ajakavast rääkides miski puudutas. Justkui väike asi, aga ilmselt iga õppejõu unistus.

Lõpetuseks kopeerin siia mõtte, mille allikat enam ei mäletagi. Kui meelde tuleb, lisan. Kirjutasin selle mingil hetkel kiiruga e-maili. See on nüüd tükk aega oodanud, et sellega midagi peale hakkaksin. Selge, et lause on väärtuslik nii mulle kui mu juhendatavatele. Kõlab ilusasti ja targalt, aga järgida pole seda üldsegi ülemäära lihtne. "Hea artikkel (lõputöö) peaks olema loetav mitte ainult vertikaalselt (peatüki kaupa) vaid ka horisontaalselt (teemade või mõttelõngade kaupa läbi erinevate peatükkide)."

Aga homme on järgmine grupijuhendamine ja 17.-19. märtsil kirjutamislaager.