"Suveks saledaks" võiks olla alapealkiri. Üks alapealkirjadest. Kokkuvõtet kirjutan poolteist nädalat pärast võistluse toimumist ja see annab võimaluse veidi üldistada. Blogipostitusega kirjutan pigem sellest, mis fotoalbumist välja jäi. Aga vaadake ikka albumit ka!
Sel korral oli mul soov proovida, mis tunne on olla abistatud. Nii, et ise ei peaks oma asjade seast midagi otsima, et aega ei kuluks millelegi muule kui edasi liikumisele. Või kui vaja, siis puhkamisele. Varasemal viiel 24 tunni jooksul ja muidugi ka kõigil teistel võistlustel olen ilma abiliseta toime tulnud. Mõned jooksjad on alati koos abilisega. Ütlen kohe ära, et mõlemad variandid on täiesti OK. Abilisega on kordades meeldivam, aga ilma abiliseta pole ka keeruline. Tabasin end korduvalt mõttelt, et muretsen abilise pärast :) Näiteks, et on külm või igav. Või et ei taha päris tühja-tähja pärast teda tülitada.
Ma enam ei mäleta, millal viimati ametlikult maratoni jooksin. Igatahes olen neid viis tükki teinud. Parimaks ametlikuks tulemuseks jäi 4:31. Reaalselt tegin aga parima maratoni teise võistluse sees, see oli kaks aastat tagasi 12 tunni jooks. Siis tuli maratoni ajaks 4:15. Seekord Kohtla-Nõmmel läks samuti väga lennukalt. Uus maratoni parim on 4:13. Päris kindlasti polnud see mu eesmärk. Lihtsalt väga hea ja kerge oli joosta. Muidugi mõtlesin juba jooksmise ajal, kas peaksin end tagasi hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi põhjust, miks peaks. Ma olin ilmselgelt aeroobses tsoonis, kuigi pulssi ei vaadanud. Tunnen oma keha ja tean seda kellatagi. Ma ei kulutanud selle kiire algusega ainsatki ressurssi, mida poleks samamoodi kulutanud aeglasema algusega. Neli tundi on neli tundi.
Kummalisel kombel hakkasin umbes nelja tunni möödudes tundma teatud kangust seljas. Selline tunne nagu oleks lihased liiga nõrgad. See on välistatud, seljalihased pole mul päris kindlasti nõrgad. Üleüldse pean jõutrenni väga oluliseks ja mulle meeldib see. Bronislava masseeris mind, mis oli ülimõnus. Tol hetkel jäi see seljavalu mõistatuseks, aga õnneks läks valu mingi hetk üle. Alles mitu päeva hiljem taipasin Ruth Mariaga lobisemise abil, et süüdlaseks oli tuul. Tõepoolest, Raidu ingel Kaur isegi küsis laupäeva pärastlõunal, kas tuul ei häiri. Ma vastasin väga veendunult, et mind ei häiri miski. Jajah, Raitu häirib, mind ei häiri :) Muidugi oli tuul olemas ja ma märkasin seda. Ma lihtsalt olin meelestatud nii, et ei tahtnud tunda end millestki häirituna. Positiivne meelelaad on väga oluline.
Õhtul pakuti meelelahutust tantsunumbrite näol. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja lisasin ametlikule kavale oma panuse.
Sõin pähkli-rosina segu, hästi natuke soolapähkleid, ühe kaasatehtud võileiva, ühe magusa saiakese, vist kolm banaani, tükikese šokolaadi, natuke arbuusi, natuke pastat hakklihaga, hommikul neljaviljapuder meega, pakk kondenspiima ja pannkook. Võib-olla midagi unustasin. Vaatamata väiksele kaloraažile, ei tundnud ma kordagi, et energia oleks otsa saanud. Paar korda tundsin kerget peapööritust. Sageli on see märk vähesest soolast, aga elektrolüüte ma tarbisin. Kui peapööritust tundsin, sõingi soolapähkleid. See peapööritus võis olla ka vähesest energiast. Aga ma ei tähtsustaks seda üle, sest see tunne oli hästi nõrk ja läks üle. Miks ma siis rohkem ei söönud? Osad toidud lihtsalt ei isutanud. Näiteks pähkli-rosina segu oli hea esimesel kuuel tunnil, aga pärast enam ei tahtnud. Oleks midagi pehmemat tahtnud. Puder ja kondenspiim olid lemmikud. Kondenspiim oli ka öösel OK, aga hommikul, kui see päikese käes soojaks läks, oli lihtsalt õnne tipp. Muidugi tuleb ka kogust kontrolli all hoida. Punnis või loksuva kõhuga pole kuigi meeldiv joosta. Söömine on üks minu tugevustest ultrajooksus. Statistika kohaselt on ligikaudu 60% ultrate mittelõpetamise põhjus kuidagi seedimisega seotud. Mina olen see 40%.
