10 nädalaga krooliks

Minu lapsepõlve suved olid seotud merega. Saime suvila kui olin kolmene. Ja see suvila asub merest mõnesaja meetri kaugusel. See meri pole mingi Stroomi või Narva-Jõesuu. See on ikka kivine ja läheb sügavaks. Liivased laigud aegajalt tekkisid, aga nende peale ei saanud kunagi kindel olla. Mäletan lausa nimeliselt, kes mulle midagi ujumisega seoses õpetanud on. Keegi õpetas üleüldse vee peal edasi liikuma, keegi konna, keegi selili, keegi sukeldumist, keegi vee all ujumist. Sukeldusime kivide otsast. Ükskord sukeldusin ebaõnnestunult peaga vastu teist kivi. Sädemeid lendas, aga külm vesi leevendas. Põhi oli harva läbi vee ilusti näha, ikka sogane ja vetikane. Mõne kilomeetri kaugusel on Sillamäe, minu lapsepõlves oli see suletud linn ja seal oli ohtlike radioaktiivsete jäätmete hoidla. Nõuka ajal kuulsime sageli hoiatusi, et miskit imbub kuskilt läbi ja vette ei tasu minna. Ma ei mäleta, et keegi oleks seda tõsiselt võtnud. Teised lapsed, kellega suvilas mängisin, agiteerisid sageli, et ujume kolmanda madalikuni. See tähendas, et vahepeal läks vesi üle pea sügavaks ja siis sai taas jalad põhja panna. Kolmandal madalikul oli erinevalt kaldaäärsest veest liivane põhi. 

Kui aasta tagasi jalaluu murdsin, käisin taastumiseks Sillamäe ujulas vees jooksmas. Iga kord kui jooksin, mõtlesin, et kunagi võiks ka ujuda. Seni pole ma kuigi sageli basseine külastanud. Kevadel käisingi basseinis aegajalt ujumas. Mulle väga meeldis pikalt-pikalt ujuda. Vaheldumisi konna ja selili. Kahjuks konna ujusin pea veest väljas ja kael väsis ära. See innustas ära õppima vette hingamise. Mõned korrad harjutamist, natuke kodus visualiseerimist ja hakkaski mingil määral õnnestuma. Aga tegelikult oli kindel soov kunagi ka krool ära õppida. Kuidas see küll niimoodi on läinud, et seda ma ära ei õppinud?

Spordiklubi Motus on varemgi ujumiskursusi korraldanud. Minu eelmise elukorralduse aegu see plaanidesse hästi ei mahtunud ja ühel hilisemal korral olid tunnid lihtsalt kohutavalt vara hommikul. Nii väga ma seda ka ei tahtnud. Sel sügisel kui uus kursus välja kuulutati, klappis kõik. Kellaaeg normaalne, kuupäevad sobisid. Niisiis, krooliks!

21. oktoober

Esimesel kohtumisel sõnastasin õpetajale oma soovi - tahan osata krooli ujuda. Muu ei huvita. Nojah, ilmselt paraneb paratamatult ka venekeelne ujumisterminoloogia tundmine. Samamoodi nagu keelekümbluspilateses. Õpetaja on sümpaatne. On jäänud mulje, et ta tõesti tunneb selle vastu huvi, mida teeb. Põnev on, et ta viitab mõnikord oma jutus uutele ja vanadele võtetele. Paistab, et ujumisõpetus on aja jooksul muutunud. Mõned mu kaasõpilased noogutavad kui vanaaegsetest võtetest räägitakse. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga mulle meeldib, et meile harjutatakse kohe algusest peale sisse harjumist mõlemale poole hingama. Tunnis on diferentseeritud tegevused edasijõudnutele ja algajatele. Muide, ma pole kõige algajam. Tegime sissejuhatuseks mõned hingamisharjutused kohapeal, servast kinni hoides. Siis anti kätte plaadid, aga sellele eelnes harjutuse lahtirääkimine. See oli minu jaoks ahhaamoment. Kui õigesti mäletan, nimetas õpetaja seda harjutust hai uimeks. Vihje küünarnukile, mis hai uime moodi veest välje peab tulema. Tänu sellele harjutusele sain esimest korda aru loogikast, kuidas käsi veest välja tulles liikuma peab. Nojah, praktiliselt selle harjutuse sooritamine liiga lihtne polnud, aga sain aru, et kõik võib veel hästi lõppeda ja see oli hea tunne. Pikalt me seda ühte harjutust ei teinud. Ma oleks vist eelistanud pikemalt teha, et liigutus käe sisse harjuks. Edasi tegime juba keerulisemat harjutust. See oli üks suur rapsimine. Liiga palju asju mida jälgida. Käed, pea, jalad... Tunni lõpus pakuti, et võime hüpata. Ei ole vaja mitu korda öelda. Hüpata mulle meeldib. Mul lähevad alati vette jõudes jalad krõnksu, seda tuleb jälgida. Basseinis on nii turvaline ja lihtne hüpata! 

