10000 sammu õppetööd

Tööpäeva lõpus vaatasin tarka kella ja seal oli kirjas, et olin 10 000 sammu läbinud. Aga see oli õppetöö päev! Aga see oli ka imeline vananaistesuve päev. Ja kevadsemestri ÕISi tagasisidest meenusid kiidusõnad mitteformaalses keskkonnas õppimise kohta.

Esimene aine oli bakalaureusetöö seminar ja seda teeme koos kolleegiga. Rühma suurus on ligikaudu 15. Seekordselt kohtumisel pidid üliõpilastel väljatrükitud kujul kaasas olema nende lõputöö projektid ja pidime nende kallal väikestes gruppides töötama. Samamoodi nagu eelmisel kohtumisel võõraid näidiseid uurisime.

Niisiis kõik tingimused soosisid raamatukogu terrassile töötama minemist. Kes võttis fuajeest pehme istumisaluse, kes eelistas tooli, kes lauspäikese käes olemist, kes veidi varjulisemasse nurka hoidumist. Tavalisest keskkonnast väljakolides tuleb alati arvestada, et inimesed on erinevad ja ka uusi olukordi võtavad vastu erinevalt. Seetõttu oli ka see võimalus olemas, et kui õues ei soovi olla, saab kohe kõrval raamatukogus töötada.
Töö sisusse ma siinkohal eriti detailselt ei sukeldu. Töötasime väikestes rühmades, vahetasime rühmasid ja igaüks püüdis võimalikult palju oma tööst rääkida. Teised avaldasid oma arvamust ja meie kolleegiga kuulasime pealt ning vajadusel lisasime ka enda poolt ühtteist. Lõpus tegime väikese tagasisideringi, kus igaüks tõi välja kõige olulisema, mida ta sellest ülesandest enda jaoks kaasa võtab.

Paus pool tundi. Päike ikka veel väljas, termomeeter näitab septembri lõpule sobimatult 20 kraadi. Järgmine aine on Ühiskonnakorraldus ja seal rühm suurem. Olin kimbatuses, ei olnud väga head mõtet, kuidas auditooriumist välja saada. Terrassile ei mahuks, sisehoovis pole päikest... Aga poole tunni jooksul jõuab palju variante läbi mõelda.

Varem kohalejõudnud üliõpilastega arutasin põgusalt, kas nad oleks üldse huvitatud õue minemisest. Rõhutasin, et tööle, mitte niisama jalutama. Tundus, et võib sobida. Sissejuhatuse teemasse tegin auditooriumis. Siis selgitasin plaani, mida edasi teeme. Oluline oli siinkohal seose loomine tulevase kodutööga. See on hea lisamotivaator kui kellelgi peaks tekkima tahtmine töötamise asemel niisama mõnuleda.

Olen ka varem õuesõpet teinud ja jalutamise käigus õppimist õpetanud. Eelmine kord oli jalutamine lihtsalt taustategevus ja ülesande sisu oli üksteisele mingi varem ettevalmistatud teema selgitamine. Seekord oli jalutuskäigu sisuks ka ümbritseva linnakeskkonna vaatlemine ning märgatud probleemide lahenduste arutelu. Siinkohal oli ülesanne väga selgelt lahterdada, milliste asjadega saab hakkama üksikisik, millega võiks tegeleda KOV, millega eraettevõtted, MTÜd ja riik. Marsruudi valisin mina, et üliõpilased läbiks väga kauneid kohti ja ka rääbakaid ja hooldamata kohti.

Teen mõned järeldused ja soovitused, kuidas jalutades õppida. Kindlasti ei saa seda teha suures rühmas. Arutelurühmad on optimaalselt 3-4 inimest. Kõigil peab olema ülesanne hästi selge, sest jalutamise ajal lisaselgitusi jagada on ebamugavam. Ülesanne peab olema piisavalt mahukas, et ei teki olukorda "aga meil ol kõik tehtud". Õppejõud määrab marsruudi ja peab suutma iga rühmaga aegajalt vestelda. Huvitaval kombel on üliõpilased selliste vestluste ajal palju avatumad kui auditooriumis. Julgevad rohkem küsida. Ei ole hea kui jalutamisega kõik ka piirdub. Väike ühine kokkuvõte oleks hea. Eelmine kord tegime seda RoRos teed juues, seekord tulime tagasi auditooriumisse. Veel üks soovitus nagu ka raamatukogu terrassi juures oli - alati peaks jääma valikuvabadus mitte kaasa tulla. See on lihtsalt lugupidav. On hea kui õppur mõistab, et tal on valikuvabadus. Ka seekord jäi meil üks rühm auditooriumisse ja teised naasesid pärast jalutuskäiku kokkuvõtete tegemiseks.

Öösel 00:16 tuli kolledži töötajate listi kiri direktorilt, kes oli märganud minu Facebooki-postitusi õuesõppest. Ta edastas meile kirja ühelt Tartu kolleegilt, kelle kirjas omakorda sisaldus kirjutis ühelt välismaa kolleegilt. Olgu siia toodud selle välismaa kolleegi postitus, milles on palju sellist, mida minagi olen täheldanud.

Suveakadeemia 2017

Suveakadeemia pealkiri oli Uute ideede rakendamine õpetamisel: mõistekaardist teadusliku mõtteviisini. Kui ma praegu, ilma oma märkmeid ja loenguslaide piilumata püüan sellele kahele päevale mingit läbivat järeldust või kokkuvõtet teha, siis see ei õnnestu. Peas on vaid killud. Head, aga siiski killud. Pärast oma märkmete läbilugemist saan tõdeda - ka paberil on vaid killud.

