neljapäev, 22. september 2022

Kuue ööpäeva jooks 2022

Kuus ööpäeva, aga seitse päeva. Oma võistlust kirjeldades läheb mul pidevalt sassi, mis päeval miski juhtus. Täpsem reportaaž toimus võistluse ajal Facebooki fotoalbumis. Selles postituses ma neid asju liialt ei korda, püüan üldisemalt kirjutada. Kindlasti viitan ka eelmise aasta võistluse ülevaatele, millest mul endal palju kasu oli. Õppimise ja õpetamise blogis ongi asjakohane oma kogemusest õppida. See õnnestus mul päris hästi. 

Eelmisel aastal nimetasin kogu ettevalmistust ja võistlust hellitavalt "brutal fun". Kohe pärast võistlust sain aru, et see on täiesti vale nimi. Kuue ööpäeva jooksus pole mitte midagi brutaalset. Vastupidi, see on rahu, rõõm ja õnnetunne. Mitmepäevajooks erineb märkimisväärselt 24 tunni jooksust. Nii füüsiliselt kui vaimselt. 24 tunni jooks nõuab pingutust, kuue ööpäeva jooks nõuab mugavustsooni leidmist ja selles püsimist. Pingutamiseks on vaid viimane päev. 

See intiimne tunne oli tugevaim öösiti. Noh, nagu ikka :) Ööd olid erilised, aga enamik öödel ma vähemalt osaliselt magasin. Viimasel ööl tahtsin olla võimalikult palju rajal ja liikumises. Selle nimel tegin eelmisel keskpäeval kuumemal ajal lõunauinaku. Viimasel ööl olid mu jalad päris valusad. Eelkõige jalatallad. Kõndimise tegi valusaks kanna all olevad villid. Jooksmise tegid valusaks varvaste lähedal päka all olevad villid. Lõpuks andsin järele paljude inimeste soovitustest tulenevale survele klappidest muusikat kuulata. Ma ei tee seda kunagi! Mõnikord kergemates ja pikemates trennides kuulan podcaste, aga muusikaga ei ole sõbraks saanud. See viib mõtted oma keha tajumiselt mujale. Aga ju just seda mul vaja oligi, et mitte panna tähele kuhjuvat väsimust ja valu. 

Niisiis, esimesel poolikul päeval tegelesin sisseelamisega. Tutvusin rajaga. Ses mõttes, et otsisin optimaalset trajektoori ja harjutasin seda endale lihasmälusse. See oli minu jaoks väga oluline, sest eelmisel aastal tegid järsemad pöörded mu jalale pikapeale haiget. Kombinatsioonis tavaliste plätudega käimisega viis see luuümbrise põletikuni, mis ei lubanud mul viimasel ööpäeval üldse liikuda. See optimaalse trajektoor pidi olema sarnane ralliauto sõitmisega. Kuidas kurvidesse sisse sõita ja kuidas neist väljuda. Samuti kõndimine - millistes kohtades rajal on mõistlik alati kõndida ja kus võib tunde järgi nii joosta kui kõndida. Esimese pooliku päeva eesmärk oli minna magama ilma igasuguste probleemideta ja ilma selge väsimuseta. See õnnestus.

Nii nagu eelmisel aastal, nii ka seekord ei pannud ma äratuskella. Magasin nii palju kui vaja. Keha pole rumal. Ta teab, et on võistlus ja tavalist kaheksat tundi ei saa. Samas teab keha, kui palju on hädavajalik, et olla tegus. Seekord kulutasin magamiseelsetele ja magamisjärgsetele tegevustele vähem aega kui eelmisel aastal. Massaažisaapad olid eelmisel aastal küll väga head ja asjakohased, aga sel aastal panustasin igaõhtusse päris massaaži. Seda mitte magamise eel vaid õhtul kella 21-22 paiku. Tänu sellele sain väga mõnusalt veel paar tundi liikuda. Õhtune aeg oligi liikumiseks väga mõnus. Ei olnud enam palav ja "lõpp on lähedal" tunne oli kah mõnus. 

Magamise eel on kindlasti mõistlik süüa. Üleüldse on söömisel suur tähtsus nii pika väitluse puhul. Süüa tuleb kehasõbralikke toite ja võimalikult energiatihedaid. Une-eelseks toiduks kujunes enamasti banaan pähklivõiga. 

Esimesel ööl magasin kolm tundi. Hommikusöögiks puder ja kohv. See oli samamoodi eelmisel aastal ja toimis hästi. Ma väidan, et ilma oma kohvita oleks ma suures hädas. Muidugi oli olemas kohv ka ühisel toidulaual, aga see oli toidulaual, mitte minu toas. Ja see polnud selline nagu ma päeva esimeseks kohviks tahan. Ühise toidulaua puder või munaroog tuli alles kell 8. Seega, oma toa hommikusöök oli kohustuslik. Ma pean taas kiitma ainuvõimalikku kohvivalikut, milleks oli Kohe Coffee. Tavalist lahustuvat kohvi ei tahaks ma nii mitu päeva järjest juua ja purukohviks polnud aega. Olen õnnega koos, sest sain võistluse ajaks kohvi kaasa kingitusena. 

Toitumisega on seotud ka minu teine toetaja Vespa. See pisike geelilaadne toode toetab mu oma keha oskust rasva kütusena kasutada. Kõhnaks nii ei saa, aga energia ei saa kunagi otsa ja haamer on mulle tundmatu asi. 

Niisiis olin rajal tagasi kella 4 paiku. 

Päeva jooksul ma kilometraaži eriti ei jälginud. Talitasin tunde järgi. Kui oli hea jooksutunne, siis jooksin. Kui oli tunne, et tahaks puhata, siis kõndisin. Päeva lõpetamiseks ei seadnud ma samuti kilomeetrites sihte. Mõnikord tegin otsuseid kellaaja järgi. Näiteks kui võistluse ööpäev kell 12 täitus, tegin lõunapuhkepausi. Peaaegu kõigil päevadel tähistasin ööpäeva täitumist jäätisega. Kes tahab palju energiat saada, söögu jäätist. Nii saab ka paksuks kui palju jäätist süüa. Puhkepaus oli hea jalgade jahutamiseks ja Facebooki väikese vahekokkuvõtte tegemiseks. Reportaaži jaoks ei võtnud ma kunagi eraldi aega. See oli alati samaaegselt puhkamisega ja jahutamisega. Jahutasin külmakottidega, mille andis kaasa MedPoint

Pärast lõunapuhkust oli ilm veel üpris palav, mistõttu jooksin vaheldumisi kõndimisega. Sel korral polnud mul suuri probleeme, mida tulnuks ravida. Selle asemel sain tegeleda väikeste probleemidega, milleks oli jalgade tulitamine ja villid. Ma ikka väga-väga tahtsin, et neid suuri probleeme ei tekiks. Kiirusest ega tugevusest pole mingit kasu kui saad vigastuse. Nii pidi juba teisel päeval rajalt lahkuma noormees, kelle nimel on seitsme päeva jooksulindil jooksmise maailmarekord. Põlvevigastus. Oli üks mees, kes jäi palavikku. Oli mitu-mitu inimest, kes võistluse teisel poolel olid hädas luuümbrise põletikuga.

Oma soorituse puhul olen kõige rõõmsam stabiilsuse üle. Jah, üks ööpäev oli kilometraaži mõttes nadi, aga see oli keskel, mitte lõpus. See näitab, et sain vahepealsetest probleemidest jagu. 

Ööpäevade kilometraažid: 100, 85, 90, 59, 97, 84. Üldjärjestuses päevade kaupa: 55, 44, 36, 36, 33, 28. Üldjärjestus on nii pika võistluse puhul asjakohane, sest naiste ja meeste sooritused mõnevõrra ühtlustuvad. Aga olgu seegi märgitud, et 15 naise seas oli mul 6. koht.

Ametlik lõpptulemus 514,695 km. Keskmine kiirus (sisaldab kõiki pause, sh magamist) 3,574 km/h (tempo 16,8 min/km). Vanusekoefitsiendiga arvestatud tulemus 564,235 km. Kuna kehtiv Eesti rekord 537,520 km on tehtud noore inimese poolt ja tema vanusekoefitsient tulemust ei muuda, siis tinglikult ma siiski tegin Eesti rekordi :) Ma tean, et see ei loe, aga ikkagi on egole pai.

