Kümme päeva Ameerika jäähallis

Kümne ööpäeva jooksu edetabelis on 188 naise tulemused, mis ületavad maratonidistantsi. Esimesed on aastast 1991, sealhulgas Sandra Barwicki nimel olev maailmarekord 1298,737 km. Minu 737,011 km annab maailma kõigi aegade edetabelis 104. koha. Kui tahta end tähtsana näidata, siis omavanuste seas olen maailmas 17. kohal, omavanuste eurooplaste seas olen kümnendal kohal ja siseruumis tehtud kõigis vanustes tulemustest olen maailmas teisel kohal. Alati on võimalik end upitada või vähemalt sel teemal nalja visata. Mu tulemus on kindlasti tubli, aga maailma mastaabis mitte midagi erilist. Sellegipoolest on see minu jaoks eriline. Ma võitsin. Mitte võistluse, vaid oma hinges. 

Võistlusele vastu minnes olin terve, korralikult treeninud ja vahetult enne ka välja puhanud. Teadsin, et kõige olulisem eesmärk on tunda, et olen endast kõik andnud ja et kahetsemiseks pole põhjust. Et poleks ühtegi "oleks võinud..." Selle eesmärgi ma täitsin. Ma ei tea, et oleksin saanud midagi teisiti või paremini teha. Ja lõpusprinti tegin, nagu see oleks võidujooks. Ei, mul polnud üle jäänud jõuvarusid. Need olidki viimased varud. Ja ma nautisin seda pingutust täiest hingest. 

Pean selle treeningtsükli alguseks aasta algust. Selleks ajaks olin taastunud ja välja puhanud eelmisest aastast, järje peale saanud achilleuse tugevdamisega ja sidunud end Athletica.ai robottreeneriga. Robottreeneri juhendamisel oli mu nädalas igal päeval tegevus. Varem oli olnud kaks puhkepäeva. Muidugi oli mul võimalus seda muuta ja ma seda ka tegin. Sageli asendasin puhkepäeva plaanis oleva taastava jooksu kõndimisega. Pakutud kahe jõutrenni asemel nädalas tegin kaks korralikku jõutrenni pluss iga päev lühemaid harjutuste seeriaid. Täiendavalt kõndisin iga päev. Robottreeneri juhendamisel tegin veidi rohkem mäkkejookse kui varem, kuigi neid oli ka varem.

Hooaja B-võistlus tuli saatuse poolt. Olin teinud plaanid õppetööst vabal semestril tegeleda aktiivselt doktoritöö kirjutamisega Sloveenia rannikul. Kaks kuud tavaelust eemal, stressivabas kliimas. Kui kõik plaanid olid tehtud, vaatasin võistluskalendrisse ja avastasin sealt Sloveenia meistrivõistlused 24 tunni jooksus. See sobis hästi. Võistluspaik oli mu korterist 800 meetri kaugusel ja rada ideaalne. Võistlus ise läks päris kenasti. Viis tundi enne lõppu olin nii mugavalt isikliku rekordi graafikus, et oleks selle ületanud ka ainult kõndides. Aga siis tekkis kõhulahtisus - eales varem pole mul võistluse ajal kõhuhädasid olnud! Täitsa uus kogemus. Muidugi tühjendas see mu energiavarud. Kuna see olukord oli mulle uus, ei osanud ma adekvaatselt reageerida. Tagantjärgi kahetsen, et ma end kokku ei võtnud ja läbi ei surunud. Liiga lihtsasti läksin üle õigustustele ja vabandustele. Võistlusest taastusin kiiresti ning jätkasin treeningutega. 

USAs toimuva kümne ööpäeva jooksu valisin paaril kindlal põhjusel. Suuresti mõjutatuna varasematest mitmepäevajooksude kogemusest. Esiteks, ilmatingimuste puudumine. Ei vihma, tuult, kõrvetavat päikest, ööd ega päeva. Teiseks, normaalne ajavõtt. See on siis võrdluseks Bulgaaria võistlusega, kus tulemused sõltusid ringilugejatest, kes võisid mitte märgata, et võistleja neist möödus. Tulemusi värskendati päevasel ajal iga tunni möödudes suurel tahvlil. Öisel ajal juhuslikult ja mitte kõigil võistlejatel samaaegselt. Milwaukees on jäähall, kus treenivad kiiruisutajad, iluuisutajad ja hokimängijad. Kogu aeg 10-13 kraadi, kogu aeg sama valgustus. Kummikattega betoonpõrand, veidi pikem kui staadioniring, ajavõtumatid mitmes kohas, iga ringi tulemus kohe näha. 

