Kümme päeva Ameerika jäähallis

Kümne ööpäeva jooksu edetabelis on 188 naise tulemused, mis ületavad maratonidistantsi. Esimesed on aastast 1991, sealhulgas Sandra Barwicki nimel olev maailmarekord 1298,737 km. Minu 737,011 km annab maailma kõigi aegade edetabelis 104. koha. Kui tahta end tähtsana näidata, siis omavanuste seas olen maailmas 17. kohal, omavanuste eurooplaste seas olen kümnendal kohal ja siseruumis tehtud kõigis vanustes tulemustest olen maailmas teisel kohal. Alati on võimalik end upitada või vähemalt sel teemal nalja visata. Mu tulemus on kindlasti tubli, aga maailma mastaabis mitte midagi erilist. Sellegipoolest on see minu jaoks eriline. Ma võitsin. Mitte võistluse, vaid oma hinges. 

Võistlusele vastu minnes olin terve, korralikult treeninud ja vahetult enne ka välja puhanud. Teadsin, et kõige olulisem eesmärk on tunda, et olen endast kõik andnud ja et kahetsemiseks pole põhjust. Et poleks ühtegi "oleks võinud..." Selle eesmärgi ma täitsin. Ma ei tea, et oleksin saanud midagi teisiti või paremini teha. Ja lõpusprinti tegin, nagu see oleks võidujooks. Ei, mul polnud üle jäänud jõuvarusid. Need olidki viimased varud. Ja ma nautisin seda pingutust täiest hingest. 

Pean selle treeningtsükli alguseks aasta algust. Selleks ajaks olin taastunud ja välja puhanud eelmisest aastast, järje peale saanud achilleuse tugevdamisega ja sidunud end Athletica.ai robottreeneriga. Robottreeneri juhendamisel oli mu nädalas igal päeval tegevus. Varem oli olnud kaks puhkepäeva. Muidugi oli mul võimalus seda muuta ja ma seda ka tegin. Sageli asendasin puhkepäeva plaanis oleva taastava jooksu kõndimisega. Pakutud kahe jõutrenni asemel nädalas tegin kaks korralikku jõutrenni pluss iga päev lühemaid harjutuste seeriaid. Täiendavalt kõndisin iga päev. Robottreeneri juhendamisel tegin veidi rohkem mäkkejookse kui varem, kuigi neid oli ka varem.

Hooaja B-võistlus tuli saatuse poolt. Olin teinud plaanid õppetööst vabal semestril tegeleda aktiivselt doktoritöö kirjutamisega Sloveenia rannikul. Kaks kuud tavaelust eemal, stressivabas kliimas. Kui kõik plaanid olid tehtud, vaatasin võistluskalendrisse ja avastasin sealt Sloveenia meistrivõistlused 24 tunni jooksus. See sobis hästi. Võistluspaik oli mu korterist 800 meetri kaugusel ja rada ideaalne. Võistlus ise läks päris kenasti. Viis tundi enne lõppu olin nii mugavalt isikliku rekordi graafikus, et oleks selle ületanud ka ainult kõndides. Aga siis tekkis kõhulahtisus - eales varem pole mul võistluse ajal kõhuhädasid olnud! Täitsa uus kogemus. Muidugi tühjendas see mu energiavarud. Kuna see olukord oli mulle uus, ei osanud ma adekvaatselt reageerida. Tagantjärgi kahetsen, et ma end kokku ei võtnud ja läbi ei surunud. Liiga lihtsasti läksin üle õigustustele ja vabandustele. Võistlusest taastusin kiiresti ning jätkasin treeningutega. 

USAs toimuva kümne ööpäeva jooksu valisin paaril kindlal põhjusel. Suuresti mõjutatuna varasematest mitmepäevajooksude kogemusest. Esiteks, ilmatingimuste puudumine. Ei vihma, tuult, kõrvetavat päikest, ööd ega päeva. Teiseks, normaalne ajavõtt. See on siis võrdluseks Bulgaaria võistlusega, kus tulemused sõltusid ringilugejatest, kes võisid mitte märgata, et võistleja neist möödus. Tulemusi värskendati päevasel ajal iga tunni möödudes suurel tahvlil. Öisel ajal juhuslikult ja mitte kõigil võistlejatel samaaegselt. Milwaukees on jäähall, kus treenivad kiiruisutajad, iluuisutajad ja hokimängijad. Kogu aeg 10-13 kraadi, kogu aeg sama valgustus. Kummikattega betoonpõrand, veidi pikem kui staadioniring, ajavõtumatid mitmes kohas, iga ringi tulemus kohe näha. 

Üks huvitav boonus sellise võistluse puhul on see, et reisida saab väiksema pagasiga. Pole vaja igasuguse ilma riietust. Läksingi käsipagasiga. Otselend Helsinkist Chicagosse. Sealt edasi bussiga alla kahe tunni. Igati normaalne ühendus. Käsipagasi osas olin ettevaatlik ja päriselt püüdsin ametliku kaalu sisse ära mahtuda. Lennujaamas nägin, et seda ei kontrollitud ja paljudel teistel reisijatel oli ilmselgelt suurem ja raskem pagas. Edaspidi olen veidi julgem. Seekord jäid täiesti kandmata kaks pikkade käistega särki, üks t-särk, üks maika, kahed lühikesed püksid, õhuke müts. Järgmine kord võtaksin kaasa ühe paari soojemaid, ent mitte liibuvaid pikki pükse. Liibuvates oli mõnikord raske hingata. Ei oska selgitada. Laiemad õhukesed mustad veidi põlvedest üle ulatuvad püksid on toredad. Nendes läbisin reisi mõlemas suunas. Võistluse ajal kandsin samuti mingil ajal, aga ühel hetkel hakkas külm. Nendel pükstel on Vello Pettai nimeline auk põlves. Tegin talle Narvas jooksu-ekskursiooni. Osutasin millelegi ja targutasin ning ei vaadanud jalge ette. Kukkusin nii enda kui pükste põlvele mälestuseks augu. Head püksid. Ilmselt Decathlonist. Kõik asjad ei pea olema kallid ja uued.

Reisi ajakava oli minimalistlik. Ei mingit turismi. Kohale jõudsin poolteist päeva varem ja lahkusin finišipäeval. See jättis kaks ööd magamiseks ja ühe päeva ostlemiseks. Ostsin veidi meelepäraseid snäkke ja jooke. Varasema kogemuse ja korraldajate kirjades olnud info põhjal ostsin süüa vähem kui varasematel võistlustel. Siin tegin väikese vea. Oleksin võinud osta rohkem süüa. Jäähallis ei lähe toit lihtsasti halvaks (apelsinimahl läks käärima ja plahvatas!). Kuigi kaks korda päevas pakutav toit oli hea ja maitsev, siis ülejäänud ajal kättesaadavad snäkid oli rämpstoit, mida pidevalt süüa lihtsalt ei tahtnud. Kaloreid sealt sai, aga kõhtu ei täitnud. Oleks saanud kulleriga toitu tellida, aga proovisin võistluseelsel päeval ja see ei õnnestunud. Üks firma keeldus minu välismaise panga tõttu. Teine firma võttis raha, kuid toitu ei toonud. Poolteist tundi närvikulu - ootamist ja seejärel raha tagasinõudmist.

Aegajalt sai paluda, et valmistataks sooja juustusaia, aga oleks tahtnud sagedamini midagi toitvat. See oli kommunikatsiooniprobleem. Kirjadest jäi mulje, et kui just erisoove pole, siis ei pea toidu pärast muretsema. Juustuvõileivaga seoses oli üks ilmekas seik. Küsisin, kas oleks võimalik. Korraldaja vastas täiesti tõsise näoga, et kahe tunni pärast on õhtusöök. Selle peale ma prahvatasin täiest hingest - "ma suren selle ajaga ära!" Paari ringi pärast ootasid mind kuumad võileivad ja soojad sõnad "me ei taha, et sa ära sureks". Armas. 

Võistluspaigas toimus põhielu külmkapis. Laud, tool, põrand, pistikupesad. Lisaks sai keldrikorrusel käia duši all. Terve seltskonna peale kaks dušši tundus alguses ootamatu koonerdamisena, aga tegelikult polnud neis tingimustes joostes vaja sageli dušši all käia. Liiva ja tolmu polnud. Higi muidugi oli ja duši all sai sooja. Kümne päeva jooksul käisin vist kolm korda. Teisel korrusel oli suur soe tuba magamiseks. Seal käisin oma madratsiga öösiti magamas. Enamasti 3-4 tundi. Päevasel ajal tukastasin raja ääres. Seda tukastamist oli külma tõttu rohkem vaja kui varasematel mitmepäevavõistlustel. Täispuhutav madrats oli kodust kaasa võetud. Tekid võtsin Finnairi lennukist. Edaspidi võtaks midagi tõhusamat. Oma magamiskoti või ostaks mingi soojema teki kohapealt. Isegi soojas magamisruumis magades kogesin külmahoogusid. Keha oli kurnatud ja tegeles aktiivselt paranemisega. 

Paranemine või tervenemine on mitmepäevajooksu hämmastav ja müstiline protsess. Keha on tark ja mobiliseerib end nii nagu vaja. Inimeste eelistused on muidugi erinevad. Paljud kasutavad äratuskella ja seavad endale eelnevalt valmis kirjutatud graafiku ning reeglid söömiseks ja joomiseks. Mina tegutsen intuitiivsemalt. Magan nii palju kui keha vajab. Keha teab, et käimas on võistlus ning ei lase liiga kaua magada. 

