Feil või mitte feil?

Talv on olnud ilus, aga nagu ikka, märtsiks juba ära tüüdanud. Kohati on kevade hõngu, aga siis on jälle mõni hang ja vahepeal sajab mingit ebamäärast jama. Ja siis ühel päeval tööle minnes on tunne, et võib-olla on kevad tulemas. Ilm on peaaegu ilus. Igatahes mitte kole. Pea hakkab kohe tööle, et kuidas võiks tänase õppetöö õue kolida...

Kohale jõudes on plaan valmis. Ma ei lakka kordamast - iga meetodi rakendamise puhul on peamine kriteerium, et see toetaks õppimist. Õue minek pole eraldi eesmärk. Maksumaksja ei maksa tasuta kõrgharidust kinni selleks, et üliõpilased niisama õues tšilliks. Niisiis, selgitasin üliõpilastele oma mõtet, tegin lühikese sisulise sissejuhatuse, andsin ülesande. Sisu kohta olid ka Moodle's slaidid ja ülesanne oli ka Moodle's kirjeldatud. Olen varasematest aastatest õppinud - kõik ei taha õue minna. Selleks võib olla erinevaid põhjuseid, mida ma ei peagi teadma. Andsin valiku. Esmapilgul paistis mu plaan üliõpilastel meeldivat. Niisiis, kogunesime fuajees ja hakkasime liikuma. Mõte oli kohe hakata grupeeruma ja arutama, aga põhiline töö jäi promenaadil jalutades tegemiseks. Seal turvalisem, ei pea liiklust jälgima. Jaguneti 3-4 liikmelistesse rühmadesse. Liikusime suhteliselt koos. See andis mulle võimaluse delikaatselt kõiki pealt kuulata ja vajadusel aidata. Sellise ülesande puhul on oluline mitte segada. Kui ülesanne on selge, ei peaks ma igal hetkel kaagutama ja targutama.

Kolm inimest jäid auditooriumisse. Neile igaks juhuks veel kordasin enna lahkumist, mida teha tuleb. Siis selgus, et veel kolm inimest olid end fuajee kott-toolidesse tööle seadnud. Põhimõtteliselt OK, sest ma ju andsingi valikuvabaduse. Lihtsalt veidi üllatas. Mulle tundus, et see kolmik rõõmustas õuemineku üle. See selleks. Õue läks 11 üliõpilast. Kõik kulges hästi. Siis hakkas ühel rühmal jahe. Arusaadav. Nad polnud osanud arvestada, et õppetöö õues toimub. Polnud vastavalt riides. Veidi hiljem lahkus veel üks rühm. Viisakalt teatades, muidugi. Allesjäänud rühmaga jalutasime veel ja sobilikul ajal tulime tagasi kolledžisse. 

Vaatasin kui usinalt kõik auditooriumis edasi arutasid. Natuke imestasin, et kas aega jäi väheks. Igatahes tundsin end kehvasti, et minu ilus plaan üleüldist sooja vastuvõttu ei leidnud. Ütlen ausalt, ikka päris kehvasti tundsin. Ma teadsin, et mõne teise rühmaga oleks sarnane ülesanne ideaalselt läinud. Olen seda varemgi teinud ja on õnnestunud. 

Kui kõik rühmad olid oma arutelu tulemusi teistele tutvustanud, rääkisin üliõpilastele oma murest. Olen neile varemgi rääkinud, miks mingeid meetodeid kasutame ja milliseid pädevusi nende abil arendada soovin. Üliõpilased on sellega vist juba harjunud, et õppimismeetoditest jms räägime. Õppija peab aru saama ja mõtestama, miks ta midagi teeb. Tuimaks korralduste täitjaks ei tohiks ülikoolis treenida. Igatahes palusin neil paberilipikute peale anda tagasisidet pakutud meetodi kohta. Vabatahtlikkuse alusel, muidugi. Ma tõesti hindan oma üliõpilastes seda, et nad saavad aru kui väärtuslik on mulle nende tagasiside. Kõik jäid kirjutama. 

Mida ma siis lipikutellt välja lugesin. Peamiselt, et õues õppimine on väga hea meetod. Möh?? Ookeiii... Selgitati ilusasti, et värskes õhus on tõesti hea mõelda ja arutada. Aga märkmeid teha on ebamugav. Paar inimest siiski ütlesid, et nende jaoks oli see ebamugav ja harjumatu. Õue minnes lülitub pea ümber puhkerežiimile. See oli vast ägedaim kommentaar üldse. Selliseid asju ei tunnistata sageli. Ma tahan rõhutada, et tagasiside oli antud erakordselt konstruktiivselt ja sellest oli tõesti palju kasu. Need üliõpilased mõtestavad oma õppimist. Isegi siis kui mind see kõik algselt kurvastas ja segadusse ajas. 

Mida ma sellest feilist õppisin? Arvestada veelgi rohkem sihtrühmaga. Üliõpilaste jaoks uute meetodite rakendamisel olla ettevaatlikum. Uuendusi sisse viia järk-järgult. Veel rohkem meetodi kasu selgitada pole vaja, seda oli piisavalt. Seda näitas tagasiside. Kõik said meetodi kasulikkusest aru. Kui vähegi võimalik, anda eelmisel päeval teada, et plaan on õue minna. See on muidugi väga ilmast sõltuv ja nullib spontaansuse. Kindlasti alati anda valik. Selle eest lausa tänati. 