Esmalt mõtted loengust kui õpetamisvormist. Mida teha nende tudengitega, kes jõuavad varem kohale ja peavad niisama passima? Lektoril oli näitena slaidishow mängukaartidega, mis sunnib veidi mõtlema. Siis küsis lektor meie käest, mis on loengu eesmärk. Et millistel põhjustel valime just loengu formaadi. Etterutates, teise päeva lõpus küsisin sedasama temalt endalt, et miks ta meie harimiseks loengu valis. Ausalt öeldes polnud see vastus selge ega veenev. Loengud olid kenasti struktureeritud, aga ikkagi loengud. Istumine, istumine, istumine. Kuulamine, kuulamine, kuulamine... Loengu struktureerimise puhul tuleb mõista, et meie endi arvates võib ülesehitus loogiline olla, aga õppuri loogika võib teistsugune olla ja meie loogiline struktuur ei tarvitse õppurile loogiline olla. Kindlasti tuleb loenguid tükeldada - erineva loomuga elemente miksida ja kindlasti lasta juba kohe alguses küsimusi esitada. Esimesed küsimused võiks olla lihtsamad, et ei tekiks kartust valesti vastata. Ise õppuritelt küsimusi küsides ei tohiks rutata ise neile vastamisega, sest siis jääb mulje, et tegelikult vastust ei oodata.
Lektor rääkis sellest, et bulletid slaidil võivad luua valearusaama nagu need punktid moodustaks hierarhia. Soovitas bulleteid mitte kasutada, ometi kasutas neid ise pidevalt.

Concept mapping oli üks läbivaid teemasid koolitusel. See on siis mõistekaart? Igatahes tuleks seda kasutada kui õppurid teemast juba midagigi teavad, muidu läheb musta auku. Ei õnnestu. Kui õppejõud kasutab mõistekaarti, tuleb mõista, et enamus õppijad soovivad näha nii teksti kui skeemi. Ainult ühest jääb väheks. Ühte loevad, teiselt saavad kinnitust, kas said õigesti aru.

Rääkisime mõistest pedagogic frailty ehk pedagoogiline haprus. See on olukord kui inimene on stressis, pettunud, ei jaksa enam kõiki muutusi taluda. Viimaseks piisaks enne plahvatust võib olla pisiasi nagu küpsiste mittepakkumine koosolekul. Sellises olukorras võib inimene tunda, et ei sobi sellesse kollektiivi või osakonda. See ei iseloomusta õppejõudu vaid seisundit.
Pedagoogilise hapruse dimensioonid:
1) Kas koosolekutel räägime tunniplaanist ja eelarvest või õppimisest ja õpetmisest? Mida see meie väärtuste kohta ütleb? Kas meil on jagatud väärtused?
2) Pedagoogika ja aine sisu - kui elulähedane on õpetamine.
3) Teadus ja õpetamine - on need seotud? On eraldi osakondi ja inimesed omavahel ei suhtle; on neid osakondi, kus kõik teevad kõike ja on sel põhjusel stressis.
4) Kontrollikese. Kes otsustab ja loob reegleid? Üleval või väljas või ise? Kas õppejõul on hääl? Osad eelistavadki otsustamisest kaugel olla, osad tahavad kaasatud olla.

Resilience - kuidas taastuda tagasilöökidest? Frail vs resilience. Erinevatel tasanditel erinev (võilille seeme, võilill üksi, võilill kui liik).

Hakkasin mõtlema, et sarnaselt teaduskollokviumidele võiks olla ka õpetamiskollokviumid. Üks inimene räägib oma õpetamisfilosoofiast ja praktikast, teised küsivad ja täiendavad. Enne kollokviumi võiks mõni kolleeg õppetööd külastada või e-kursusega tutvuda. Nagu retsensent. Lisaks mitmepoolsele kasule professionaalselt võib siit tõusta ka emotsionaalne kasu. Meil ei ole palju aktsepteeritud võimalusi olla pikalt ja põhjalikult tähelepanu keskpunktis. Nii et kõik kohaletulnud ka päriselt huvituvad sellest, mida sa teed ja püüavad sisukat tagasisidet anda. Üks õppejõud pole tavaliselt parem kui teine. Igaühel on oma kogemus ja vaatenurk. Samas on midagi ühist, millele saab toetuda. Mõtete põrgatamine. Retsenseerimisega on veel see hea asi, et vähemalt retsensendid tulevad kohale. Võib-olla aitab see ka mõtet levitada, et kollokviumid on kasulikud.
Eks kollegiaalne tagasiside olekski võinud selline olla. Võrdlus teaduskollokviumiga on kvalitatiivselt asjakohane, kvantitatiivselt tekitab/võimendab põhiküsimust - kuidas kolleege kaasata.

Vähemkogenud õppejõud on vastuvõtlikumad nõustamisele ega karda välja näidata oma nõrkusi. Mõistavad, et nii saab nõrkusi vähendada. Kogenumad kipuvad oma nõrkusi varjama, mitte parandama.

Flipped pedagogy - milliseid pädevusi see arendab? Üldised pädevused, õppimisalased? (vt Bloomi taksonoomia)

Ongi killud kirjas. Siia panen väikese kollektsiooni mõistekaartidest teemal effective teaching. Kuidas mõistekaarte oma õppetöös rakendada, pean veel seedima.