Villid paranevad võistluse ajal kiiremini kui tavaelus. Muidugi, kui nendega õigesti toimida. Ei mingeid teelehti ja kurkumit nagu eelmise aasta võistlusel minu peal rakendati. Normaalsed äraproovitud vahendid ja oma mõistus. Iga vill on erinev. Ei ole üht kindlat reeglit, millal läbi torgata ja millal lihtsalt plaastriga katta. Iga villi asukoht, suurus ja valulikkus määravad ravi. Muidugi on kõige parem ennetada ja ära hoida. Kümne päeva jooksul kogesin kolme villi, millest ainult üks mõjutas võistlust. Üks jõudis võistluse lõpuks täielikult ära paraneda. Ühe katsin tavalise villiplaastriga ja see ei valmistanud mingit muret. Kolmas oli väikese varba otsas ja seda ma hingest vihkan. Uskumatu, kui valus see on. Iga võistluse kõige suurem saavutus on see, kui sinna villi ei teki. Nagu ütles üks kaasvõistleja - villide kätte ei sure, aga need tekitavad kõvasti ebamugavusi. Tegelikult on villide suurim probleem hoopis see, et hakkame valu vältimiseks jalga teistmoodi hoidma ja see tekitab pingeid. 

Olin unustanud niidi ja nõela koju. Ken jõudis võistlusele just siis, kui mul seda kõiga rohkem vaja oli ja tõi. Niidi villist läbitõmbamine aitab seda kuivana hoida ega lase vedelikul tagasi koguneda. Probleem on selles, et ise väga hästi ei näe, millistesse kohtadesse täpselt on kõige õigem torkekohad teha. Mul seekord õnnestus see vaid osaliselt. Värske vill oli ka pärast torkimist valus ja sain vaid Fivefingers'ites liikuda. Kuna see polnud väga efektiivne, tegin pikema pausi ja lasin varbal rahuneda. Olin ka ise rahulik, sest teadsin, kõik asjad paranevad võistluse ajal kiiremini. Saingi varsti uuesti normaalselt edasi liikuda. Päris 100% mu villiparandus vastu ei pidanud. Võistluse lõpus olin taas sunnitud vaid Fivefingers'ites liikuma. Neis pole väikesele varbale vähimatki survet. See väike varvas tegi valu ka tagasi reisimise ajal. Lõplikult sai korda Helsinki lennujaamas, kus sõber selle rahulikult ette võttis ning kogu vedeliku lõplikult välja pigistas. 

Nii nagu paranemine toimub kiiresti, juhtuvad kiiresti ka teised protsessid. Näiteks näljatunne võib lüüa nagu välk. 200 meetrit enne toidupunkti võib tunduda, et ma ei vea välja. Söömisele ja joomisele vastupidise protsessiga on sama. Mul on üks väga kasulik soovitus neile, kes alles plaanivad oma esimest mitmepäevajooksu. Niisked veeslagunevad salvrätid. Ka vähim mustusejääk võib tekitada hõõrdumist ja ville. Seda on lihtne ennetada. Pole vaja täiendavaid ebamugavusi endale tekitada. Toidu väljutamist toimub rohkem ja sagedamini kui tavaelus, sest söömist ja energia kulutamist on rohkem. 

Jalanõude kasutamise osas toimisin vastupidiselt harjumuspärasele. Lihtsalt sisetunde järgi. Tavaliselt alustan kergemate ja õhemate jalatsitega ning väsimuse suurenedes lähen üle pehmematele. Seekord alustasin kõige pehmemates Topo Athletics Atmos tossudes, mis rajakattega natuke vastikult haakusid. Juba esimesel ringil komistasin mitu korda. Mingitel lühematel perioodidel kõndisin lõdvestuseks Vibram Fivefingers jalatsites. Muidu mõnus, aga põrand oli külm ja kaua ei saanud neis liikuda. Põrand oli ka kõva, aga sellega on mu jalg harjunud. Kõige edukamaks osutusid Topo Athletics Cyclone jalanõud, mis on tempojooksudeks ette nähtud kerged jalanõud. Aegajalt kandsin vahelduseks Altra Escalante Racer tossusid, mis on minu lemmikud. Väga õhuke tald, mõnusalt avar varvaste osa, suurte õhuliste aukudega pealismaterjal. See oli hea valik ja midagi ei muudaks ka tagantjärgi tarkusega. Fotol on näha, et sokid vedelevad maas. Need on vaiba asemel. Põrand oli tõepoolest külm.

Veidi naljakas oli, kuidas oma kõige mõnusamad ja endassetõmbununa läbitud kilomeetrid läksin intuitiivaselt üle suusatamise sarnasele jooksusammule. Sahistasin või lohistasin jalgu. Peale minu harrastas sellist stiili veel kaks meest. Ju oli nii vaja tol hetkel. 

Puhtalt võistlemisega seoses oli üldjoontes olukord lihtne. Minu ees oli kiire naine ja minu järel rahulikult kulgevad daamid. Kiire naine oli mingil perioodil ka üldliider. Aga siis tekkis tal luuümbrise põletik ja ta taandus ajutiselt täielikult. Tunnistan, et tegin arvutusi, kas suudaksin vahe kinni joosta. Tol hetkel oli vahe vist 115 km. Kui vahe oli kahanenud 95 km peale, tegi see mind ärevaks. Nagu öeldud, ma ei tahtnud, et oleks pärast võistlust midagi kahetseda. Kartsin, et kui ma ei püüa vahet kinni joosta, kahetsen. See pinge oli algul hasart ja elevus, ent muutus varsti ebameeldivaks kohustuseks. Muidugi oleks olnud tore võita. Kui see kiire naine järgmisel päeval kõndima hakkas, oli see mõnes mõttes mulle kergendus. Vahe meie vahel enam ei vähenenud vaid läks tagasi 120 km peale. Ei kahetse midagi.

Päevade kaupa tulemused kilomeetrites on sellised: 113, 94, 71, 72, 58, 73, 61, 75, 58, 62. Vastupidiselt esmamuljele väidan, et esimene päev ei olnud liiga hoogne. Lihtsalt keha oli puhanud ja unevõlga veel polnud. Tegin väga mõõdukalt puhkepause, et väsimuse saabumist edasi lükata. Samas, ega ma ka niisama ei passinud. 

Midagi täiesti uut toimus mu jalgadega. Paistetust ei tekkinud - üldse! Alati on tekkinud ja nüüd ei tekkinud. Betoonpõrandal! Valutasid ikka, aga vähemalt polnud vaja külma duši või jääkottidega paistetust alandada. Jalalihased ei hakanud valutama. Peaaegu. Mingil hetkel võistluse lõpu poole lihasvalu siiski tekkis, aga rohkem oli pinget ja väsimust kui valu. Jalalabade valu on täiesti normaalne. Peksta oma jalgu vastu betooni ei saagi valuvaba olla. Selle leevendamiseks aitas masseerimine, puhkamine ja valuvaigistid. Ma olen valuvaigistite osas aus. Tean, et see on teatud määral tabuteema. Mõned võistlejad ei pea seda õigeks. Igaühele oma. Mina võtan valuvaigistit, kui on valus. Aga mitte kogu aeg ja mitte palju. Ütleme, kaks korda päevas. Suure koguse puhul võivad tekkida uued mured. Teeb kõhu imelikuks ja pea hakkab ringi käima. Kunagi Ungaris kogesin. Teine abivahend on kofeiinitablett, mille kohta ütlen samamoodi - tarbida läbimõeldult. Selle puhul tuleb arvestada ka ajaga, millal on soov magada.

Unisus oli seekord eriline. Ilmselt külm mõjus täiendava kurnava tegurina. Kõndides tekkis unisus eriti kergesti. Tuikusin ja tuigerdasin. Viimastel päevadel tuli ette, et põrkasin vastu pehmet rajapiiret või alustasin kukkumist. Poole kukkumise pealt ärkasin üles. Naljakas kogemus see unes kõndimine. Joostes nii kergesti magama ei jäänud, aga kogu aeg ju ei jaksa joosta. Nagu ütleb mu sõber: kui on uni, jookse kiiremini. See on nii-nii õige. Viimastel päevadel jõudsin siiski ka selleni, et joosteski vajus silm kinni. Proovisin, kas on abi kordamööda ühe ja teise silma kinni panemisest. Ei olnud. 

Mäletate koolifüüsikast energia jäävuse seadust? See on eluline. Temperatuuri energia, toiduenergia, emotsionaalne energia, inimestevaheliste suhete energia - need on kõik erinevad energiad, mis omavahel seotud. Kui on külm, söö. Kui on uni, räägi kellegagi. Nüüd, pärast võistlust, ei ole mul otseselt külm, aga tunnen puudust soojast päikesest ja päevitamisest. Suuresti emotsionaalse energia saamise eesmärgil.

Muinasjutud, romantilised filmid ja võistluste ülevaated lõpevad pulmade ja finišiga. Ma lähen veidi ajas edasi. See unevõlg võttis üle nädala aega taastumiseks. Äärepealt oleks praamist maha jäänud, sest jäin terminalis magama. Väsimus ja jõuetus oli kõikehaarav. Väsinud olid nii jalad, niisama olemine kui pea. Pea olukord on murettekitav, sest just praegu on mul piisavalt aega doktoritööga tegelemiseks. Aga pea ei võta. Püüan hoogu kätte saada lihtsamate ülesannetega, aga nende juurde pidama jäängi. Aiatöid sain juba mõne päeva pärast teha. Kõndima hakkasin kohe, lihtsalt mitte väga pikalt korraga. Hakkasin tegema kergeid jõutrenne. Jõutrennil ongi praegu fookus. Pikk võistlus sööb lihaseid. Pepu on vaja tagasi saada! Pea sain tööle kaks nädalat pärast finišit. 

