Grandiakadeemia 2025

Ülikoolides väärtustatakse head õpetamist üha enam. Kui mõni aasta tagasi tundus veel, et Tartu Ülikool on ainulaadne, siis õnneks enam ei ole. Aeglaselt, ent järjekindlalt toimub areng selles suunas, et ei piisa sellest, kui oled hea teadlane. Hea teadlane ei tähenda, et peab olema halb õpetaja. Isegi hea teadlane võib õpetada osata. Mingil ajal jäi mulje, et mõlemat korraga ei saa. Nagu ei ole võimalik olla hea matemaatikaõpetaja ja osata riigikeelt (venekeelses koolis). Miks see oluline on? Maksumaksja peab kah aru saama, mis saab rahast, mida ta teadlasele maksab. Teadus peab jõudma ka mujale, mitte ainult teadusajakirjadesse. Kõige loogilisem - see peab jõudma üliõpilasteni. "Jõudmine" ei tähenda lihtsalt info edastamist vaid ka selle jälgimist, et see vastu võetaks. Hea õppejõud toetab üliõpilaste õppimist, mitte lihtsalt ei jaga infot. Hea teadlane mõistab, et ka õppimist on teaduslikult uuritud ja seda teadust ei tasu oma õpetamistöös ignoreerida. 

Oma õpetamise uurimise ja arendamise grant ning selle ümber kasvanud kogukond teeb just seda. Enamus valdkondade õppejõud on uues kontekstis. Beginner's mindset. Füüsik uurib, kuidas saaks füüsikat paremini õpetada, tuginedes kasvatusteadusele. Oma õpetamist uurides kogeb ta harjumuspärasest teistsuguseid uurimismeetodeid, mis võib olla täitsa eraldi boonus. Kogukonnas on seda lihtsam teha, kui omaette nokitsedes ja iga infokildu iseseisvalt otsides. Uut maailma aitavad avastada õpetamisoskuste konsultandid. 

Granti hakati andma ja oma õpetamist uurima aastal 2015. Esimene grandiakadeemia toimus aastal 2016. Olen püüdnud alati kohal olla. Iga kord pole kokkuvõtet kirjutanud, aga enamasti küll. Paari kokkuvõtet lugedes sain aru, et mul polegi enam midagi lisada :) Mulle meeldib siin käia, sest lülitun täielikult oma õpetamise arendamise lainele. Kuulan teiste plaane ja aruandeid, arutame omavahel, innustume üksteisest. Saunas ja sauna eesruumis keeratakse aruteludele vint peale ja mõttelennud on eriliselt interdistsiplinaarsed ja vallatud. Mul on siiralt kahju neist kolleegidest, kes ei saa seal osaleda või ei taipa selliseid arutelusid väärtustada. 

Selle aasta grandiakadeemiast tõstan esile kolm teemat. 

1. Tegime selle foto illustreerimaks toredat koostööd ühe kogemusseminari läbiviimisel. See on üks väga paljudest näidetest, kuidas mõtted grandikogukonnast välja ja laiali levivad. Nagu ütles kunagi ammu Mart Noorma, see on kogudus. Ja koguduse liikmed levitavad oma usku. Levitamine on üks grandi saamise tingimustest. Ester algatas ja meie Airiga olime kohe nõus. Teemaks, kuidas kasutada taskuhäälingut õppetöös. Siin saab kuulata juunis toimunud kogemusseminari salvestust. 

2. Ühes uurimisprojekti kokkuvõtvas ettekandes mainiti kirjutamislaagreid. Ma olen väga-väga laagrite usku. See on sama nagu grandiakadeemia - keskendud täielikult ühele teemale või tegevusele. Muu elu on pausil. Niiviisi edeneb palju paremini kui muude asjatoimetuste kõrvalt sama asja tehes. Energia kulub põhitegevusele, mitte ümberlülitumistele. Sellega seoses soovitan kuulata üht vestlust loovusest. Olen kirjutamislaagreid ise kogenud, ise korraldanud ja üliõpilastele soovitanud. Ma väga tahan lähitulevikus seda süsteemsemalt teha. Tahan, et see oleks lisavõimalus üliõpilastele ja kindlasti võimalus kolleegidele. Tahan, et üliõpilased ja õppejõud töötaks niiöelda koos, ent igaüks oma asja kallal. See õlg õla kõrval tunne on väärtuslik ja innustav. Ettekande tegijatelt sain mõned praktilised mõtted. Teise päeva lõpus kokkuvõtteid tehes tegi Airi ettepaneku korraldada üks kogemusseminar just kirjutamislaagrite korraldamise teemal. 

3. Sel aastal oli grandi vilistlastele eraldi ülesanne, millest oli hea meel. Samal ajal kui grandisaajad arutasid oma uurimisprojekte, arutasime meie, kuidas projektide tulemusi võiks jäädvustada. Mõte neid kogemusi kuhugi kodulehele koondada on juba ammu olemas olnud, aga tähtsuse järjekorras pole see veel löögile pääsenud. Pakkusime välja mõned mõtted valikuks. Taas polnud tulemus ise ainus väärtus. Vähemalt sama väärtuslik oli meie arutelu protsess. Sõna "interdistsiplinaarsus" on sageli hoopis sõnakõlks või mingi tehniliselt täidetav tingimus. Siin on see sõna oma päris tähenduses ja õitseb täiega. 

Neljas ehk boonusteema. Grandiakadeemias on liikumine alati au sees olnud. Õigem on öelda liikumisvõimalus. Kedagi ei sunnita. Mõned arutelud suunatakse jalutama, aga ka päevakavas on auke, millal üksi või kolleegiga jalutama minna. Kõhutunde järgi ütlen, et kunagi varem pole ma nii palju liikujaid näinud kui seekord. Esimene liikumisauk oli hästi loogiliselt õhtusöögi ja sauna vahel, teine enne hommikusööki. 

Aitäh, avara ja julge mõtlemisega kolleegid ning grandi eestvedajad! 

Piirimaa

Käisime kolleegidega kolledžist ja teisest meiekandi asutustest õppereisil Taani-Saksa piirimaal. Meie piirimaa ja nende piirimaa on teatud mõttes väga erinevad. See ei tähenda, et üksteiselt poleks midagi õppida. 

Nende piirimaal oli piir siia-tänna liikunud mitmel korral. Paljusid inimesi kõnetas rohkem regionaalne identiteet kui kuulumine emma-kumma riigi külge. 1920 aga tehti rahvahääletus teemal, kuhu tõmmata piir. Piirimaa ajalugu on põnev ja kirju, mistõttu kirgi on alati olnud ja igasuguseid. Mingil hetkel leppisid kaks riiki kokku, et mõlemad toetavad nö teise riigi vähemust oma territooriumil. Näiteks vähemuskoole ja vähemusspordiklubisid. Eesmärgiks see, et need vähemused ei tunneks end halvasti ja saaks omasugustega omavahel oma keeles suhelda. Neid asutusi me külastasimegi. Igal pool kogesime, kuidas vähemuse staatus on uhkuse asi. Nagu mingi haruldane taimeliik. Nende tegevust toetasid kohati mõlemad riigid, rahaliselt olid need vähemused pigem paramas seisus kui enamused. Need vähemused pole üldjuhul tekkinud inimeste liikumise vaid piiri liikumise tõttu. Praeguse seisuga on tegemist kahe Euroopa Liidu riigiga. 

Lisaks asutuste külastamisele külastasid osade asutuste esindajad meid akadeemias, kus peatusime. Akadeemia asus piirimaal Flensburgi lähedal metsas, järve kaldal. Akadeemia oli algselt paljuski selleks loodud, et saaks piirimaa kogemust laia maailmaga jagada. Meil olid huvitavad vestlusringid, kus saime kogetut ja kuuldut oma olukorraga võrrelda. 

Vaatamata sellele, et paberil ja ettevalmistatud sõnavõttudes näeb olukord imeline välja, näeb ja kuuleb õppesõidu ajal ka seda, mis jääb kirjalikust tekstist ning ettevalmistatud sõnavõttudest välja. See teebki ise kohalkäimise ja inimestega rääkimise ainulaadseks. See on subjektiivne nii rääkija kui kuulaja seisukohast. 

Taani vähemuse esindajad Saksamaal olid väga uhked oma taanisuse üle. Lippe oli palju. Kohtasime ka mittetaanlasi, kes identifeerisid end kõige taaniliku austajaks. Friisid on huvitav vähemus, ühe üldpealkirja all on palju erinevaid friise, kellest suurem osa on Hollandis. Meie kohtusime Põhja-Friisi alarühmitustega. Nad ise ei suutnud kuidagi sõnastada, mille poolest friisid teistest eristuvad või mis teeb friisiks. Aga võib-olla oli see raske küsimus. Mittefriisid oskasid paremini friise iseloomustada. Saksa vähemus Taanis on aga eriline frukt. Kui taanlased Saksamaal tahavad hoida taanisust, siis sakslased Taanimaal tahavad mitmetes asjades rohkem sarnaneda taanlastega, ent saksa keeles. Korduvalt kuulsime, kuidas mitte keegi ei tahaks õppida tüüpilises saksa koolis. Korduvalt! Teisi põhjuseid, miks Saksamaad või saksapärasust ei armastatud, oli veel. Näiteks koroona ajal kolisid paljud inimesed Taani leebemate piirangute tõttu. 