Ujumistunni järel olid silmad punased ja kipitasid. Jõudsin järeldusele, et rohkem ei saa ujumisprillide ostmist edasi lükata. Kuigi ilma prillideta on loomulikum ja mõnusam, pole regulaarne silmade koormamine klooriveega mõistlik. Tegin netis põhjaliku uuringu ja küsisin sõpradelt nõu. Kahjuks neid, mida mitu sõpra soovitasid, Narva poodides polnud. Ilma proovimata ei tihanud osta. Niisiis proovisin prille kahes poes ja ostsin sellest poest, kus abivalmim teenindus oli. 

28. oktoober

Pugeja. Jõudsin varem kohale ja tegin iseseisvalt sooja. Katsetasin uusi prille. Nina juurest lasevad läbi, aga silmi ikka mingil määral kaitsevad. Enamik harjutused olid sarnased eelmisele korrale. Tunni lõpupoole tehti teatevõistlus, kus valisin selili ujumise. Mulle meeldib võistlemine nii siis kui on võimalik võita kui ka siis kui pole lootustki. Ikka on lahe pingutada. Ma saan 100% kindlalt öelda, et ma pole kunagi varem ujumisega niimoodi pingutanud, et pärast hingeldaks. Tunni lõpus jälle hüppasime. Proovisin prillidega hüppamist, aga see oli naeruväärne. Viskasin prillid nurka ja nautisin tulli lõppu vääriliselt.

Kodus vahetasin prillide ninapealse osa väiksema vastu.

4. november

Jõudsin taas tiba varem kohale. Prillid pidasin vett veid paremini, aga mitte ideaalselt. Ujusin paar otsa iseseisvalt - nii konna, selili kui ja krooli (niivõrd kuivõrd). Täpselt kell 11 oli kohal veel Pavel ja õpetaja. Huvitav. Igatahes algul tegime sooja - veidi konna, veidi selili. Siis selgitasin õpetajale, milles oma probleemi näen, et miks hingamine hästi ei õnnestu. Olen aru saanud, et mu keha vajub hingamise hetkel liiga sügavale ja siis ei piisa vaid pea kõrvale pööramisest vaid pean teda ka ülespoole upitama. Esmalt õpetaja muidugi lohutas, et eks see võtabki aega jne. Siis aga selgitas, et eesmärk on tõesti vältida üles-alla liikumist. Ainult edasi on vaja liikuda. Loogiline. Aga võib-olla peaksin jalgadega aktiivsemalt töötama ja veidi kiiremini edasi liikuma. Võib-olla siis ei vaju ära. Kah loogiline. Järgmiseks harjutuseks anti kätte käpad või labad. Proovisin siis saadud teadmisi rakendada. Tegelikult on algul raske mitut asja korraga jälgida, mäletan seda tunnet ka jooksutrennidest. Kui kogu tähelepanu on hingamisel, siis vähem tähelepanu saab nt kätetöö ja veel vähem jalatöö. 