Eesti rekordiga seoses on vast sobilik öelda, et mu võistlust toetas Eesti Kultuurkapital. Ausalt öeldes poleks ma ise selle peale tulnud, et isiklikel eesmärkidel toetust küsida, aga sain healt inimeselt vihje. 

Maailma hooaja edetabelis annab mu tulemus 28. koha, Euroopas 17. Kõigi aegade edetabelis 270. koha.

Endale teeb rõõmu ka see stabiilsus, et kui jooksin, siis kogu aeg ühtmoodi. Filmides esimesel või viimasel päeval mu jooksutehnikat, ei näe olulist erinevust. Seda nägin ise paarilt fotolt ja seda mainis paar teist jooksjat.

Mitte kordagi ei olnud mul vaimselt raske. Füüsiliselt ka kõige keerulisematel hetkedel tundsin mingit õnne ja rahu tunnet. Oli vaid üks hetk, kus olin tiba pahur. Minu kõige väiksema kilometraažiga päeval kui jalatallad tulitasid ja maailma kõik villid hakkasid minu jalgadele kogunema, üritasin sandaalide rihmasid kohendada. Ma arvasin, et sandaalid on sellises olukorras ainuvõimalikud jalanõud. Need sandaalid oli esimese õhtu vihmasajus super! Kuigi mu jalad polnud otseselt paistes, siis natuke suuremad olid need ikkagi. Pärast poolt ringi tundsin vajadust rihmasid veidi kohendada. Ühe sandaali puhul õnnestus see normaalselt, aga teisega läks kõik vussi. Rihmad läksid lausa puntrasse. Püüdsin teha täpselt nagu teisel sandaalil, aga no lausa hullult puntrasse läks kõik. Püüdsin säilitada rahu ja võtta aega meisterdamiseks, aga sellest polnud mingit kasu. Siis tuli torisemise ja jonnimise tunne peale. Kummaline, aga ma ei mäleta enam, kuidas see asi lõppes. Oma meisterdamisega tegelesin ma ringi keskel ja ilmselt läksin oma majani paljajalu. Aga edasi ei mäleta. Enam vahet polegi.

Olen palju mõelnud füüsilise ja vaimse peale. Nii pingutuse, rahu kui eneseväljenduse mõttes. Kõige paremini sõnastas selle võitja. Tõlge ungari keelest inglise keele kaudu eesti keelde kõlaks umbes nii: Me oleme enamat kui meie keha. Kui keha on väsinud ja valus ning isegi pea otsib võimalust ettevõtmise saboteerimiseks, siis mis on see, mis ikka edasi viib? Keha on instrument ja vahend oma olemuse ning tahte väljendamiseks. 

Üks asi, millest veel soovin kirjutada, on teiste jooksjatega vestlemine. Baladev ütles võistlusejärgsel päeval, et ta tavaliselt eriti ei jutusta kellegagi. Mina olin teda palunud, et ta ütleks kindlasti kui ma olen tüütu ja ta ei soovi rääkida. Ta ei öelnud midagi sellist ja vestles minuga. Mul oli miljon küsimust 3100 miili jooksu kohta, millel ta osalenud on. Teinekord on lihtsam aru saada, kas keegi tahab rääkida või mitte. Sageli sõltub ka tempost, kas klapib omavahel või mitte. Mitme jooksjaga sattusin jutustama viimastel päevadel. Siis oli jutustamine kui valuvaigisti, viis mõtted väsimuselt ja valult mujale. Tegelikult tunneb sidet ka nende jooksjatega, kellaga sõnagi ei vaheta. Ma ei oska seda kirjeldada. See on mingi väga intiimne tunne.

Kohe kui muusika mängima panin, tuli põhjendamatu tuhin joosta. Tegin paar kiiremat ringi ja see äratas mõneks ajaks üles. Oli tore, aga mitte jätkusuutlik. Edasi kõndisin. Nagu zombi. Mingil hetkel oli kõnnitrajektoor juba liiga tiira-taara. Haigutasin lõualuud paigast, silmad vajusid kinni. Riietes nagu ma olin, viskasin kümneks minutiks pikali ja jäin otsekohe tukkuma. Pärast tukastamist oli paar tundi jälle parem olla. Niimoodi käisin kaks korda kümneks minutiks magamas. Isegi jalanõusid ei võtnud jalast. Öösel oli küllaltki vähe inimesi rajal. Hommikupoole hakkas neid juurde tulema ja mina hakkasin ka oma mullist vaikselt väljuma. 

Mingil hetkel hommikupoole hakkas silme ees terendama 500 km täitumine. Kuigi kirjutasin siin eespool, et kilomeetrites endale sihte ei seadnud, siis eks see ikka meelitas. Oma isikliku rekordi olin esimese viie ööpäevaga ära teinud. Selles mõttes oli juba tunne hea. Aga ikka on tore kui mingid uued ilusad tulemused teoks saavad. Viimastel kilomeetritel 500 suunas olin ninapidi telefonis nagu teismeline. Mu parimad jooksusõbrannad viskasid hagu alla ja andsid igasuguseid lubadusi ning korraldusi seoses 500-ga. Pärast 500 täitumist korraldused ja soovitused jätkusid. Ma polnud mõnda aega mõelnud mingile võistluse edetabelile, aga nüüd tuli soovitus sakslanna kinni püüda. Vaatasin tulemuste veebilehte ja sain aru, et see on teostatav. Ettevaatlikult kiikasin ka järgmist võimalikku kinnipüütavat. See oli juba keerulisem, ent mitte välistatud. 

Võistluse lõpuni oli paar tundi kui hakkasin igal ringil veidi rohkem jooksma ja vähem kõndima. Ma teadsin, et ainult jooksmiseks pole mul jaksu. Aga ma teadsin ka seda, et lõpus tahan joosta. Hingetuks! Ma väga tahtsin, et võistluse lõpp oleks võistluse lõpu moodi pingutus. Kuigi nägin rajal üha rohkem neid, kes olid kuulutanud oma võistluse lõppenuks. Nad jalutasid ja tundsid rõõmu tehtust. Ma leian, et see on lugupidav võistluse suhtes kui pingutan lõpuni. Samuti enda suhtes, sest ma tahan jätta rajale nii palju kui minus olemas on. Ma ei taha järgmisel päeval mõelda "oleksite" teemal. 

Võisltejad pidid võtma oma numbriga väikese veepudeli, mis finišisingaali kõlades tee peale panna. See viimane osaline ring mõõdetakse ning lisatakse täisringidele. Ma ei osanud õigesti hinnata, millal see pudel võtta. Jooksin päris mitu ringi veel koos pudeliga. Mulle meeldis mõte lipuga jooksmisest, aga see oleks olnud tempo arvelt. Jätsin ära. Pingutasin. Minu viimane täisring oli kiireim kogu võistluse kestel. Strava oskas ka kilomeetrite aegu öelda. Kilomeetri kohta 5.40 pärast seda kui üle 500 km juba joostud. 

Kui kõlas finišisignaal, olin läbimärg ja hingetu. Ja pööraselt õnnelik. Praegugi seda kirjutades tulevad õnnepisarad silma. Miks ma seda teen? Sest see teeb mind õnnelikuks. 

  




reede, 3. juuni 2022

24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil

Kui see oleks kerge, teeks seda kõik. Kuidagi iseenesest tekkis selline mantra. Tekkis ta hetkel kui ultra päriselt pihta hakkas. Kui muidu ütleb mu sisetunne, et päris ultra algab öösel, sest alles siis hakkab raske, siis seekord algas veidi varem. Ja ma tundsin selle alguse ilmeksimatult ära. See tõi mu näole laia naeratuse, kuigi oludega see ei sobinud. Vihm oli see, mis tekitas selle tunde! Oi ja see polnud lihtsate killast vihm. Pealtvaatajad teadsid rääkida, et oli äikesevihm. Ise nägime ka raheterasid. 