Üks huvitav boonus sellise võistluse puhul on see, et reisida saab väiksema pagasiga. Pole vaja igasuguse ilma riietust. Läksingi käsipagasiga. Otselend Helsinkist Chicagosse. Sealt edasi bussiga alla kahe tunni. Igati normaalne ühendus. Käsipagasi osas olin ettevaatlik ja päriselt püüdsin ametliku kaalu sisse ära mahtuda. Lennujaamas nägin, et seda ei kontrollitud ja paljudel teistel reisijatel oli ilmselgelt suurem ja raskem pagas. Edaspidi olen veidi julgem. Seekord jäid täiesti kandmata kaks pikkade käistega särki, üks t-särk, üks maika, kahed lühikesed püksid, õhuke müts. Järgmine kord võtaksin kaasa ühe paari soojemaid, ent mitte liibuvaid pikki pükse. Liibuvates oli mõnikord raske hingata. Ei oska selgitada. Laiemad õhukesed mustad veidi põlvedest üle ulatuvad püksid on toredad. Nendes läbisin reisi mõlemas suunas. Võistluse ajal kandsin samuti mingil ajal, aga ühel hetkel hakkas külm. Nendel pükstel on Vello Pettai nimeline auk põlves. Tegin talle Narvas jooksu-ekskursiooni. Osutasin millelegi ja targutasin ning ei vaadanud jalge ette. Kukkusin nii enda kui pükste põlvele mälestuseks augu. Head püksid. Ilmselt Decathlonist. Kõik asjad ei pea olema kallid ja uued.

Reisi ajakava oli minimalistlik. Ei mingit turismi. Kohale jõudsin poolteist päeva varem ja lahkusin finišipäeval. See jättis kaks ööd magamiseks ja ühe päeva ostlemiseks. Ostsin veidi meelepäraseid snäkke ja jooke. Varasema kogemuse ja korraldajate kirjades olnud info põhjal ostsin süüa vähem kui varasematel võistlustel. Siin tegin väikese vea. Oleksin võinud osta rohkem süüa. Jäähallis ei lähe toit lihtsasti halvaks (apelsinimahl läks käärima ja plahvatas!). Kuigi kaks korda päevas pakutav toit oli hea ja maitsev, siis ülejäänud ajal kättesaadavad snäkid oli rämpstoit, mida pidevalt süüa lihtsalt ei tahtnud. Kaloreid sealt sai, aga kõhtu ei täitnud. Oleks saanud kulleriga toitu tellida, aga proovisin võistluseelsel päeval ja see ei õnnestunud. Üks firma keeldus minu välismaise panga tõttu. Teine firma võttis raha, kuid toitu ei toonud. Poolteist tundi närvikulu - ootamist ja seejärel raha tagasinõudmist.

Aegajalt sai paluda, et valmistataks sooja juustusaia, aga oleks tahtnud sagedamini midagi toitvat. See oli kommunikatsiooniprobleem. Kirjadest jäi mulje, et kui just erisoove pole, siis ei pea toidu pärast muretsema. Juustuvõileivaga seoses oli üks ilmekas seik. Küsisin, kas oleks võimalik. Korraldaja vastas täiesti tõsise näoga, et kahe tunni pärast on õhtusöök. Selle peale ma prahvatasin täiest hingest - "ma suren selle ajaga ära!" Paari ringi pärast ootasid mind kuumad võileivad ja soojad sõnad "me ei taha, et sa ära sureks". Armas. 