Oot-oot, toimibki? Kui jalgadega rohkem siputasin, sain veidi parema hoo sisse ja tõesti oli kergem pinnal püsida ming hingata. Esimesel katsel tuli juba päris mitu korda järjest välja, pool basseinipikkust raudselt. Seni olin heal juhul 3-4 järjestikust edukat hingamist teinud. Eduelamusega tegin järgmise otsa täies ulatuses ära. Puhkasin reaalselt hetke ja sama edukalt tagasi. Pidasin vääriliseks õpetajale uhkustada, mispeale ta mind kättpidi ka õnnitles. Järgmised ülesanded olid vahepealse kukerpalliga. Miks, seda ma ei kuulnud. Taas said vett täis nii kõrvad, nina, silmad kui magu. Ja siis proovisin ujuda krooli ilma käppadeta. Näh, enam polnudki nii lihtne. Õpetaja ütles, et käpad on ju rasked, peaks raskendama. Aga ma sain aru - käpad aitasid kiiremini edasi liikuda, milleks oli ka jalgu vaja reipamalt liigutada. Nagu jalgrattasõit - aeglaselt on raskem kui tempokalt.

Järeldus - räägi õpetajale selgelt, mis raskusi valmistab, siis saab ka konkreetsemalt soovitusi anda. 

11. november

Nagu ikka - varem kohal. Olin prillide ninapealse osa veel väiksema vastu välja vahetanud ja seekord enam vett peaaegu läbi ei lasknud. Selle asemel läksid need hoopis uduseks. Aga see ei häiri. Mida mul seal ikka nii väga vaadata vaja. 

Seekord oli teine õpetaja. Asendusõpetaja kuulas ilusti ära, mis seisus olen ja mida tahan. Ma kindlasti ütlesin mitu korda, et käppadega sain juba peaaegu hakkama, aga ilma ei õnnestu eriti. Seekord hoiti käpad minust kaugel eemal. Võrreldes põhiõpetajaga lasi see õptaja teha pikemalt ja korduvalt ühtsama ülesannet. Siis üht teist ülesannet jälle pikalt ja põhjalikult. Vahele väikesed pausid selili ujumist või heljumist puhkuseks. Ja siis uuesti emba kumba harjutust. Peaaegu piirini, kus oleks võinud kopp ette tulla. Aga tegelikult oli vastupidi, mulle sobib selline põhjalikkus. Mul polnud pea ainsatki eduelamust, aga kogu aeg oli tunne nagu mängiks heliredelit uuesti ja uuesti või teeks mingit jooksuharjutust, mis kuidagi ei õnnestu. Kogu aeg oli tunne, et kui ma ära ei tüdine, siis hakkab lõpuks välja tulema. Õpetaja regulaarselt küsis, kuidas tunne on ja et kas hakkab juba kergus tulema. Ei olnud sellist ohtugi. Aga kuidagi ilusti toetavalt oskas rääkida. Ei saa öelda, et ta paremini õpetas kui põhiõpetaja, lihtsalt vahelduseks päris hea. Mõlemad on head. Tunni kõrghetk oli ootamatu. Eduelamust - nagu juba ütlesin - seekord polnud. Ühel hetkel sain meesterahvalt kannaga vastu pead müksu. Valus see polnud, hoopis elevust tekitas. Kohe meenusid kõigi tuttavate triatleetide jutud kuidas ujumine on kõige ohtlikum ala ja misasi on "pesumasin". Oli selline tunne nagu oleks väikese previewsaanud :) Endalgi naljakas, et selline asi elevust tekitas. Tunni lõpupoole jälle hüppasime. See oli tunni ainus asi, mis mingil määral õnnestus. Pagan, minu esimesed hüppamised on ju meres kivi otsast olnud. Nii, et ei näe, kuhu hüppad. Selle kõrval on basseinis hüppamine nii steriilne ja lõbu on ka kuidagi väiksem. Aga lõbu ikkagi. Prillidega mul veel hüppamine ei õnnestu. Libisevad kohe põskedele. 