Päris kindlasti kulutasin võistluse ajal rohkem energiat kui seda tarbisin. Sellest ka alapealkiri "suveks saledaks". Eriti külma ilma tõttu. Öösel läks toidukarbi kaas jäässe, ajavõtumatt libedaks. Tänu Aleksandrale sain väga õigel ajal ja aja mõttes ökonoomselt riietuda, selles mõttes probleemi ei tekkinud (nagu eelmisel aastal, kui läbi külmusin ja end auto istmesoendusega üles sulatama pidin). Pikki pause mu liikumises ei olnud. Vaatasin selle osa ka hiljem ringiaegade pealt üle. Kui peatusin, siis selleks, et korraks puhata.
Puhata sain ka kõndides. Ma olen rahul, et sügisel ja talvel veidi ökonoomsemat kõndimist õppisin. Ma ei jaksanud küll kogu aeg kiirkõndi teha, aga minu kõnd oli raudselt edukam ja säästvam kui varasematel võistlustel. Graafiku pealt on näha liikumise tempo. Kõndimisega puhkasin jooksulihaseid ja seetõttu suutsin ka lõpupoole joosta. Enne lõpus uuesti jooksma hakkamist proovisin mitu korda poole staadioniringi kaupa. Mingitel hetkedel tundsin, et jooksmine on liiga suur pingutus ja see pingutus ajas vaatamata olematule tempole pulsi kõrgeks. See oli vaevaline ja seetõttu ma seda rohkem ei teinud.
Kõige kiirema ringi tegin hommikul, kui enam polnud mingit vajadust end säästa ja tagasi hoida. Tegin seda "päikeseratas-päikeseratas" laulu ajal, loomulikult.
Villid väärivad eraldi lõiku või paari.
Paar päeva enne võistlust käisin pediküüris. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud väikeste varvaste küüned õhemaks poleerima. Need lisasid survet varbale. Võistluse ajaks teipisin väiksed varbad ära ja lisasin varvassokkide peal neile väikestele varvastele veel pehmendavad kaitsmed. Selline kombinatsioon on varem edukas olnud. Eelmise aasta samal võistlusel pidasid teibitud varbad vastu kauem. Alles hommikul vahetasin Altra'd Fivefingers'i vastu. Sel aastal pidin tegema seda liiga vara, juba õhtul. Väikestel varvastel oli tavalise tossu sees valus. Ja minu tavalised tossud on kõige laiema varbaosaga Altrad, mitte mingid kitsa ninaga peokingad. Fivefingers ehk varvikud on loomulikult päästerõngas, aga väga pika võistluse ajal eelistaks natukene rohkem tuge või pehmendust. Varvikute puhul on kogu pehmendus su enda jalas, mitte tossu tallas. Ma olen palju jooksnud varvikutes ja see ei ole probleem, aga ultra ajal ainsa variandina pole see ideaalne.
Roosades varvikutes, millega liikusingi kõige rohkem, hakkas vasakul jalal suure ja järgmise varba vahele natuke suruma. Ei teagi, miks. Anatoomiline eripära ehk. Selle surve tulemusena tekkis sinna vill, mis õnneks väga aeglaselt edasi arenes. Hommikul hakkas see valu tegema. Kaalusin niidi läbitõmbamist, aga jätsin selle tegemata. Tundus liiga tülikas, kuigi kõik vahendid olid kaasas. Kui valu liiga häirivaks muutus, proovisin sokkis liikuda. Sain teada, et staadionikate on väga kare. Asendasin sokid oma kõige-kõige õhemate ja venivamate varvikute vastu. Nende sisse mahtusid ära kõik villid. See jalanõuvahetus võimaldas mul paaril viimasel tunnil edukalt liikuda ja viimasel 40 minutil ka joosta. See oli tore.
