Ülekantavad oskused ehk suveakadeemia 2019

Ma olen veendunud, et igas õppeaines on võimalik arendada üldpädevusi ja ülekantavaid oskusi ohverdamata selleks ainespetsiifilist aega. Ja ma olen veendunud, et ülekantavad oskused on tõesti ülekantavad ühest valdkonnast teise. Mõnikord on see lausa põnev kuidas need oskused uues valdkonnas lisandväärtuse saavad või uusi lahendusi loovad. Aga... alati pole see lihtne.

Selle aasta õppejõudude suveakadeemia teemaks oli õppimise ja õpetamise motivatsioon kõrgkoolis. Lugemismaterjali teema oli ennastjuhtiv õppimine. Puha minu lemmikteemad. Ja siis veel õppejõud. Mäletan väga hästi kui esimest korda Aavet rääkimas kuulsin, minust sai kohe tema gruupi. Ma ei liialda. Võimalik, et lihtsalt tema teemad on huvitavad olnud. Mõnikord jääb mulje, et Eestis pole ühtegi teist spordipsühholoogi.

Ma ei hakka ümber jutustama, mida tegime ja mida uut teada sain. See oli tõesti nauditav koolitus. Sain mõnutunde enesearengust ja mõtlemisest, aga ka äärmiselt konkreetseid ideid, mille saan otsekohe ainetesse sisse viia.

Oli üks "raskus". Aave tõi palju näiteid spordi valdkonnast. Need kõik olid ülekantavad kõrgkooliõpetamisse, selles pole kahtlustki. Samuti soovitas ta lugemismaterjali, mille esialgne sihtrühm on treenerid, aga sobivat hästi õppejõududele. Kavatsen seda kindlasti lugeda. "Raskus" seisnes selles, et need spordinäited viisid ka minu oma mõtted spordile ja pidin laveerima kahe minu jaoks olulise valdkonna vahel. Mõtlesin pidevalt paralleelselt nii spordist kui õpetamisest. Olen neis kahes täiesti erinevas rollis, mistõttu on võrdlused tõeliselt silmiavavad ja rikastavad. Usutavasti oli neil lihtsam, kel endal pole spordiga mingit pistmist. Sai rahulikult õpetamise lainel püsida. Nagu ütlesin, oli see laveerimine või kombineerimine huvitav, aga samas ka veidi väsitav. Mõnikord pidin ikka reaalselt sisekõnega endale meelde tuletama, et ma ei piirduks spordist mõtlemisega kui õpetatut oma peas kinnistan.

Ühte harjutust siiski mainin ka konkreetsemalt. See oli oma elu planeerimine. Muidugi olen tuleviku peale mõelnud, aga pole seda ajajoonele märkinud. Oli vaja minevikus olulised sündmused ajajoonele märkida ja siis vaadata tulevikku 3, 5, 10 aasta ja kogu elu perspektiivis. Huvitav, et kolm aastat oli üsna lihtne. Ja ka kogu elu oli ses mõttes lihtne, et vanuseks ca 70 eluaastat on mul plaanid juba olemas. Raskem oli 5 ja eriti 10 aastaga. Ja 10 aasta järel on mingi auk, mille kohta puuduvad mul ettekujutus ja unistused.

Panin üheks oluliseks verstapostiks doktoritöö valmimise. Pidime oma olevikust teatud enda jaoks olulised asjad välja kirjutama. Ja siis hindama nendele kuluvat aega, stressitaset ning nende olulisust. Mõned teised asjad jätan hetkel jutust välja. Teadusööd ja sporti/tervist hindasin enda jaoks võrdselt oluliseks. See olulisuse mõiste on siin erinev ja ma ei oska seda sõnastada. Need oleks nagu kaks erinevat maailma. Ja siit algas jama. Hakkasin neid kahte võrdlema.

