Annan aru, mida suvel õppinud olen, st kuidas aktiivselt puhkasin.
Suvest olulise osa moodustas Leidenis raamatukogus oma artikli kallal töötamine. Ma ei taha sellest rohkem rääkida :)
Otse Leidenist läksin Iisaku staadionimaratonile ja õppisin, et liigne aukartus maratoni ees ei ole mõistlik. Kui ei oska karta maratoni, siis polegi nii hirmus. Vaid aega kulub väga palju.
Pärast seda paar nädalat oli reaalne ja totaalne puhkus, mille ajal sattusid isegi päiksepaistelised päevad olema. Päikese tõttu veetsin rohkem aega Narva-Jõesuus kui Tallinnas. Tallinnas oleks Narvast puhkamine veidi tõhusam olnud. Aga päevitus on kindlasti Narva-Jõesuus parem. Sai ka rannas edasi-tagasi joostud, mida pean kindlasti õppimise ja arengu osaks. Päikesega on seotud ka piinlik moment, nimelt ignoreerisin ma päikese pärast oma juhendatavaid, kes minu abi ootasid.
Augusti algul olin Otepää Ironmanil vabatahtlik ja arendasin oma reielihaseid. Nimelt olid mu seekordsed ülesanded sellised, mis nõudsid Pühajärve (all) ja Otepää (üleval) vahet rattaga sõitmist.
15.-16. augustil oli teaduse populariseerijate suvekool, mis vastas igati ootustele. Sai mõned konkreetsed mõtted lasteülikooli jaoks, ent ka üldist innustust edasiseks maailmaparandamiseks.
17.-18. augustil oli magistritööde juhendamise koolitus, kuid ma ise eelistan näha seda veidi laiemalt kui igasuguste lõputööde juhendamise koolitust. Arusaadavalt läks see koolitus minu jaoks hästi viljakale pinnasele. Pinnas seisnes Brüsseli konverentsis ja juunis järeleproovitud lõputööde grupijuhendamistes. Sain veelgi mõtteid grupijuhendamisteks, kuid ka laiemalt mõtteid, kuidas kolledžis teemat edasi arendada. Osaliselt oli koolitus kasulik ka mulle kui doktoritöö kirjutajale. Esimene asi, mille endale paberile kirjutasin, et selle peale veidi rohkem mõelda, oli "writing as a way to learn" ja "free writing". Täiesti võõras teema. Proovisime ka praktiliselt järgi, aga ma pole päris kindel, kas selle asja olemusest õigesti aru sain. Paljuski on asja mõte selles, et enne kui hakkad midagi asjalikku kirjutama, tuleks lihtsalt kirjutada, mis torust tuleb. Näiteks kellestki, keda oma lapsepõlvest mäletad. Peaks kirjutama nii, et ühtegi lauset üle ei loe ega paranda. Lihtsalt istud ja kirjutad, nt 10 minutit. Praktika oli põnev, aga esialgu on mul raske näha seost akadeemilise kirjutamisega. Ja misasi on kirjutamise käigus õppimine või kirjutamise abil õppimine, jääb mulle edasiseks koduseks tööks.
Juhendamisega seoses panin endale veel kõrval taha, et igasugustele lõputöö seminari laadsetele ainetele tuleks kindlasti kutsuda juhendajaid. Kes tuleb, see tuleb, aga kutsuda tuleb. Siis oli põnev mõte siduda ühtseks süsteemiks individuaalne juhendamine (luksuskaup, mida saab ainult lõputöö kirjutamise lõppjärgus), grupijuhendamine ja üliõpilaste omavahelised arutelud. Igal vormil on omad eelised ja oma ülesanne täita terviku moodustumisel. Lühidalt võtaks kokku, et tegemist on efektiivsema juhendamisega kui lihtsalt ja ainult individuaalne juhendamine. Samas ei kaotata kvaliteedis vaid pigem võidetakse, sest üliõpilased saavad üksteist toetada ja koos õppida. Grupijuhendamise jaoks panin kõrva taha paar hästi konkreetset mõtet, nt ajakava koostamisel võiks nõu anda värske lõpetaja ja koos võiks läbi töötada lõputöö hindamise kriteeriumid.
Mõtlema pani ettepanek sõlmida juhendaja ja juhendatava vahel leping. Küsimus "saalist" oli, mis juhtub siis kui lepingut ei täideta. Koolitajad (alati vihmasest Bergenist) tõdesid, et nad ei tea, sest sellist asja pole kunagi juhtunud.
Mul on algavale õppeaastale suured ootused, eriti seoses kollegiaalse tagasiside seminaridega, kus oleme otsustanud erilist tähelepanu pöörata juhendamisele. Tunnen end innustununa ja enesekindlamana kui pool aastat varem.
PS. juhendamise koolitusel sain oma juhendajalt töövälise väljakutse välja uurida, mis värk selle piparmünditeega on (vihje kartuli keetmise postitusele). Kas kangem tee on ergutav ja lahkem tee on uinutav? Või oli see vastupidi? Kui keegi teab koos usaldusväärse viitega õiget vastust, võiks seda teadmist jagada.
