Paastumine

Taas üks teema, mille peale suur hulk inimesi teravalt reageerib. "Ah, lihtsalt söö normaalselt!" Mõned hakkavad ka targutama, tuginedes vaid müütidele, mida on kuskilt kuulnud või naisteajakirjast lugenud. Minu seisukoht on selline, et 1) inimesed on erinevad ja kõigile ei sobi ega peagi sobima ühesugune toitumine, 2) mida iganes inimene otsustab enda peal järele proovida, tuleb esmalt teemaga korralikult tutvuda.

Paastumine pole midagi uut. Ajaloo jooksul on teada palju erinevaid viise paastumiseks - nii tervise kui religiooniga seoses. Samuti on erinevad paastud erinevate eesmärkide jaoks sobilikud. Nii kinnitavad ka autorid, kelle selgituste ja soovitustega soovitan enne paastuma hakkamist tutvuda - Siim Land ja Jason Fung. See, mis sobib raskelt ülekaalulisele ja haigele inimesele, ei tarvitse sobida sportlikule inimesele. Mis sobib mehele, ei tarvitse sobida naisele. Mis sobib lühiajaliselt ei tarvitse sobida pikaajaliselt. Eristatakse ka vahelduvpaastumist ehk perioodilist paastumist (kuni 24 tundi, intermittent fasting, time restricted eating) ja pikemaajalist paastumist (prolonged fasting). Panen inglisekeelsed mõisted juurde, sest eesti keeles on materjali liiga vähe, et piisavat ettekujutust teemast saada.

Intermittent fasting'ust olen juba varem kirjutanud ja see on raudselt mulle sobilik. Lühidalt - iga ööpäeva jooksul jälgida, et ei sööks pidevalt vaid teatud perioodi jooksul. Väga levinud on 16:8 proportsioon, st oma normaalne kaloraaž süüakse ära 8 tunni jooksul. See võib tähendada ni ikahte kui kolme toidukorda, kuidas soov on. Seda akent võib vabalt ka lühendada, midagi halba sellest ei juhtu. Mul on see sageli viis tundi. Kõhu saab mõnusalt täis kui süüa korralikud portsud (keto)toitu. Minul paastuakna jooksul raske ega näljatunnet pole. Järgmine kord söön siis kui kõht tühi on. Reaalsed teadusuuringud on näidanud, et vaatamata muutumatule kaloraažile on selline toitumine mitmel põhjusel hea. Osad kaotavad kaalu, aga minu jaoks on oluline, et selle paastuakna jooksul jõuab seedeelundkond puhata ja kasvuhormoon aktiveeruda. Niisiis, see aitab säilitada lihaseid. Teatud vanuses hakkavad lihased kahanema ja teades väikest abivahendit selle vastu võitlemisel aitab mul kauem tegus ja terve olla. Ma ei hakka siin võõraid kogemusi jagama, aga omavahel on päris mitmed inimesed tunnistanud, et neil on sellisest söömisaja piiramisest väga erineval moel kasu olnud.

Seekord kirjutan pikemaajalisest paastumisest. Graafikul on välja toodud enimlevinud head tagajärjed, mis võivad paastumisega kaasneda. Antud juhul on jutt veepaastust. Mitte mahla- või puljongipaastust, mis tehniliselt pole paastud, aga muudel põhjustel võivad kasulikud olla. Nagu graafik näitab, on paastumise heaks kestuseks kolm päeva, siis on paljud protsessid tipus. Sellise kestuse puhul säästavad tekkinud ketoonid ka lihast. Ma ei leia otsekohe andmeid, aga pikema paastumise puhul siiski minnakse ka lihase kallale. Lõpmatuseni ketoonid neid ei säästa.

