Grupijuhendamine, uus raund

Lõputööde grupijuhendamine kandis oma esimesed viljad, on aeg edasi liikuda. Kuulutasin seekord laiemalt. Saatsin kutse kõigile KOV tudengitele ja kõigile minu juhendatavatele erinevatel erialadel. Tegelikult pole vahet, kes kokku tulevad. Oligi nii uusi kui vanu, kõik erinevatel teemadel ja erinevas arenguetapis töödega.
Kangesti tahtsin kasutada neid ülesandeid, mida varemgi teinud, aga täpselt samamoodi korrata poleks sobinud, sest osad on sedasama juba arem teinud. Niisiis, algul tutvustasin veidi grupijuhendamise olemust; näitasin natuke abimaterjale, mis igas etapis toeks võivad olla ja andsin valiku teemasid. Igaüks võis valda endale asjakohaseima.

Räägiti paaris või kolmikus. Nagu ikka - igal suvalisel ajahetkel võib esitada küsimuse "miks?" Kui üksteisele räägitud, siis tegime räägitu avalikuks. Igaühe kohta rääkisid grupikaaslased, mida nad teada said ja mida nad ise asjast arvavad või mida soovitavad. See on hea võte testimaks, kas suudad end selgelt ja üheselt mõistetavalt väljendada.

Sellest vestlusringist tuli välja üks levinuim mure - kuidas kirjutama hakata.
Esiteks, kui on raske end teistest tegevustest eemaldada: võta vastu otsus, et nt 20 minutit järjest ei tee mitte midagi muud, ainult kirjutad. Ei reageeri ühele teavitusele Facebookis ega e-mailis. Lapsed, koerad ja abikaasad on kõrvaldatud. Lohutuseks ja konkreetsuseks on abiks, et pärast selle aja lõppemist on lubatud 5 minutit teha seda, mida muidu oleks kirjutamise vahepeal teinud. Ja siis sama asi uuesti. Asja nimi on PomidoroTechnique ja veebipõhine keskkond on siin.
Teiseks, seda ma küll sellises sõnastuses ei rääkinud, aga siinkohal kasutan ka toredat nimetust - Rubber Ducking.

Mul on korduvalt juhtunud, et kellelegi oma tööd kirjeldades jõuan mingi selguseni, mida omaette mõtiskledes ei olnud. See võib juhtuda erialasel konverentsil, aga võib ka suvalisele tuttavale rääkides. Põhimõtteliselt võib see sõbralik "kuulaja" (tegelikult ei pea kuulama, võib niisama naeratada) olla naabrimees, baaridaam, laps, koer, ... või kollane kummist vannipart. PS. mul on selline täitsa olemas, kuigi tema pole seni mu teadustööst midagi kuulama pidanud.

Kolmandaks võib proovida sellist asja nagu vaba kirjutamine või Free Writing. Siinkohal on kogu rõhuasetus kirjutamisel kui tegevusel. Millest kirjutada, pole ilmtingimata oluline. Peaasi, et näpud tööle saaks. Ma ise tegin eelmisel nädalal artikli abstracti sellisel moel. Kui ma oleks jupp jupi haaval seda inglise keeles kirjutama hakanud, oleksin takerdunud detailidesse ja üldpilt oleks hägustunud. Panin kiiresti kirja kõige olulisema. Algul tegin seda emakeeles ja suhteliselt ebaakadeemilises keeles. Alles seejärel hakkasin seda korrigeerima ja toimetama ning tõlkisin selle inglise keelde. Eelmisel suvel ühel koolitusel proovisime veel vabamat vabakirjutamist. Seda tegime ka nüüd, üliõpilastega. Lõputöö võib tõesti mingit aupaklikkust, kirjutamiskrampi ja hirmu tekitada. Kirjutamine peaks aga tegelikult olema mingi huvitava asja kirjapanek. Niisiis, palusin kõigil kirjutada 5 minutit, ilma ühtegi parandust ega mõttepausi tegemata. Et teema üle mitte mõelda, palusin kirjutada inimesest, kes lapsepõlves mingit mõju osutanud. Järgmine samm oli see kui oma kirjutisest paarilisele suuliselt kokkuvõte tehti. Ma algul ei plaaninud seda pildistada, aga see oli niivõrd ilmekas. Neis nägudes ei olnud ei hirmu, krampi ega aupaklikkust. Minu sõnum oli, et sellise emotsiooniga tuleks püüda ka oma lõputööd kirjutada. Mina soovitan hoida eraldi a) mõtete vaba kirjapanemise ja oma mõttekäigu selgitamise ning b) teksti sisulise toimetamise, stiili parandamise, viidete otsimise ja lisamise.