Aga olgu siis natuke ka kergest algusest juttu. Algas kell 12 päeval ilusa ilmaga. Ilma teema oli aktuaalne juba enne võistlust, sest osad inimesed jälgivad ilmateadet. Ma ise võtsin teadmiseks, et ilm võib olla heitlik. Nagu Eestis ikka. Mida ilma etteteadmine mulle annab? Niikuinii võtsin kaasa võimalikult erinevaid riideid ja jalanõusid. Treeningud on toimunud samuti iga ilmaga. Treeninguid ilma tõttu pole eales ära jätnud, vaid mõnikord kellaaega tibake nihutanud. Nagu öeldakse, tahtejõud on piiratud ressurss. Ma ei kuluta seda otsustamisele, kas või millal minna trenni. Tahtejõudu on mul muudeks asjadeks rohkem vaja. Distsipliin ja harjumus on need, mille järgi trenni lähen. Kui kavas on kirjas, siis lihtsalt teen.

Ega ma kellaaegu täpselt ei mäleta, aga kunagi pärastlõunal tuli esimene vihmasabin. Õhtupoole see karmim laks (vaadake seda Ivo tehtud klippi!). Kilekas selga, veekindel nokats pähe, kapuuts veel selle peale ja nööridega lõua alt kinni. Kukkus välja selline vahva tunnelnägemine. Lõin endale kitsa silmaringi ja see aitas eriti mõnusasti keskenduda. Mõnel korral oli oht kaasvõistlejale otsa joosta, aga õnneks jõudsin korraks ikka nina kõrgemale tõsta ja märkasin kõrvale põigata. Siis naeratasingi eriti laialt ja mõtlesin - oleks see kerge, teeks seda igaüks. Ma pööraselt nautisin seda, et vihm mind ei heidutanud. Olin rõõmus kõigi nende trennide üle, mis niisugust mentaliteeti olid tugevdanud. Ilm lihtsalt on, ma ei saa seda mõjutada. Saan mõjutada oma käitumist ja oma suhtumist. Õigemini, ainult oma suhtumist, sest käitumist olen otsustanud ilma põhjal mitte muuta.

Kohtla-Nõmme kooli staadion on 308 meetrit pikk ja tartaankattega. Hästi inimsõbralik. Lauad oma asjadega saime jätta otse raja serva ja autodki kohe kõrvale muru peale. Osadel jooksjatel olid kaasas abistajad, paljudel mitte. Olles hea jooksurütmi kätte saanud, ei raatsi seda lõhkuda joogipudeli järele tulemisega või karbist millegi söödava otsimisega. Karbist välja ei saanud vihma tõttu tõsta. Iga kord niimoodi sahmida lõhkus jooksurütmi ja mõnusat kulgu ning pikapeale kogunes palju raisatud minuteid. 

Teadsin, et Kristel tuleb kunagi läbi, sest tal pesakonnaga Ida-Virumaa tripp käsil. Hästi meeldiv oli neid näha, kohe läks tempo reipamaks. Pidin end vaos hoidma. Ühtäkki tekkis staadionile Diana, kelle nägemine täielik üllatus oli. Jälle tempo parem kui vaja. Aga see oli nii tore. Diana öeldud sõnad aasta tagasi enne 12 tunni jooksu on mulle pealuu sisse kulunud ja palju abiks olnud. Midagi sellist, et jäta kõik rajale. Täpset sõnastust ei mäleta. Aasta tagasi oli see minu põhimantra, aga seegi kord tuli aegajalt pinnale.


Kokkulepitult kella 19 paiku tuli staadionile Purtse linnuses tegutseva restorani peakokk Mihkel. Viisime gurmeejooksud uuele tasemele. Teistel olid abistajad, aga minul oli catering. Õhtusöögiks oli veisesüdame tartar. Ühe ringi kõndisin seda süües, jooksukaaslased valdavalt naeratasid. See oli imemaitsev. Taldrikut tagasi andes mõmisesin, et siia sobiks nüüd üks vein. Veini tal polnud, aga ilusa klaasi sisse valas mingit mõttetut, ent ilusat värvi morssi. Nägi välja nagu rose. Ühe ringi kõndisin siis pokaal näpus. Elu on ilus. Ja mitte ülearu tõsine.

Muul ajal toitusin kõhutunde järgi. Teadlikult püüdsin juua ja süüa mitte liiga suurte pausidega ja seda, mis parajasti isutas või vastu ei hakanud. Õhtupoole läksid mingid peened vorstikesed ja kuivatatud puuviljad. Proovisin kummikarusid, sest olin kelleltki kuulnud, et jube mõnus. Ei ole mõnus. Karu läks kurku. Need karud on mul siiani alles. Regulaarselt iga kolme tunni tagant võtsin paki Vespat, millest ma praegu pikemal ei kirjuta, aga olen seda korduvalt varem teinud. Pärast keskööd otsustasin natuke aega kõndides puhata. See on parim aeg millegi enama söömiseks. Siis sõin käigu pealt ära paar vorsti-juustu võikut. Kusjuures saia tegin ise haputaigna baasil. Tainast ise ei teinud. Öösel muutusid eriti popiks banaanid ja šokolaad, mitmel korral kombinatsioonis hapukurgiga. Hommikul oli maailma parim asi soe puder meega. Taas olin igaks juhuks palju rohkem igasuguseid toiduasju kaasa võtnud kui reaalselt tarbisin. Aga see ongi mõistlik.

Energia jäävuse seadus on väga oluline seadus ultrajooksja jaoks. Energia on nii soojusenergia kui toiduenergia. Nii mõnigi kord hakkab külm kui pole piisavalt söönud. Põnev asi. 

Kesköö paiku tuli jälle Kristel. See oli oluline. Ööks valmistumine tähendas riietumist. Ja nüüd sain tunda kui palju lihtsam on elu kui on abiline. Uks! Toss! Püksid! Müts! Või siis - palun pane siia pudelisse pooleks sooja ja külma vett. Siia topsi kohvi piimaga. Võta karbist riba šokolaadi. Justkui väikesed asjad, aga tohutult aitab aega kokku hoida kui ise sellega ei tegele. Jällegi - säästetud energia. 

Kentsakas, aga mõni päev hiljem seda blogi kirjutades ei meenu eriti midagi ööst vahemikus umbes 1-6. Tean, et olin väsinud ja jalalihased olid valusad. Märkasin, et väikestel varvastel oli villid nagu alati, aga need tekkisid palju hiljem kui tavaliselt ning häirisid palju vähem kui tavaliselt. Jalas olid algusest peale olnud Altra Escalante Racer tossud, mis on hästi kerged, jalakujulised ja elastse pealsega. Hästi kiiresti kuivasid ära pärast vihma. 

Alates päikesetõusust hakkasin ootama, et hakkaks soojem. Aga ei hakanud. Ühel korral šokolaadi võttes jäin jänni, sest hammas ei hakanud peale. See mõjus kui tõehetk. Nii külm oli, et šokolaad oli liiga kõva! Sel hetkel jõudis kohale, et äkki ma ei peaks ootama kliima soojenemist vaid paneks ikka riideid peale. Läksin autosse riietuma, et kiiremini sooja saada. Istmesoendus ja küte sisse. Ja siis jõudis päriselt-päriselt kohale, et olin läbi külmunud. Autos istudes hakkasid reaalselt hambad plagisema! Soojenesin 15-20 minutit ja komberdasin autost välja. Mis juhtub siis kui oled liiga kaua istunud? Liikumatus. Koomiline vaatepilt võis see olla, kuidas ma komberdasin ja algul tõesti aegluubis kõndima üritasin hakata. Kiiresti see ei läinud, aga tasapisi taastus normaalne kõnnitempo.

Kella 8 paiku oli tunne, et enam mu varbad koos olla ei taha. Aga mulle tundus, et auto on nii kaugel ja jalanõude vahetamisel vajan abi. Vat kui kiiresti tekib abituse tunne kui oled korraks head elu maitsta saanud. Õnneks Raidu abilisel oli mahti ka mind aidata. Palusin tema soojal ja kuival toolil istet ning palusin autost Vibrami varvikud tuua. Needsamad varvikud, mis päästsid mu esimese 24 tunni jooksu ja mille ostsin enne jooksukarjääri algust. Huvitav, millal nad ära kuluvad? 