Võistluspaigas toimus põhielu külmkapis. Laud, tool, põrand, pistikupesad. Lisaks sai keldrikorrusel käia duši all. Terve seltskonna peale kaks dušši tundus alguses ootamatu koonerdamisena, aga tegelikult polnud neis tingimustes joostes vaja sageli dušši all käia. Liiva ja tolmu polnud. Higi muidugi oli ja duši all sai sooja. Kümne päeva jooksul käisin vist kolm korda. Teisel korrusel oli suur soe tuba magamiseks. Seal käisin oma madratsiga öösiti magamas. Enamasti 3-4 tundi. Päevasel ajal tukastasin raja ääres. Seda tukastamist oli külma tõttu rohkem vaja kui varasematel mitmepäevavõistlustel. Täispuhutav madrats oli kodust kaasa võetud. Tekid võtsin Finnairi lennukist. Edaspidi võtaks midagi tõhusamat. Oma magamiskoti või ostaks mingi soojema teki kohapealt. Isegi soojas magamisruumis magades kogesin külmahoogusid. Keha oli kurnatud ja tegeles aktiivselt paranemisega. 

Paranemine või tervenemine on mitmepäevajooksu hämmastav ja müstiline protsess. Keha on tark ja mobiliseerib end nii nagu vaja. Inimeste eelistused on muidugi erinevad. Paljud kasutavad äratuskella ja seavad endale eelnevalt valmis kirjutatud graafiku ning reeglid söömiseks ja joomiseks. Mina tegutsen intuitiivsemalt. Magan nii palju kui keha vajab. Keha teab, et käimas on võistlus ning ei lase liiga kaua magada. 

Villid paranevad võistluse ajal kiiremini kui tavaelus. Muidugi, kui nendega õigesti toimida. Ei mingeid teelehti ja kurkumit nagu eelmise aasta võistlusel minu peal rakendati. Normaalsed äraproovitud vahendid ja oma mõistus. Iga vill on erinev. Ei ole üht kindlat reeglit, millal läbi torgata ja millal lihtsalt plaastriga katta. Iga villi asukoht, suurus ja valulikkus määravad ravi. Muidugi on kõige parem ennetada ja ära hoida. Kümne päeva jooksul kogesin kolme villi, millest ainult üks mõjutas võistlust. Üks jõudis võistluse lõpuks täielikult ära paraneda. Ühe katsin tavalise villiplaastriga ja see ei valmistanud mingit muret. Kolmas oli väikese varba otsas ja seda ma hingest vihkan. Uskumatu, kui valus see on. Iga võistluse kõige suurem saavutus on see, kui sinna villi ei teki. Nagu ütles üks kaasvõistleja - villide kätte ei sure, aga need tekitavad kõvasti ebamugavusi. Tegelikult on villide suurim probleem hoopis see, et hakkame valu vältimiseks jalga teistmoodi hoidma ja see tekitab pingeid. 

Olin unustanud niidi ja nõela koju. Ken jõudis võistlusele just siis, kui mul seda kõiga rohkem vaja oli ja tõi. Niidi villist läbitõmbamine aitab seda kuivana hoida ega lase vedelikul tagasi koguneda. Probleem on selles, et ise väga hästi ei näe, millistesse kohtadesse täpselt on kõige õigem torkekohad teha. Mul seekord õnnestus see vaid osaliselt. Värske vill oli ka pärast torkimist valus ja sain vaid Fivefingers'ites liikuda. Kuna see polnud väga efektiivne, tegin pikema pausi ja lasin varbal rahuneda. Olin ka ise rahulik, sest teadsin, kõik asjad paranevad võistluse ajal kiiremini. Saingi varsti uuesti normaalselt edasi liikuda. Päris 100% mu villiparandus vastu ei pidanud. Võistluse lõpus olin taas sunnitud vaid Fivefingers'ites liikuma. Neis pole väikesele varbale vähimatki survet. See väike varvas tegi valu ka tagasi reisimise ajal. Lõplikult sai korda Helsinki lennujaamas, kus sõber selle rahulikult ette võttis ning kogu vedeliku lõplikult välja pigistas. 

Nii nagu paranemine toimub kiiresti, juhtuvad kiiresti ka teised protsessid. Näiteks näljatunne võib lüüa nagu välk. 200 meetrit enne toidupunkti võib tunduda, et ma ei vea välja. Söömisele ja joomisele vastupidise protsessiga on sama. Mul on üks väga kasulik soovitus neile, kes alles plaanivad oma esimest mitmepäevajooksu. Niisked veeslagunevad salvrätid. Ka vähim mustusejääk võib tekitada hõõrdumist ja ville. Seda on lihtne ennetada. Pole vaja täiendavaid ebamugavusi endale tekitada. Toidu väljutamist toimub rohkem ja sagedamini kui tavaelus, sest söömist ja energia kulutamist on rohkem. 