Omamoodi nauding on see taastumise aeg. Võtan rahulikult. Liigutan täpselt nii palju, et hea oleks. Jooksma hakkan siis kui tahan. Järgmist võistlust plaanis veel pole. Milwaukee võistlusele läheksin meelsasti uuesti. 

Vesteldes triatleet Anette'ga taipasin, et mul on "vahetusalad optimeeritud". Sealt enam kiiremaks ei saa. Ma ei saa vähem magada, ma ei saa paremini süüa-juua, ma oskan suhteliselt hästi enese eest hoolitseda. Nüüd saab kiiremaks ainult trenniga. Päriselt, ma pean nüüd lihtsalt kiiremaks saama. Kellel on mõtteid, kuidas 51-aastane naisterahvas kiiremaks jooksjaks võiks saada ilma palju rohkem aega kulutamata, andke teada. Massöör arvas, et jooksuspetsiifilisema jõutrenniga võib kasu tulla. 

Lõpetuseks ütlen, et Ameerika oli minu lühikese visiidi ajal täpselt selline, nagu seda filmide põhjal endale ette kujutasin. Meeldivaim üllatus oli, et plastkorgid tulid pudelite küljest lahti :) 

Võistluse ajal tehtud fotoreportaaži ja värskeid muljeid näeb siit. 

Tänan Kultuurkapitali, mis minu osalemist sel võistlusel toetas. Samuti Kohe Coffee, mis andis taas võistlusele kaasa maitsvat ja lihtsasti valmistatavat kohvi. Athletica.ai robottreenerit juba mainisin eespool. Meelsasti jätkan koostööd.

 

24 tunni MM Albis

MM ei toimu alati Euroopas. Mul polnud sügiseks muid ihaldusväärseid võistlusi. Niisiis, tegudele!

Alustuseks oli vaja end kurssi viia, kuidas MMile pääseb. Kuna keegi teine koondise kokkukutsumist enda peale ei võtnud, siis algatasin ka selle protsessi. Eesti Kergejõustikuliit oli abiks infoga, edastas teateid rahvusvaheliselt ultrajooksjate assotsiatsioonilt (IAU). Toetudes teiste riikide kogemusele ja reaalsustajule kuulutasime välja koondise kokkupanemise reeglid ja kutse. Lõpuks kogunes kolm meest ja viis naist. See on väga hea, sest nii saime osaleda ka tiimide arvestuses. Raili, Julia, Joonas, Valdo, Anu, Andre, Signe ja mina.

Pärast juulis toimunud Poola backyard võistlust ma rumalusi ei teinud. Puhkasin ja treenisin täpselt nii, nagu õigeks pidasin. Sillamäe ultral ei osalenud, see oleks liigselt kurnanud ja ma poleks ära taastunud. Ka tagantjärgi tarkusega ei muudaks ma ettevalmistuses midagi. 

Võistlusele üle-eelmisel päeval reisisime. Kuigi soovisime otse hotelli minna, viis buss ikka õhtusöögile ja alles siis hotelli. Kena küll, aga puhata oleks rohkem tahtnud kui süüa. Võistluseelsel päeval pidin mina juba hommikul minema kongressile, kus EKJLi volitusel osalesin valimistel. Valiti IAU igasuguseid otsustuskogusid. Nii hääletamisprotsess kui sellele järgnevad väiksemas seltskonnas lõunasöögivestlused olid mulle erakordselt huvitavad. Siis oli veel ootamist ja sain meie koondise võistlusvormi ette näidata. Pärast seda jõudsin veidi poest head-paremat osta ning liitusin ülejäänud tiimiga staadionil. Siis kõndisime rongkäigu alguspaika ja rongkäiguga läksime avamistseremooniale. Rongkäigus olime lippurid kordamööda. Kes tahtis, see kandis. Üks naljakas jalgratta moodi asi mängis riikide hümne rongkäigus. Vahva oli see, et kohe meie taga oli Soome. Saime mõlemad oma hümni kaks korda kuulda. Meie ees liikuv Hispaania oli segaduses ja vaatas imelikult. Hotelli tagasi jõudsime taas alles pärast õhtusööki.     

    

Kahjuks oli umbes nädalake enne võistlust mulle stressirohke aeg, mistõttu kannatas uni. Ärkasin sageli muremõtetega üles. Ma ei suutnud seda vaigistada. 

Võistluspäeva hommik oli ilus. Karge, aga ilus. Väga rahulikult saime kõik oma asjad valmis sättida, kiibid mati peal kontrollida, isegi Albi MM-i sümboolikaga pusad osta. Meil kõigil olid seljas ilusad Valdo hangitud paraadvormid. Võistlussärgid olid Kergejõustikuliidult. Kõik oli päriselt ka ilus ja rahulik. 

Ja siis see algas kell 10. Kellelegi ei tulnud üllatuseks, millise tasemega jooksjad meie ümber on. Osalejate isiklikud rekordid oli avalik info. Aga seda niimoodi füüsiliselt kogeda oli midagi erilist. Selline kontideni tunnetatav austus, imetlus ja lugupidamine. Eks ma lootsin, et see veidi nakkab ja teeme ilusad tulemused. Ütlesin tiimikaaslastele, et olen rõõmus, kui vähemalt pooled meist teevad isikliku rekordi. 

Ma ei ole enam algaja, alustasin rahulikult. Kui ilm läks soojemaks, reageerisin adekvaatselt. Jõin külma õlut ja kastsin valgeid kindaid vette. Sõin peamiselt snikersi moodi komme. Mingi hetk proovisin geeli, kuigi ma neid juba aastaid tarbinud pole. Andis energiat küll, aga jube vastik oli. Läksin üle meele ja M&M's kommidele. Õhtul hakkas taas jahedamaks minema. Joostes on raske tajuda tegelikku temperatuuri. Jälgisin teisi jooksjaid. Mõned riietusid väga soojalt, mõned jäid kogu ööks maikadesse. 

Kunagi õhtul või öösel hakkas uni ja pearinglus päris kõvasti häirima. Ei mäletagi, millal viimati 24 tunni jooksul selline tugev unekas oleks olnud. Hästi korraks viskasin telgi taga end kõhuli tekile. Muidu piirdusin istumispeatustega. Peatusi ei saanud pikaks lasta, sest siis oleks väga raske uuesti liikuma saada. Aga neid istumispeatusi kogunes rohkem kui hea tulemuse tegemiseks mõistlik. Strava väitel oli mitteliikuvat aega ligi kaks tundi. Energiajook maitses hästi, võtsin ühe kofeiinitableti ja pigem maitse pärast topsikese kohvi. 

Nüüd ma märgin ära ja kiidan taevani meie abilisi. Rain on juba varemgi sellist tiirutamist näinud, nüüd oli ühe inimese toetamise asemel terve kamp hallata. Anna oli kohalik neiu, kelle võluvõtmeks oli kohaliku keele valdamine. Selgus, et sooja toidu kättesaamiseks oli see hädavajalik. Mõlemad olid meile selle ööpäeva jooksul nagu lähimad pereliikmed. Igas asjas abivalmid ja soojad. Lisaks kõigele sellele tegid nad ka fantastilisi fotosid meile mälestuseks. 

Mingil ajal hommikupoole ööd tegin arvutusi ja leidsin, et isiklik rekord ei ole välistatud, kui tol hetkel peal olnud parem olemine jätkub. Muidugi ei jätkunud. Ikka üles-alla, parem-halvem. Paar tundi enne lõppu oli selge, et mingit isikliku lähedastki tulemust ei tule. Uueks eesmärgiks sai väärikalt lõpuni vastu pidamine. Jätta rajale kõik, mis on. See mustvalge foto annab mu tundeid hästi edasi. Kui sisse suurendasin, nägin kui jämedad on veresooned mu oimukohtades. Ma avalikult ei jaganud, aga mõnel fotol nägin välja kümme aastat vanem. Oli raske, aga mulle meeldis see pingutamine. See oli ilus. Mitte midagi ei kahetse. Üldse mitte midagi ei kahetse. Jooksin nii hästi kui suutsin, ei laiselnud ega lasknud end lõdvaks. 

Tulemuseks mu kõigi aegade viies tulemus 151,422 km. Koht 161 naise seas 118. Meie naiste tiimi tulemus on parim MMi tulemus, mis seni Eestis saavutatud. Kaheksast viis tegid isikliku rekordi. Mida ma ütlesin? See teeb päriselt rõõmsaks. 

Vahepalaks WC-juttu. Küll mul on hea meel, et info liikus tiimisiseselt hästi. Peaaegu kõik WC-d olid sellised augud põrandas. Et saaks jooksust väsinud jalgadega kükitada ja täpsust lasta. Selgus, et rajal oli üks potiga WC, poistele ja tüdrukutele ühine. Eks sinna kujunes mõnikord ka järjekord, aga prioriteetide küsimus. 

Võistlus lõppes põhimõtteliselt nii nagu ikka. Erinevus vaid selles, et tehti ka hoiatuslask minut enne lõppu. Siis kui oli päris lõpp, pidi oma numbriga klotsi maha panema ja võis ära minna. 

Huvitaval kombel on mul siin nüüd peas udu. Detaile ei mäleta. Ju olin piisavalt väsinud. Igatahes maadlesime ajakavaga ja bussigraafikuga. Kuidas süüa lõunat, käia hotellis pesemas ja riietumas ning jõuda auhinnatseremooniale? Meie Juliaga otsustasime vaatamata varustuse puudumisele minna duši alla sealsamas staadionihoones. Briti jooksja andis törtsu šampooni, millega ta ka ise end üleni pesi. Tegime seda ka meie. Rätikuid polnud, saime kuidagi käepäraste vahenditega kuivatatud. Riideid oli siiski piisavalt varuks, saime hakkama. Ülejäänud tiim lükkas pesemise mõnu õhtusse ja isegi lõunale ei läinud enne tseremooniat. Me Juliaga jõudsime natuke kugistada. Liitusime ülejäänud tiimiga tseremoonial ning läksime pärast seda uuesti lõunale. Siis saime hotellis veidi tukastada ning taas staadionile õhtusöögile sõita. Söök oli normaalne, ei midagi erilist. Iga toidukorra ajal pakuti ka veini. 