Writing about writing

Ma ei kirjuta sellepärast, et poleks muud teha. Ma kirjutan mitmesugustel muudel põhjustel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska. Näiteks kirjutamine kui mõtlemise korrastamine või mõtete setitamine. Aga ka kirjutamine kui mingite mõtete säilitamine hilisemaks lugemiseks. Lisaks, kirjutamisest kirjutamist soovitati proovida ka kirjutamislaagris Nelijärvel, kus praegu viibin.
Ekspertautorid kirjutavad 70 tuhat tähemärki 22 minutis (sisaldab ka copy-paste'i), avaldamise ajaks jääb sellest alles 30 tuhat. Algajad kirjutavad sama ajaga 12 tuhat ja kustutavad sellest vähe. Võti peaks olema kirjutada, kirjutada, kirjutada. Kirjutada palju. Ainult nii areneb kirjutamisoskus. Mõnikord ka tühja-tähja üleskirjutamine võib osutuda kasulikuks. Võib-olla see tühi-tähi areneb mingis kontekstis hoopis paremaks kui algselt mõeldud tekst. Meile rõhutati ka, et see kõik ei pea olema ülemäära academic writing. Kirjutamine on kirjutamine.
Sain teada toredast tehnikast neile, kes ei suuda end muudest tegevistest eemale rebida, et kirjutamisega tegeleda. Iva on selles, et paned äratuskella 25 minutiks, et tegeleda segamatult kirjutamisega. Pärast seda on 5 minutit tegelemaks muude asjadega, mis muidu kirjutamist edasi lükkaks ja kuklas tiksuks. Ja siis uuele ringile. Pärast nelja ringi teha pikem paus. Asja imi on pomodoro technique https://tomato-timer.com. 
Hilisemaks tutvumiseks link http://www.keelekord.ee. 
Paar inimest, sh ühe ajakirja toimetaja ise, soovitasid saata ajakirjale oma artikli abstract uurimaks, kas selline teema võiks ajakirja sobida. Säästab aega võrreldes ametliku esitamisega, millega kaasneb pikk menetlus. 
Sain teada, et eestlastel on paha komme keerutada enne kui ivani jõuavad. Otsustasime selles Tammsaaret süüdistada. Miskipärast oleme treenitud hindama kõrgelt liitlauseid, mis suudavad mõtte siiski selgelt edasi anda. Lihtlausetega räägivad lihtsad inimesed, onju. Peab ümber harjutama, sest inglise keeles pole meie eestipärased laused kuigi loetavad. 
Siin olgu välja toodud veel paar ägedat linki:
Academic phrase bank (lahe asi, võiks kuidagi automaatselt tekstitöötlusprogrammiga ühilduda ja tegelikult ka mõtteid lugeda)
Academic word list (sellesse ma veel ei süvenenud)
Readability score (aitab saavutada sujuvamat teksti, näitab kätte kohmakamad kohad, liiga pikad sõnad ja liiga pikad laused)
Harzing (igasugust, mh ajakirjade kvaliteedi ränking)
Eks ta ole, praegu on mul hea vabandus olemas, et inglise keeles ei väljenda ma end päris vabalt, ei taju stiili ja pole nii rikkalik sõnavara. Huvitav kui saaks artikleid eesti keeles kirjutada, kas oleksin ilmtingimata edukam? Ilmselt ei taha ma seda teada. Keele taha pugemine on mugav.
Sain palju teadmisi ja abimaterjali, kuidas artikli sissejuhatust koostada. Näiteks: määra valdkond; määra oma nišš, selgita, kuidas selle niši täidad. Huvitav mõte, mida veel seedin, on tulemuste lühitutvustus sissejuhatuses. See ajab mind veel segadusse. Vaatan oma sissejuhatust ja mõtisklen, kuidas sinna tulemused sobituks. See läheb veidi vastuollu sellega, mida oleme seni teadnud ja mida meile on õpetatud - sissejuhatus on kui küsimus ja kokkuvõte on kui vastus. Tegelikult sain enda jaoks uusi teadmisi, mis pole midagi uudset, kuidas sissejuhatus üles ehitada. Ma polnud arvanudki, et selleks mingi üldtunnustatud skeem olemas on. Toimisin vist intuitiivselt. Tegelikult oli hea uuesti üle vaadata ka artikli terve struktuur. Mis valdkondades millist ülesehitust rohkem kasutatakse ja millistel puhkudel on erisused põhjendatud. Kui kasutada klassikalist ülesehitust, siis pole mõtet raisata sõnu sissejuhatuses ülesehituse tutvustamiseks. Lahe oli ka toimetaja seisukohast teada, kui oluline on esimene lõik. Vaatasin kõigi nende uute teadmiste valguses oma sissejuhatuse üle ja olen peaaegu rahul. Vajalikud elemendid on täitsa olemas, ainult et vist grupeerin ümber. Isegi oma esimese lõiguga olen suhteliselt rahul. Juba esimeses lõigus suudan välja öelda, mis on artikli iva. Lasin kaasdoktorandil, kes ka kõiki esinejaid kuulas, oma pilguga üle vaadata. Mõnes kohas näitas kätte, et võiks mõne pikema lause tükkideks lahutada.
Põnev oli ajavormide kasutamine jms. Ega ma ikka väga kindel pole, mis see parem on, umbisikuline või mina-vormi kasutamine. Umbisikuline vorm teeb laused kole kohmakaks, aga mina-vorm on kuidagi egotsentriline. Ei teagi, kummast foobiast peaks üle saama. Ise eelistan mina-vormi, aga olen liiga palju kuulnud seisukohti, et see kahjustab akadeemilist stiili ja võib mõjuda labaselt. Põnev on oma artiklit uuesti sellest seisukohast vaadata, milliseid ajavorme kasutan. Meile selgitati päris kenasti kuidas present simple on põhiteksti jaoks parim. Past sobib võrdluseks. Present perfect sobib silla loomiseks mineviku ja oleviku vahel. Tulevikku ei ole. Kõlab kenasti. Tegelikult tulevikuvormi kasutatakse ikka, aga väga vähestel juhtudel, nt oma tulevasest uurimisest kirjutamiseks, mis on planeeritud käsiloleva kirjutise edasiarendamiseks. 
Anti soovitusi kirjutamisgruppide kasutamiseks. Jagada aeg võrdselt, anda lugemisjuhiseid (kui ei anna, hakatakse kirjavigu parandama, mitte ei keskenduta sind huvitavatele küsimustele), tagasiside kuulates olla vait ja mitte hakata end õigustama. 
Väike mõtteaine - kuhu kirjutada limitations? Meetodi ossa või mujale?
Meile rääkis Baltic Journal of Management toimetaja. Väga hariv. Tasub kaaluda ka sinna esitamist. Avastasin, et neil on just nüüd avaldatud eriväljanne "The return to Europe: a generation of re-inventing national identities". Nüüd tuleb see kuskilt hankida. Avalikult ja andmebaasides seda veel pole. Ma peaks oma sissejuhatuses olevat kirjanduse lühiülevaadet värskendama, seal on kõige uuem asi aastast 2004. 