Jalanõude kasutamise osas toimisin vastupidiselt harjumuspärasele. Lihtsalt sisetunde järgi. Tavaliselt alustan kergemate ja õhemate jalatsitega ning väsimuse suurenedes lähen üle pehmematele. Seekord alustasin kõige pehmemates Topo Athletics Atmos tossudes, mis rajakattega natuke vastikult haakusid. Juba esimesel ringil komistasin mitu korda. Mingitel lühematel perioodidel kõndisin lõdvestuseks Vibram Fivefingers jalatsites. Muidu mõnus, aga põrand oli külm ja kaua ei saanud neis liikuda. Põrand oli ka kõva, aga sellega on mu jalg harjunud. Kõige edukamaks osutusid Topo Athletics Cyclone jalanõud, mis on tempojooksudeks ette nähtud kerged jalanõud. Aegajalt kandsin vahelduseks Altra Escalante Racer tossusid, mis on minu lemmikud. Väga õhuke tald, mõnusalt avar varvaste osa, suurte õhuliste aukudega pealismaterjal. See oli hea valik ja midagi ei muudaks ka tagantjärgi tarkusega. Fotol on näha, et sokid vedelevad maas. Need on vaiba asemel. Põrand oli tõepoolest külm.

Veidi naljakas oli, kuidas oma kõige mõnusamad ja endassetõmbununa läbitud kilomeetrid läksin intuitiivaselt üle suusatamise sarnasele jooksusammule. Sahistasin või lohistasin jalgu. Peale minu harrastas sellist stiili veel kaks meest. Ju oli nii vaja tol hetkel. 

Puhtalt võistlemisega seoses oli üldjoontes olukord lihtne. Minu ees oli kiire naine ja minu järel rahulikult kulgevad daamid. Kiire naine oli mingil perioodil ka üldliider. Aga siis tekkis tal luuümbrise põletik ja ta taandus ajutiselt täielikult. Tunnistan, et tegin arvutusi, kas suudaksin vahe kinni joosta. Tol hetkel oli vahe vist 115 km. Kui vahe oli kahanenud 95 km peale, tegi see mind ärevaks. Nagu öeldud, ma ei tahtnud, et oleks pärast võistlust midagi kahetseda. Kartsin, et kui ma ei püüa vahet kinni joosta, kahetsen. See pinge oli algul hasart ja elevus, ent muutus varsti ebameeldivaks kohustuseks. Muidugi oleks olnud tore võita. Kui see kiire naine järgmisel päeval kõndima hakkas, oli see mõnes mõttes mulle kergendus. Vahe meie vahel enam ei vähenenud vaid läks tagasi 120 km peale. Ei kahetse midagi.

Päevade kaupa tulemused kilomeetrites on sellised: 113, 94, 71, 72, 58, 73, 61, 75, 58, 62. Vastupidiselt esmamuljele väidan, et esimene päev ei olnud liiga hoogne. Lihtsalt keha oli puhanud ja unevõlga veel polnud. Tegin väga mõõdukalt puhkepause, et väsimuse saabumist edasi lükata. Samas, ega ma ka niisama ei passinud. 

Midagi täiesti uut toimus mu jalgadega. Paistetust ei tekkinud - üldse! Alati on tekkinud ja nüüd ei tekkinud. Betoonpõrandal! Valutasid ikka, aga vähemalt polnud vaja külma duši või jääkottidega paistetust alandada. Jalalihased ei hakanud valutama. Peaaegu. Mingil hetkel võistluse lõpu poole lihasvalu siiski tekkis, aga rohkem oli pinget ja väsimust kui valu. Jalalabade valu on täiesti normaalne. Peksta oma jalgu vastu betooni ei saagi valuvaba olla. Selle leevendamiseks aitas masseerimine, puhkamine ja valuvaigistid. Ma olen valuvaigistite osas aus. Tean, et see on teatud määral tabuteema. Mõned võistlejad ei pea seda õigeks. Igaühele oma. Mina võtan valuvaigistit, kui on valus. Aga mitte kogu aeg ja mitte palju. Ütleme, kaks korda päevas. Suure koguse puhul võivad tekkida uued mured. Teeb kõhu imelikuks ja pea hakkab ringi käima. Kunagi Ungaris kogesin. Teine abivahend on kofeiinitablett, mille kohta ütlen samamoodi - tarbida läbimõeldult. Selle puhul tuleb arvestada ka ajaga, millal on soov magada.