Proovisin jooksusammu. Jalatallad tundusid ümmargused ja hellad olevat. Ei mõjunud usutavalt, et võiks jooksmisega tegeleda. Jätkasin kõnniga. Nüüd hakkasin esimest korda matemaatikaga tegelema, st kas saanisikliku rekordi ületatud. Minu energiat ei jätkunud selleks matemaatikaks. Tundus, et napilt ületan. Kuna kõndisin teisel rajal, siis läbisin palju lisameetreid. Hommikuks olid osad jooksjad lahkunud või raja kõrvale jäänud. Kasutasin hõredust ära ja püüdsin ka kõndides kurve lühemaks teha. Jälgides, et paarile jooksusammul liikuvale inimesele jalgu ei jääks. 

Kuskil 10 paiku hakkasin Kristeli peale mõtlema. Et kui ta nüüd varsti tuleks, sätiks natuke riietumist. Aga kui ta niipea ei tule, peab selle ikka ise ära tegema. Sel hetkel ei osanud ma nii täpselt hinnata kui palju abistaja aitab aega kokku hoida, aga hiljem tegin arvutused. Strava teab kui palju on liikumises oldud aega. Mina tean, et oli kaks pausi, kus ma reaalselt puhkasin puhkamise pärast. Üks kestis viis minutit kui veidi masseerisin jalgu. Teine oli see eelpool kirjeldatud soendamise paus. Kõik teised pausid olid nö logistilised. Raske on riideid vahetada käigu pealt, kuigi maailmarekordeid tehakse just nii. Samuti on raske ise karbist süüa või vahetusriideid otsida. Isegi laua pealt joogi võtmine ja tagasi panemine võtab aega. Võiks öelda, et ka logistilise pausi ajal puhkab, aga see ei ole nii. Karbis sahmimine ei ole puhkus, see vaid hakib jooksurütmi. Kokkuvõttes aidanuks abiline säästa umbes 45 minutit. See ei ole kõige optimistlikum ega kõige konservatiivsem hinnang vaid kuskil vahepeal. Ise küsimus, mida selle 45 minutiga jooksja teha suudab. Muidugi ei garanteeri see paremat tulemust. Aga võimalus oleks suurem.

Umbes pool tundi enne lõppu sain teada, et olen oma isikliku rekordi ületanud. Võib-olla keegi oleks selle teate peale liikumise lõpetanud, aga mul tegelikult ei olnud üldse halb olla. Lihtsalt väsinud ja arvasin, et jooksmiseks on jalad liiga valusad. Rõõmusõnum tõi kergendustunde, millest sain energiat äkitselt jooksma hakata. Lihtsalt hakkasin ja kõik. Polnud see mingi teadlik otsus või eneseületus. Lihtsalt hakkasin jooksma ("just felt like running" Forrest Gump). Tempo oli samasugune nagu eelmisel päeval, aga samm raskem ja vaadata inetum. Pool minutit enne lõppu tegin ka kiirenduse, mis on omade seas tuntud väljendina "Aedu sirge". 

Kallistamised-õnnitlemised-rõõmustamised. Paar ringi sundisin veel Kristelit endaga kaasa kõndima, lihtsalt tahtsin veel kõndida. 

See oli imeline jooksukogemus. Jooksmine teeb mind õnnelikuks. Mitte midagi ei ole kahetseda, isegi õppetunnid on positiivsed. Mitte nii nagu mõnikord, et läbikukkumine on õppetund. 

Aftekaks läksime Kadri ja Anuga Purtsesse sööma. Seal tulid veel jalad ajutuks, et ei taha teada, mis tossu sees toimub. Alles kodus duši alt tulles tegin inventuuri. Villid olid ainult väikestel varvastel. Mingeid muid kahjustusi ei tuvastanud. Magasin hästi. Hommikul ärgates olid jalad kangepoolsed, aga ei midagi hullu. Tööl kasutasin lifti. Teisipäeval polnud muud enam midagi, ainult trepis allaminek oli veidi kohmakas. Kolmapäeval olid alles jäänud vaid mälestused. Neljapäeval tegin jooksutiiru ja see oli imekerge ning mõnus. Lõpp. 


Toiduga seotud pildid Kadri Kuurmann, suunamuutuse video Diana Kaljuvee, lõpuvideo Kristel Vallaste, ülejäänud fotod Kaidi Sootalu.






teisipäev, 29. märts 2022

Õppekavaarendus regionaalses kolledžis ongi ühiskonnateenimine!

Ajalooliselt oli ülikooli esimene ülesanne õpetamine. 19. sajandi keskel lisandus sellega tihedas seoses olev teadustöö. Ühiskonnateenimist nimetatakse ülikooli kolmandaks rolliks, see kujunes aktuaalseks 20. sajandi viimastel kümnenditel. Kõik kolm rolli on risti-rästi omavahel seotud.

Mind hakkas teema täiesti praktiliselt huvitama mingil hetkel kui olin kohaliku omavalitsuse korralduse eriala programmijuht. Programmijuhina oli võimalus end harida ja arendada äärmiselt mitmekülgselt. Muuhulgas sai harjutada rahvusvahelise akrediteerimise jaoks veenva ja tegelikkusele vastava eneseanalüüsi aruande teksti koostamist. See ei saanud piirduda faktide loetlemise ja statistikaga. Samuti ei olnud mõeldav võrrelda pisikest perifeerias tegutsevat eriala suurte ülikoolide sarnaste erialadega, kus iga aine jaoks on eraldi spetsialiseerunud professor. Selles valguses oli vaja mõista ja mõtestada, miks me seda teeme ja kuidas seda veelgi paremini teha. Nii see algas.

Alustasin artikliga üksi. Soov oli teha veidi hägusest ühiskonnateenimise mõistest detailne ja praktilise väärtusega ülevaade. Ja panna see regionaalse kolledži konteksti. See oli väga äge juhus, et me Annega üksteist leidsime. Ka teda huvitas sarnane teema ja ta oli huvitatud ühise artikli kirjutamisest. Mina siis Narvast, Anne Kuressaarest. Minul Tartu Ülikool, temal Tallinna Tehnikaülikool. Minul pehme eriala, temal kõva eriala – väikelaevaehitus. 

Seadsime sihiks loetleda kõik võimalused ühiskonna teenimiseks, mis lähevad õppekavaarenduse pealkirja alla. Kuidas toetab kolledžite regioonispetsiifiliste valdkondade õppekavaarendus, teadus- ja arendustegevus ning sotsiaal-kultuurilises tegevuses osalemine koostööd regioonis ning ühiskonna teenimise ülesannet? See küsimus andis meile võimaluse terviklikult ja detailselt uurida selliseid alateemasid: õppekava sisu ja ülesehitus, õppe- ja hindamismeetodid, õppetöövälised tegevused (nt õppesõidud, avalikud üritused), lõputööde teemad, lõputööde juhendajad ja retsensendid, täienduskoolitus, õppejõudude endi teadustöö, praktika, suhted partneritega, turundus. Ilma tagasihoidlikkuseta agiteerin artiklist lugema konkreetseid näiteid. Need on head. Näiteks, miks on kasulik kui koos õpivad värsked gümnaasiumilõpetajad ja juba kogenud spetsialistid; nii oma piirkonnast kui mujalt Eestist. Või kuidas aitab kaasa õppekava turundusele nutikas retsensendi valimine. Miks tegime eurorahade eest nii palju ekskursioone kui jaksasime ja arendasime e-õpet juba siis kui seeveel paratamatus polnud.

Regionaalsed kolledžid on oma olemuselt teadmiste vahendajaks emaülikooli ja kohalike vajaduste vahel. Kolledžid kannavad ühest küljest ülikooli kompetentsi ja kvaliteedistandardeid, teisest küljest on paindlikud ning aitavad kohandada ülikooli kompetentsi regioonile rakendatavaks. Aga see ei ole ühesuunaline vahendustegevus. Kolledžid teavad midagi, mida emaülikool ei tea. Kolledžid teevad midagi, mida emaülikool ei tee.

Analüüsisime kõikvõimalikke tegevusi OECD raamistiku alusel. Üldistades, kõik tegevused saab jaotada kolmeks: teadusega seotud ühiskonnateenimine, õppetööga seotud ühiskonnateenimine ja “muu” või “klassiväline tegevus”. 