Kui Taani lippe oli igal pool palju, ka Saksamaal, siis Saksa lipuga on kurvad lood. Teine maailmasõda on ikka veel liiga värskelt inimestes sees. Me kuulsime, et ikka veel on pahameelt just sõjaga seoses. Lipu kohta kuulsin kahel korral, et neid lehvitatakse ainult jalgpalli MMi ajal. See tuletas mulle meelde ühe ammuse vestluse sakslasega Narvas. Jalutasime jõe ääres ja ma ütlesin meie lippu vaadates, et hästi soe ja uhke tunne on. Küsisin, mis tunne tal oma lipuga seoses on. Ta ütles, et teda on kasvatatud nii, et lipuga seoses ei tohi olla häid tundeid. Päris kurb. Nädala jooksul hakkas mul lõpuks sakslastest Saksamaal päris kahju. Natuke üldistades, hakkas kahju enamustest. Enamus on meinstriim, enamus ei ole abikõlblik. Teadlasi ja ajakirjanikke ei huvita enamused.

Olla eestlane venekeelses piirkonnas on minu hinnangul põnev, aga mõnikord väsitav. See ei ole raske elu, mida peaks kangelaslikuks pidama, aga see pole ka tavalise eestlase elu kesk-Eestis. Iseasi, kes tahab olla tavaline :) Mõnikord oleme haruldase taimeliigi moodi, mõnikord paha Eesti riigi või vähemalt keeleinspektsiooni käsilased. Kuidas kunagi. 

Meie koolid ja spordiklubid ei vaja omasuguste mulli. See mull on välja kujunenud aastakümnetega. Meie olukorras on tähtis integratsioon ehk terviku loomine. Pigem mullide lõhkumine, aga ka teatud mullide aktsepteerimine. Vähemuse kaitse asemel on mõnikord vaja kaitsta riigi mõttes enamust ehk kohalikku vähemust. Meie eestikeelsed õppeasutused on erilised. See on keeruline teema ja ma praegu sellest ei kirjuta. Aga eesti keel vajab meie regioonis erilist tähelepanu ja toetust. Meil ei ole vaja Vene riigi raha selleks, et meil saaks venelased venelastega jalgpalli mängida. Taani-Saksa näide mõjub selliselt sõnastatud absurdsena. Kas meil on vaja hambad ristis nõuda eestikeelseid jalgpallitrenne ja ujumisklubisid? Mulle ei meeldi ka see mõte. Ma eelistaks sellist ujumisklubi, kus treener oskab mõlemat keelt. Nagu üks tuttav kunagi rääkis, keeldus ujumisklubi eestikeelse lapse vastuvõtmisest, sest "sa upud ära kui vene keelest aru ei saa". Või midagi seesugust. 

Õppereisi üks oluline boonus muul moel teadmiste kogumise ees oli kindlasti rühm. Me suhtlesime omavahel nagu inimesed ikka. kellegagi rohkem, kellegagi vähem. Meie rühma inimestel oli parajalt ühisosa, parajalt erinevusi. Meil oli piisavalt erinevaid arvamusi, aga kõige olulisem oli sama - soov midagi paremaks teha, alustades iseendast. Ühine kogemus õppereisist võib tulevikus meile veel mitut moodi end meelde tuletada. 

Kui keegi kuuleb võimalusest kuhugi õppereisile minna, palun kutsuge mind ka. Kui teema vähegi huvitab, tahan osaleda.

Fotoreportaaž asub siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10162679858666414&type=3 

See on lihtsalt illustratsioon :) 

Grandiakadeemia 2024

Oma õpetamise uurimise grandiga kaasneb grandiakadeemia. Seda blogi siin alustasingi kui sain grandi. "Õppimine ja õpetamine” on osutunud piisavalt laiaks pealkirjaks, et selle all kirjutada ka ultrajooksudest. Sest need on üks pidev õppimine. Grandiakadeemia on kahepäevane üritus, kus saavad kokku grandisaajad ja grandi juba ammu “ära” saanud. Jututeemad on kõik oma õpetamise uurimisega seotud. Teisi kuulates saab palju häid mõtteid oma õpetamise arendamiseks. Minu jaoks on eriti väärtuslik see, et siin on inimesed erinevatest valdkondadest, aga kedagi pole vaja veenda, et hea õpetamine on hea asi.

Esimesel päeval rääkisid oma tegevusest grandiperioodi lõpetajad. Mulle hakkasid kohe kõrva teatud mõttekäigud, mis erinevas sõnastuses ja kontekstis kordusid.

Esiteks. Julge ja varjamata kriitika erinevates suundades, nt adminni suunas. Väited stiilis: “eksamitulemused olid liiga head”, “endal on hästi huvitav”. See viimane pole justkui kriitika, aga tegelikult on ka. Meil kõigil on liiga palju neid kolleege, kes kogu aeg kohutavalt töökad tahavad näida. Vahet pole, kas nad seda on või ei ole. Miks peaks üldse töökust idealiseerima kui teinekord saab nutikusega paremaid tulemusi kui töökusega? Ja miks peaks häbenema seda kui endal on hea olla?

Kriitika saab olla ka enda suunas ja see ei pea üldse negatiivne olema. Näiteks oli korduvalt kuulda Moodle tagasisides kriitika üle rõõmustamist. "Arvasin, et pärast muudatusi läheb halvemaks, läkski”. Siia taustaks mõtlen juhtumitele, kui maksimumist madalama tagasisidenumbri põhjal õppejõud ja õppeaine üksteisest lahutatakse. Tahaks nutta. Oleks siis veel, et tagasisides on sõnaliselt midagi järjepidevalt ja andestamatult halba kirjutatud. Üksikute rahulolematute või puhtalt numbrite põhjal kellegi vallandamine on lihtsalt nii haige ja rumal käitumine, et ei mahu mulle kuidagi pähe. Sellest ka rõõm, kui teistsugust reaktsiooni kohtan. Kuigi ÕISi tagasiside ei tarvitse näidata läbikukkumist, siis ka päriselt toimunud läbikukkumiste aus tunnistamine ja sellest järelduste tegemine - see on see, mis peaks olema normaalsus.

Teiseks, töökus veidi teisest vaatenurgast. Julgus mitte näida kohutavalt töökas. Tudengite suunamine rohkem töötama. Tudengid tagantjärgi väärtustavad pingutama õppimist. Tuleks vähem “aidata” tudengeid. Luua turvaline keskkond, kuid mitte teha liiga palju nende eest ära teha.

Niiöelda mitteametlik osa grandiakadeemiast on loomulikult väärtuslikumgi kui ametlik. Mul on siiralt raske mõista neid inimesi, kes sellest teadlikult kõrvale hoiavad. Selline mitteformaalne suhtlus on täpselt see, mis sünnitab kõige huvitavamaid koostööprojekte. Need kohati totratel või suvalistel teemadel vestlused, kus igaüks oma valdkonna vaatepunktist midagi arvab, on täielik rosin. Näiteks hommikusöögilauas olnud “kas see on metstuvi”. Kuidas saab selline küsimus nii lõbusaid arutelusid tekitada, saab selgeks vist ainult sellises seltskonnas reaalselt viibides.

Teisel päeval oli fookuses oma õpetamise arendamine. Mõni mõtles sellele grandi kontekstis, aga seda saab ju igavesti teha. Korduvalt sai tugineda esimesel päeval kuuldule. Kui ma nüüd oma õpetamise arendamisele mõtlen, siis praegu ei ole mul ühtegi selgepiirilist probleemi, mida ma ise lahendada saaks. Võrdluseks probleem, kui grandikogukonnaga liitusin - arvutiõpetuse aines oli hästi palju rahulolematust. Mina olin veendunud, et selles aines ei tohiks liiga palju ette näidata ja õpetada. Sest reaalse elu arvutimaailmas asjad pidevalt muutvad. Inimene peab suutma ise lahendusi leida. Aga kui tudengid ei ole harjunud sellega, et on “liiga palju vabadust”? Mida saan teha enda põhimõtetest loobumata? Seda ma siis uurisingi ja muutsin. Saan ausalt tunnistada, et oli kasu, ja nüüd on parem kui varem. Praegu aga tunnen, et olen kui “lüka-tõmba”. Minu praegused probleemid pole seotud õpetamisega ja kohati ei sõltu nende lahendumine minust. Olen kui käsutäitja ja kuuletuja. Adminn otsustab minuga rääkimata. Nii ma tunnen. Tunne ei ole õige või vale. See lihtsalt on. Kuna ma ei tea, kuidas ise adminniks hakkamata olukorda muuta, siis püüan lihtsalt üle elada ja tegelen aktiivselt olukorraga leppimisega.

Teisel päeval sai rohkem kuulda uute projektide kohta, kus kõik on veel lahtine. Nii põnev. Algsed ideed võivad ju kahe grandiaasta jooksul nii palju muutuda. Keegi ei tea midagi ja see on OK. Oma õpetamise uurimine on kõigile uus asi ja uues asjas on nii lihtne enda küündimatust taluda. Selles on midagi imelist.

Loomulikult tegin ka detailsemaid märkmeid kui siia kirja panin. Aga mul on hea meel, et üle mitme aasta oskasin grandiakadeemiast postituse kirjutada. Miskipärast pole mitmel aastal seda suutnud. Alati on meeldinud osaleda, aga vat seda postituse tunnet pole tekkinud.

Fotol on grandi esimesest lennust Merje ning Männiku metsatalu tiik, mis seekord oli erakordselt roheline. Merje viib läbi hommikuvõimlemist. Üleüldse on grandikogukonnas kenasti läbi mõeldud see, kuidas mitte ainult istuda. See kukub väga loomulikult välja kui see on 1) läbi mõeldud 2) harjumuseks arendatud. Männiku metsatalu on grandiakadeemia pesaks olnud palju kordi. Põhjusega. Siin on hea olla. Toit on hea.

