Mugavustsoon on põnev asi. Isegi 24 tunni jooks eeldab mugavustsoonist väljumist. Tuleb pingutada. On ajaportse kui kaod oma mulli sisse ära ja naudid, kuid aegajalt väljud mullist ja vaatad kella – kui kaua veel. Kuue päeva jooks on mitmel moel erinev 24 tunni jooksust, aga mugavustsoon on siin eesmärk. See on minu hinnangul kõige olulisem erinevus. Kohe algusest peale on eesmärgiks leida mugavustsoon, et püsida selles võimalikult kaua ja meeldivalt. Tänu sellele ei oota lõppu vaid isegi kurb hakkab kui taipad, et see kõik saab mingil hetkel otsa.
Varasematest teiste jooksjate intervjuudest lugesin välja, et vaimujõudu on vaja rohkem kui füüsilist. Või umbes nii. Ma ei saanud sellest aru ega saa ka nüüd, omades isiklikku kogemust. Kui olen leidnud oma mugavustsooni, siis selles püsimiseks ei ole vaja mingit vaimujõudu. Tuginedes värskelt läbiloetud raamatule saab öelda, et vaimujõud läheb käiku alles viimase käiguna viimasel päeval. Kui vaja. Ja tegelikult on kõige rohkem vaimujõudu vaja hoopis võistluseks valmistumisel trennides. Siis kui on kole ilm või treeningkavas on midagi aukartustäratavat. Trennid aitavad nihutada mugavustsooni.
See oli kõige olulisem asi, mida tahtsin kogu kuue ööpäeva jooksu kohta kokkuvõtlikult öelda. Detailid päevade kaupa on kõige täpsemalt kirjas minu Facebooki albumi abil tehtud reportaažis. Neid ise hiljem lugedes sain aru, et paljud asjad poleks mulle meelde jäänudki. Endalgi huvitav lugeda. Püüan siinses postituses end mitte liialt korrata. Püüan üldistada ning kirja panna enda jaoks kõige väärtuslikumad õppetunnid või kogemused.
Ma sain selles Ungari võistlusest teada 2019. aastal ja kohe tekkis äratundmine, et see on minu jaoks. Hakkasin end korraldajatele pakkuma ning uurima, millal ja kuidas registreeruda saab. Poole aasta pärast kui olin isegi korraldajate mobiilinumbrid leidnud ning neile SMS-i saatnud, sain lõpuks ka vastuse. Plaanis oli eriti elitaarne kümnendale juubelile kohane võistlus, kuhu on eelkõige oodatud püsikunded ja eliit. Ma pole kumbki, aga see-eest olen väga järjekindel. Igatahes lõpuks müüsin end maha ja registreeritud ma sain. Võistluse avakohtumisel tutvustati kõiki jooksjaid nende saavutuste järgi, aga minu kohta öeldi: “ta väga tahtis siia tulla”. Nii ongi. Ja tahan uuesti.
Võistluseks valmistumise perioodil sain olulist abi firmadelt, keda juba niigi fännasin. See ei ole tavaline, et ilma eriliste sportlike tulemusteta sportlast keegi sponsoreerib. Seda suurem kummardus neile, kes seda tegid. Pean oluliseks neid siin tänada, kuigi olen seda oma varasemates Facebooki postitustes ka konkreetselt ja eraldi teinud. Fortaco Estonia, Juustukuningad, Kohe Coffee, Vibram FiveFingers Estonia, Vespa Power. Kuigi mitte samal kujul vaid tööandjana on mind toetanud Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Terviseedenduse kulud on läinud võistluste osavõtutasudeks ja viimase aasta jooksul füsioterapeudi visiitideks. Minu füsio pole massöör. Ta on ka ise jooksja ja on aidanud ennetada võimalikke vigastusi. Ta on otsinud tugevdamist vajavaid kohti ning andnud harjutusi. Ühte asja saan ka iseenda kiituseks öelda. Ma päriselt teengi neid harjutusi. Igal hommikul.
Nüüd veidi võistluste käigust. Mul on raske rääkida kuuest ööpäevast kui tegelikult kestis võistlus seitse päeva. Algas esimesel ja lõppes seitsmendal. Esimene ja viimane olid lihtsalt poolikud päevad. Päev lõpeb ikka magamaminekuga, mitte keskpäeval.