Kolledžite teadus- ja arendustegevus on suunatud oma õppevaldkondade arendamisele, ettevõtluse ja innovatsiooni hoogustamisele ning piirkonna arengupotentsiaali tõstmisele tervikuna. Regioonides tehakse enam rakendusuuringuid ja teadustöö maht on mõnevõrra väiksem kui teaduskondades, kus ühiskonnateenimise erinevad tegevused on selle võrra vähemkaalukad. 

Vaadates lähemalt neid valdkondi, mida kolledžites õpetatakse, võib täheldada, et regiooni­spetsiifiline võib olla nii selle regiooni tugevus kui ka nõrkus. Mõni eriala luuakse regiooni tugevuste rakendamiseks, mõni regiooni nõrkuste leevendamiseks. Õpetatavad valdkonnad peaksid praktilisest küljest olema omavahel mingilgi määral seotud, vastasel korral kannatab erialade jätkusuutlikkus. Samas ei saa olla eesmärgiks fokuseerimine, sest niiviisi võivad katmata jääda olulised regiooni­spetsiifilised valdkonnad ja võib kannatada kolledžite jätkusuutlikkus tervikuna. 

Kolledžid laiendavad oma piirkonnas ligipääsu haridusele, seda nii noorte õppima asujate jaoks kui elukestva õppe võimaluste pakkumisel. Koostöö kohalike partneritega tagab aja- ja asjakohase õppesisu ning toetab protsessi, et kõrgharitud spetsialistid leiaksid piirkonnas ka kvalifikatsioonile vastavat tööd. Kohapeal õppides on suurem tõenäosus sinna tööle jääda, samuti jäävad mitmed teistest regioonidest õppima asunud tudengid kohalikule tööturule. 

Ühiskonnateenimine ei ole ülikooli eraldiseisev lisategevus, vaid on integreeritud tema tegevuse kõikidesse valdkondadesse. Kolmanda rolliga seotud ülesanded peavad olema seotud regionaalse kolledži erialadega. See toetab erialade õppekavaarendust, õppetöö kvaliteeti ja õppekava turundust, samas ollakse regioonile mitmekülgselt kasulik. Kõiki ühiskonnateenimise ülesandeid saab ja peabki täitma seoses konkreetsete erialadega – teadustöö, koostöö partneritega, projektitegevus, üritused jne. Võib väita, et erialadega mitteseonduv ühiskonnateenimine pigem killustab kolledži tegevusi, hajustab selle eesmärke ning pole seetõttu jätkusuutlik.

Artikkel avaldati aastal 2014 ja praegu seda uuesti lugedes julgen öelda, et see pole aegunud. Kuigi kolledžid ja kirjeldatud erialad on muutunud. 

Lugeda saab siit: https://www.researchgate.net/publication/307695749_University_implementing_its_community_service_role_through_curriculum_development_in_a_regional_college







laupäev, 19. märts 2022

Organisatsioonikultuuride erinevused erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsusüksustes

Teen taas ühe eestikeelse kokkuvõtte varem ilmunud teadusartiklist.

Kohaliku omavalitsuse võimekus mõjutab kõige otsesemal moel elanike heaolu. Aga kust see võimekus tuleb? Geomedia on võimekust mõõtnud ja seal on terve hulk mõõdikuid. Minu jaoks on need kõik “liiga mõõdetavad”. Minu sisetunne ei ole mõõdetav ja see ütleb, et lisaks mõõdetavale on veel midagi. See “midagi” tekitas minus vastupandamatut uudishimu. Mu kõhutunne ütles, et mingi erinevus on omavalitsuste vahel, kus on erineva rahvuse esindajaid pooleks või on emmas-kummas suunas ülekaal ja et rolli mängib ka see, kas ülekaalus on sama rahvusrühm, mis riigis tervikuna. Minu sisetunne ütles, et see ei ole kinni kultuuride erinevuses vaid just jõudude vahekorras. 

Selles artiklis otsisin ja kirjeldasin erinevusi omavalitsuste vahel, kus on erineva proportsiooniga erinevate rahvuste esindajaid. Paljuski just selle väljaselgitamiseks tahtsin doktoriõppesse astuda. Maadlesin kaua, et aru saada, mida ma siis õigupoolest uurin. Liiga udune oli mu soov. Ja nii jäigi, ei saanud endale selles artiklis kitsast fookust lubada. Lähenesin asjale äärmiselt seikluslikult ja otsisin ka uurimismetoodikat, mis sellisele lähenemisele sobib. Ma ei saanud esitada teoorial põhinevaid küsimusi, sest siis oleksin ilma jäänud paljudest olulistest vastustest. Metoodiliselt oli see uuring minu jaoks erakordselt põnev, aga kindlasti mitte lihtsaim väljakutse. Nagu ütleb mu t-särgi tekst: kuidas saada vastuseid küsimustele, mida ma ei tea? Selle t-särgiga toetasin oma osalemist posterettekannete konkursil. Sain teise koha. 

Esmalt mängisin Geomedia ja rahvaloenduse andmetega. Viimati sai seda teha aasta 2011 andmetega. Omavalitsuste võimekuse ja omavalitsuse rahvusliku koosseisu vahel on olemas nõrk, ent tähelepanuväärne korrelatsioon. Kui võrrelda võrreldavaid – antud juhul ainult linnu – on see korrelatsioon suurem. Kui vaadata võimekuse erinevaid koostisosi, siis avalike teenuste osutamise osas oli korrelatsioon kõige suurem, 0,35. Mida suurem eestlaste osakaal omavalitsuses (nii linnavalitsuses kui elanikkonnas), seda kõrgem võimekus. Ei pea vist selgitama, et ükski rahvus ise ei saa olla võimekusega seotud. Teoreetiliselt ei tohiks olla probleem ka keeleoskuses, sest ametnikele on C1 taseme nõue. Siin vahelepõikena tuleb mainida, et elanike rahvuslik koosseis ja ametnikkonna rahvuslik koosseis on üpris sarnased. See on täitsa eraldi põnev lugu, kuidas seda kontrollisin. Artiklist saab täpsemalt lugeda. 

Järelikult on erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsuste organisatsioonikultuurid (kuidas meil asju aetakse) millegi poolest erinevad. Siin artiklis toongi välja organisatsioonikultuuride erinevused väga erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsustes. Erinevusi kaardistan Ida-Virumaa omavalitsuste põhjal, sest siin on (2011 seisuga) esindatud terve skaala. On omavalitsusi, kus elavad peaaegu ainult eestlased, kus elavad peaaegu ainult venelased ja ühtlaselt igasugused vahepealsed kombinatsioonid.

Ma teadsin, et tahan teha fookusrühma intervjuud linna- ja vallasekretäridega. Nemad on parajalt apoliitilised, teavad kõike ja küllaltki pika kogemusega. Tahtsin kindlasti, et nad ühe laua taga omavahel räägiks ja neid kuulates lootsingi teada saada, milliseid erinevusi organisatsiooni­kultuuris nad ise oluliseks peavad. Enne fookusrühma tegin kaks pilootintervjuud, et oma eelarvamusi neutraliseerida ja võimalikult asjakohased küsimused sõnastada. Ühe kolleegi abiga sõnastasin fookusrühmale võimalikult intrigeerivad küsimused, mis andsid võimaluse inimestel omavahel arutada ja küllaltki erinevaid seisukohti tutvustada. Oi, see fookusrühm oli vägev. Inimesed niikuinii, aga ma nautisin seda protsessi ka ise täiega. Küpsetasin lihapirukaid fookusrühmas osalejatele! Meelitamine ehedaimal kujul.

Fookusrühma intervjuu tekste analüüsides hakkasin märkama teatud mustreid. Ikka veel oli kõik liiga hägune. Tegin olemasolevate andmete täpsustamiseks veel intervjuusid, sealhulgas linnapeade ja vallavanematega. Mustrid hakkasid ilmet võtma.

Nüüd jätan mitu sammu vahele, millest saab artiklist lugeda ja lähen tulemuste juurde.