Kui on feil, tuleb uurida, mis on põhjused. Ehk siis küsida tagasisidet. Mis iganes vorm tundub sobivat. Muidu ei saagi teada. Ma olin tõesti mingil hektel üpris õnnetu, et mina siin mõtlen uusi asju välja ja tahan neid toetada ja nemad, näe, ei oska seda hinnata. Kui ma poleks tagasisidet küsinud, ei teakski ma, et oskavad küll hinnata. 

Oot, oli see siis feil või mitte? Mina õppisin, üliõpilased õppisid. Ja ma sain teada, et üliõpilased mõtlevad kaasa ning mõtestavad oma õppimist. Ee... ei ole see mingi feil!

Nööriga või nöörita

See on lahe, kuidas tekivad ideed, mis õppetööd rikastavad. Need ei tarvitse tulla õpetamisalaselt koolituselt ega vastavast kirjandusest. Võivad, aga ka siis nad ikka kohanduvad. Iga õppejõud on erinev ja kui õppejõud näebki lahedat võtet, siis tema käes see ikka muundub millekski just temale iseloomulikuks.

Seekordne näide on tegelikult imepisike detail, mitte midagi suurt ja põhimõttelist. Nädala eest osalesin Liikuma kutsuva kooli ideeseminaril Rakveres. Üht harjutust tehes läks lamp põlema. Seal oli see harjutus üsnagi harjutuse enda pärast. Nagu liikumispaus. Aga mul tekkis seos ainega Juhtimine. Pildil on Rakvere harjutuse koostisosad.

Paar päeva enne harjutuse elluviimist kirjutasin üliõpilastele, et toogu nööri. Eelmine kord, kui tapeeti küsisin, toodi mitu rulli. Igaks juhuks postitasin küsimuse ka Facebooki, kas keegi saaks laenata 10 m nööri. Ootuspäraselt tuli küll rõõmsaid kommentaare, aga nööri mitte. Soovitati poodi minna. Pagan, ma tean küll, et poes müüakse, aga see on mõttetu raiskamine üheks korraks osta ja siis ära visata või järgmist aastat ootama jätta. Kus kõike seda pahna peaks ladustama? Nagu maailmas oleks liiga vähe asju.

Liikumislabori Narva seminarist jäid mulle päranduseks kolm täispuhutud õhupalli. OK, õppetöö päevaks oli alles 2,5 õhupalli.

Harjutus seisnes selles, et käest kinni hoides pidi esmalt ühte õhupalli õhus hoidma. Siis lisatakse teine õhupall ja siis ka kolmas. Tegelikult ongi kõik. Ee... aga seos ainega Juhtimine? Jah, harjutus ise oli muidugi lõbus, aga üliõpilased teadsid, et teemaks on suhtlemine organisatsioonis. Teemaks ei olnud õhupalliga mängimine.

Pärast mängimist tuletasin vaid teema meelde ja küsisin üliõpilaste selgitusi ja kommentaare. Ma ei hakka neid siia üles loetlema, aga kogu minu fantaasia piires said kõik mõtted kaetud. Pakun, et ajaliselt oli see reflekteerimise osa 2/3 kogu harjutusest. Seda rõhutan, et kogu ettevõtmine ei mõjuks odava populaarsuse tagaajamisena ja niisama šallallaana. Reflekteeriti äärmiselt mitmekesiselt. Üliõpilastele ei valmistanud mingeid raskusi näha paralleele suhtlemisega organisatsioonis. ja mitte ainult suhtlemisega. Ka strateegilise mõtlemisega ja prioriteetide seadmisega. Isegi reeglite rikkumine, eesmärgipärane käitumine ja vajadusel minnalaskmine toodi välja.

Mul on taolisi harjutusi veel. Igaühel on oma tekkelugu ja mitte kunagi pole olnud originaal sama, mis minu kasutuses. Alati on peamiseks kriteeriumiks, kas see aitab mingit teemat paremini avada. Mõnikord õnnestub paremini, mõnikord kehvemini. Sõltub ka sihtrühmast.

Miks saan endale sellist mängimist lubada? Miks ei õpeta korralikult? Kuidas jõuan materjali läbi võtta? Õiged ja sageli kuuldud küsimused. Tavaliselt käib juurde hinnang "minu aines poleks selleks aega". Jaa, minu aines ka poleks kui sooviksin kontakttundides konspekti ümber jutustada. Aga minu arvates on see 1) igav ja 2) väheefektiivne. Mina võin ju jutu ette vuristada, aga see ei jõuaks niikuinii samas mahus kohale. Ka kõige kõrgema õpimotivatsiooni korral. Selles aines on olemas konspekt, maailma kõik juhtimisõpikud, lühikokkuvõtted Moodle'is ja alates sellest aastast ka audioloengud. Kui tuleme kokku, püüaks teha ainult neid asju, mida just koos on kõige mõistlikum teha. Loengut saab ka koera jalutades kuulata.


Ma loodan, et keegi ootab ka seost nööriga. Rakveres hoidsid kõik ringis seisjad kinni nöörist. Meil hoiti kinni kätest. Ma poleks ise selle peale tulnud, aga Merike ütles, et kõik inimesed ei taha üksteisel käest kinni hoida. Selle jaoks on nöör neutraalsem.



Viimase foto autor: Olga Naydenova