Järgmisel hommikul saime rahulikult hotellis süüa ja siis hakkas jant transpordiga. Jant polnud meie jant vaid korraldajapoolses kommunikatsioonis. Igatahes lõpuks läks kõik hästi. Kuigi mu jalad ei kuulanud sõna, liikusin iga sammuga üha graatsilisemalt. Kirsiks tordil oli öösel Tallinnast Sillamäele sõitmine. Ilmselt magasin joostes, sest roolis und peale ei tikkunud. Lennukis magasin vaid natuke. Peamiselt lugesin kaasavõetud teadusartikleid. Hämmastaval kombel oli pea selge. 

Terve nädala hoidusin jooksmisest ent tegin kergeid venitusharjutusi ja kõndisin mitu korda päevas. Ja siis saabus laupäev. 

Paar kuud tagasi küsis Timo mu käest, kumb nädalavahetus mulle paremini sobib. Ja nii ma konksu otsa sattusingi. Taaselustati Alutaguse sügisjooks, pikima distantsiga 21+ km. Stardipaugu kõlades tegin selle nädala esimesed jooksusammud. Loomulikult jooksin äärmiselt rahulikult. Väga varsti olin üksi metsas. Kiiremad kaugel ees ja rahulikumad tagapool. Vahepeal oli vist terve tund nii, et ühtegi hingelist ei kohanud. Rada oli lihtsalt imeline. Ilusad vaated, pidevalt järvekesed ja pehme metsarada. Mõnes kohas natuke lõbusamat muda, aga täies ulatuses ideaalselt tähistatud. Jalalihased hakkasid küllaltki vara tundma andma, aga ei häirinud. Hing laulis, lihased valutasid. Teisel poolel hakkas see sõnastus muutuma. Hing laulis, keha nuttis. Umbes viis kilomeetrit enne lõppu ei kuulnud ma enam seda laulu. Viimane paar kilomeetrit oli puhas kannatamine, ent ikkagi püüdsin joosta nii palju kui võimalik. Tundsin, et üleni on paha olla. Finišist suundusin otse siseruumi diivanile. Anett tõi vett juua. Ja ikkagi oli kõik nii ilus. 

Sellega kuulutan jooksuhooaja lõppenuks ja teen kuu pausi kõigest, mis jooksmist meenutab. Elagu puhkus! Elagu uus hooaeg!

Facebookis on põhjalikum fotoreportaaž.

PS. foto friikidele:

Backyard ultra Polska

Ära ütle, et petersell ei maitse kui pole seda proovinud! Võid küll öelda, et näiteks ei meeldi peterselli lõhn või väljanägemine. Ma olen juba mitu aastat öelnud, et mulle backyard ultra ei meeldi. Mulle ei meeldi, kui mind sellisel moel raamidesse surutakse ja reguleeritakse, millal võin puhata ja süüa. Samuti on mul närvid läbi võistluse jälgijana kui mind huvitavad jooksjad piisavalt varakult võistluskeskuses tagasi pole. Ma seda siiski kunagi ei öelnud, et mitte kunagi seda omal nahal järele ei proovi. Kui suve alguses isikliku kutse sain, olidki asjaolud sobilikud ja vaim valmis. 

Poolas toimus võistlus, kus osalejad oli peamiselt poolakad, ent natuke ka väliskülalisi. Mulle meeldis idee autosõidust võistluspaika. 

Valmistusin korralikult, aga mitte kui hooaja põhivõistluseks. Lisaks treeningutele kuulasin tähelepanelikumalt podcaste backyard teemal ning lasin kogenumatel end targemaks rääkida. Sel aastal olen veidi rohkem katsetanud toidulisanditega. Ma muidu eelistan maksimaalselt toidust kõik kätte saada, aga põhjaliku vereanalüüsi tagajärjel soovitati midagi lisaks tarbida ja ma hästi mõõdukalt olen seda teinudki. Ei midagi erilist, ikka D, B ja kalaõli (fui!). Juba ammu tarbin igapäevaselt kreatiini. Nüüd otsustasin ka võistluseks veidi maagilisi aineid tarbida ja eelnevalt pulbreid kokku segada. Võistluse ajal ju ei jõua. See labor nägi naljakas välja. Igas kotikeses on elektrolüüte, tsitrulliini, l-arginiini, kreatiini, süsivesikuid, BCAA ja vitamiine. 

Sõit oli ootuspärane. Kohapeal selgus, et väliskülalistele on ette nähtud võimas peotelk ja lamamistoolid. 

Võistluspäeva hommikul sain läbi teha oma igahommikuse rutiini kohvi ja WC-ga. Jälle pean kiitma KoheCoffee toodet. Võistlus algas kell 8 ja see osutus tagantjärgi tarkusena otsustavalt heaks minu tulemuse seisukohast. 

Võistluse 6,7 km kulgesid metsaradadel, pargiteedel, linnatänavatel. Tõusumeetreid oli vähe, juurikaid ja kive vähe. Algul tundus see täitsa ideaalne. Olin rahulik, sest olin ette valmistunud ja üllatusi ei osanud oodata. Olin valmis igasuguseks tulemuseks. Mul polnud ei liiga kõrgeid ootusi ega liigseid piiranguid oma sooritusele. Olen ju varemgi jooksnud ööpäevaga 100 miili nagu siin tiirutades kokku tuleks. Olen varem ka mitu päeva järjest liikumises olnud. Aga olen ka seda kogenud, et ebaõnnestumise võib saabuda täitsa ootamatult ja vara. 

Kõik laabus. Ringi ajal mõtlesin läbi, mis on pausi prioriteet. Kas puhkamine, söömine või WC. Joomine niikuinii, sest ilm oli palav. Fantastiline leevendus oli kausist veega. Ringilt saabudes jahutasin kohe käsi ja loputasin nägu. Vahetult enne ringile minekut kordasin. Riided olid täielik õnnestumine. Jalanõud - täielik õnnestumine. Ei vahetanud kordagi. Paar korda võtsin jalast ära, et liiva või kivikesi eemaldada. Ühel hetkel märkasin, et stardist oli kulunud 6-7 tundi. Kiireim ring oli 47 minutit ja aeglaseim 56. Mõistsin ja kogesin, et 52 minutit jätab piisavalt aega puhkamiseks (kui just magada ei taha). 

Mäletan, et umbes kaheksanda ringi ajal mõtlesin esimest korda, et kahekohalise numbrini tuleks ikka joosta. Seda enam, et midagi pole viga. Vist 12. ringi ajal ütlesin sõbrale, et mul hakkab motivatsioonipuudus kohale jõudma. Füüsiliselt polnud midagi häda, tavaline väsimus. Siis mõtlesin ühel kilomeetrisel kitsas roopas liikumise ajal, et nüüd hea meelega kõnniks. Kõndimise ajal tundsin end nii värskena ja puhkasin kenasti. Aga ma ei julgenud liiga pikalt kõndida. Siis naaseski see pahameel formaadi vastu. See kilomeetrine lõik kitsas nõgusas vaos oli kõige raskem osa rajast. Raske oli jalga normaalselt maha panna. Kas jalg jala ette nagu mannekeen või mõlemad jalad kaldpinnal?

Pealambiga mindi 14. ringile. Mul on täitsa normaalne pealamp, aga kogemust selle kasutamiseks minimaalselt. Pimedas olen pime. Kui päeval kannan prille isegi autosõidul harva, siis pimedas ilma nendeta ei saa. Ettevalmistus osutuski just selles osas puudulikuks. Võib-olla seda ei saakski paarikuise harjutamisega selgeks. Kilomeetrises nõgusas vaos ma vapralt kõndisin. Edasine rada oli laiem ja seal oli mugavam joosta. Aga kust need kivid siia said? Päevavalguses neid ei olnud! Ma koperdasin sageli. Ühel korral tegin nii kõrge õhulennu, et olin peaaegu kindel, et kukun. Napilt maandusin jalgadele, ent vandusin korralikult. Äkitselt hakkasin kuulma imelikku helitausta, mida varem polnud. Selgus, et olin kohas, kus ma varem polnud olnud. Olin ühest ärapööramise kohast mööda jooksnud. Õnneks mitte palju. Ringi lõpuosa oli lihtsam, aga olin oma ehmatused kätte saanud ja otsus kindel - lõpetan. Lasin teistel uuele ringile minna ja teatasin otsusest korraldajale. Ta tegi suured silmad ja küsis, miks. Ma ju liikusin nii hästi. Eks ma siis seletasin. 

Pesin end käepäraste vahenditega puhtamaks, sõin ja hakkasin puhkama. Öösel magasin. Järgmisel päeval hakkasin sõpra toetama. See tuli päris hästi välja. Kuidagi hea rütm tekkis. 

95 startinu hulgas saavutasin oma 14 ringiga 61. koha. Ilmselt oleksin saanud 15 ringi kui võistlus oleks alanud tund varem :) Ja 13 ringi kui see oleks alanud tund hiljem. Kui peaksin kunagi seda formaati uuesti tahtma teha, siis pean eelnevalt harjutama pealambiga pimedas jooksmist. 