Ei mäletagi kuidas selleni jõudsin, aga hakkasin vast aasta tagasi üha sagedamini kõndimas käima. Sellest kujunes harjumus, sest kõndides kuulan igasuguseid podcaste. Need on peamiselt tervise, ultraspordi, toitumise, psühholoogia, enesearengu, eneseoptimeerimise jms teemadel. Kõndimine on mulle varemgi meeldinud, aga nüüd sai see külge veel ühe boonuse ja käin veelgi rohkem. Ja see tarkus, mida kuulen, on mu käitumist päris palju mõjutanud. Nii olen sisse viinud mõned kasulikud tegevused, mis on kujunenud rutiiniks või harjumuseks. Ja nagu ütles Aave, harjumus on poolautomaatne tegevus. St ma ei pea alati alustama kavatsusest vaid saan kohe tegudele asuda. Üks rutiin on seesama kõndimine. Hommikul on mul kah rutiin, mille olen kujundanud tuginedes paljudele tarkustele, mida olen podcastidest kuulnud ja lisaks lugenud. Kui füsio annab harjutused, siis need toimivad ainult siis kui neid reaalselt teha. Selleks on kasulik kujundada rutiin. Mina teen neid esimese asjana pärast ärkamist. Osaliselt voodist väljumata :) Teine rutiin või harjumus on külge jäänud jooksulaagritest ning kinnitust saanud podcastidest - hommikune kõnd. Sorry, ujumist pole ma tahtnud sisse harjutada. Alles seejärel joon kohvi ja hakkan arvutis sahmima.

Teine sisseviidud harjumus on õhtul enne magamaminekut. See on selgelt seotud unekvaliteediga ja sellest olen oma blogis varem kirjutanud siin. Tund-poolteist enne magamaminekut panen kõik ekraanid kinni. Niisama öelda, et pane ekraan kinni, on kuidagi tühi. See aeg tuleb asendada millegagi vähemalt samaväärselt meeldivaga. Või kasulikuga. Nagu seda on lugemine. Tänu sellele rutiinile on paranenud unekvaliteet ja olen palju rohkem lugema hakanud. Niisiis kaasnes unerutiiniga lugemisrutiin.

Üks harjumus on treeningpäeviku täitmine. See on muutunud nii loomulikuks, et ma ei pea nädala lõpus nuputama hakkama, mida ma teisipäeval trennis tundsin. Räägitakse, et paljudel on päeviku täitmisega raskusi.

Koolituse nimes oli sõna motivatsioon. Aave rääkis loomulikult mitmeid näiteid sportlaste motivatsioonist. See teema jäi meeldivalt võõraks. Mul pole veel kunagi olnud tunnet, et täna ei viitsi teha seda trenni, mille on treener mulle välja mõelnud. Mitte kunagi. Mõnikord on logistiliselt keeruline või jääb objektiivsel põhjusel tegemata (nt haigus või väga pikk tööpäev), aga mitte kunagi ilma või motivatsioonipuuduse tõttu.

Ja nüüd jõuan selle "jamani", mida varem mainisin. Kui ma olen nii edukas tervist ja sporti puudutavates tegevustes, kuidas ma pole suutnud neidsamu ülekantavaid oskusi oma teadustöö tegemisse üle kanda??? Jah, ma ei pane sageli kolme küsimärki. Kui see mõte minus tärkas, olin nagu puuga pähe saanud. Olin vaheldumisi šokeeritud ja sügavalt mõttes ning tüütasin oma heietustega ära igaühe, kes ei taibanud põgeneda.

Mul ju on motivatsioon teadustööd teha! Milles siis probleem?