Tulemused võib jaotada kolmeks. Märkimisväärseimad erinevused on seotud kommunikatsiooniga, millest omakorda mõjuvaim asjaolu on keel. Siia oleks kohane reaktsioon: “taaa!” Jaa, keeleteema ja Ida-Virumaa... aga siin ei ole tüüpiline olukord vaid on hulga nüansirikkam. Muu kommunikatsiooni osa ma siin ei kirjelda, piirdun keelega.

Nimelt, a) osades kakskeelse elanikkonnaga omavalitsustes tõlgitakse kõik olulisemad õigusaktid ja elanikkonnale suunatud info kahte keelde, mis tähendab suuremat kulu; b) omavalitsustes, mille elanikkonna enamuse moodustab riigi mõistes vähemus, jälgitakse vähem riigikeelset meediat ega olda paljude asjadega kursis. Tekib olukord, kus omavalitsuse ametnikud selgitavad elanikele riigis toimuvat oma põhitöö arvelt. Seega jääb võrreldes teiste omavalitsuste ametnikega vähem aega oma põhitööle pühendumiseks. 

Aga see pole veel kõik! Tulen keele juurde veel tagasi!

Teine oluline erinevus erineva kohaliku enamusega omavalitsustes on ametnike suhtumine enesetäiendamisse. Natuke olen seda suhtumise erinevust kohanud ka mujal, mitte ainult selle uuringu kontekstis. Mingil kummalisel põhjusel eestlastele pigem meeldib enese arendamine ja koolitustel osalemine, venelastele pigem mitte. Huvitav sõnastus tuli ühest varasemast uuringust välja – vene rahvusest ametnikud ootasid ülemusepoolset motiveerimist. Näen, et sõna “motivatsioon” on meie keeltes erineva varjundiga. Samal ajal tundsid vene rahvusest ametnikud rohkem, et nad vajavad koolitusi. Artiklis analüüsin olemasolevaid andmeid ja püüan leida seoseid, aga leian neid vähevõitu. Teema vajab edasist põhjalikumat süvenemist, sest seos omavalitsuse võimekuse ja ametnike enesetäiendamisega on enesestmõistetav. 

Kolmas tulemuste plokk on organisatsioonikultuuri kohta. Esimese asjana võib väja tuua tõdemuse, et omavalitsuste organisatsioonikultuur on muutuv ning seda saab juht mõjutada. Võimekuse seisukohast on see oluline, sest võimekus on tõenäolisem kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil omavahel sobivad. 

Varasemad uuringud väidavad, et kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil on sarnased, siis on suurem tõenäosus headeks tulemusteks. Seda konti närisin ma pikalt ja põhjalikult. Kasutasin siin kõigi intervjuude andmeid ja Geomedia võimekuse näitajaid. Selgus, et kui klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel on suurem, siis võimekus on tõepoolest suurem, aga mitte kõigi omavalitsuste puhul! See loogika kehtib omavalitsuste kohta, kus kohaliku enamuse moodustavad riigi mõttes vähemus (antud juhul venelased) ja siis kui rahvusrühmad on võrdse suurusega. Siis tõepoolest ennustus kehtib. 

Siia pilti ei paista üldse sobivat eestikeelsed omavalitsused. Nii võimekama kui vähem võimeka omavalitsuse puhul on klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel suurem kui ühelgi eelnevalt nimetetud omavalitsusel. See uuringu osa pidi olema puhtalt organisatsioonikultuuri kohta, aga ikka jõudsin keeleteemani välja.

Nüüd juba artikliväliselt mõtlen, mida saadud teadmistega peale hakata. See keele asi ei anna rahu. Puhtalt keeleõpe poleks lahendus. Kui omavalitsus on saanud elanikkonnaga hea kontakti, oleks rumal inimesi minema peletada kui nad oma küsimustega tulevad ja need küsimused KOVi tööd ei puuduta. Solgutamine ei meeldi kellelegi. Aga oma töö arvelt infopunkti pidada pole ka nagu õige. Kas peaks siis integratsiooniraha omavalitsustesse suunama, et seal rohkem aega elanikega suhtlemiseks tekiks? 

Oma artikli suurimaks väärtuseks pean seda, et sain kirjeldatud erinevusi, mis pole põhjustatud kultuuridevahelistest erinevustest vaid erinevate rahvusrühmade proportsioonidest. Suurim tulemus on see, et see ON teema. Ja teine väärtus on kindlasti see, et kõik need erinevused tulid välja omavalitsuste endi igapäevatööst ametnike endi sõnastuses, mitte polnud suunatud ja struktureeritud intervjuu tagajärg.



reede, 11. märts 2022

Sport ja integratsioon

See on ilmselgelt eestikeelne kokkuvõte teadusartiklist, mille me Andrey'ga kirjutasime. Minu arvates on see väga põnev. Mul endal oli ülipõnev seda uuringut läbi viia ja ma arvan, et tulemused on praktiliselt rakendatavad. Selleks rakendamiseks ja tulemuste levitamiseks vist peangi kasulikuks selle kokkuvõtte tegemist. Oleks naiivne loota, et keegi kunagi juhuslikult satub meie artiklit lugema ja siis maagiliselt iseenesest hakkavad asjad edenema. Artikli teemal saab kuulata ka venekeelset intervjuud.

Integratsioon on levinud väljend ja ka teaduses üsna risti-põiki läbiuuritud mõiste. Spordi kohta võib väita, et see on piisavalt mittepoliitiline valdkond, mis aitab inimesi lähendada. Integratsioon spordi abil annab nähtavaid tulemusi. Ses mõttes, et need ongi päriselt väga avalikud ja kõigile näha. Samas pole see ka päris poliitikakauge. Osad varasemad uurijad väidavad, et spordi ja integratsiooni kohta pole piisavalt “põllutöid” ehk empiirilisi ja juhtumiuuringuid. Siin tuleme mängu meie.

Meie uuringus on kasutusel neli erinevat meetodit. Esiteks, meediamonitooring. Põhimõtteliselt huvitasid meid erinevad näited teemal “sport ja integratsioon” ning jälgisime nii eesti- kui venekeelset meediat. Lugesime uudiseid, arvamuslugusid ja kommentaariume. Teiseks oli visuaalne analüüs. Vaatasime spordistaaride osavõtuga meelelahutuslikke saateid ja jutusaateid. Üheks keskseks kujuks siin oli Konstantin Vassiljev ehk "meie Kostja". Sain teaduse ettekäändel otse tegijatelt vaatamiseks filmi “kastist väljas”, millest tegin ekraanitõmmiseid ja väljavõtteid põnevamatest mõttekäikudest. Kolmanda meetodina saab välja tuua osalusvaatluse. Meie puhul tähendas see asjakohastel konverentsidel, seminaridel ja avalikel aruteludel osalemist. Samuti spordivõistlustel osalemist, sest nii saime suurepärast mitteformaalset taustainfot, mis edaspidi aitas uuringu tulemusi konteksti paigutada. Neljas meetod oli intervjuu. Intervjueerisime tippsportlasi, harrastajaid, meeskondlikelt aladelt ja individuaalaladelt, nooremaid ja vanemaid, eestlasi ja venelasi, korraldajaid ja vabatahtlikke, ühte noorsportlase lapsevanemat ja ühte spordifänni. Intervjueeritavate leidmisel oli osaliselt abi teistest meie kasutatud uurimismeetoditest, aga kindlasti tuleb tunnistada Eesti väiksuse võlu. Enamiku sportlasteni jõudsime läbi oma tutvuste, mis loob alati veidi usalduslikuma õhkkonna kui täitsa võõra inimese ootamatul pöördumisel. Üldine teema oli jätkuvalt integratsioon ja sport. Üks lihtsamaid teemasid oli keel ja kultuur. Vestluse sees kogusime näiteid edukast integratsioonist ja kirjeldusi takistustest või raskustest. Samuti oli oluliseks teemaks kodakondsus, sest see on seotud riigi esindamisega tiitlivõistlustel. Huvitav oli arutada individuaalalade ja meeskonnaalade erinevuste üle integratsiooni toetamisel. See pole üldse väga ühene. 

Oma rikkaliku saagi süstematiseerimiseks ja analüüsimiseks võtsime aluseks kolm omavahel põimitud mõistet: integratsioon, vastutus ja esindamine. 