Autosõit tagasi koju oli raudselt raskem kui joostud 93,884 km. Õigemini autosõit pärast jooksu. Puhkasin jooksust kolm päeva ja siis proovisin, mis tunne on. Hea tunne oli. Registreerusin staadionimaratoni 10000 meetri distantsile. Vähem kui nädal pärast Poola võistlust see toimus ja ka seal oli tunne suurepärane. Alles pärast staadionimaratoni tuli õige väsimus peale. Aga ma omal kummalisel moel naudin seda lihasvalu ja jõuetust. See valu näitab, et ma ikka pingutasin. Ja et olen välja teeninud puhkuse. 

Pärast piisavat puhkust hakkan valmistuma oktoobris toimuvaks 24 tunni jooksu MM-iks.

Kokkuvõtteks tunnistan, et see oli parim võimalik esimene kogemus. Mingit ootamatut avastusrõõmu ja armastust siiski ei tekkinud. Nüüd tean põhjalikumalt, miks see formaat mulle ei meeldi :) Heldimusega õhkan ikka kuue ja kümne ööpäeva jooksude suunas.

Fotod: Aneta Mikulska, Maciej Waldemar Gajowniczek, erakogu.

Grandiakadeemia 2025

Ülikoolides väärtustatakse head õpetamist üha enam. Kui mõni aasta tagasi tundus veel, et Tartu Ülikool on ainulaadne, siis õnneks enam ei ole. Aeglaselt, ent järjekindlalt toimub areng selles suunas, et ei piisa sellest, kui oled hea teadlane. Hea teadlane ei tähenda, et peab olema halb õpetaja. Isegi hea teadlane võib õpetada osata. Mingil ajal jäi mulje, et mõlemat korraga ei saa. Nagu ei ole võimalik olla hea matemaatikaõpetaja ja osata riigikeelt (venekeelses koolis). Miks see oluline on? Maksumaksja peab kah aru saama, mis saab rahast, mida ta teadlasele maksab. Teadus peab jõudma ka mujale, mitte ainult teadusajakirjadesse. Kõige loogilisem - see peab jõudma üliõpilasteni. "Jõudmine" ei tähenda lihtsalt info edastamist vaid ka selle jälgimist, et see vastu võetaks. Hea õppejõud toetab üliõpilaste õppimist, mitte lihtsalt ei jaga infot. Hea teadlane mõistab, et ka õppimist on teaduslikult uuritud ja seda teadust ei tasu oma õpetamistöös ignoreerida. 

Oma õpetamise uurimise ja arendamise grant ning selle ümber kasvanud kogukond teeb just seda. Enamus valdkondade õppejõud on uues kontekstis. Beginner's mindset. Füüsik uurib, kuidas saaks füüsikat paremini õpetada, tuginedes kasvatusteadusele. Oma õpetamist uurides kogeb ta harjumuspärasest teistsuguseid uurimismeetodeid, mis võib olla täitsa eraldi boonus. Kogukonnas on seda lihtsam teha, kui omaette nokitsedes ja iga infokildu iseseisvalt otsides. Uut maailma aitavad avastada õpetamisoskuste konsultandid. 

Granti hakati andma ja oma õpetamist uurima aastal 2015. Esimene grandiakadeemia toimus aastal 2016. Olen püüdnud alati kohal olla. Iga kord pole kokkuvõtet kirjutanud, aga enamasti küll. Paari kokkuvõtet lugedes sain aru, et mul polegi enam midagi lisada :) Mulle meeldib siin käia, sest lülitun täielikult oma õpetamise arendamise lainele. Kuulan teiste plaane ja aruandeid, arutame omavahel, innustume üksteisest. Saunas ja sauna eesruumis keeratakse aruteludele vint peale ja mõttelennud on eriliselt interdistsiplinaarsed ja vallatud. Mul on siiralt kahju neist kolleegidest, kes ei saa seal osaleda või ei taipa selliseid arutelusid väärtustada. 

Selle aasta grandiakadeemiast tõstan esile kolm teemat. 

1. Tegime selle foto illustreerimaks toredat koostööd ühe kogemusseminari läbiviimisel. See on üks väga paljudest näidetest, kuidas mõtted grandikogukonnast välja ja laiali levivad. Nagu ütles kunagi ammu Mart Noorma, see on kogudus. Ja koguduse liikmed levitavad oma usku. Levitamine on üks grandi saamise tingimustest. Ester algatas ja meie Airiga olime kohe nõus. Teemaks, kuidas kasutada taskuhäälingut õppetöös. Siin saab kuulata juunis toimunud kogemusseminari salvestust. 

2. Ühes uurimisprojekti kokkuvõtvas ettekandes mainiti kirjutamislaagreid. Ma olen väga-väga laagrite usku. See on sama nagu grandiakadeemia - keskendud täielikult ühele teemale või tegevusele. Muu elu on pausil. Niiviisi edeneb palju paremini kui muude asjatoimetuste kõrvalt sama asja tehes. Energia kulub põhitegevusele, mitte ümberlülitumistele. Sellega seoses soovitan kuulata üht vestlust loovusest. Olen kirjutamislaagreid ise kogenud, ise korraldanud ja üliõpilastele soovitanud. Ma väga tahan lähitulevikus seda süsteemsemalt teha. Tahan, et see oleks lisavõimalus üliõpilastele ja kindlasti võimalus kolleegidele. Tahan, et üliõpilased ja õppejõud töötaks niiöelda koos, ent igaüks oma asja kallal. See õlg õla kõrval tunne on väärtuslik ja innustav. Ettekande tegijatelt sain mõned praktilised mõtted. Teise päeva lõpus kokkuvõtteid tehes tegi Airi ettepaneku korraldada üks kogemusseminar just kirjutamislaagrite korraldamise teemal. 

3. Sel aastal oli grandi vilistlastele eraldi ülesanne, millest oli hea meel. Samal ajal kui grandisaajad arutasid oma uurimisprojekte, arutasime meie, kuidas projektide tulemusi võiks jäädvustada. Mõte neid kogemusi kuhugi kodulehele koondada on juba ammu olemas olnud, aga tähtsuse järjekorras pole see veel löögile pääsenud. Pakkusime välja mõned mõtted valikuks. Taas polnud tulemus ise ainus väärtus. Vähemalt sama väärtuslik oli meie arutelu protsess. Sõna "interdistsiplinaarsus" on sageli hoopis sõnakõlks või mingi tehniliselt täidetav tingimus. Siin on see sõna oma päris tähenduses ja õitseb täiega. 

Neljas ehk boonusteema. Grandiakadeemias on liikumine alati au sees olnud. Õigem on öelda liikumisvõimalus. Kedagi ei sunnita. Mõned arutelud suunatakse jalutama, aga ka päevakavas on auke, millal üksi või kolleegiga jalutama minna. Kõhutunde järgi ütlen, et kunagi varem pole ma nii palju liikujaid näinud kui seekord. Esimene liikumisauk oli hästi loogiliselt õhtusöögi ja sauna vahel, teine enne hommikusööki. 

Aitäh, avara ja julge mõtlemisega kolleegid ning grandi eestvedajad! 

Kümne ööpäeva jooks 2025

Kümne ööpäeva jooks ei ole sama uhke ajalooga kui kuue ööpäeva jooks, ent siiski levinum kui keskmine ultrajooksja ette kujutab. DUV andmebaasis on esimesed tulemused aastast 1991. Sellest aastast on pärit kehtiv naiste maailmarekord 1298 km. Samast aastast on pärit näiteks ka Ungari rekord. Meeste maailmarekord on leeduka käes aastast 2001. Maailmas on olnud 174 naist ja 338 meest, kes seda üldse teinud on. Ükski eestlane polnud seda ala varem proovinud. Niisiis, olen teerajaja. See teerajamine oleks võinud veidi väärikam olla, aga on nagu on.

Suhteliselt lühikesel ringil (meie puhul 785 m), mis on lauge ja sile, joostakse 240 tundi. Igaüks ise otsustab, millal puhkab, millal sööb. Arvesse lähevad kilomeetrid, mis selle ajaga kogunevad.

Võistluse ajal dokumenteerisin mõtteid ja pilte Facebooki albumis. Ma arvan, et ilma nendeta ma pooli asju enam ei mäletaks. Aeg kulgeb võistluse ajal eriliselt. Mõtted tulevad ja lähevad. Kui pärast küsida, millest mõtlesid, ei oskagi normaalselt vastata. Tavaliselt on kõige rohkem mõtteid lihtsad - kas ma tahan süüa või juua, kas mul on palav või külm, kas tahan pissile juba sel ringil või kannatab edasi lükata, kas see tõukeratas sõidab mulle otsa või kas see tädi astub mu rajale otse ette, kas see teine jooksja jookseb ilusasti või vaevleb. Ülipika jooksu meditatiivsus ei seisne konkreetsetes mõtetes vaid pigem meelteseisundis. 

Alustasin võistlust normaalselt. Ei kiirustanud ega hoidnud ka meelega tagasi. Öösel läksin hotelli magama ja magasin ilma äratuskellata neli tundi. Umbes samamoodi nagu kuue ööpäeva jooksul rütm on olnud. Teine päev oli päris palav. Keskpäeva paiku tegin puhkepausi. Lootsin tukastada võistluskeskuse vastavas telgis. Silmaklapid ja kõrvatropid olid olemas, et end kindla peale välja lülitada. Aga und kas ei olnudki või oli see äärmiselt pinnapealne. See puhkus nagu ei mõjunudki puhkusena selles soojas telgis. Tagantjärgi tarkusena ütlen, et siin oligi mu määrav viga. Oleks pidanud minema hotelli. Hotell asus lihtsalt üle ristmiku. Üle suure ristmiku, kus sõitsid pöörased autojuhid ja valgusfoor oli aeglane. Jahutama külma dušiga jalgu ja kvaliteetselt tukastama. Pinge, et tahaks ikka korralikku sooritust ja ega ma siia magama tulnud, ja lootus, et ehk saab ka jalgu jahutamata hakkama. Vale. Kõigil järgmistel päevadel käisin hotellis puhkamas ja see oli väärtuslik. Ent hilja. Peamine kahju oli juba tehtud. Seal soojas telgis puhkamise järel uuesti liikuma hakates tundsin, et jalatallad ja pöiad on liiga paistes ja väga varsti märkasin sääre eesosas tuttavat muhku. Sellisest muhust algas mitu aastat tagasi mu esimene ja seni ainus luuümbrise põletik. Edasi oli vaja olla ettevaatlik ja tähelepanelik, et see muhk ei areneks. Mis juhtub, kui jalalabad on paistes? Hakkad ettevaatlikumalt jalga maha asetama ja see on ebaloomulik. Kõik, mis on liikumises ebaloomulik, päädib mingi jamaga. Nii pikal maal tuleb säilitada kergus, lõtvus ja loomulikkus. Ainult nii on võimalik suurematest jamadest hoiduda. 