Pildiga tekstile appi

Ma olen alati veidi silmi pööritanud, kui mingid seltskonnad suudavad mõelda vaid siis, kui käes on värvilised markerid ja laual on suured paberid. Liiga sageli piirdub selline "mõtlemine" pinnapealsusega. Ei tehta mingit ettevalmistust ja nauditakse vaid omavahelist suhtlemist. Õppejõuna näen liiga sageli, kuidas lugemisoskus on nigel. Kirjutad läbimõeldud teksti, püüad teha seda piisavalt lühidalt ja selgelt, ent nii, et midagi poleks ka puudu. Ja siis hakkad saama küsimusi, mille vastused tekstis kirjas on. Sest küsimine on ju OK. Muidugi on küsimine OK, aga lugemine võiks kah elementaarne olla. 

Teisalt olen kogenud seda, kuidas vorm toetab sisu, kuidas visuaal toetab teksti. Minu peas käib siia lahtrisse ka teksti korrektne vormistamine. Visuaal (nt slaidide kujundus) ei tohi mõtteid teemast eemale viia vaid peab toetama teksti. 

Loodan, et see ei kõla ülbelt, aga tavalised tööalased koolitused olen ma ammendanud. Muidugi on hea aegajalt teadmisi värskendada, aga see pole sama, mis uute teadmiste ja oskuste omandamine ning nende rakendamine. Seetõttu olen avatud esmapilgul seosetutele koolitustele. Nii oli eelmisel aastal selleks Digitaalne loo jutustamine. Nüüd toda kokkuvõtet uuesti lugedes leidsin, et mitte miskit pole muutunud. Põhjendasin tolle koolituse valimist samamoodi nagu siin seekordset koolitust. Niisiis, koolituse pealkiri oli "Värvilised käed". Sisu tutvustus andis aimu, et tegemist on kunstiprojektiga, kus eelnev kunstikogemus pole vajalik. Oma avalduses kirjutasin ausalt, et seda kogemust ega kunstiga seotud oskusi mul pole. 

Koolitus toimus Hispaanias Astuuria piirkonnas. Keegi on sellest kuulnud? Turistipiirkond see igatahes pole ja selleks on loogilised põhjused. Näiteks ilm. Seda teab isegi eestikeelne Vikipeedia. Koolitus toimus imepisikeses linnas, kuhu lennujaamast iseseisvalt põhimõtteliselt ei saagi. Korraldajad saatsid vastu bussi, mis oli väga hea algus. 

See oli korraldusliku poole pealt üks parimaid koolitusi, millel osalenud olin. Korralduse all pean silmas kõike, mis pole otseselt sisu. Ka õppemeetodite komplekti ja koolitajaid. Sellest sain palju mõtteid iseenda töö jaoks. Kombineeriti lihtsamaid lühemaid harjutusi ja pikemaid keerulisemaid; individuaalseid ja rühmades; pikaajalisi rühmasid ja korraks loodud rühmasid; erinevaid paiku selles linnakeses. Sai olla toas ja õues (kui ei sadanud või polnud päris null kraadi).

Ma ei hakka tervet koolitust detailselt ümber jutustama. Teatava ülevaate saab minu fotoalbumist. Üldisemalt rääkides sai üpris kiiresti selgeks, et olin reklaami põhjal koolituse sisust veidi valesti aru saanud. Tegelikult oli parem ja kasulikum kui ootasin. 

Mõiste on graphic facilitation. Eesti keeles kasutatakse väljendeid teadlik kritseldamine või visuaalne lihtsustamine. Üks stiilinäide on Joonmeedia lehel: https://fb.watch/rWP8Gi86sJ/ Joonmeediaga olen varemgi kohtunud igasugustel üritustel ja konverentsidel. Seal teevad nad sageli seda, mida nimetatakse graphic recording'uks. Ehk dokumenteerivad arutelusid pildikeeles. Eesti keeles on kritseldamise teemal üks Facebooki grupp ja raamat. 

Minu jaoks oli huvitav mõelda, kuidas seda kõike oma õppetöös ja teadustöös kasutada saan. Teadustöös oleks lihtsaim näide posterettekanne, aga teatud puhkudel ka joonised teadusartiklis. Samuti kritseldamine kui mõtlemise abivahend. Mul üks ammune kogemus on, kui kritseldamine aitas mõtteid selgemaks mõelda. Õppetöös saab oma teksti toetada visuaalidega, mis aitavad teksti paremini mõista ja süstematiseerida. Hea visuaal aitab tõmmata tähelepanu, kui muidu on teema vastu leige huvi. Õppetöös saab lasta õppijatel midagi skemaatiliselt kujutada, et mõtlemist toetada, aga seda teen juba niikuinii. Nüüd vast teadlikumalt. 

Naasnuna koolituselt, osalesin üritusel, kus proovisin oma märkmikus vestlusi dokumenteerida. See on erinev märkmete tegemisest. Ilmselt on parim variant ikkagi pildi ja teksti kombineerimine. Seekord ma meelega vältisin teksti. Lihtsalt proovimise huvides. Mulle tundub, et kuulasin tähelepanelikumalt ja püüdsin rohkem märgata detaile. Märkmete tegemisel pööran rohkem tähelepanu just suuremale pildile ja olulisematele mõtetele. Visuaalse dokumenteerimise puhul on raske see, et nii nagu kõik oluline pole mõõdetav, pole ka kõik oluline visuaalselt kujutatav. Samas, ainult tekstilised märkmed jäävad kuivaks ja kui teema pole pööraselt huvitav, siis läheb kiiresti meelest ja märkmikku selle koha pealt enam ei ava. Piltidega jääb paremini meelde ja koged juttu mitmekülgsemalt. Tühja minust, aga see on õppijatele mõeldes oluline.

Nagu näha, pole ma värviliste markerite usku üle võtnud. Ilmselt üks värv lisaks oleks OK, aga mitte rohkem. 

Koolitusjärgsel nädalal oli mul üks aine, kus sain veidi kasutada ka metoodilisi nõkse. Neis polnud minu jaoks midagi põhimõtteliselt uut, aga mõned uued nüansid. Eelkõige rühmades töö korraldamise osas.

Erasmus pluss on hea võimalus oma maailma rikastada. Kes ei proovi, ei tea. 

www.partnerupestonia.org

https://www.ayalguina.com/

https://yowopoland.org/ 

Hübriidõuesõpe

Mulle on alati meeldinud teatud dünaamika õppetöös. Õppimine nõuab pingutamist, muidu arengut ei toimu. Ent üldjuhul võiks õppimine ka lõbus olla. Lõbu ja pingutus ei ole vastandid. 

Sel kevadel olen korduvalt mõelnud, miks ma üliõpilastega õues ei käi. Varem olen ju käinud. Mul oli igasuguseid ideid, aga need ei selgitanud olukorda täielikult. 

Täna oli lihtsalt nii ilus ilm, et ma isegi ei kaalunud tuppa jäämist. Raekoja plats on õppimiseks peaaegu sobilikuks arenenud. Vähemalt on ilus. Enne majja sisenemist ja üliõpilaste kutsumist testisin, kas raekoja platsil ka internet töötab. Ilma ei saa, kui on lubatud ka virtuaalruumis osaleda. Ja seda ma luban. Mingi kasu peab sellest paari eelmise aasta jamast olema. Regionaalses kolledžis õppimine ei pea tähendama iganädalast motivatsiooni ja lojaalsuse testi. Vaevalt, et ükski üliõpilane usub, et virtuaalruumis on kõike parem teha. Koos kaaslastega ja igas mõttes kohal olles on palju lihtsam õppida. 

Raekoja platsil põhimõtteliselt internetti ei olnud. Natuke võimaldas ut-public võrku, aga see oli nõrk ja ebastabiilne. Mobiilne internet oli alternatiiv, mida kasutada tuli. Ma vist liikusin ja näppisin oma telefoni liiga palju, sest ka sealt viskas mind mõned korrad välja. Virtuaalruumis olevad inimesed minu hinnangul ei saanud täies mahus õppetöös osaleda. Ise olid nad positiivsemad. Tõesti, alternatiiv olnuks üldse mitte osalemine. Vahepeal tegid möödasõitvad autod müra, siis erinevad inimseltskonnad - linnas ongi autod ja inimesed, loogiline. Nii et me ei kuulnud üksteist pidevalt hästi. 

Järeldus: teha kellelegi ettepanek wifi võrgu lisamiseks. Võimalik, et see on kunagi niikuinii plaanis. Võib-olla siis, kui raekotta mingi tegevus kolib. Mainisin juba meie oma haldusjuhile. Ma otsekohe aktiivseks ei hakka. Las saab see raekoda ja raekoja plats lõplikult valmis. Anname aega.

See aktiivsus ja millegi küsimine on oluline. Küsija suu pihta enamasti ei lööda. Kindel on see, et kui ei küsi, siis kindlasti ei saa. Selle kohta oli tänase loengupäeva lõpetuseks ideaalne näide.

Sügissemestril oli mul üks aine alati keldrisaalis. Kunagi ei teadnud, milline on seal mööbli paigutus. Kas ja kui palju on toole? Kas ja millised on lauad? Algul tegi see mind veidi pahuraks, et pean iga kord sellise asjaga tegelema. Siis aga tekkis võimalus üheks mu lemmikmõttekäiguks - kuidas pöörata ebasoodne olukord lotovõiduks? 

