Juunis tekkis mul inspiratsioon ja veidi laiem mõistmine, milline võib olla grupijuhendamine. Proovisin kohe järele ja tundus, et läks hästi. Juunikuiste kohtumiste järel sai hoo sisse kaks üliõpilast. See on hoog, mis pole veel raugenud ja lõputöö ongi peaaegu valmis. Kindlasti said ka teised mingeid mõjutusi, mis pole nii palja silmaga jälgitavad. Vaadates sellele kogemusele tagasi olen grupijuhendamist üpris laialt propageerinud. Seda isegi ülikoolis tehtud juhendamise auditis. Igatahes nüüd tundsin, et aeg on uueks kohtumiseks. Seekord polnud mul kahtlustki, kuidas see kohtumine üles ehitada. Teadsin täpselt, et teemaks on lõputöö kirjutamise protsess ja seda kirjeldavadki need kaks tudengit, kes lõpusirgele jõudnud. Evgenia ja Artjomiga on kirjutamise käigus olnud kõike - rõõmu, masendust, tupikuid, spurte, möödarääkimisi, teineteisemõistmist. Kommunikatsioon juhendajaga on olnud mitmekülgne - kord olen mina tagant torkinud, kord on mind torgitud (suvel!).
Saime kokku rahvusülikooli aastapäeval kui ülikoolis oli lühendatud tööpäev. Minu lühendatud tööpäev algas kell 18. Algul elasime veidi sisse, ootasime hilinejaid. Need, kes polnud selle õhtu peaesinejad, rääkisid oma töö hetkeseisust. Tehti nalja ja saadi üksteise valusatest lõputööga seotud naljadest aru. Toetati üksteist.
Siis rääkis Artjom. Ma ei hakka seda siin ümber jutustama vaid kirjeldan oma muljeid. Esmalt rääkis ta motivatsioonist. Väga heaks motivaatoriks oli osutunud tööandja poolne surve. Ta kirjeldas, kuidas oma lõputöö kirjutamist korraldas, kuidas selleks aega leidis (kuu aega järjest ja teooria osa valmis), ja kuidas juhendaja soovitusel erinevates kohtades kirjutamas käis. Ma ise olin selle soovituse juba unustanud. Nii ta oligi käinud kohvikutes, raamatukogus, lugemissaalis jms. Ma olin seda keskkonna värskendamist soovitanud väga õnnestunult. Ju mingi osa vestlusest üliõpilasega innustas mind seda soovitama. Igatahes, etteruttavalt mainin, et pärast kohtumist läksin restorani. Mitte ainult sööma (Rondeel hakkas verivorsti tegema) vaid samuti kirjutama. Hästi vahva oli kui Artjom kirjeldas intervjuude läbiviimist. Esiteks, kuidas küsimused koostas, kuidas ise plaani pidas, kellega vestelda ja kuidas otsustas hoopis lumepallimeetodit kasutada, mitte ise mõelda, kellega rääkida. Tulemusena sai rääkida kõigiga, kellega soovis ise, aga nüüd saab välistada, et ta valis subjektiivselt. Lumepalli meetod täendab, et iga intervueeritav soovitab kedagi, kes võiks sama või erinevat seisukohta omada ja kellelt võiks intervjuu võtta.
Evgenia jutust jäib enim kõlama soovitus endale aeg tekitada. Ka tema korraldas endale isikliku kirjutamislaagri. Aja planeerimisel olid piirid selged - kirjutada saab siis kui keegi teine lastega tegeleb. Suvel mitu nädalat järjest tegeles ta teooria osaga. Rõhutas, et seda on mõistlik teha ühes tükis ja järjest, mitte hakkida. Kohutavalt raske on uuesti pärast pausi alustada, üldpilt loetust ununeb. Teooria osa kirjutamisel läheb suurme osa aega lugemisele, mitte kirjutamisele. Saadud info tuleb endast läbi lasta. Ja kindlasti on teooria osa koostamine lihtsam kui tead, mis on töö eesmärk. Siinkohal tuleb meenutada juunikuiseid kohtumisi kui mõlemal üliõpilasel oli teema liiga harali ja pilla-palla. Need kohtumised kui pidi üksteisele oma uurimisprobleemi kirjeldama, aitasid seda selgemaks ja kitsamaks saada. Evgenia soovitas kaastudengitele, et juhendajaga tuleks pidevalt ühenduses olla. Nii ei lähe liiga sügavale metsa. Ma ise lisan, et see ühenduses olemine ei tähenda kogu aeg oma töö saatmist. Mõnikord on lühikesed ja lihtsad kontrollküsimused, mõnikord põhjalikumad kirjad, mõnikord kohtumised. Mitmekesisus suhtlemiskanalites on hea. Siin räägin küll ainult enda seisukohast. Mõni teine juhendaja ei tarvitse tahta mitmekülgseid suhtluskanaleid. Evgenia rõhutas veel ajakava osas, et puhveraeg, millest kõik kogu aeg räägivad, on ka päriselt vajalik.
Edasi jätkus vestlus, esitati küsimusi ja oma kogemusi, lepiti kokku eelkaitsmisele ja kaitsmisele tulemine. Mõnelt üliõpilaselt pressisin ka mõne spetsiifilise lubaduse välja. Ma tõesti ei saa teiste eest rääkida, aga selline grupijuhendamise formaat sobib mulle ja paistab sobivat osadele üliõpilastele. Kohale tullakse vabatahtlikult, keegi ei pea tegema stressirohket ja ajamahukat eeltööd (näiteks teine grupijuhendamise formaat eeldab üksteise tööde lugemist ja retsenseerimist). Seekord osales kaheksa üliõpilast. Kutsusin kõiki, aga seekord juhtusid kõik kohaletulnud olema minu juhendatavad.