Muide, see valge kleit oli palaval päeval väga hea päikesekaitse. Kui kaua sa jaksad kreemitada? Terane silm märkab, et mul on midagi ninas. See on paberinutsakas, et veri peatuks. Pidevast nuuskamisest (farmer's blow) hakkas äkki ninast verd jooksma. Valge kleidiga võinuks see eriti dramaatiline olla, aga sain jaole. Ja see kleit on tegelikult XXL särk Realiseerimiskeskusest. Numbrivöö on vanalt väljaveninud Compresspordi särgilt ära lõigatud alumine serv. Palju meeldivam kui "päris" numbrivööd.

Teisel õhtul liikusin kenasti kiirkõndi tehes. Oli hea vaheldus jooksmisele, ent tempo polnud üldse kehv. Mõnikord kõndisin jooksjast mööda. Ei märganudki, kui tolle jalatsi talla serv mõlemal jalal hõõrus. See pole kõige hullem koht villide jaoks, aga nõme ikka. Nüüd enam ei mäletagi, kuidas mul päkaalune vill tekkis. See häirib liikumist rohkem. Siinkohal tuletan meelde oma ultrajooksu karjääri algusaegu ja ka esimest kuue ööpäeva jooksu. Ma kirjutasin toona meeleheites, et tahaks oma väikesed varbad maha lõigata, sest neile tekivad villid, mis teevad liikumise kohtuavalt valusaks. Usute või mitte, aga see ei ole enam mitu aastat probleem. Kuidas? Järjekindel uudishimu ja lahenduste otsimine. Ühest küljest harjutused, et see pisike varvas iseseisvam oleks ja teise varba alla peitu ei poeks. Teisest küljest just minu jaoks sobiv sokkide ja hoolitsuse lahendus. Ärge uskuge kedagi, kes teab ühtainsat tõde. Sellist pole olemas.

Ausalt öeldes pärast seda, kui ma tulemuse saavutamise lootusest ilma jäin ja säästurežiimile lülitusin, ei ole enam päevadel palju vahet. Liikusin nii palju kui sain. Režiim ja rutiin kestsid päevi. Väga varakult hakkasin tundma nagu see kõik olekski normaalne. Kordagi ei tekkinud tunnet, et mis ma siin ikka pingutan või et ei viitsi hotellist rajale tagasi minna. Võtsin liikumist kui tööle minemist. Kui rütm paika sai, hakkasingi nimetama magamisevahelist aega öövahetuseks ja päevaseks vahetuseks. 

Päeval oli pargis palju rahvast. Pered, jooksjad, ratturid, koerad. Paljud näod said tuttavaks ja teadsin nende päevakava. Päeval oli ka võistluskeskuses rohkem elu. Kolm põhitoidukorda päevas valmistati kohapeal food truck'is. Oli mitmeid vahepalu, mis samuti värskelt valmistati. Öösel oli hoopis teine meeleolu. Kuidagi intiimsem. Mõnel ööl mõnel tunnil oligi vaid paar jooksjat rajal. Aga toidutelgis alati keegi toimetas. Sageli oli öösel menüüs supp ja grillvõileivad. Ühel ööl oli sinihallitus- ja valgehallitusjuust. Öine toidutelgi abiline oli päeval massöör. Tal oli kah kaks vahetust. Kõige ilusam öö oli siis, kui vihma hakkas sadama. Võistlejate telkidele tõmmati uksed ette, et sisse ei sajaks. Kulgesin mõnuga läbi lompide, eurone vihmamantel seljas ja nokats selle kapuutsi paigal hoidmas. Mitmepäevajooksjatel on kombeks ka vihmavarjuga rajal liikuda. Kuulasin tol ööl muusikat. Meid oli rajal hästi vähe ja see kõik oli nii meeletult ilus. 

Ma arvan, et minu mõtteviis ja järeleandmatus on üks mu tugevustest. Seekord sai see eriti selgeks. Arvatavasti sel põhjusel sain vahetult pärast võistlust isikliku kutse osalema tasuta ühel teisel võistlusel. Nagu staar. Vägev. Päris kindlasti ei saanud ma seda kutset tulemuse põhjal. 

Minu teine tugevus on söömine ja kolmas magamine. Magamine sel põhjusel, et ma suudan hästi magama jääda (va see üks päevane katse soojas telgis) ja tunnen ära, kui palju vaja ja võimalik on. Ma pole küll proovinud, aga seesama omadus võib olla halb backyard ultra formaadi puhul. Söömine sellepärast, et mul ei ole mingeid probleeme seedimisega ega söögiisuga. See on äärmiselt väärtuslik omadus. 

Kui juba toidust juttu tuli... 

Võistlus korraldas spirituaalne organisatsioon, mille põhimõtete hulka kuulub taimetoitlus. Mitte veganlus vaid selline, kus muna ja piimatooted on lubatud. Eks ma veidi muretsesin selle pärast, ostsin natuke vorsti ja vinnutatud liha kaasa. Kohalik toidulaud oli tegelikult rikkalik ja kvaliteetne. Kindlasti üks kvaliteetsemaid, mida kogenud olen. Mul oli kaasas oma meepakid, kust lihtsasti lutsutada saab. Loomulikult elektrolüüdipulbri pakikesed, natuke BCAA pakikesi. Mõni purk energiajooki ja nipet-näpet veel. Hotellis oli puder ja valgupulber. Loomulikult mu lemmik Kohe kohv. Mulle meeldis seda just hotellis teki all nautida. Kiirustamata. 

Elektrolüütide soolasisaldusest jäi mulle väheks, sageli lisasin teelusikatäie soola pudelisse. Nägin seda ka teisi tegemas. Seda juba teadsin, et kui pea veidi ringi käib ja silme eest on udune, siis on soolapuudus. Seekord õppisin juurde, et kui liiga sageli pissil vaja käia, siis keha ei omasta vedelikku piisavalt hästi ja ka sel puhul on soola rohkem vaja. Nii ongi. 

Söögiga seoses kogesin üht asja, mida kunagi varem pole kogenud. Kunagi seitsmendal või kaheksandal päeval tundsin, et mu suu on söömisest väsinud. Kogu aeg on midagi hammaste vahel. Kõht oli tühi ja tahtsin süüa, aga suu tõrkus. Kompromissina tarbisin mõnda aega asju, mida polnud vaja närida. Supid, kummikommid jms. 

Riietega oli tänu rohkele kõndimisele omapärane lugu. Esimesel paaril päeval joostes ikka vahetasin riideid, aga kõndides polnud selleks põhjust. Seega 2/3 kaasas olnud riietest jäid puhtaks. Jalanõusid oli mul viis paari. Sandaale kandsin ainult auhinnatseremoonial. Mustad paksu tallaga jalanõud sobisid põhimõtteliselt hästi kõndimiseks asfaldil, sest ei põruta kanda ära. Ainult et see üks ootamatu hõõruv koht. Kui need villid olid paranenud, proovisin uuesti, aga siis nad enam ei mahtunud mulle jalga. Niisiis, peamiselt oli kasutuses kaks paari Altra Escalante Racer'eid (ülikerged, õhulised ja õhukese tallaga) ning natuke pehmema tallaga Altra Torin. Taas ei pidanud nendes jalanõudes pettuma. 

Juba teisel päeval teadsin, et tahan seda kõike uuesti kogeda. Aga kas just sellel võistlusel või kuskil mujal, on omaette küsimus. Sel aastal oli see Sofias toimunud võistlus ainuke Euroopas. Paar aastat tagasi toimus 10 päeva jooks ka Itaalias. Nüüd tuleks kuhugi üle ookeani minna kui Sofias uuesti ei taha. Miks ei taha, kui seni kirjutatu ju kõik kena on? Kõik muu oligi hästi, aga võistluse kõige olulisem asi on ajavõtt ehk tulemuste dokumenteerimine. Seda tehakse Sri Chinmoy võistlustel oma guru metoodika järgi, kes on surnud ja seda metoodikat värskendada enam ei saa. Keegi teine aga ei taha. Elektroonilist ajavõttu ei olnud. Olid ringilugejad. Enamasti olid nad tähelepanelikud ja kindlustunde loomiseks ütlesid võistleja nime, kui see möödus. Aga kogesin ka seda, kui võistleja pidi üle küsima, kas teda märgati. Oletame, et sellega siiski probleeme polnud ja kõik ringid loeti ära. Iga täistunni järel värskendati tulemusi suurel tahvlil. See oli küll ligadi-logadi. Mõnikord värskendati vaid osaliselt, mistõttu puudus tervikpilt olukorrast. Juhtus vigu. Minu sõber sai tabloole 784 km ja veerand tundi hiljem oli selle asemel 780 km. Loomulikult ta küsis, mis juhtus. Tunnistati, et see esimene number oli viga. Kas kujutate ette, kui demoraliseeriv selline asi on? Ma pean saama tulemusi usaldada. Ma ei taha ise kontrollida ja ise ringe lugeda. Ma tegelikult ei tahaks isegi ringilugejat kuulda ega näha. See on peamine põhjus, miks kahtlen, kas sellise korralduse juurde tagasi tahan tulla. Veebis avaldati iga päeva koondtulemused. Viimast osalist ringi ei mõõdetud (olgu, sellist lubadust juhendis polnud, aga ikkagi, see on pigem norm kui erand tänapäeval)