Integratsioonist ja vabaajategevuste rollist selles on üpris palju kirjutatud. Aga! Aga enamasti kirjutatakse uusimmigrantide integreerimisest. Me ju teame, et meil on teistsugune olukord. Integratsioon on poliitiline teema ja ajaloolise taagaga. Ja veel, vabaaja tegevustest tõesti kirjutatakse, aga niiöelda puhtalt spordist kirjutatakse vähem. Pean silmas sporti-sporti. Seda, kus võisteldakse. Mitte lihtsalt ei tehta enda heaolu nimel. Võistlemisel võib hoopis vastandumine tekkida. Seda võimalust ei saa eirata. Võistlemise sport toimib integreerivana läbi 'vastutuse' mehhanismi.

Vastutus (responsibilization) tähendab antud juhul seda, et spordis sõltub edukus eelkõige iseendast. Kindlasti on olemas mingeid piiranguid, aga riietusruumis on kõik lihtsalt kehad nagu ütles üks meie intervjueeritav. Meie intervjuude põhjal pole vastuolu rahvusliku mitmekesisuse ja isikliku vastutuse vahel. Kuulsime palju näiteid, kuidas tiimides on erinevate kultuuride esindajad ja tänu koos treenimisele õpitakse üksteist paremini tundma. Keel ja rahvus tundus pea kõigi intervjuude põhjal nö mõttetud asjad, mis sportimisel ei ole olulised.

Esindamine (representation) on samuti hästi spordile iseloomulik vahend integreerumiseks. Paned koondise vormi selga ja tunned, et esindad Eestit. Ükskõik, mis on emakeel. Me ju teame, et venekeelsed Eesti inimesed muutuvad välismaal enamasti eestlaseks. See ei võta ära kellegi kultuuritausta, lihtsalt nii juhtub, see on loomulik. Nii et sport on ses mõttes suur ühtlustaja. Aga mitte halvas mõttes nagu tasalülitamine või millestki ilma jätmine. Esindamise juures on üks huvitav spordispetsiifiline nüanss, mis tekitab vaidlusi – kodakondsuse nõudmine rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalemiseks. On veenvaid argumente, miks oleks hea kui Armeenia kodakondsusega sportlane saaks Eestit esindada, aga on ka sama veenvaid vastuargumente. Intervjuudest tuli välja juhtumeid, et lastevanemad ei toeta lastele Eesti kodakondsuse saamist. Seeläbi võetakse lapselt ära võimalus rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osaleda. Osadele on see nõue vastupidi heaks viimaseks tilgaks kodakondsuse taotlemisel. 

Koondasime Narva ja Venemaaga seotud mõttearendused eraldi peatükki. Siin on mitmeid huvitavaid detaile ja nüansse, aga kokkuvõttes ei räägi siin miski vastu jutule vastutusest ja esindamisest. Pigem toetab. 

Kokkuvõttes annab sport võimalusi, mida ei anna samal määral haridus, poliitika ja kultuur. Sport annab võimaluse tõmmata piire mitte rahvust mööda vaid vanusegruppide ja soo kaupa, spordialade põhjal, professionaalsuse ja amatöörsportlase staatuse järgi. Ja nende piiride puhul puudub igasugune vastandumise võimalus. 

neljapäev, 20. jaanuar 2022

Tähendusliku õpikogemuse kujundamine

Sellise nimega koolitus asetus minu isiklikus edetabelis kindlalt esiviisikusse. Mõeldes tagasi sellele, miks läbitud koolitustest avalikke kokkuvõtteid teen, on üldiselt kaks põhjust. Kui ma ei kirjuta, unustan paljud huvitavad detailid. Varasemaid kirjutisi loen aegajalt üle ja veendun selles. Hea mõnikord mälu värskendada kui tööalaselt ka mingi põhjus selleks ette tuleb. Muidugi loodan, et kellelgi teisel on kirjutisest kasu. Mõnikord olen saanud ise oma postitusele viidata kui keegi paistab sellist tuge vajavat.

Koolitus kuulutati välja peaaegu ainult grandisaajatele (oma õpetamise uurimise ehk hea õpetamise grant), mis oli minu jaoks määrava tähtsusega. See tähendas, et ei alustata nullist ega hakata kedagi veenma, et alati on võimalik oma õpetamist arendada ja et üliõpilaste arengu toetamine on selle keskmes. Koolitajad olid hollandlased Leny Baas ja Chris Jan Geugies. Katri Kütt ei pannud enda nime kuhugi suurelt kirja, aga ma tean, et ilma tema pingutusteta poleks see koolitus nii edukas olnud kui see oli.

Kutse tuli maikuus ja toimuma pidi augustis. Tegelikult toimus jaanuaris. See ajakava on oluline.

Jõudes koolituspaika, anti pihku ümbrik minu nimega. Selles oli tervitus, väheke heaks õppimiseks sobiva meeleolu loomist ja lõiguke täiesti personaalset infot a la tegime Sinu päritolu kohta taustauuringut... See oli üllatav ja tekitas uudishimu, kuidas see koolituse mõttes oluline on. 


Ruumis olid toolid pesadesse paigutatud ja toolidel nimesildid Hollandi postkaartidena. Neljakesi ühes pesas pidime tutvuma, aga see oli korraldatud harjumatult. Igaüks pidi täpselt kolme minuti jooksul endast rääkima, aga täielikult vältima töö teemat. Osad täitsa kohmetusid. Kaaslased pidid tähele panema, mida nad imetlevad selle inimese juures ja selle ka otse näkku ütlema. Inimene ise pani oma postkaardile selle tagasiside märksõnadena kirja. Sellest rühmast sai buddy-group ehk üksteist moraalselt toetavate inimeste grupp. Sellesse gruppi tulime mitmel korral veel tagasi, aga mitte liiga sageli. Postkaardid paluti panna aknalauale. Teise päeva lõpus tuldi nende juurde tagasi, et otsad kokku sõlmida.

Mul on kiusatus kirja panna kõik, mida koolitusest mäletan, aga talitsen end. 

Koolitus oli vormilt küllaltki mitmekülgne ja tihe, aga mitte hüsteeriline tormamine. Jõudis süveneda, aga hoiti tempot. Töötati istudes, seistes, juhtumirühmades, buddy-gruppides, paarides, ringis, omaette, loengu vormis, ühisarutelude ja väikerühmades aruteludena. Juhtumirühmad olid teatud mõttes läbiv liin, mille juurde korduvalt naasesime. Kogusime infot ja oskusi ning naasesime juhtumi lahendamise juurde. Nii läbi kahe päeva. 

Juhtumeid oli neli ja need olid meie oma koolitatavatelt. Rühma ja juhtumi valimine oli ühtaegu lihtne ja raske, sest kõik olid huvitavad ja kõik puudutasid ka mind. Ma kindlasti uurin välja, kuidas lahenes Mari juhtum, kus teemaks oli rühmatöös reaalselt koos töötamine, mitte nagu tudengid enamasti teevad - jagavad ülesandeid ja igaüks töötab ikkagi üksi. Mul on sama mure. Ise valisin Anneli juhtumi. Kui üks üliõpilane teeb esitlust, kuidas teha nii, et seda ka teised kuulaks ja püüaks sellest midagi õppida? 

Juhtumirühma esimesed "koosolekud" olid juhtumiga tutvumiseks ja omavahelise koostöö ettevalmistamiseks. Näiteks üks harjutus oli luua enda vapp, aga vapi neli sektorit olid küsimustega määratud. Vastama pidi sümboli või pildiga. Milline on sinu meelepäraseim roll rühmatöös? Kuidas saavad teised aru, et naudid, mida teed? Kuidas saavad teised aru, et oled stressis? Mida saavad teised teha kui oled stressis? Pärast pidime looma ühise vapi, kus enam suunavaid küsimusi polnud.