Sügissemestril lahendasime olukorra nii, et mõnikord kasutasime kohviku cateringi-laudu seisulaua rollis. Mõnikord lohistasime endale fuajeest kott-toolid. Mõnikord olime neljakäpukil maas. Mõnikord istusime päris toolil päris laua taga. Igaüks sai enda tujule vastava õppimisasendi võtta. Siis läkski lambike põlema, et see on ju hea, et ei sunnita sundasendisse. Küsisin üliõpilastelt, kas neile meeldiks kui saaks ise valida, millises asendis õppida. Mu enda vaimustus oli kindlasti suurem, aga pigem oli soosiv hoiak. 

Tegin juhtkonnale ettepaneku mitmekesistada mööblit meie auditooriumides. Rääkisin eelneva jutu juurde, kuidas sunnitud ühesugune asend on kõige hullem. Valik on parim. 

Täna, sel imailusal päikesepaistelisel päeval sain teada, et minu ihaldatud mööbel on kohal. Peenem kui oodata oskasin. Ei ole üldse mitmekülgne! Kõik toolid ja lauad näevad ühesugused välja, kuid on reguleeritavad!

Kui ei küsi, siis ei saa. Tean, et mõned õppejõud jagavad mu rõõmu. Loodetavasti tekib meid juurde. Lõpuks on eesmärk õppimise toetamine, mitte mingi tilu-lilu. Tooli kuju ei ravi diabeeti ega rasvumist, ei asenda liikuvat eluviisi. Õppimise mitmekülgsem keskkond laseb kehal elada ja seeläbi saab aju õppimisele keskenduda (Kiisla 2023) :) 

Digitaalne loo jutustamine

Mõnikord tundub mulle, et olen kõik loogilised koolitused läbinud. Samas, õppida ja areneda mulle meeldib. Lage pole olemas. Loomulikult mõtlen sageli, milliseid oskusi või omadusi endas arendama peaks. See on minu töö puhul enesestmõistetav. Lugedes üliõpilaste tagasisidet saan vastuolulist infot. Samade asjade eest, mille eest mõned üliõpilased tänulikud on, on teised jällegi väga pahurad. Samad meetodid ja võtted, mis ühtesid toetavad ja motiveerivad, on teistele häirivad. Need üliõpilased kirjutavad mõnikord, et ma ei mõista neid ega toeta neid nii nagu nad seda vajavad. Ütlen ka ise, et ma ei mõista kõiki üliõpilasi (ja inimesi) võrdselt hästi. Kas kellelgi see õnnestub? Loomulikult saan paremini hakkama avameelsete ja avatud inimestega. Mõtteid ja tundeid ei oska ma lugeda. Aga ma annan endale aru, et ka suletumaid ja õrnahingelisemaid üliõpilasi pean nende õpingutes toetama. Ja ma tahan seda teha. 

Niisiis, empaatiavõime. 

Sattusin lugema teadet koolitusest, mis andis lootust, et selle abil saan oma empaatiavõimet arendada ning õppida selgeks uue õppemeetodi, mis toetab õppijate emotsionaalset eneseväljundust vms. 

Koolitus toimus Budapestis ja kestis terve nädala. Teemaks digitaalne loo jutustamine (digital storytelling). Minu koolitus algas laevale minekuga, sest kohtusin Liisiga, kellest sai minu jaoks nädala staar. Väga kiiresti selgus, et meis on palju erinevat ja palju sarnast. Erinevused olid väga suured ja sarnasused väga tugevad. Vahva kombinatsioon. 

Koolituse esimene päev oli täielikult pühendatud rühmaliikmete omavahelisele tutvumisele. Minu jaoks oli siin liiga suur tähtsus pandud nimede päheõppimisele ja selle kontrollimisele. Muidugi oli ka sisulist tutvumist. Jah, tutvumine on oluline, kui pärast hakatakse tiimides töötama. Lihtsalt võib-olla oleks võinud seda üldist tutvumist teha vähem ja pärast reaalsete töörühmade loomist lisaks. See pole kriitika, vaid tähelepanek iseenda jaoks. Et teiste vigadest õppida. 

Järgmisel päeval tutvusime meetodi endaga ja tegime ettevalmistusi oma loo loomiseks. Minule jäi väheks seda osa, kus meetodi erinevaid rakendamisvõimalusi tutvustati. Oleks rohkem tahtnud teada, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas see toimib. Igaüks tutvustas üht võimalikku lugu ja siis pidigi rühmakaaslased leidma. Huvitav väljakutse, sest lood olid isiklikud, aga töötama pidi lõpuks ühe looga ja tiimis. 

Me alustasime neljaliikmelises rühmas. Üks noormees teatas, et ta tahab üksi ühe loo teha, ent soovib ka tiimis töötamist kogeda. Üks naisterahvas ütles, et ta järgmisel päeval ei saa koolitusel osaleda, kuid tuleb ülejärgmisel päeval tagasi. Meie Liisiga olime siis paratamatult "tuumik". Kuigi algne lugu pidi olema selle naisterahva jutustatud lugu. Sellises olukorras algas kõige keerulisem etapp, st stsenaariumi (storyboard) koostamine. Ma ei raatsi mainimata jätta, et sellele naisterahvale osutus häirivaks minu lihalembus. Ta ise oli vegan.

Kolmandal ja neljandal õppepäeval oli fookuses tehniline teostus. Lisaks anti ka loole sisulst tagasisidet. Meie lugu muutus päris kõvasti võrreldes plaanituga. Meid suunati lihtsustamise teele, mis oli igati õige. Algselt üritasime kangesti erinevaid lugusid kombineerida, aga see oli liiga kirju. Oluline on mainida, et valminud produkt ei olnud ise eesmärk vaid osa õppeprotsessist. Osa protsessist oli ka see, et lõpuks olime kahekesi tiimis :) Kuna me mõlemad olime õppima tulnud, siis töötasime loo tehnilise lahendusega eraldi, et saaks kätt proovida. Kasutasime DaVinci programmi, mille kohe pärast koolitust oma arvutist ära kustutasin. Hull energiaröövel! :D 

Lugu ise on siin: 

Ma rabelen nüüd kiusatusega selgitada, mida me siin öelda tahtsime. Samas, lugu peaks end ise jutustama. Facebooki fotoalbumis proovisin ka sellist lähenemist, et ei kirjuta midagi juurde. Üks pilt olevat rohkem kui tuhat sõna :) Ma olen ikka rohkem sõnade usku, ei usalda jutustamist piltidele. 

Kokkuvõttes oli koolitus pigem positiivne. Õppida on alati võimalik. Natuke pidin eile iseseisvalt juurde lugema, et meetodi kasutusvõimalusi enda jaoks selgemaks saada. 

 

 

Koos õpetamine

Vastastikune lugupidamine! Kuidas me selle unustasime? Selliste mõtetega lahkusime “õppejõult õppejõule” konverentsilt, kus esitlesime oma posterit koos õpetamisest. Panime posterile kirja kõige olulisema ja suuliselt püüdsime üldistada ning illustreerida. Rääkisime koos õpetamise olemusest, kasust õppijatele ja meile endile, võimalikest ohtudest ja meie lahendustest ohtude ennetamiseks. Aga vastastikune lugupidamine oleks pidanud olema nagu vesimärk suurelt üle kogu posteri. Sest ilma selleta poleks kogu see asi võimalik. 

Mul on samaaegselt olnud tähelepanu all seesama koos õpetamine ja üliõpilaste toetamine rühmas töötamisel. Kumbki teema pole uus. Koos õpetamisest olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on mitme kolleegiga koostöökogemus kuhjunud ja vajas väljundit teistele jagamise näol. Üliõpilaste koostööoskusedki on vana asi. Auditooriumis ühe kohtumise piires pole midagi selle vastu, kui ühe suure paberi kallal värviliste pliiatsitega saab koos töötada. Raskeks läheb siis, kui ülesanne on vastutusrikkam ja pikema kestusega. Olen naljatledes öelnud, et sunnin üliõpilasi koos töötama nii kaua kuni nad selle vastu põtkivad. See ei ole mugav. Üksi on mõnusam.

Minu peas on kogu see teema hästi sota-pota. On asju, mille olen selgeks saanud ja on asju, mille kallal pean veel töötama. On asju, mis on minu võimuses muuta ja asju, millega pean leppima. Olen aru saanud, et kui miski on halvasti, ei ole see täielikult minu süü. Koos töötamisel on alati mitu osapoolt ja üksi ei saa süüdi olla. Nii nagu ei saa ka edu puhul võtta kogu au endale. Sõna “sünergia” on müstiline ja äralörtsitud sõna. Aga see on päriselt võimalik. 

Ainet Bakalaureusetöö seminar olen õpetanud kolme erineva kolleegiga ja see on alati meeldiv kogemus olnud. Koos õpetamine tähendab kõige tegemist koos, mitte tööde ära jaotamist. Korraga on üliõpilaste ees ja seas kaks õppejõudu. Kummalgi erinev juhendamiskogemus, õpetamiskõgemus ja erialane taust. Paaril korral on õppejõud ka kahes erinevas keeles rääkinud. Igal õppejõul on erinev stiil. Üliõpilased saavad kõigele kaks vaadet. 

Koos auditooriumis olles on dünaamika hoopis teine, ei teki asjatuid mõttepause. Kui üks alustab või veab mingit teemat, saab teine rohkem tähelepanu pöörata õppijate reaktsioonidele ja kolleegi jutule vahele segada oma täiendustega. Käib nauditavalt intensiivne ping-pong. Niimoodi saab üliõpilastele ka demonstratsioonesinemisi teha – kuidas soovime, et nad üksteist toetaks. Näiteks tegime sellise näitemängu selgitamaks, kuidas üliõpilased peaks üksteist küsimustega toetama lõputöö uurimisprobleemi sõnastamisel.