18. november

Kui õpetaja tundi jõudis, oli mul juba 6 otsa konna soojenduseks tehtud. Sain korralduse teha kaks otsa krooli ja 2 otsa selili. Ikka veel soojenduseks. Ühel hetkel hakkas algajate rada kitsaks jääma ja takerdusime üksteise otsa. Mind edutati teisele rajale, kus oli ees Pavel. Õpetaja lasi mul täna uuesti seda harjutust teha, mis mul esimeses tunnis silmad avas. Tegin seda päris pikalt, sest õpetaja tegeles algajamatega. Mulle see sobis. Ju ma olen pikkade juhtmetega, et vajan harjutuseks rohkem aega. Vahepeal jälgis mind ka Pavel ja kommenteeris, mida nägi ja andis soovitusi. Kõlas loogiliselt ja püüdsin teha nii nagu soovitati. Järgmisena sain kätte käpad ja nendega koos ka enesekindluse. Käppadega tuleb päris hästi välja. Kindlasti mitte ideaalselt, mu liigutused pole eriti ökonoomsed. Ei libise vaid rapsin. Natukese aja pärast sain korralduse ilma käppadeta ujuda. Oeh. Läbi raskuste areneme... Kordan seda endale pidevalt. Ikka veel raske jälgida kõiki kehaosi. Vahepeal Pavel jälle jälgis, mida teen. Ja taipas ära, miks mul käppadega paremini õnnestub. Pean ka oma käega vees jõulisemalt tõmbama. Talle paistis nagu ma lihtsalt libistaks käe läbi vee. Jälle kõlas loogiliselt. Proovisin rohkem kätt jõuliselt läbi vee tõmmata ja tõesti toimis. Mingit murdepunkti veel ei olnud, aga kui suutsin samaaegselt jalgadega siputada, käega jõulisemalt tõmmata ja uuesti kätt vette pannes seda mitte liiga vara teha ja kõige selle juures ka hingata, siis oli päris OK. Kõik need õiged liigutused peavad harjumuseks saama. Igatahes tänase päeva kangelane oli konkurentsitult Pavel. 

Ja siis ütles õpetaja midagi hirmsat. Ütles, et tuleb jälle teatevõistlus, aga ilma igasuguste valikuteta - kõik ujuvad kaks otsa krooli. Kaalusin põgenemist, aga mulle suudeti ära põhjendada, miks võistlus kasulik on. Esiteks, ma tahan ju kiiremaks saada. Seega väike lisapõhjus pingutamiseks on hea. Võrreldi lõigutrenniga. Teiseks, võistlusmoment võib mõjuda vaimselt ergutavalt. Olla inimesi, kes muudkui pusivad ja miski ei õnnestu, aga kerge stressi olukorras loksub kõik paika. Aga teeme stardi ikka hüpates onju. Proovime siis nii, et prillid ei lenda eest ja pärast sukeldumist jätkub reaalselt ujumine, mitte ei kilka niisama elevusest. Lühidalt - pakkusin end esimeseks. Hüppasin ja prillid jäid peaaegu õigesse kohta. Ujusin kaks otsa nii, et ainult kahel korral pidin hetkeks jalad maha panema, et restart teha ja korraks inimese moodi hingata. Polnud ideaalne, aga jäin sooritusega rahule. Võistlus tehtud, hüppasime natuke niisama.

Ja siis sauna-vanni lõõgastuma. Meie "pakett" sisaldab ujumisejärgset lõõgastust spaas. Kes minuga kunagi rannas või spaas käinud, teab, et hakkan üpris kiiresti virisema ja midagi teha tahtma. Tavaliselt hakkan süüa tahtma. Tunnike pärast ujumist on minu jaoks õige vähe pingutust nõudev ajavenitamine. See on jõukohane. Täna oli tunnikest täis venitada juba lihtsam kui varem. Isegi selline asi nagu mittemidagitegemine areneb harjutades. 