Juhtumi lahendamisel ja üleüldse tähendusliku õpikogemuse kujundamisel oli raamistikuks 5E mudel. Excitement ehk elevus, entry ehk sisenemine, engagement ehk haaratus, exit ehk väljumine, extention ehk järellainetus. Ma plaanin oma õppetööd küll, aga enamasti piirdub see vähemate etappidega, nt millest alustan, mis on põhitegevus ja kuidas toimub kokkuvõtmine. Seda skeemi saab kasutada terve kursuse puhul, aga ka ühe kohtumise puhul. Meil küsiti, millal käimasolevast koolitusest esimest korda elevusega mõtlesime, millal tundsime, et nüüd see algaski. Minu jaoks oli elevuse hetk siis kui eelmisel õhtul lugesin osalejate nimekirja. Sisenemise emotsioon oli ümbriku saamine. 

Oluline on teadvustada miks me midagi teeme ja mis on keskne küsimus. Näiteks meie juhtumi puhul sõnastasime keskseks küsimuseks, kuidas toetada õppijaid üksteiselt õppima. Juhtumit koolitajate süsteemse ja hästi detailsete etappide kaupa lahates pidime välja valima, milline on see kõige määravam hetk ajaliselt, kuhu oma energia suuname. Kõike samasuguse intensiivsusega planeerida ja läbi viia pole võimalik. Tuleb need võtmehetked välja valida. Kuigi meie juhtum sai alguse aine lõpus toimuvatest üliõpilaste esitlustest, siis võtmehetkeks valisime aine sissejuhatava kohtumise. Tahame just siis suunata õppijaid tähele panema, mida teised teevad ja mida teistelt õppida saab. Tuvastasime, et lisaks ratsionaalsetele põhjustele võib siin mängida ka kuuluvustundele. Kuidagi jõudsime mõttekäiguga selleni, et aine läbimise käigus võib kasu olla üksteist toetavatest väikerühmadest. Mitte igaüks ei hakka kõigile kõike rääkima ja olgem ausad, aine lõpus olevatest 30-st esitlusest igaühest midagi õppida on ebareaalne. 

Isiklikult veidi pettusin, et meil ei õnnestunud rohkem seda juhtumit lahendada vaid piirdusime ühe pisema elemendi disainimisega. Selleks sai väikerühmade moodustamine mängulises vormis, sest see tundus olevat võtmetähtsusega ja suure mõjuga. Mänguline on siin oluline, et tekiks vaba ja sundimatu õhkkond. Niikuinii on aine läbimises piisavalt ametlikku poolt. Toetussüsteem võiks olla sundimatum. Mõtlesime selle mängu välja. Protsessis oli huvitav, et mitmel korral kippus meelest minema, mis eesmärgil mängu teeme. Alati saime tagasi reele, aga ikkagi huvitav tähelepanek. Mängu eesmärk on leida väikerühm, mis hakkab aine kestel (praktika kestel) üksteist toetama. Me soovime, et rühmad ei moodustuks puhtalt tutvuste alusel vaid et üliõpilased leiaks ka uusi tuttavaid, kellega neil midagi ühist on. See ei peaks olema ülemäära ratsionaalne ja mõõdetav. Oluline on äratundmine, et midagi ühist nagu oleks.

1. Õppijatele räägitakse, et mängu eesmärk on moodustada väikesed (3-4 inimest) rühmad, mille liikmetel on omavahel midagi ühist. Ma alguses jätaks ütlemata, et selles rühmas on vaja tegutseda terve semestri vältel. Kardan, et siis ei mängita siiralt vaid leitakse võimalus vanade tuttavatega kokku jääda. 

2. Kõik saavad paberi, mille võib eeltäita, aga ei pea. Igaüks kirjutab ühte veergu kuus toredat tegevust või mälestust viimasest nädalast.

3. Õppijad hakkavad bingo stiilis vestlema inimestega ja üles kirjutama, kellega neil millised mälestused sarnased on. Oma paberile kirjutatakse näiteks restoranielamuse järele selle inimese nimi, kellel samuti restoranielamus oli. Ka siis kui see teine inimene oma lehele restoranielamust kirja ei pannud. Ei tasu üle mõelda ja üle reguleerida. Eesmärk olgu silme ees. Meie prototüüpimise käigus kuulsin pealt vestlust, kus üks osapool oli teinud puutööd ja teine leidis, et ka küttepuude tuppa toomine on peaaegu nagu puutöö. 

4. Sõltuvalt osalejate arvust tuleb kõhutunde järgi anda aeg, kaua neid paarilisi intervjueeritakse. Seejärel lasta üle lugeda, kellega kõige rohkem on ühist. Mängujuht küsib, kellel oli kellegagi kuus ühist. Kui kellelgi oli, saab siit tekkida esimene paar. Muidugi ei tarvitsenud olla paarilisel sama tulemus. Siis tuleb uurida, kellega temal omakorda hea tabamus oli. See inimene võiks samuti liituda. Tuleks veenduda, et ka kõigil kolmel piisavalt ühist on. Üldiselt tasub siin etapis lasta kaosel tekkida, kuid hoida silma peal, et õiget asja aetaks. Lõpus võiks suuliselt koos kontrollida, kui palju ühist neid gruppides on. 

Kangesti tahaks loota, et väikerühmades on lihtsam suunata üksteise kogemusest õppima. Kui aine kestel kogemusi ja emotsioone jagatakse, on suurem huvi ka aine lõpus tulemust jälgida. Nagu ütlesin, meil ei olnud võimalust rohkem vahendeid läbi mõelda, mis üksteiselt õppimist toetaks. Õppisime, kuidas seda teha, aga tegema peame oma ajast ja ise. Või koos. 

Tulen tagasi koolituse ülesehituse juurde. Teise päeva hommikul kogunesime alustuseks buddy-gruppidesse. Alguses oli mingi lihtne sissejuhatav küsimus ja siis paluti silmad kinni panna ning muusikat kuulata. Mind see muusika ei mõjutanud, ootasin, mis tuleb edasi. Kuni meil silmad kinni olid, pandi laudadele arvutid ja ümbrik juhendiga. Arvutis pidi olema kaust nelja videoga.

Šokk! Täielik šokk! Mul vajus suu ammuli ja olin täielikus hämmingus. Koolituse alguses saadud personaalse täiendusega kiri oli poisike selle kõrval! 


Kuna registreerusime ammu, siis enam ei mäletanud, et meilt küsiti kellegi kontakti, kes midagi meie õpetamisest midagi teaks. Mu esimene reaktsioon pärast video vaatamist oli - demagoogia! Väga osav mõjutusvahend luua nii isiklik kogemus. Ma hakkasin õudusega mõtlema, kuidas peaksin või saaksin oma üliõpilastele sellist isiklikku kogemust luua. On vastuvaidlematult selge, et tugev emotsioon ja isiklik lähenemine soodustab õppimist. 

Oma ainete puhul pean läbi mõtlema, mis on need võtmeteemad või võtmekohad, mida võiks kujundada vastavalt selle koolituse põhimõtetele. Tean juba, millistes ainetes loon need väikerühmad. Lisaks loomisele pean neid ka nõustama ja toetama, rühmad hakkavad harva päris ise tööle nii, et sellest ka täiel määral kasu on. Rühmas õppimine on nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt kasulik. Ühest küljest võib koos õppides vähem ressursse kuluda ja kiiremini tulemusi saavutada. Teisalt on ka üksteise toetus ja kuuluvuse tunne. Olevat uuringuid, mis näitavad, kuidas kuhugi kuuluvad üliõpilased langevad ülikoolist välja väiksema tõenäosusega. Lisaks muidugi see emotsionaalne side, mille toimemehhanismi ei oska ma selgitada, aga kui on olemas, paneb rohkem pingutama.

Koolituse toimumisega samal ajal jõudis minu infovoogu üks artikkel personaliseeritud õppest ja artikli teemal uskumatult tihe arutelu Facebookis. Tundub, et personaliseerimise toetuseks on võimalik kavalalt rakendada ka rühmades õppimist. See pähkel vajab veel edasi puremist. Ja ka koostöö kolleegidega. Mina olen ju sama inimene, aga osadega õnnestub koostöö ja osadega absoluutselt mitte. Muidugi ei saa ma teisi süüdistada, aga ei saa ka kogu vastutust endale võtta. 

Kõik on kõigega seotud, aga eri perioodidel tuleb erinevaid selgeid sihte ja eesmärke seada. Siis ei kasva asjad üle pea.