Unisus oli seekord eriline. Ilmselt külm mõjus täiendava kurnava tegurina. Kõndides tekkis unisus eriti kergesti. Tuikusin ja tuigerdasin. Viimastel päevadel tuli ette, et põrkasin vastu pehmet rajapiiret või alustasin kukkumist. Poole kukkumise pealt ärkasin üles. Naljakas kogemus see unes kõndimine. Joostes nii kergesti magama ei jäänud, aga kogu aeg ju ei jaksa joosta. Nagu ütleb mu sõber: kui on uni, jookse kiiremini. See on nii-nii õige. Viimastel päevadel jõudsin siiski ka selleni, et joosteski vajus silm kinni. Proovisin, kas on abi kordamööda ühe ja teise silma kinni panemisest. Ei olnud. 

Mäletate koolifüüsikast energia jäävuse seadust? See on eluline. Temperatuuri energia, toiduenergia, emotsionaalne energia, inimestevaheliste suhete energia - need on kõik erinevad energiad, mis omavahel seotud. Kui on külm, söö. Kui on uni, räägi kellegagi. Nüüd, pärast võistlust, ei ole mul otseselt külm, aga tunnen puudust soojast päikesest ja päevitamisest. Suuresti emotsionaalse energia saamise eesmärgil.

Muinasjutud, romantilised filmid ja võistluste ülevaated lõpevad pulmade ja finišiga. Ma lähen veidi ajas edasi. See unevõlg võttis üle nädala aega taastumiseks. Äärepealt oleks praamist maha jäänud, sest jäin terminalis magama. Väsimus ja jõuetus oli kõikehaarav. Väsinud olid nii jalad, niisama olemine kui pea. Pea olukord on murettekitav, sest just praegu on mul piisavalt aega doktoritööga tegelemiseks. Aga pea ei võta. Püüan hoogu kätte saada lihtsamate ülesannetega, aga nende juurde pidama jäängi. Aiatöid sain juba mõne päeva pärast teha. Kõndima hakkasin kohe, lihtsalt mitte väga pikalt korraga. Hakkasin tegema kergeid jõutrenne. Jõutrennil ongi praegu fookus. Pikk võistlus sööb lihaseid. Pepu on vaja tagasi saada! Pea sain tööle kaks nädalat pärast finišit. 

Omamoodi nauding on see taastumise aeg. Võtan rahulikult. Liigutan täpselt nii palju, et hea oleks. Jooksma hakkan siis kui tahan. Järgmist võistlust plaanis veel pole. Milwaukee võistlusele läheksin meelsasti uuesti. 

Vesteldes triatleet Anette'ga taipasin, et mul on "vahetusalad optimeeritud". Sealt enam kiiremaks ei saa. Ma ei saa vähem magada, ma ei saa paremini süüa-juua, ma oskan suhteliselt hästi enese eest hoolitseda. Nüüd saab kiiremaks ainult trenniga. Päriselt, ma pean nüüd lihtsalt kiiremaks saama. Kellel on mõtteid, kuidas 51-aastane naisterahvas kiiremaks jooksjaks võiks saada ilma palju rohkem aega kulutamata, andke teada. Massöör arvas, et jooksuspetsiifilisema jõutrenniga võib kasu tulla. 

Lõpetuseks ütlen, et Ameerika oli minu lühikese visiidi ajal täpselt selline, nagu seda filmide põhjal endale ette kujutasin. Meeldivaim üllatus oli, et plastkorgid tulid pudelite küljest lahti :) 

Võistluse ajal tehtud fotoreportaaži ja värskeid muljeid näeb siit. 

Tänan Kultuurkapitali, mis minu osalemist sel võistlusel toetas. Samuti Kohe Coffee, mis andis taas võistlusele kaasa maitsvat ja lihtsasti valmistatavat kohvi. Athletica.ai robottreenerit juba mainisin eespool. Meelsasti jätkan koostööd.