Kas ma kirjutaksin edukamalt kui keegi ütleks, millal ma kirjutama pean? Pfff, ma ei alluks sellisele diktatuurile. Kas ma kirjutaksin edukamalt kui paneksin kirjutamisajad endale kalendrisse nagu olen oma juhendatavatele soovitanud? Olen proovinud, aga iseennast ära ei peta. Mulle sobib kirjutamiseks see kui ma ei pea erinevate tööde vahel ümber lülituma. Mul on raske keskenduda kirjutamisele kui samal päeval isegi mitme tunni pärast on mingi muu tegevus plaanis. Mul on raske keskenduda kirjutamisele kui mõned väiksemad ja argisemad ülesanded tahavad tegemist. On erandeid, kriitilistes situatsioonides keskendun igas asendis ja saan asjad tehtud. Varasemalt olen kogenud, et laagri vormis kirjutamine on minu jaoks edukas. Selleks ajaks jätan lihtsalt kõik muu kõrvale. Aga kogu aeg ei saa laagris olla.

Kas mul õnnestuks kirjutamine rutiiniks või harjumuseks muuta iganädalaselt ja argipäeviti? Mida selleks teha? Jätkuvalt - miks ma sellega hakkama pole saanud kui mitu teist rutiini on nii edukalt juurdunud? Mõtlesin, et prooviks tähele panna, millisel kellaajal on pea värskem ja prooviks selleks kellaajaks kirjutamise planeerida. Siis vaatasin kalendrisse ja paari nädala jooksul leidsin igal päeval mingi põhjuse / vabanduse, miks see päev ei sobi. Siis otsustasin sihikindel olla ja otsustasin, et laupäeval ei lähegi Kohtla-Järve maitsete tänavale. Teen hoopis tööd. Ma ei taha kõike üles tunnistada, mida ma tegelikult sel laupäeval tegin. Tegin päris mitu vajalikku ja töist asja, selles pole probleem. Aga need on need "pisiasjad", mille tegemata jäämine häirib kirjutamist. Niisiis, laupäeval olid ainsad kirjatööd üks aruanne, mille ka ära saatsin ja seesama blogipostitus. Mõlemat tahtsin ja pidasin vajalikuks teha. Aga teadustööni ei jõudnud. Lohutan end sellega, et kui pisiasjad on eest ära tehtud, siis saan rahulikut teadustööga tegeleda. Ee... ehk siis täpselt sama olukord, mis alati. Praeguse seisuga pole ma muutust välja mõelnud.

Harjumuse loomine algab kavatsusest. See on mul olemas. Jätkuvalt olen alles protsessis, et välja mõelda, kuidas tervise ja spordiga seotud headest harjumustest õppida, et ka kirjutamine muutuks harjumuseks.

Voka iseteenindusultra

See postitus on sellest, kuidas õppida oma sisetunnet kuulama. Võib-olla ka sellest, kuidas sisetunnet arendada. Esimene märk sisetundest (seoses jooksuga) oli kevadises Hispaania laagris kui ma esimest korda elus trenni varem ära lõpetasin ja sellest treenerile lihtsalt teada andsin. Sain kiita.

Pärast Kokkola 24 tunni jooksu, mis mul ebaõnnestus, lappasin kalendrit ja leidsin endale sobiva võistlusena ainult Prantsusmaal toimuva MMi. Küsisin inimeselt, kes seal varem käinud, kui suure eelarvega peaks arvestama. Siis küsisin Vahurilt kui suure eelarvega peaks arvestama kui tellidagi ainult ajavõtt ja ise asi ära teha. Edasi toimusid läbirääkimised treeneriga. Tal on väga mitmekülgne ja laialdane kogemus ja ta ei pooldanud augustis jooksmist. Et jääb liiga väike vahe eelmise võistlusega. Aga minu sisetunne ütles, et Kokkolas ma maikuus end ei realiseerinud ja liiga palju jäi minu sisse kripeldama - nii füüsiliselt kui vaimselt. Muidugi treener aktsepteeris seda. Suvi oli vahva. Ka pikem suvine laager aitas kõvasti kaasa. Üks asi on trennid ise, aga teine asi on see innustav ja toetav seltskond. Ma pole küll Jooksupartneri klubi liige, aga kohati tunnen end pereliikmena ja see on minu jaoks olulisem. Pingutus ja lõbutsemine mitte ei täienda üksteist vaid ongi üks ja sama.