Kuigi agiteerime üliõpilasi füüsiliselt kohale tulema, siis alati kõik ei saa. Meil on alati olemas virtuaalruumis osalemise võimalus. Kui virtuaalruumis on rohkem inimesi, on üks õppejõududest rohkem ninapidi arvutis ja toetab sealsetes rühmades arutelusid. Mõlemas ruumis osalejad saavad õppetööst võrreldava kogemuse, nii nagu heale hübriidüritusele kohane. 

Kirjalikele töödele tagasiside andmisel lepime näiteks kokku, et üks alustab hilisematest ja teine varaseimatest esitajatest. Jälgime, et anname enam-vähem sama detailsuse astmega tagasisidet. Lepime kokku, kui palju anname lisaaega puuduste kõrvaldamiseks. Segasemad juhtumid arutame koos läbi. Ausalt öeldes on mõnikord ka hea auru välja lasta. Mõnikord tunned, et oled kõik vahendid ära kasutanud, aga üliõpilaseni pole sõnum jõudnud, siis on parem omavahel susiseda kui üliõpilase peale pahurdada.

Et ei jääks kõlama nagu tegeleksime kogu aeg millegi kokku leppimisega, kinnitan, et mänguruumi oleme endale küllaldaselt jätnud. Aga olulistes asjades ongi vaja kokku leppida. Loengus räägitavat juttu me täpselt kokku ei lepi. Ei ole mingit stsenaariumit. Räägime läbi, mida ja kuidas teeme, aga teemasid või rolle omavahel ära ei jaga.

Aine koos õpetamine on samal ajal ka kui täienduskoolitus õppejõududele või nagu kolleegi õppetöö vaatlus. Ma mõtlesin uue sõna välja, see on loenguosalusvaatlus! Ma olen kolleegidelt nii palju õppinud! Ja see on nii lõbus viis õppimiseks!

Muudan järsult teemat. Miks üliõpilased koostööd samamoodi ei naudi nagu meie? Ei tohi üldistada, kindlasti keegi naudib, aga silma torkavad draamad. 

Lihtsa guugeldamisega saab teada rühmatöö faasid ja seal on enne koostöö faasi konfliktifaas. Muidugi pole see kohustuslik, aga suurema ja raskema töö puhul võõraste inimestega üpris loomulik. Põhiline probleem seisneb selles, et töö tegemise rütm on erinev ja ootused tulemusele samuti. Keegi on pahane, et teine looderdab, teine on pahane, et teda on kõrvale jäetud. Aastast aastasse. Saan aru, et koostööoskust ei arendata üldhariduskoolides piisavalt. Ka kolleegid ülikoolis ei tee seda nii palju kui võiks. Inimlikult saan aru – ebamugav. Hindamisel tekib ebakindlus, kas nii on ikka õiglane. Olen püüdnud õppijaid toetada, aga annan endale aru, et võiks paremini. Ma ei taha liiga palju toetada, sest see pärsib ise avastamise võlu. Toetamata ei saa jätta, sest täielikus teadmatuses ja ebakindluses olles ei tarvitse arengut toimuda. 

Tegin nii endale, kolleegidele kui õppijatele mõeldes ühe vahva intervjuu. Kohe paar päeva pärast selle intervjuu tegemist osalesin rühmatöö toetamise koolitusel. 

Koolitusest võtsin kaasa mitmeid häid teaduslikke materjale ja praktilisi vahendeid. Enda jaoks võtsin kaasa ühe põhilise järelduse, et koostöö algusesse pean rohkem energiat suunama. Tutvumismängud kõlavad totakalt, aga ilmselt on need algajaile koostöötajatele vajalikud. Õppijad peavad omavahel arutama ja ka ise mõtlema, mida nad peavad teadma üksteisest, et koostöö oleks edukas? Internet on täis igasuguseid versioone rühmatöös esinevatest rollidest. Nendega tutvumisest ja iseenda tugevamatest-nõrgematest külgedest teadlik olemisest on kasu. Selle protsessi toetamiseks on olemas igasuguseid töölehti. Võib proovida kaardistada võimalikke ettetulevaid probleeme. Rääkida varasemast koostöökogemusest. Sõnastada rühmatöö edu kriteeriumid ja töö lõppedes anda nende saavutatusele hinnang. Leppida kokku, millistel põhjustel keegi rühmast välja jäetakse. Leppida kokku töökorraldus ja vahetähtajad. Siin saan ka mina õppejõuna abiks olla ja ise vahetähtaegu määrata.

Mõtlen, kas peaks sarnaseid võtteid kasutama ka siis kui mul endal on vaja teha koostööd kolleegidega, kellega ei lähe nii intuitiivselt ja ladusalt nagu eespool kirjeldatud õppeaines. Mul on äärmiselt raske ette kujutada, et suudaksin selle kolleegidele maha müüa. Mind ignoreeritaks või saadetaks kukele :) Äkki on see just see koht, kus tuleb olukorraga leppida. Koostöö ei peaks olema ideaal, mida igas olukorras taga ajada. Paljudes olukordades piisab, kui hoiame lugupidavalt üksteisest eemale ja anname ruumi. Aine terviklikkuse huvides on vaja kokku leppida põhiasjad ja kokkulepetest ka kinni pidada. Sellest ma ei tagane.

Niisiis, vastastikune lugupidamine. Võib-olla ei tule see meelde puhkudel, kui kõik toimib ja koostöö on nauditav. Ilmselt on põhjuseks mingid sõnastamata jagatud väärtused ja sarnane hoiak. Muudes asjades on erinevused rikastavad. Ma ei usu, et kedagi saab kohustada lugu pidama. 

Oma mulli kujundamine

Kuidas keskenduda tööle või teistele asjalikele tegevustele mõnuga ja mitte mõelda saiakestest? Justkui kaks erinevat teemat, aga ühel hetkel selgus mu jaoks, et need on omavahel seotud. Õigemini lahendus on sama - oma mulli kujundamine.

Produktiivsuse ja prokrastineerimise teemal on miljoneid kirjutisi ja midagi uut pole siia ammu lisada. Märtsis 2020 kui üks ülemaailmne jama pihta hakkas, tabasin end mõttelt - mind häirib, et olen häiritud. Mulle on alati kodust töötamine meeldinud, sest saan siin paremini keskenduda. Nüüd oli see keskendumine häiritud. Ma tõesti tahtsin teha oma tööd! Üsna juhuslikult otsustasin snuuzida Facebookis mõned inimesed ja mõned lehed. Minu infovoogu jõudis niiviisi palju vähem negatiivsust ja tundsin end palju paremini. Kui tahtsin ülemaailmse jama teemal uudiseid lugeda, siis avasin uudistelehe ja lugesin. 

Teine asi, mida tegin, keerasin nii telefonil kui arvutil välja need punased mummud, mis teavitavad uuest kirjast, uuest postitusest või veel millestki. Kui tahan teada, kas keegi on mulle kirjutanud, avan postkasti ja näen. 

Need kaks asja tegin intuitiivselt, sest olin selleks küps. Intuitsiooni definitsioon sisaldab teadmisi, kogemust ja muud varasemalt hangitud kapitali, mida mingil hetkel enam-vähem alateadlikult kasutada taipame. Lihtsalt varem polnud ma ilmselt küps nende üldlevinud võtete kasutamiseks. Suvel lugesin üht raamatut läbipõlemiseta saavutamisest. Seal arendati terve raamatu ulatuses sama mõtet korraga nii spordi kui töö teemal. Selles raamatus oli taas mitu korda neidsamu asju kirjeldatud, mida olin varem teadnud, aga varem polnud ma ise vist küps nende rakendamiseks. "Fear of missing out" või lihtsalt soov olla kõigega kursis oli kümme aastat mu jaoks oluline ja nüüd ma enam ei tahtnud seda. Spordi ja töö seostest olen siin blogis varem kirjutanud. Et miks ma ei suuda samasugust hoiakut rakendada teadustöös kui seda treenimises suudan. 

Samuti olen oma blogis varem kirjutaud paastumisest. On üks naljakas väljend - paastumise muskel. See tähendab, et paastumist on võimalik treenida. Algul teed lühemaid paaste, siis suudad veidi pikemalt ja isegi treenimise olemus on siin päris treenimisega sarnane. Ühel hetkel tõi minu kujundatud mull minu silme ette ülilaheda video tahtejõu teemal. Kas tahtejõudu on võimalik treenida? Või on tahtejõud nagu taastumatu ressurss? Selles videos on väga veenvalt ning nauditavalt kirjeldatud, et tahtejõud on jama. Tark inimene teeb kõik selleks, et tahtejõudu ei peaks kasutama. Ehk siis tark inimene keerab kinni kõik punased mummukesed ja snuuzib kõik häirivad postitused. Väga soovitan vaadata: 

Oma mulli kujundamisega seoses on mul veel üks piinlik näide. Hiljuti jooksulaagris tabasin end mõttelt (või automaatselt tegevuselt), et pikema jooksu ajal tahan, et mu ees jookseks ilusa jooksutehnikaga jooksjad. Kui mu ees sattusid olema jooksjad, kelle tehnikat minu treenimata silm väga heaks ei pidanud, muutsin oma asukohta. Tol hetkel intuitiivselt. Mu enda tehnika vajab ikka veel pidevat arendamist, aga näe teiste puhul pirtsutan. Piinlik. Aga seda ma märkasin ja praeguse blogipostituse taustal saan sellest aru. 