Esimesel päeval olin muidugi ettevaatlik ja tähelepanelik. Püüdsin aru saada, mis toimub ja kuidas tegutsevad kogenumad. Ausalt tunnisades kõigest veel aru ei saanud. Küll aga toimisin mõnes asjas intuitiivselt õigesti. Näiteks kui puhata, siis tuleb teha mitut asja korraga – söök sisse, jalad seinale. Päris täis kõhuga pigem kõndida kui punnitada joosta. Niikuinii vajab keha ka kõndivat puhkust. Kuna soe söök toodi majade juurde lauale jahedana, oli seda niikuinii vaja mikrolaineahjus soendada, mistõttu polnud vahet, millal täpselt süüa. Muretsesin põhjendatult oma väikeste varvaste pärast. Olin need elastse teibiga sisse mässinud, et nad järgmise varba alla ei läheks, mis on mu ainus villide tekkimise põhjus. Esimesel päeval see mind villidest päästiski. Õhtupoole vahetasin vahelduseks Altrad Vibrami varvikute vastu kui teadsin, et niikuinii kõnnin. Jooksmiseks on varvikud head lühiajaliselt, minu puhul mõni tund maksimum. Edasi on väsitav. Nagu ütles Karl, varvikuid tuleks vaadata kui treeningvahendit. Minu puhul lisaks ka villiennetust.
Igal õhtul enne magamaminekut sõin korralikult, lasin Air Relax massaažisaabastel tegutseda ja samal ajal kirjutasin Facebooki midagi. Magasin ilma äratuskellata neli tundi. Hommikul tegin kohvi ja putru ning lasin massaažisaabastel oma keha käima tõmmata. Nii iga päev.
Teisel päeval sain samuti kenasti joosta, kuid väikesed varbad hakkasid vaatamata tugevdustele hellaks muutuma. Õhtuks saabuski esimene vill. Meditsiinitelk muidugi tegi oma töö korralikult, aga villiga varbale lisavalu ei taha ju teha. Niisiis proovisin nii varvikute kui tavaliste plätudega liikumist. Muid hädasin mul polnud. Kahjuks see oli pöidadele kurnav ja põhimõtteliselt nii jäigi kuni võistluse lõpuni – tallad tulitasid ja pahkluu piirkond sai suurima pinge osaks. Kuna see oli minu nõrgim lüli ja takistas ülejäänud kehal töötegemist, siis ülejäänud keha ei saanudki eriti väsimust tunda. Seetõttu jäi ära võistlusjärgne lihasvalu ja kõik muu sarnane. See on nüüd teema, millega tuleb tegeleda enne järgmise aasta võistlust. Võistluse kestel sai meedikute abil aega juurde võita ja edasi liikuda, aga iga kord vajas jalg üha rohkem abi. Just üks jalg. Teisel polnud midagi häda. Ma arvan, et kogemuse puudusest ei osanud ma kohe algusest peale järsemates kurvides õigesti liikuda. Ja neid järsemaid kurve oli ühes suunas paar tükki ringi peale rohkem kui teises suunas.
Võistluse viimasel poolikul päeval liikusin nii aeglaselt, et Garmin ei tuvastanud liikumiskiirust. Ma ei liikunud selleks, et mingeid üksikuid lisakilomeetreid koguda. Liikusin emotsioonide kogumiseks. Need viimased tunnid on võistluse kõige ägedamad. Keegi pingutab viimaseid kilomeetreid koguda, et mingi enda jaoks oluline number kätte püüda. Keegi on rahul tehtuga ja pidutseb. Neid teisi on rohkem kui esimesi. Nende viimaste tundide pärast tasub osaleda sedasorti võistlustel. Need jäävad kõige eredamalt meelde.
Nädal pärast võistluse lõppu on luuümbrise põletik taandunud ja uni taastunud. Teen trenni ja kogun veidi jooksunälga, st veel ei jookse.
Siia otsa tasakaalustamiseks kirjutan, milles olen hea. Mul on mitmepäevajooksuks sobiv meelelaad. Oskan süüa ja juua. Treenin meelsasti ja mul on treener, kes oskab mu koormusi täpselt parajaks plaanida. Mul on sõbrad, kes mind toetavad. Kas see just minu enda headust näitab, aga see on väärtuslik ressurss!
Ja mis sobib eriti hästi blogi üldise pealkirjaga – ma olen uudishimulik ning õppimisvõimeline.
Kajatused ajakirjanduses:
https://menu.err.ee/1608323240/eesti-ultrajooksja-osaleb-ungaris-kuue-paeva-jooksul
https://sport.err.ee/1608333101/galerii-aet-kiisla-labis-ungaris-kuue-paevaga-ule-430-kilomeetri
https://pohjarannik.postimees.ee/7335518/aet-kiisla
https://www.youtube.com/watch?v=4xsI7rur4dM
https://gorod.ee/2021/10/aet-kiysla-ob-uchastii-v-6-dnevnom-zabege-s-4-chasovymi-pereryvami-na-son/