Emotsionaalselt oli ehmatav ka see, kuidas korraldaja rahvusvahelise kergejõustikuliidu reeglit eiras. Ka märkuse peale ei muutnud midagi. Reeglid ütlevad selgelt, et Venemaa ja Valgevene esindajad ei tohi võistelda. Kui neist riikidest pärit sportlased tahavad osaleda, peavad seda nö individuaalselt tegema. Ilma liputa, ilma esindamiseta. Aga meil rippus uhkelt Venemaa lipp. Ja võistleja nime juures tahvlil oli samuti. Märkuse peale tänati viisakalt info eest. Ma kitusin muidugi ära rahvusvahelisele ultrajooksjate organisatsioonile, aga nad on veidi mäkud, kui päris aus olla. Ma polnud ainus ja meie võistlus polnud ainus selle teemaga. Suurem kisa tuli kuue ööpäeva jooksu MMilt. Nende erinevate signaalide peale see organisatsioon avaldas uuesti oma põhimõtted (et need on samad, mis kergejõustikuliidul, mille volituste alusel töötatakse). Lubades, et sellistel puhkudel rekordeid ei ratifitseerita. No näeme, kas jäetakse tõesti uus meeste maailmarekord kuue ööpäeva jooksus ratifitseerimata. See oleks küll signaal. 

Tagantjärgi räägin ära ka loo, mis juhtus Riias. Seal oli korraldaja samuti selle spirituaalse ülemaailmse keti liige. Ma ei saanud kohe aru, kas minust vahepeal kiirem olnud neiu tõesti kukkus oma tulmustes nii kõvasti kui tunnike enne lõppu lahkus. Aga ei, ametlikes tulemustes oli ta ikka teisel kohal minu järel. Aga autasustamisel teda polnud, mistõttu kutsuti poodiumile järgmine, kes kohal oli. Nagu loteriide puhul - saab see, kes on kohal. 

Minu järeldus - see ei ole spordikeskne organisatsioon ja spordi kombed ning reeglid kehtivad neile vaid nii palju kui neile see sobib. See on pigem spirituaalne kokkutulek, kus muuhulgas ka joostakse ja põhimõtteliselt tulemusi ju fikseeritakse. Lihtsalt väga kummaliselt, läbipaistmatult ja ebausaldusväärselt. 

Viimane virisemine guru teemal. Ma olin uudishimulik ja lasin endale rääkida, miks selle sektiga liitutakse. Kõik on OK, inimestel on kuuluvustunne ja mõni leiab endale koha selles organisatsioonis. Ma ei saanudki aru, kas nad tõesti kummardavad Sri Chinmoy'd või oli tema mingi vahendaja inimese ja jumala vahel. Aga igal pool olid guru pildid. Ja väike paviljonike, kus tema oleks võinud istuda. Isegi padjake jalgade toetamiseks. Neid pilte oli tõesti igal pool. Mulle meenus Lenin. Aga see mind ei häirinud. Igaühele oma. Üks inimene selgitas, miks on juhendisse kirjutatud, et päeva miinimum on 43 km. See olla guru põhimõte, et ükskõik millises seisus või millise vigastusega on inimene suuteline läbima maratoni päevas. See keeras mul küll aju krussi ja tegi pahameelt. Enese kestev vigastamine ei ole OK. Kui ma oleks jätkanud luuümbrise põletikuga jooksmist, oleks järgmine aste olnud väsimusmurd. Sellest taastumine on ikka hoopis muu kui lihtsalt puhkamine nagu luuümbrise põletiku puhul. Aga kuskil polnud kirjas, kas iga päeva miinimum või kumulatiivselt :) 

Niisiis, minu päevasaagid ümardatult: 108, 87, 44, 57, 43, 38, 23, 46, 41, 74 km. Kokku 562,85 km. Ringe kokku 717. See on siis tagasihoidlik esimene Eesti tulemus. 

Taastumine tähendas seekord mulle väga põhjalikku puhkust. Mul on keeruline kirjeldada oma enesetunnet, kuna Eestis tagasi olemise teisel päeval tabas mind nohu ja tohutu nõrkus. Oli see nõrkus nohust või füüsilisest väsimusest või mõlemast kokku, ei tea. Igatahes esimese nädala jooksul hoidsin päeva sammud mõnuga alla 5000 ja kaotasin liidri positsiooni maakonna sammuvõistlusel. Siis hakkasin kodus erinevaid harjutusi tegema ja käisin kahel hommikul ujumas. Poolteist nädalat pärast võistluse lõppu ei tundnud ma enam üldse luuümbrise põletiku valu. Muid valusid ei tundnud ma enam ammu. Tegin pooletunnise proovijooksu Sinimägedes pehmel pinnasel. Üldise enesetunde mõttes oli natuke raske, aga jalad rõõmustasid. Ma olin jooksmist igatsenud. 

Sinimägedes oli ka natuke müstikat. Sinna sõites oli küll märg ilm, aga otseselt ei ladistanud. Ma ei raatsinud oma katset edasi lükata. Kohe alguses oli vaja võtta üks tõus. Tõstsin pilgu ja nägin mingit liikumatut inimrühma. Silmi kissitades tuvastasin, et need on umbes 20 sõdurit. Täpselt tee peal ees. Arvestades Sinimägede ajalugu mõjus eriliselt. Minu lähenedes hargnesid nad täiesti vaikuses kahte lehte. Ma püüdsin olla sõbraliku näoga. Hakkas sadama. Veidi hiljem kohtusid sõduritega taas otse rajal, Seekord nad liikusid ja isegi rääkisid. Inglise keeles. Nüüd ma juba naeratasin. Üks naeratas vastu. Väga tore esimene jooks. Nagu oleks hallutsinatsioone kogenud, mida ma võistlustel kogenud pole.

Nüüd siis tasa ja targu tagasi vormi. Kahe nädala pärast toimuvad Eesti esimesed meistrivõistlused 24 tunni jooksus ja mina olen platsis. See on ennustamatu, kas eelnev võistlus mõjub tulevasele võistlusele hästi või halvasti. Mingit ärevust mul sellega seoses pole. Osalen ikka rõõmuga ja loodan parimat.   

Kõik selle postituse fotod on võetud korraldaja kodulehelt.

Teaduspõhine oma õpetamise arendamine

Ülikoolis õpetamise lugu on teistsugune, kui koolis õpetamise lugu. Koolis – nii üldhariduskoolis kui huvikoolis õpetamiseks on vaja pedagoogilist haridust. Ülikoolis mitte. Ülikooliõppejõudude puhul on eeldatud iseseisvat õppimist ja kursustel osalemist. Klassikaline väide on, et õpetatakse nii nagu neid on õpetatud. Või siis vastupidi. Igal juhul näeb pilt välja juhuslik. Teaduspõhisest õpetamisest rääkides peetakse enamasti silmas seda, et sisu on teaduspõhine. Paralleelselt selle juurdunud looga on arenenud ka teine lugu. Lugu sellest, kuidas õpetamist ennast teaduspõhiselt arendada. 

Tartu Ülikoolis on olemas oma õpetamise uurimise grant. Muidugi on ka koolitused ja konsultandid, aga praegu kirjutan grandist. Grandi saajad sukelduvad oma õpetamise arendamisse sügavamalt. Grandi saamiseks peab kirjeldama mingit väljakutset või probleemi, mida tahetakse teaduspõhiselt muuta oma õpetamises. Ehk siis granti ei saa ilmtingimata staarõppejõud vaid need, kes tahavad oma õpetamist muuta. Grandikogukonnas õpitakse koos, jagatakse mõtteid ja lihvitakse oma isiklikku projekti. Grandist ning grandiakadeemiatest olen kirjutanud oma blogis eelnevaltki. Blogi saigi alguse grandist, et oma õppimise ja õpetamisega seotud kogemusi jäädvustada. 

Oma õpetamise uurimise tulemusi ja tagajärgi utsitatakse avaldama ja levitama. Üks viis seda teha on avaldada teadusartikkel. Objektiivselt pole ehk paremaid või halvemaid levitamise viise, aga minu peas olevas hierarhias on see kõige ägedam. Selle hierarhia kuskil keskmisel tasandil võiks paikneda blogi, mida päriselt loetakse. Mingis mõttes kõige normaalsem ja veenvam on isiklik suhtlus kolleegidega.

Teadusartikkel oma õpetamisest kõlab kuidagi mittetõsiselt. Selleks, et see oleks tõsiselt võetav, peab kõvasti pingutama. Ei piisa, kui jalgu trampides jaurata, et see on kah teadus.

Aastal 2024 avaldati kogumik pealkirjaga „Õppejõud koostöiselt õpetamist uurimas ja arendamas“. Avaldati see Tallinna Ülikooli Kirjastuses, autorid olid mitmest ülikoolist. Kogumiku koostaminegi käis kõrgeimal tasemel koostöiselt, aga püüan nüüd edaspidi keskenduda ühele artiklile ja selle koostöisest kirjutamisest.