See toob lõpuks saiakeste juurde, mida postituse alguses mainisin. Ma olen kogu oma elu kestel kohanud inimesi, kes tunnevad kiusatust magustoidu suhtes ja peavad tahtejõudu kasutama, et seda mitte iga toidukorra lõpus süüa. Kes on tundnud kiusatust tortide, kommide, saiakeste, jäätise või mõne muu konkreetse magusa vastu. Enamasti pole mul sellist magusaisu olnud. Õigemini, seda on ette tulnud, aga see pole olnud püsiv. Mingil hetkel aga tekkis see isu ja ma ei saanud tookord aru, miks. Nüüd - ka selle postituse kontekstis - saan põhjusest päris hästi aru. Minu infovoos oli ühtäkki palju pilte magusast. Jah, need olid sageli low-carb magustoidud, aga pildi peal pole ju vahet. Kusjuures see isu päädis sellega, et hakkasin Facebookis laikima üha rohkem pagariärisid ja mu infovoos oli üha rohkem magustoite, mis ahvatlesid üha rohkem. Idioot ja enesepiinaja :) 

Et ma tegelikult enesepiinaja pole ja "willpower is for losers", olen järjest dislaikinud kõiki neid pagariärisid. Mõned restoranid või muud kokandusega seotud lehed on infovoogu alles jäänud, sest söömine mulle jätkuvalt meeldib ja ka toiduvalmistamine. Pange tähele, et ülemaailmse jama puhul ma snuuzisin, aga magutoitude puhul dislaikisin.

Kokkuvõttes soovitan kõigile ise oma mull kujundada, milles on meeldiv elada ja kus ei pea liiga palju tahtejõudu rakendama. Samas, selle oma mulliga ei tohi ka liiale minna. Tegelikult on ju väga vahva kogeda uusi asju ja tutvuda endast erinevate inimestega.

Barcelona reisi aruanne

Minu lemmikrahastaja on vist DoRa programm Archimedese alt. Vahepeal on reeglid veidi muutunud ja ma pole kindel, et praegu need kõige mõistlikumad on. Võrdluses paljude teiste taotluste ja aruannetega, mida oma elu jooksul kohanud olen, on need ikkagi väga inimlikud. Oluline on säilitada doktorandi staatus.
Niisiis, minu reisi sisuks oli kohtumised erinevate teadlastega taustainfo kogumiseks. Soovisin infot, mis teadusartiklitesse ei sobi või ei mahu. Miks just Barcelona? Sest midagi on seal väga sarnast olukorrale Eestis ja Narvas. Kuna sellise reisi puhul pole ajastus oluline, ajastasin nii, et saaks 12. märtsil maratoni joosta.
Kõik mu järgnevad kokkuvõtted on subjektiivsed, läbi minu silmade ja kõrvade, kõrvutades mu enda kogemusega. Kirjapandu pole kellegagi kooskõlastatud. Seetõttu kasutan vaid eesnimesid.

Esimene kohtumine oli kohe esimesel päeval kui saabusin. Sellest sai ja jäi minu lemmikkohtumine. Albertiga mõistsime üksteist hästi, vaimustusime sarnasustest ja kuulasime huviga erinevuste kohta (ikka veel Narva ja Barcelona vahel). Mind huvitas ametnike keeleoskus ja keelekasutus. Kõik on harjunud hispaania keelega, aga Kataloonias on selgelt esikohal katalaani keel. Keeleteema ei ole valulik, ent tuleb ette ka kriipimisi. Ametnikelt nõutakse katalaani keele oskust, ent neid, kes vanast ajast jäänud ja pole ära õppinud, lahti ei lasta. Kodanikud mõnikord nurisevad kui ametnik ei oska. Suur mure on kohtunikega, kes raiuvad oma. Raiuvad, et õigussüsteem on riigis ehk Hispaanias ühtne ning et nemad ei pea katalaani keelt oskama. Tulen selle teema juurde veel tagasi.
Tuleb ette, et keegi on padukatalaan (nagu meil padueestlased). Tellivad kohvi katalaani keeles ja on pahurad kui vastatakse hispaania keeles. Aga see on pigem erand. Palju on läbisegi keeltes rääkimist. Albert mainis siinkohal mõistet speech convergence. Kuna Alberti tööruum on kino kohal ja all nägin pikka järjekorda, tuli jutuks ka keelekasutus filmides. Meie eelistame siin originaalkeelt, aga katalaanid dubleerivad. See on pisike killuke infot, mis saab järgmistel kohtumistel täiendust. Et mis seisus keel on ja kuidas seda arendatakse ning selle äraõppimist toetatakse.

Siis tuli jutuks keelekasutus ülikoolis. Juhtub, et varem hispaaniakeelses keskkonnas elanud noor tuleb ülikooli ja harjub kiiresti teise keelega. Muudab oma keeleimidžit. Kui need noored hispaaniakeelsetesse piirkondadesse külla lähevad, tunnevad nad ise ja ka teised kohtlevad neid katalaanidena. Nagu meie venelased, kes välismaal rohkem eestlastena end tunnevad. Albert mainis, et identiteet formeerub lapsena ja keel seda enam oluliselt ei muuda. Õppejõud üldiselt eelistab üht keelt ja väga palju keelt ei vahetata. Aga see pole ka ebatavaline. Albert arvas, et nende osakonnas (sotsiolingvistika jms) kasutatakse õppetöös katalaani keelt 60%, hispaania keelt 30% ja inglise keelt 10%. See inglise keel on paljudel hädaks kaelas. Rahvusvahelistumiseks oleks vaja rohkem. Eks püütaksegi erinevatel astmetel erinevaid keeli kasutada. Magistris rohkem inglise keelt. Aga paljud õppejõud ei ole selleks valmis.
Albert pidas väga mõistlikuks, et ainult teadusartiklite lugemise asemel reaalsete teadlastega rääkida. Lugedes paneme kogu info oma konteksti, aga vesteldes mõistame paremini autori konteksti. Põhimõtteliselt see väide ongi see, miks Barcelonasse läksin. Nii hea meel oli seda ka teise inimese suust kuulda.
Lõpetuseks soovitas Albert lugeda ühe teadlase töid, kes Katalooniat ja Eestit võrdles. Võtan plaani, paistab tohutult põnev. https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/f51df668-674c-4d60-99a2-d54a11a4c474 ja https://su-se.academia.edu/JosepSoler
Pildi tegin, sest Alberti töölaud oli niivõrd äge. Talle tegi nalja kui ütlesin, et see on just selline nagu minu kujutluses ühe professori laud võiks olla.

Teine kohtumine oli Ritaga psühholoogia teaduskonnas. See asub ülevalpool ülemist kiirteed (või mis ta õige nimetus on). Ehk siis kaugel kesklinnast. Otsustasin sinna jalgsi minna ja see võttis aega poolteist tundi. Rita uurimishuviks on juhtimine eri kultuurides ning põgenike integratsioon. Soovitas tutvuda oma hiljutise uuringuga, mis on avaldatud saksa keeles. Põhisõnum on, et integreerijate kompetentsid võiks paremad olla.
Ülikoolis õpetamise kohta rääkis, et õppekeeli segatakse harva. Kodulehel on ainete otsing õppekeele järgi. Koosolekutel aga kasutatakse katalaani ja hispaania keelt sageli läbisegi. Inglisekeelseid aineid on vähe ja neid on raske sisse viia, sest õppejõudude võimekus on erinev. Tõdes, et erinev suhtumine keeleteemasse on eelkõige linnainimeste ja maainimeste vahel.
Siis saabusid kaks tudengit, kelle tööd Rita juhendab. Vaatasin juhendamist pealt. Presentatsioon oli inglisekeelne, omavaheline jutt katalaanikeelne. Küsisin, kas tudengid oleks valmis inglise keeles õppima. Nii ja naa vist. Keeleõpet kui pakutaksegi, siis kuskil teistes teaduskondades. Ei võeta neid eriti. Sellesama juhendamise käigus tekkis mul segadus, mida nad municipality-ks nimetavad. Neid olevat Barcelona provintsis 311.
Siis sai Rita aeg otsa. Võtsin häbelikult välja oma allkirjalehe, mida rahastaja jaoks täitma pidin. Sain haledalt vastu näppe, sest Rita keeldus allkirja andmast. Ütles, et seni rääkis peamiselt tema, aga ta tahaks ka minu uurimistööst kuulda. Ütles, et tulgu ma kahe tunni pärast tagasi. Eks ma võtsin siis koridorist ühe ajakirja kaasa ja läksin koolisööklat otsima. Koolisööklas leiti üks tudeng tõlgiks ja sain tellitud päevaroa, milleks oli paella. Ainult et seda veel valmistati ja ma pidin ootama. Hea märk, et äkki ongi hea. Ja oligi. Tagantjärgi võin öelda, et sellest sai mu eredaim toiduelamus Barcelonas. Koduse toiduga, mida sain hiljem, ei ole õiglane võrrelda. Võrdlen ikka avalikke toidukohti.
Uuesti Ritaga kohtudes rääkisime peamiselt minu tööst. Kohati tundsin nagu oleksin suulisel eksamil. Veidi kohmetu. Rita pidas enesestmõistetavaks, et mitmekeelses omavalitsuses peaks ametnike rollid ümber disainima, sest neil on ju rohkem tööd elanikega.