Plaan tänaseks ja lähipäevadeks:

Kirjutamispäevik (peaaegu tehtud, see siin ongi see)
Sissejuhatus rivaizida.
Lisada artiklisse varem antud soovitused. See on muidugi kõige mahukam töö. See ei ole ka väga ühene, siin tuleb valikuid teha, milliseid soovitusi mil määral rakendada. Kõiki ei saa, need on osaliselt vasturääkivad. 
Kui enda arvates eelnevaga hakkama saan, mõtlen kas saata kohe X-le või enne ka Y-le (ei hakka siin nimesid nimetama).

Kui sellega hakkama saan või kui sellest artiklist vahepeal juhe kokku jookseb, tegelen mõnevõrra lihtsama asjaga, milleks on hea õpetamise grandi uuring arvutiõpetuse aine põhjal. ÕISi tagasisidet on juba laekunud, aga ma ei tahtnud seda veel vaadata. Koostasin lisaküsimustiku, millele on hetkeseisuga 24 vastust ja päris sisutihedad kommentaarid. Ma ei tea veel, kus selle asja avaldan, aga kindlalt olen otsustanud proovida algselt eesti keeles kirjutamist. Selle uuringu olemus on selline, et alustan niikuinii olukorra kirjeldamisest, motivatsioonist, miks selle uuringu teen ja ÕISi ning küsitluse tulemustest. Ja alles siis hakkan tulemustele põhjendusi otsima. Seda siis kirjandusest. Selline strateegia. Näis.