25. november

Olen kuskilt lugenud, et olemasoleva taseme hoidmiseks mingil spordialal on vaja mingi arv kordi nädalas sellega tegeleda. Ja selleks, et paremaks muutuda, on vaja seda sagedamini harjutada. Numbreid ei mäleta. Aga mu endagi intuitsioon ütleb, et ühe korraga nädalas väga kaugele ei jõua. Tunnistan, et kogu eelneva perioodi jooksul olen kaks korda proovinud ujuda ka väljaspool ametlikku tundi. Ükskord käisin Sillamäel pärast rasket ja tihedat tööpäeva. Tegin seda rohkem lõõgastumise eesmärgil, aga eks ma natuke proovisin ka krooli ujuda ning üht harjutust iseseisvalt teha. Teine kord oli möödunud nädalal kui tegelikult spaas sulistasin. Käisin põgusalt basseinis kontrollimas, kuidas krool õnnestub. Jätkuvalt ei libise ja mingit kergust ei tunne, aga midagi siiski õnnestub. Natuke.

Seekord oli taas noormees treeneriks. Seekord oli ahhaamoment taas olemas. Treener ütles, et mu jalgadetöö on lahjavõitu. Jääbmulje nagu liigutaksin jalgu vaid "linnukese" pärast. Aga kui jalgadega ei liiguta piisavalt, siis edasi ju ei liigu. Loogiline. Jälle. Aga ma tõesti ei suuda kõiki asju korraga jälgida. Järelikult on vaja jalgadetööd eraldi harjutada, et see automaatseks muutuks. Oligi selge, mida terve tund teha. Eks ma vahepeal lõdvestusin ja puhkasin ka (konna ja selili ujudes). Tunni lõpus taas hüppamine kui kirss tordil. Prillidega hüppamine veel ei õnnestu. Prillid ei jää oma kohale.

2. detsember

Tunni alguses venitasime kopse ehk ujusime vee all. Täna oli kuidagi eriti vähe meid ja eriti naiselik seltskond. Selles oli muidugi oma võlu, igaüks sai veelgi rohkem õpetaja tähelepanu kui muidu. Olen alati arvanud, et mul on head kopsud, aga teistel olid veel paremad. Olen kunagi suutnud ühest otsast teise vee all ujuda, aga seekord terve basseinipikkus siiski ei õnnestunud. Ega ma tegelikult ei teagi, kuidas vee all kõige edukamalt edasi liikuda. Sahmin niisama ja loodan parimat. Aga tühja sellest. Oli tore. Siis sai natuke kukerpalliga ümberpööramist proovitud. Jällegi - oli tore, aga see pole praegu mu prioriteet. Järgmine kord. Tunni põhiosa kulutasin ikka jalgade tööle. Olid veidi teistsugused harjutused kui eelmine kord. Veidi raskemad. Käsi ei lubatud üldse tööle panna. Eelmine kord hingamise ajal siiski sai kätt liigutada. Tunni lõpus ujusin niisama ja taas tundsin, et olen veidi arenenud. Õpetaja kinnitas et arenguks oleks tõesti hea kui saaks kolm korda nädalas harjutada. Ja mina võiks iga kord mõned otsad jalgade töö harjutusi teha. Aga mingil hetkel kui olin niisama krooli ujunud ja basseini otsas veidi hinge tõmbasin, sain õpetajalt kiita. Ma näen välja nagu oleks kogu elu krooli ujunud. Tänasin, kuid lisasin, et olen ikka kole ebaökonoomne, väsin kiiresti. Tunni lõpus hüppasime naistega omaalgatuslikult ja ühel naisel oli kaamera kaasas. Ilmselt sai ilusaid kaadreid. Seekord hüppasin mitte puki otsast vaid basseini servast ja prillid jäid sinna, kus nad peavad olema. 