Reedeks olin plaaninud töö majandusteaduskonna raamatukogus. Enne seda käisin maratoni keskusest läbi ja võtsin materjalid välja. Jäi erakordselt positiivne mulje, hästi korraldatud. 17 tuhande osalejaga üritusel praktiliselt puudusid järjekorrad. Aga raamatukogu leidmisega oli mul veidi raskusi. Lõpuks ikka leidsin ja mulle leiti üks praktikant, kes inglise keelt oskas. Tema näitas kätte, kus mis on. OK, hakkasin siis tutvuma. Endal meeles positiivne kogemus Leideni sotsiaalteaduskonna raamatukogust, kus oli mitmeid selliseid asju, mida Eestis ei ole olemaski. Kui ma juba raamatukokku lähen, siis mitte selleks, et andmebaasidest artikleid otsida. Ikka füüsilisi materjale tahaks lapata. Aga ma jäin hätta. Ei teagi, on see hea või halb kui kõik materjal on üliõpilaste emakeeles. Inglise keeles on ju rohkem avaldatud. Aga inglise keeles oli selles raamatukogus ehmatavalt vähe materjali. Raamatukoguga eelnevalt internetis tutvudes sellist muljet ei jäänud. Tunnistan ausalt üles, et ma pingitasin ja otsisin, aga kuigi palju ei leidnud. Selle tööpäeva võib kõige ebaõnnestunumaks lugeda.

Laupäeval toimus mõnevõrra eriline kohtumine. Business ja pleasure üheskoos. Käisin külas Kairol, Gerardil ja neljal väikesel inimesel, kellest ühe nimeks Aet. Kairo üritas mind maratonieelsel päeval purju joota, aga ma olin tunnustust väärivalt vapper ja jõin õige natuke cavat. Esmalt kuulasin päris palju muljeid eestlaselt Barcelonas - ikka oma uurimistöö teemal. Sain hea tausta. Seejärel rääkisin Gerardiga, kes end tagasihoidlikult raamatukoguhoidjaks nimetab. Tegelikult toimetab palju laiema haardega, palju e-õppega. Asutus, kus ta tegutseb, on Universitat Oberta de Catalunya. Enamik kursused on kakskeelsed (katalaani ja hispaania), mõned inglise ja mõned prantsuse keeles. Kakskeelsete kursuste seas on ka selliseid, kus tekst automaatselt tõlgitakse lugeja eelistatud keelde. Katalaani keele populariseerimisega tegeletakse väga aktiivselt. Palju ressursse pannakse sellesse, et veebis oleks kõige kohta info olemas. Et keegi ei saaks öelda, et ei leidnud katalaanikeelset infot. Ka Gerard rääkis murest kohtunikega ja nende keeleoskusega. Sellega seoses on mõned päris koledad ja absurdsed juhtumid olnud. Kedagi on reaalselt süüdi mõistetud põhjusel, et neist on valesti aru saadud. Lisaks kogu info kättesaadavaks tegemisele on ka teine programm, see on hariduses. Koolid on katalaanikeelsed. Kui keegi kolib siia piirkonda, siis esimeste kuude või aasta jooksul on koolides nn abiõpetajad, kes aitavad keeleliselt kohaneda. Pole harvad olukorrad kui hispaanlastest vanemate lapsed end katalaanidena tunnevad. Selles ülikoolis töötavad koos mitmete hästi erinevate erialade inimesed. Rääkisime sellest, kuidas nad sageli üksteisest mööda räägivad ja millised väljakutsed esinevad koos töötamises.

Laupäeva ööl vastu pühapäeva magasin esimest korda Barcelonas olemise jooksul tõeliselt hästi. See on võistluste eel haruldane. Hommikul läksin koos Andrew-ga, kes minuga samas kohas ööbis, võistluspaika. Võistlusest ei hakka siin kirjutama. Kirjutasin sellest piisavalt Facebookis vahetult pärast selle toimumist. 

Pärast võistlust komberdasin hotelli, pesin, vahetasin riided ja oligi aeg järgmisele kohtumisele minna. Kohtusima Annaga vanalinna kohvikus. Anna oli talvel just Narvas ühel üritusel käinud, seal tutvusimegi. Ta uurib enamuse-vähemuse teemat. Seni olin pidevalt tajunud nagu Barcelonas oleks katalaanikeelsed inimesed enamuses ja hispaaniakeelsed vähemuses. Ma ei tajunud kordagi nagu oleksin Hispaanias. Ikka Kataloonias. Aga Anna kordas järjekindlalt, et see on vaid hulga mõistes enamus ja vähemus. Tegeilikult määrab enamuse ja vähemuse võimul olija. Rääkis ka keelekasutusest, et sageli küsid midagi hispaania keeles ja vastatakse katalaani keeles või vastupidi. Turisti või sisserändaja jaoks on see raske. Ka ülikoolis töötades on raske, sest koosolekud ja kirjavahetus on katalaani keeles. Anna mulje on, et ülikoolides nõutakse üha enam just katalaani keelt. Taas tuli jutuks ka probleem inglisekeelse õppega. Inglise keel tuleb jõuliselt peale, aga paljud õppejõud ajavad sõrad vastu. Anna seisukoht on, et emakeelne haridus võiks vabalt lõppeda gümnaasiumiga. Kõrghariduse mobiilsuse huvides võiks edasine rohkem inglise keeles olla. Eriti veel pärast bakalaureuseastet. Anna mainis, et kohalik omavalitsus on hästi nähtav ja tugev. Pidevalt korraldatakse mingeid üritusi ja kursuseid. Katalaani keele kursused on kõigile kättesaadavad. Kui tahad hispaania keelt õppida, tuleb maksta. Huvitav tähelepanek veel, et teistes linnades ei näe linnapildis nii palju rahvuslippe kui Barcelonas. Avalikus ruumis on tõesti hästi palju lippe. Mulle meenub küll, et ka Toulousis Prantsusmaal nägin palju lippe, aga see ei toeta Anna hüpoteesi, et see on statement. 
Esmaspäeva hommikuks oli hägune jutt, et võib-olla kohtun ühe professoriga ja Kataloonia parlamendi liikmega. Ma ei saanud vastust, kas kindlalt sobib ja mis kell. Kui olin juba loobunud ja tegelikult olin peaaegu teele asumas lennujaama poole, tuli e-mail küsimusega kas ma ei tulegi. Noh, üks möödarääkimine ja ärajäänud kohtumine nii mitme päeva peale polegi halb tulemus.

Kokkuvõttes sain täisprogrammi. Minu ootused said kuhjaga täidetud. Mis edasi? Edasi tuleb mõned teised kiiremad asjad eest ära teha ja siis saab sellesuunalise teadustööga jätkata.

Lõpetuseks paar pilti. Näiteks minu elukoha liftis pole mingit juttu Hispaaniast. Ikka Katalooniast. Siis pilt imeparkimisest. Ma ei saa sellest ikka veel üle - kuidas ometi? Siis on pilt toredatest aktiivsetest vanainimestest ja lihtsalt nunnust rõdukoerast. OK, ma ei saa ka maratonipilti lisamata jätta.

 

 