Toitumises järgisin jätkuvalt Zach Bitteri eeskujul periodiseeritud keto lähenemist. Seekord olin juba päris selgelt fat adapted ehk rasva kui kütusega kohanenud. Lubasin endale tsüklilist süsivesikutega mängimist. Mõnikord õgisin ikka väga mõnuga. Aga ma pole veel kordagi kaalunud ketost loobumist. See on mu treenimist nii palju muutnud! Võistlusele võtsin seekord kaasa maailma kõik asjad. Kõik riided, mida võib muutva ilmaga vaja minna. Ja kõik söögid, mida olen kunagi söönud või tahtnud süüa ultra ajal. Ehk siis Liina Kesamaa lähenemine (viide Kokkola jooksule, kus tal autotäis kraami kaasas oli ja minul vaid üks väike seljakott).

Esmalt tänan Toila vallavalitsuse inimesi, kes praktiliste asjadega Vokas abiks olid. Peeter Sööt ja Andrus Lehismets (pildil sangpommidega).

Stardist tegi Andrus ka video.

Algul jälgisin pulssi ja jälgisin, et korrapäraselt jooks. Jõin väga lahjat SiS Go Hydrot. Oli üsna soe ilm. Muus ei tahtnudki. Alles kui 5 tundi oli joostud, võtsin paar pähklit ja hapukurki. Esimese süsivesiku ehk kuivatatud hapusid kirsse võtsin siis kui 6 tundi oli joostud.

Olen alati arvanud, et minu ultrajooksu tempo on 7. Esimesed 6 tundi oli tempoks 6.30 nagu mu tavalised pikemad otsad. Kui 6 tundi sai joostud, muudeti liikumise suunda. Oli tunne nagu oleks uus start antud. Sain nii hea hoo sisse, et hakkasin isegi muretsema veidi. Tempo oli 6-6.15. Ma siis püüdsin veidi tagasi hoida, aga samas, tunne oli hea ja nn rääkimise test toimis. Otsustasin, et kui on, siis tuleb panna. Kui joostud oli 9 tundi, oli tunne, et nüüd tahaks šokolaadi. Kaasa oli ostetud 100-grammine Nurr, millest lõpuks sai söödud alla poole. Hoopis teine lugu kui Kokkolas. Kokkolas sõin selgelt stressist ja lohutuseks, mitte vajadusest. Öösel jõin FS Goods kanapuljongit ja sõin ära 5 minibanaani, mida poes müüakse gurmeebanaani nime all. Hea väike ja mugav.

Liikumise suunamuutuse järel tekkinud auru jätkus päris kauaks, umbes kella 23-ni (kui läbitud 11 tundi). Kesköö lähenedes hakkas raskeks minema. Tegin rohkem kõnnipause ja jalad hakkasid valusamaks ja puisemaks muutuma. Otsustasin, et kui teised kell 24 lõpetavad, siis pärast seda võtan ka ise rahulikumalt. Suure osa ööst kõndisin. Ainult vahepeal tegin sooja saamiseks mõne sörgiringi. Kui lisaks vaarumisele hakkasin ka nokkima (nagu roolis magamajäämise tunne), otsustasin päris puhkepausi teha. Autos keerasin istmesoenduse sisse ja panin silmadki kinni. Niimoodi paari minuti kaupa tukastades ja siis vahepeal jälle kõndides möödus suurem osa ööst. Jalad said istmesoendusega natuke paremaks.

Ühe puhkepausi ajal kell 5.30 lasti raadiost hümni. Ma olen alati öistel jooksudel mõelnud, kas see oleks liiga imal kui kõlaritest hümni lasta. Iseteenindusultral polnud vaja kellegagi kooskõlastada, polnud kõlareidki. See hümni kuulamine autos täitis mu ühe väikese unistuse. Muul ajal nautisin vaikust.