Grandiakadeemia juunis 2018 oli see aeg ja koht, kui hakkasime Marge ja Mariga ühise artikli ideed arutama. Siin on kirjas tollased mõtted. Protsessi mõttes oli meil igasuguseid väljakutseid õige ajakirja leidmisega. Meie artikkel jõudis olla nii eesti- kui inglisekeelne, erineva ülesehituse ja fookusega. Protsessi kõige vahvamad hetked olid meie kohtumised. Mäletan ühte hetke Werneri kohvikus kui Marge midagi rääkis ja mul oli tunne, et tema jutt ei allu füüsikareeglitele ja helilained teevad kurvi ümber minu pea. Sotsiaalteadlane, arheoloog ja kasvatusteadlane sisenevad kohvikusse... hea anekdoodi algus. Meie ettevalmistus oli nii erinev! See kogemus oli nii hariv ja innustav! Meid ühendas soov pakkuda õppijatele sellist õpikogemust, mis päriselt toetaks neid. Vaatamata ajutistele raskustele oli sellest ühisosast küll. Tulemuseks saime mõttekäigu, mis on testitud erinevates valdkondades, mis omakorda teeb tulemused usutavamaks. 

Artikli pealkirjaks sai „Valikute pakkumine üliõpilaste õppimise toetamisel“. 

 

"Artikli eesmärk on teada saada, kuidas üliõpilased kogevad õppejõu pakutavaid valikuvõimalusi, ja analüüsida õppejõu õpetamiskogemust valikute pakkumisel. Varasemad uurimused on näidanud, et valikute pakkumine toetab õppijate motivatsiooni ja kaasatust õppimisse (Patall et al. 2008). Õppejõududel aga napib eeskujusid ja kogemust, milliseid valikuid üliõpilastele pakkuda ja kuidas need toimivad. Artiklis esitame kahe tegevusuuringu tulemusi, mille käigus pakuti bakalaureuse astme üliõpilastele ainekursuse õpetamise jooksul erilaadseid valikuid, nagu võimalus valida ülesannete tüüpi, raskusastet, hindamisviisi ja ülesannete sooritamise aega. Üliõpilaste kogemust ja tagasisidet uurisime õpipäevikute, küsimustiku ja intervjuudega. Selgus, et valikuvõimaluste olemasolu tõstab üliõpilaste rahulolu ainega. Valikuvõimalused aitasid üliõpilastel kohandada aineid nende individuaalsetele vajadustele ja eelistustele sobivamaks. Tegevusuuringu ajal talletasime õppejõududena oma tähelepanekud märkmete ja blogina. Nende analüüsil jõudsime järeldusele, et valikute pakkumine peaks olema toetatud täiendavate selgitustega valikute kohta." 

 

Selles kogumikus on väga palju huvitavaid artikleid. Väga-väga-väga soovitan lugeda õppejõududel, kes on huvitatud oma õpetamise arendamisest teaduspõhiselt. Siin näeb sisukorda.

 

 

Piirimaa

Käisime kolleegidega kolledžist ja teisest meiekandi asutustest õppereisil Taani-Saksa piirimaal. Meie piirimaa ja nende piirimaa on teatud mõttes väga erinevad. See ei tähenda, et üksteiselt poleks midagi õppida. 

Nende piirimaal oli piir siia-tänna liikunud mitmel korral. Paljusid inimesi kõnetas rohkem regionaalne identiteet kui kuulumine emma-kumma riigi külge. 1920 aga tehti rahvahääletus teemal, kuhu tõmmata piir. Piirimaa ajalugu on põnev ja kirju, mistõttu kirgi on alati olnud ja igasuguseid. Mingil hetkel leppisid kaks riiki kokku, et mõlemad toetavad nö teise riigi vähemust oma territooriumil. Näiteks vähemuskoole ja vähemusspordiklubisid. Eesmärgiks see, et need vähemused ei tunneks end halvasti ja saaks omasugustega omavahel oma keeles suhelda. Neid asutusi me külastasimegi. Igal pool kogesime, kuidas vähemuse staatus on uhkuse asi. Nagu mingi haruldane taimeliik. Nende tegevust toetasid kohati mõlemad riigid, rahaliselt olid need vähemused pigem paramas seisus kui enamused. Need vähemused pole üldjuhul tekkinud inimeste liikumise vaid piiri liikumise tõttu. Praeguse seisuga on tegemist kahe Euroopa Liidu riigiga. 

Lisaks asutuste külastamisele külastasid osade asutuste esindajad meid akadeemias, kus peatusime. Akadeemia asus piirimaal Flensburgi lähedal metsas, järve kaldal. Akadeemia oli algselt paljuski selleks loodud, et saaks piirimaa kogemust laia maailmaga jagada. Meil olid huvitavad vestlusringid, kus saime kogetut ja kuuldut oma olukorraga võrrelda. 

Vaatamata sellele, et paberil ja ettevalmistatud sõnavõttudes näeb olukord imeline välja, näeb ja kuuleb õppesõidu ajal ka seda, mis jääb kirjalikust tekstist ning ettevalmistatud sõnavõttudest välja. See teebki ise kohalkäimise ja inimestega rääkimise ainulaadseks. See on subjektiivne nii rääkija kui kuulaja seisukohast. 

Taani vähemuse esindajad Saksamaal olid väga uhked oma taanisuse üle. Lippe oli palju. Kohtasime ka mittetaanlasi, kes identifeerisid end kõige taaniliku austajaks. Friisid on huvitav vähemus, ühe üldpealkirja all on palju erinevaid friise, kellest suurem osa on Hollandis. Meie kohtusime Põhja-Friisi alarühmitustega. Nad ise ei suutnud kuidagi sõnastada, mille poolest friisid teistest eristuvad või mis teeb friisiks. Aga võib-olla oli see raske küsimus. Mittefriisid oskasid paremini friise iseloomustada. Saksa vähemus Taanis on aga eriline frukt. Kui taanlased Saksamaal tahavad hoida taanisust, siis sakslased Taanimaal tahavad mitmetes asjades rohkem sarnaneda taanlastega, ent saksa keeles. Korduvalt kuulsime, kuidas mitte keegi ei tahaks õppida tüüpilises saksa koolis. Korduvalt! Teisi põhjuseid, miks Saksamaad või saksapärasust ei armastatud, oli veel. Näiteks koroona ajal kolisid paljud inimesed Taani leebemate piirangute tõttu. 

Kui Taani lippe oli igal pool palju, ka Saksamaal, siis Saksa lipuga on kurvad lood. Teine maailmasõda on ikka veel liiga värskelt inimestes sees. Me kuulsime, et ikka veel on pahameelt just sõjaga seoses. Lipu kohta kuulsin kahel korral, et neid lehvitatakse ainult jalgpalli MMi ajal. See tuletas mulle meelde ühe ammuse vestluse sakslasega Narvas. Jalutasime jõe ääres ja ma ütlesin meie lippu vaadates, et hästi soe ja uhke tunne on. Küsisin, mis tunne tal oma lipuga seoses on. Ta ütles, et teda on kasvatatud nii, et lipuga seoses ei tohi olla häid tundeid. Päris kurb. Nädala jooksul hakkas mul lõpuks sakslastest Saksamaal päris kahju. Natuke üldistades, hakkas kahju enamustest. Enamus on meinstriim, enamus ei ole abikõlblik. Teadlasi ja ajakirjanikke ei huvita enamused.

Olla eestlane venekeelses piirkonnas on minu hinnangul põnev, aga mõnikord väsitav. See ei ole raske elu, mida peaks kangelaslikuks pidama, aga see pole ka tavalise eestlase elu kesk-Eestis. Iseasi, kes tahab olla tavaline :) Mõnikord oleme haruldase taimeliigi moodi, mõnikord paha Eesti riigi või vähemalt keeleinspektsiooni käsilased. Kuidas kunagi. 

Meie koolid ja spordiklubid ei vaja omasuguste mulli. See mull on välja kujunenud aastakümnetega. Meie olukorras on tähtis integratsioon ehk terviku loomine. Pigem mullide lõhkumine, aga ka teatud mullide aktsepteerimine. Vähemuse kaitse asemel on mõnikord vaja kaitsta riigi mõttes enamust ehk kohalikku vähemust. Meie eestikeelsed õppeasutused on erilised. See on keeruline teema ja ma praegu sellest ei kirjuta. Aga eesti keel vajab meie regioonis erilist tähelepanu ja toetust. Meil ei ole vaja Vene riigi raha selleks, et meil saaks venelased venelastega jalgpalli mängida. Taani-Saksa näide mõjub selliselt sõnastatud absurdsena. Kas meil on vaja hambad ristis nõuda eestikeelseid jalgpallitrenne ja ujumisklubisid? Mulle ei meeldi ka see mõte. Ma eelistaks sellist ujumisklubi, kus treener oskab mõlemat keelt. Nagu üks tuttav kunagi rääkis, keeldus ujumisklubi eestikeelse lapse vastuvõtmisest, sest "sa upud ära kui vene keelest aru ei saa". Või midagi seesugust. 

Õppereisi üks oluline boonus muul moel teadmiste kogumise ees oli kindlasti rühm. Me suhtlesime omavahel nagu inimesed ikka. kellegagi rohkem, kellegagi vähem. Meie rühma inimestel oli parajalt ühisosa, parajalt erinevusi. Meil oli piisavalt erinevaid arvamusi, aga kõige olulisem oli sama - soov midagi paremaks teha, alustades iseendast. Ühine kogemus õppereisist võib tulevikus meile veel mitut moodi end meelde tuletada. 

Kui keegi kuuleb võimalusest kuhugi õppereisile minna, palun kutsuge mind ka. Kui teema vähegi huvitab, tahan osaleda.

Fotoreportaaž asub siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10162679858666414&type=3 

See on lihtsalt illustratsioon :)