Writing about writing

Ma ei kirjuta sellepärast, et poleks muud teha. Ma kirjutan mitmesugustel muudel põhjustel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska. Näiteks kirjutamine kui mõtlemise korrastamine või mõtete setitamine. Aga ka kirjutamine kui mingite mõtete säilitamine hilisemaks lugemiseks. Lisaks, kirjutamisest kirjutamist soovitati proovida ka kirjutamislaagris Nelijärvel, kus praegu viibin.
Ekspertautorid kirjutavad 70 tuhat tähemärki 22 minutis (sisaldab ka copy-paste'i), avaldamise ajaks jääb sellest alles 30 tuhat. Algajad kirjutavad sama ajaga 12 tuhat ja kustutavad sellest vähe. Võti peaks olema kirjutada, kirjutada, kirjutada. Kirjutada palju. Ainult nii areneb kirjutamisoskus. Mõnikord ka tühja-tähja üleskirjutamine võib osutuda kasulikuks. Võib-olla see tühi-tähi areneb mingis kontekstis hoopis paremaks kui algselt mõeldud tekst. Meile rõhutati ka, et see kõik ei pea olema ülemäära academic writing. Kirjutamine on kirjutamine.
Sain teada toredast tehnikast neile, kes ei suuda end muudest tegevistest eemale rebida, et kirjutamisega tegeleda. Iva on selles, et paned äratuskella 25 minutiks, et tegeleda segamatult kirjutamisega. Pärast seda on 5 minutit tegelemaks muude asjadega, mis muidu kirjutamist edasi lükkaks ja kuklas tiksuks. Ja siis uuele ringile. Pärast nelja ringi teha pikem paus. Asja imi on pomodoro technique https://tomato-timer.com. 
Hilisemaks tutvumiseks link http://www.keelekord.ee. 
Paar inimest, sh ühe ajakirja toimetaja ise, soovitasid saata ajakirjale oma artikli abstract uurimaks, kas selline teema võiks ajakirja sobida. Säästab aega võrreldes ametliku esitamisega, millega kaasneb pikk menetlus. 
Sain teada, et eestlastel on paha komme keerutada enne kui ivani jõuavad. Otsustasime selles Tammsaaret süüdistada. Miskipärast oleme treenitud hindama kõrgelt liitlauseid, mis suudavad mõtte siiski selgelt edasi anda. Lihtlausetega räägivad lihtsad inimesed, onju. Peab ümber harjutama, sest inglise keeles pole meie eestipärased laused kuigi loetavad. 
Siin olgu välja toodud veel paar ägedat linki:
Academic phrase bank (lahe asi, võiks kuidagi automaatselt tekstitöötlusprogrammiga ühilduda ja tegelikult ka mõtteid lugeda)
Academic word list (sellesse ma veel ei süvenenud)
Readability score (aitab saavutada sujuvamat teksti, näitab kätte kohmakamad kohad, liiga pikad sõnad ja liiga pikad laused)
Harzing (igasugust, mh ajakirjade kvaliteedi ränking)
Eks ta ole, praegu on mul hea vabandus olemas, et inglise keeles ei väljenda ma end päris vabalt, ei taju stiili ja pole nii rikkalik sõnavara. Huvitav kui saaks artikleid eesti keeles kirjutada, kas oleksin ilmtingimata edukam? Ilmselt ei taha ma seda teada. Keele taha pugemine on mugav.
Sain palju teadmisi ja abimaterjali, kuidas artikli sissejuhatust koostada. Näiteks: määra valdkond; määra oma nišš, selgita, kuidas selle niši täidad. Huvitav mõte, mida veel seedin, on tulemuste lühitutvustus sissejuhatuses. See ajab mind veel segadusse. Vaatan oma sissejuhatust ja mõtisklen, kuidas sinna tulemused sobituks. See läheb veidi vastuollu sellega, mida oleme seni teadnud ja mida meile on õpetatud - sissejuhatus on kui küsimus ja kokkuvõte on kui vastus. Tegelikult sain enda jaoks uusi teadmisi, mis pole midagi uudset, kuidas sissejuhatus üles ehitada. Ma polnud arvanudki, et selleks mingi üldtunnustatud skeem olemas on. Toimisin vist intuitiivselt. Tegelikult oli hea uuesti üle vaadata ka artikli terve struktuur. Mis valdkondades millist ülesehitust rohkem kasutatakse ja millistel puhkudel on erisused põhjendatud. Kui kasutada klassikalist ülesehitust, siis pole mõtet raisata sõnu sissejuhatuses ülesehituse tutvustamiseks. Lahe oli ka toimetaja seisukohast teada, kui oluline on esimene lõik. Vaatasin kõigi nende uute teadmiste valguses oma sissejuhatuse üle ja olen peaaegu rahul. Vajalikud elemendid on täitsa olemas, ainult et vist grupeerin ümber. Isegi oma esimese lõiguga olen suhteliselt rahul. Juba esimeses lõigus suudan välja öelda, mis on artikli iva. Lasin kaasdoktorandil, kes ka kõiki esinejaid kuulas, oma pilguga üle vaadata. Mõnes kohas näitas kätte, et võiks mõne pikema lause tükkideks lahutada.
Põnev oli ajavormide kasutamine jms. Ega ma ikka väga kindel pole, mis see parem on, umbisikuline või mina-vormi kasutamine. Umbisikuline vorm teeb laused kole kohmakaks, aga mina-vorm on kuidagi egotsentriline. Ei teagi, kummast foobiast peaks üle saama. Ise eelistan mina-vormi, aga olen liiga palju kuulnud seisukohti, et see kahjustab akadeemilist stiili ja võib mõjuda labaselt. Põnev on oma artiklit uuesti sellest seisukohast vaadata, milliseid ajavorme kasutan. Meile selgitati päris kenasti kuidas present simple on põhiteksti jaoks parim. Past sobib võrdluseks. Present perfect sobib silla loomiseks mineviku ja oleviku vahel. Tulevikku ei ole. Kõlab kenasti. Tegelikult tulevikuvormi kasutatakse ikka, aga väga vähestel juhtudel, nt oma tulevasest uurimisest kirjutamiseks, mis on planeeritud käsiloleva kirjutise edasiarendamiseks. 
Anti soovitusi kirjutamisgruppide kasutamiseks. Jagada aeg võrdselt, anda lugemisjuhiseid (kui ei anna, hakatakse kirjavigu parandama, mitte ei keskenduta sind huvitavatele küsimustele), tagasiside kuulates olla vait ja mitte hakata end õigustama. 
Väike mõtteaine - kuhu kirjutada limitations? Meetodi ossa või mujale?
Meile rääkis Baltic Journal of Management toimetaja. Väga hariv. Tasub kaaluda ka sinna esitamist. Avastasin, et neil on just nüüd avaldatud eriväljanne "The return to Europe: a generation of re-inventing national identities". Nüüd tuleb see kuskilt hankida. Avalikult ja andmebaasides seda veel pole. Ma peaks oma sissejuhatuses olevat kirjanduse lühiülevaadet värskendama, seal on kõige uuem asi aastast 2004. 

Plaan tänaseks ja lähipäevadeks:

Kirjutamispäevik (peaaegu tehtud, see siin ongi see)
Sissejuhatus rivaizida.
Lisada artiklisse varem antud soovitused. See on muidugi kõige mahukam töö. See ei ole ka väga ühene, siin tuleb valikuid teha, milliseid soovitusi mil määral rakendada. Kõiki ei saa, need on osaliselt vasturääkivad. 
Kui enda arvates eelnevaga hakkama saan, mõtlen kas saata kohe X-le või enne ka Y-le (ei hakka siin nimesid nimetama).

Kui sellega hakkama saan või kui sellest artiklist vahepeal juhe kokku jookseb, tegelen mõnevõrra lihtsama asjaga, milleks on hea õpetamise grandi uuring arvutiõpetuse aine põhjal. ÕISi tagasisidet on juba laekunud, aga ma ei tahtnud seda veel vaadata. Koostasin lisaküsimustiku, millele on hetkeseisuga 24 vastust ja päris sisutihedad kommentaarid. Ma ei tea veel, kus selle asja avaldan, aga kindlalt olen otsustanud proovida algselt eesti keeles kirjutamist. Selle uuringu olemus on selline, et alustan niikuinii olukorra kirjeldamisest, motivatsioonist, miks selle uuringu teen ja ÕISi ning küsitluse tulemustest. Ja alles siis hakkan tulemustele põhjendusi otsima. Seda siis kirjandusest. Selline strateegia. Näis.

jooksmise õppimine

üle 15 aasta hakkasin vaikselt jooksmisega tegelema ca aasta tagasi. tõesti hästi vaikselt. põlvevalu ei kadunud kohe ära, aga harjutasin siis pehmemat tehnikat. et ei hüpleks nagu mägikits ja ei maanduks nagu elevant. muidugi tekkis mingil hetkel hasart ja jooksmist ei katkestanud ma ka talvel. osalesin Trismile klubi korraldatud "pekist priiks" maratonil detsembris (5 min kõnd + 5 min jooks).
kevadepoole sain aru, et suudan üsna kaua joosta, aga mitte kuigi kiiresti. testisin oma võimeid Viivikonna elamusjooksul ja veendusin, et olen jah aeglane. mind see üllatas, sest loen hoolega igasuguseid õpikuid ja spordiajakirju, lootsin, et sellest on kasu. igatahes kui Roman Fosti Narvas ükskord trenni tegi, läksin ka. see oli väga tõsine laks. sain aru kui palju asju ma valesti teen ja mida kõike ma ei tee. järgmised kaks päeva olid jalad täiesti kontrollimatud. kuidas? kuidas suutis üks trennike mu keha üllatada? ometigi olen ju pidev jõusaalitreenija, peaks nagu lihased olemas olema! nädal hiljem olin jooksulaagris Tehvandil. parandasin jooksutehnikat, treener Margus näitas video pealt ette, tegi puust ja punaseks, mida ma valesti teen ja kuidas õigem oleks. pealegi ta põhjendas igat harjutust, et millele see hea on. Fosti seda ei teinud. Marguse õpetamisstiil oli mulle väga sümpaatne. õppisin palju jooksu kohta, ent ka seda, et tugeva füüsilise koormuse kõrvalt on võimalik kõik oma tööasjad unustada. nagu restart.
mu blogi on natuke multi-kulti hõnguline. lihtsalt tähelepanek, ei mingeid järeldusi: Fosti trenni ajal narvakad lobisesid vahetpidamata. nagu - vahetpidamata! Fosti selgitab midagi - tüübid lobisevad omavahel. mulle oli see häiriv, sest mina tahtsin kuulata ja ma tegelikult ei kuulnudki kõike. Tehvandil Jooksupartneri trennides muidugi ka räägiti omavahel, aga mitte siis kui treener midagi selgitas ja mitte siis kui oli vaja oma sooritust tähelepanelikult jälgida. räägiti kergel sörgil või puhkepauside ajal, aga ka siis ca 30 korda vähem kui Narvas. muidugi ma loodan, et mind ka edaspidi Narvas toimuvatele Fosti trennidele lubatakse ja need treenivad narvakad on vahvad ka vaatamata pidurdamatule lobisemisele. aga minule sobib see teine variant rohkem kus keskendutakse põhitegevusele ja üksteisega arvestatakse. nagu ütlesin - ainult tähelepanekud, ei mingeid järeldusi.
eile osalesin ümber Kuremäe kloostri jooksul. distants sama mis Viivikonnas, aga maastik veidi künklikum. aeg oli aga eelmisest korrast 3 minutit parem. mul pole muid põhjusi kui ikka need eelpool kirjeldatud juhendatud treeningud.

Siia lõppu ka väike kokkuvõte videos.  

õppimise ja õpetamise blogi

õppimine on loomulik osa elust. õppimine, arenemine, mugavustsoonist väljumine, piiride nihutamine. 
oma õpilastele ja üliõpilastele olen püüdnud sisendada hoiakut, et õppimine on põnev ja mitte keegi ei peaks leppima saavutatuga. üheks vahendiks teiste inimeste mõjutamisel olen püüdnud kasutada isiklikku eeskuju nagu mindki mõni eeskuju mõjutanud on.
see blogi siin hakkabki olema õppimise ja õpetamise teemal. kõik, mida siin kirjutan, on subjektiivne. hakkan jagama erineva tähtsusastmega muljeid ja tähelepanekuid. neid, mida mõnikord facebookis jagan ja mõnikord vaid sõpradele räägin ja mõnikord enda teada jätan ja hiljem edukalt ära unustan. novot, selleks hakkangi blogi pidama, et ära ei unustaks :)
aga üks põhjus blogimiseks on veel. vihje siin http://www.ut.ee/et/taiendusope/hea-opetamise-grandid-2016