Hommikul 8 paiku hakkasin end uuesti käima ajama. Ja kefiiri jooma. Tehakse alles maitsvaid jooke! Kui lõpuni oli 4 tundi, sain plaani paika. Jooksin ja tegin regulaarselt kõnnipause. Kõnnipause vajasin mitte üldise väsimuse tõttu, mis muidugi olemas oli, vaid jalgade tõttu. Lihtsalt valusad ja puised. Kolm tundi enne lõppu teadsin, et varsti saab isiklik rekord ületatud ja seda otsustasin teha peamiselt kõndides. Otsustasin, et kohe kui isiklik käes, hakkan edetabeli kohti ründama ja seda kavatsesin teha joostes nii palju kui võimalik. Kui Marika tulemuse kätte sain, olin kindel, et saan ka järgmise. Saingi. Võib-olla oleksin suutnud ka 8. koha tulemuse kätte saada, aga veidi kahtlane. Eks see lõpp oli ikka raske. Aga samas nii lõbus ja vägev! Olgu siia üks Ringo tehtud video sellest ajahetkest. PS. Ringo Krilovs on maailma parim toetaja! Tema tehtud foto sai ka marathon100 uudise põhifotoks.

Pärast 9. koha kättesaamist otsustasin, et pingutan lõpuni, kuigi 8. koht otseselt ei motiveerinud. Minu jaoks oli seks hetkeks pinge maas. Tegin niisama lõbu pärast võistluse kiireima ringi. Kokku läbisin 387 ringi. Neist 215 aeg oli alla 3 minuti. Ja kiireim, mida mainisin, oli 378. ring tulemusega 1.51. Need on vaid numbrid, aga ma ka ise tundsin, et kui jooksen, siis üpris normaalse kergusega. Ka lõpus. Mul ports videomaterjali sellest viimasest osast. Ka praegu vaatan ja imestan kuidas ma sellise suhteliselt kerge sammuga liigun. Siia panen stiilinäiteks jupi, mida Aktuaalses kaameras näidati: https://menu.err.ee/970445/galerii-vokas-joosti-ringi

Finišiloendus on kah videosse saanud. Fotol on hetk pärast finišipauku. Pildile on jäänud ka ema (staadioni servas) ja isa (üleval, pingil). Pärast jooksu käisingi suvilas ema tehtud kotlette söömas ja isa küttis sauna. Ema oli staadionil poistele rääkinud, et nad on juba harjunud/leppinud minu ettevõtmistega. Mäletan kuidas nad mu esimese maratoni ajal muretsesid.

Niisiis, varasema 143 km asemel 155 kopikatega. Mu sisetunne pärast Kokkolat ei valetanud.

Kui tulevikust rääkida, siis tahaks teada, kas saab seda osa arendada, et jalad nii valusaks ei läheks. Vaadates Eesti edetabeli tippu, siis Eesti rekordi saaks kui keskmine tempo oleks ligikaudu 7.30. Maagilise 200 km piiri ületamiseks peaks keskmine tempo olema ligikaudu 7. Raske, aga ei midagi ulmelist. Kuue päeva jooksu osas olen optimistlik. Seal on niikuinii vaja vahepeal magada. Nii et minu põhiküsimus on ikka - kuidas teha nii, et lihased vähem valusaks läheks?

Finišipäeva õhtul natuke väntasin hästi kergelt veloergomeetril 15 minutit. Järgmisel päeval käisin jalutamas. Iga korraga läheb ka treppidel käimine lihtsamaks.

Ja lõpetuseks veel kord suurimad tänusõnad treener Margus Pirksaarele! Ta arvestab minu võimete ja võimalustega. Trennid on parajalt pingutust nõudvad, sageli mõnusalt kerged, kuid mitte kunagi tüütud. Ma pole veel kunagi kaalunud trennist viilimist. Senikaua kuni 24-tunnise jooksu lõputundidel naeratan õnnetundest, teen õiget asja ja õigesti. See ei oleks ilma hea treenerita võimalik.

Mida ma siis õppisin? Panen vastused teemade kaupa kommentaaridesse.