Ma ei mõista kõike ja ei hakka seda teesklemagi. Ainus, mida teha saan ja võib-olla on sellest kellelegi kasu, jagan oma kogemust. Talvel kui ma polnud veel ketotoidul, proovisin esimest korda paastumist. Teisel päeval olin täielik zombi. Vaevu suutsin jalul püsida. Tean küll, et paastumise lõpetamine on pea sama tähtis kui paastumine ise, aga ma lihtsalt ei pidanud vastu. Läksin Rondeeli ja õgisin end silmini täis. Ometigi kaotasin selle 40-tunnise paastuga paar kilo. Jah, see oli peamiselt vesi. Aga oli tore kogemus. Siis rääkisin treeneriga ja sain aru, et ajastus polnud maailma parim ja edaspidi tuleb paremini planeerida. Praeguseks olen täiesti kohanenud rasva kui energiaallikaga, mis peaks paastumise lihtsamaks tegema. Keha teab, kust energiat saab. Ka ajastus on hea. Olen piisavalt sportlaste kogemusi uurinud ja suure võistluse järel kui koormused pole suured, on parim aeg nii kaalu alandamiseks kui paastumiseks.

Mõeldud, tehtud. Esimene ööpäev oli köki-möki, teisel ööpäeval tekkis näljatunne, kolmandal ööpäeval näljatunne ei kadunud. Ometigi mõned allikad väidavad, et peaks kaduma. Kindlasti on vaja vett juua, kuigi on olemas ka kuiv paast, mille kestel mitte midagi ei tarbita. Kas vette lisada soola või mitte, on erinevaid seisukohti. Mina aegajalt lisasin. Olen soola lisanud ka pikema jooksu ajal. Vaimse kirgastumiseni ma kah ei jõudnud, mida osad kiidavad. Ja mõistus ei hakanud paremini tööle. Õnneks ka halvemini mitte. Olin kolme päeva jooksul täiesti teovõimeline, kuigi esines kergeid nõrkusehetki. Paastu esimesel päeval tegin tunniajase fartleki, teine päev oli puhkepäev ja kolmandal päeval tegin hästi kerge jõutrenni. Kolmanda päeva hommikul voodist tõustes läks korra silme eest uduseks. Mõõtsin veresuhkrut ja see oli madal (3,2). Võtsin ühe kreeka pähkli ja enne jõutrenni veerand teelusikat mett. Aitas.

Natuke kirjutan ka veresuhkrust. Ma ei tea sellest piisavalt, mistõttu ei taha targutada. Küll aga avastasin mõni kuu tagasi, et mul on see näit kogu aeg nö tervisliku ehk soovitatava ülemise piiri peal (5,6). Ketodieet ja järjekindel perioodiline paastumine on selle normaalsesse vahemikku toonud. Ma ei tea miks täpselt, aga ma arvan, et see on hea. Niisiis, veresuhkru ajamine allapoole tervislikku piiri polnud kindlasti mu eesmärk. Mistõttu reageerisingi sellele pähkli ja meega. Minestamine pole kindlasti vahend parema tervise saavutamiseks.

Joonise peal on nimetatud autofaagia. Soovitan seda mõistet guugeldada ja ka Siim Landi videoklippe sel teemal vaadata. Selle asja avastamise eest anti mõni aasta tagasi Nobeli preemia. Ei ole mingi sulla-pulla. Autofaagia tähendab, et keha käimashoidmise nimel süüakse ära hädisemad keharakud. Võrreldakse ka keha koristamisega. Ebatarvilik visatakse välja.

Kolme päeva jooksul ma kaalu ei vähendanud. No võib-olla kilo maksimum. Võib-olla paastujärgsel perioodil midagi muutub. Olen seda varemgi öelnud, et kaalu vähendamine peki arvelt oli algne põhjus, miks toitumisteemasid põhjalikumalt uurima hakkasin. See, mille tegelikult saavutasin, oli palju enam kui loota oskasin. Stabiilne energiatase, parem tuju, parem uni, veidi paranenud sooritusvõime, pigmendilaikude vähenemine ja veel mitmeid pisiasju. Ketotoit on olnud liiga põnev ja vaimustav, mistõttu olen seda veidi liiga palju söönud. Probleem on olnud selles, et olen jätkanud söömist kui tegelikult juba täiskõhutunne käes on. Seetõttu pole kaal vähenenud. Ainult kalorite tasakaal ei mõjuta kaalu, aga liiga suur kalorite ülekaal ei lase sel ka keto puhul langeda. Kuigi paljudel see siiski juhtub. Need on need inimesed, kes ütlevad: "Ma ei suuda nii palju rasvast toitu süüa". Not my problem :)