Hommikul teadsin, et isiklik rekord oleks teoreetiliselt tehtav. Mu abiline tuletas seda mõned korrad meelde. Nagu eespool kirjutasin, sain hommikul joosta, aga ma ei usu, et oleksin lõpetanud võistluse hea tundega, kui oleksin hambad ristis varem jooksma hakanud. Mingil põhjusel ei tundunud see nii oluline. Oleks mul mingi suurem saavutus käeulatuses olnud, näiteks 170 km, siis võib-olla oleksin teisiti mõelnud. Igatahes isiklikust rekordist jäi puudu 1,2 km. Ja ometigi ei pea ma seda läbikukkumiseks. Ma tahtsin teada, mis tunne on abilisega joosta ja seda ma kogesin. Sain teada, et see ei garanteeri edu, kuid teeb kogu asja kordades meeldivamaks.
Mul polnud kordagi sellist tunnet, et miks kurat ma siin olen ja miks ma seda teen. Kuigi vahepeal oli nägu valust veidi krimpsus, siis hommikul ma jälle naeratasin. Ma olin õnnelik.
Pärast võistlust läksin loomulikult Purtsesse sööma. See oli ilus. Mind pakiti teki sisse ja toideti kolmekäigulise lõunaga. See oli peaaegu ainus seltskond, mis mind nii puise ja kangena nägi. Õhtul Sillamäel läksin kindlameelselt jalutama, et natukenegi liigutada ja taastumisele kaasa aidata. No see oli muidugi naljanumber. Oma kangete jalgadega ja villidest valusate varvastega komberdasin mereni ja tagasi. 400 meetrit kokku. Ei mäleta, kui palju see aega võttis.
Esmaspäeval ehk järgmisel päeval venitasin end pärast ärkamist. Reaalselt oli selline tunne, et sikutasin lihased õigesse pikkusesse tagasi. Nii hea hakkas! Ja siis ujulasse. Ma arvan, et enam ei saanud keegi aru, et mul midagi viga oleks. Ise tundsin veel lihastes valu nagu oleks eelmisel päeval kõvem trenn olnud. Ja villid vajasid ka veel ettevaatlikkust.
Teisipäeva hommikul ujusin 15 minutit ja pärastlõunal sõitsin rattaga 45 minutit. Lihasvalu enam polnud ja osad villid olid valutuks muutunud.
Kolmapäeval käisin jõusaalis. Saunas tuli viimane villiplaaster ära ja ei tundnud vajadust midagi asemele panna. Ei olnud valus. Minu keha jaoks ja minu enda tunde järgi olin taastunud.
Nädal hiljem kolmapäeval läksin esimesele jooksule. Appi kui imeline spordiala! Lust ja rõõm! Suu kõrvuni! Tahan veel! Juba vaatasin võistluskalendrisse, kas on ehk lähedal midagi ägedat toimumas. Treener kutsus maa peale tagasi. Olgu. Laupäeval jooksen 5 km Narva Linna Jooksul. Siis vaatame edasi.
Kirjutasin, et söömine on minu tugevus ultrajooksjana. Veel on mu tugevus hea taastumine, aga see on paljuski enda teha. Hea taastumine algab heast ettevalmistusest. Järjekindel treening, nii jooks kui jõutrenn; kvaliteetne toit, mõistlik üldine stressitase, hea uni. Ja kolmas tugevus on "kõva pea" ehk meelelaad. Mulle päriselt meeldib jooksmine, see ei nõua mult tahtejõudu. Meeldib pingutamine ja meeldib rahulik kulgemine. Võistluse ajal on sama tunne.
Mis on mu nõrkused, millega pean veel tööd tegema? Imelik niiviisi öelda, aga ma ei tea. Kindlasti nuputan ja katsetan edasi villide teemaga. See on päris suur kurja juur. Lihasvaluga saan joosta, aga villivalu on terav ja ühest hetkest talumatu. Selge see, et ka üldist treenitust saab tõsta. Kiirust ka. Päris kindlasti pole ma saavutanud oma tippu. Kõik on veel ees.
Ma ei saa jätta tänamata mõnda ettevõtet, mis on mind toetanud. Lihuniku Äri annab head hakkliha, kus on lisaks lihastele sees muud siseelundid. Vespa Power on naljakas geeli moodi vedelik, mis toetab mu enda võimekust rasva kütusena kasutada. Fivefingers Eesti võimaldab mul joosta ka siis kui varbad on villis. Kohe Coffee laseb aega kokku hoida, kuid mitte maitse arvelt.