9. detsember

Oli mitmekülgne tund. Vee all ujumist, individuaalse vajaduse järgi jalgade töö harjutamist, mingi normi täitmist... Jalgade tööd harjutades vaatas mind õpetaja ja küsis, kas ma olen kogu elu viieline ja ülipüüdlik olnud. Talle tundus, et püüan liiga palju ja kogu võhm läheb sellele sahmimisele. Pakkus, et ma prooviks veidi aeglasemalt. Ma siis proovisin. Algul läks rütm pidevalt sassi. Mõtlesin, et kui vähem jalgadega saputan, vajun jälle liiga sügavale hingamise hetkeks. Aga siis sain aru, et ilmtingimata pole oluline saputamise kiirus vaid amplituud. Täna sain enda ujumisest ka video tehtud. Appikene kui silmiavav! Isegi minu mitteteadlik silm näeb, mis kõik vildakas on. Käed liiguvad imelikult, jalad imelikult, kogu keha kuidagi vingerdab, pea tuleb hingamiseks vist liiga palju veest välja. Hea ja õpetlik. 

12. detsember

Kahjuks sel nädalal pühapäevane ujumistund mu ülejäänud treeningplaaniga ei sobi. Järelikult tegin ette ja iseseisvalt. Käisin Sillamäe ujulas. Võtit andes kommenteeriti, et harv külaline. Ujulas oli tööl seesama naisterahvas, kes mind kevadel veidi juhendas. Ma kahtlustan, et talle see meeldis. Muidu istub seal niisama ja ainult vaatab. Lõpuks ometi keegi, keda ta reaalselt aidata sai. Paljuski tänu temale sain selgeks konna ujumise koos vette hingamisega. Nii et liuglen ja puha. Enne ujusin tädilikult pea vee peal. Soojenduseks ujusingi veidi konna, veidi selili. Ei hakanud krooliga üldse katsetama, teadsin, et jalad hakkavad pigem jooksma kui saputama. Võtsin plaadi ja tegin mõned otsad harjutusi, mida varasematel kordadel õpetatud. Siis ei pidanud abivalmis naisterahvas vastu ja tuli juttu rääkima. Esmalt kiitis mu konna taevani. Ma kiitsin omakorda teda. Ja siis rääkis midagi jalgadest, kätest ja hingamisest. Ausalt öeldes ei saanud ma eriti hästi aru, mida ta mõtles. Aga püüdsin. Toimetasin edasi ja ta uuesti tuli midagi selgitama. Teisel katsel sain aru. Tal oli soovitus, kuidas krooli ajal hingata võiks. See oli mulle väga üllatav soovitus. Otsustasin, et pärast peab guugeldama. Võib-olla ongi erinevad lähenemised. Igatahes proovisin ka soovitatud moel. Siis jäid abivalmile inimesele ette mu jalad. Ma ei saanud jälle aru, kas siputasin liiga palju. Igatahes ta pakkus mulle ujukit jalge vahele, et vahelpeal vaid kätetööd ja hingamist harjutaksin. Selle ujukiga sai paraku ainult nalja, sest see oli liiga hea ujuk. Ma tegin vaid ühe koha peal kukerpalle igas suunas ja naersin, mis hirmus. Ujuk tagasi. Infokülluses tundsin, et palju rohkem ei jaksa. Otsustasin ilma igasuguste abivahenditeta mõned korrad edasi-tagasi krooli ujuda. Ei saa öelda, et halvasti läks. Ei teagi, kas põhjuseks teistmoodi hingamine või lihtsalt see, et iga trenn teebki paremaks.

Kodus vaatasin õppevideosid ja soovitataksegi erinevalt. Mõni soovitab välja hingata pidevalt ja sujuvalt, mõni vahetult enne sissehingamist kui juba pea pöördesse läheb. Ühtlast väljahingamist soovitatakse rohkem. Triatleet Sass aitas natuke asjasse selgust tuua ja põhisoovitus oli jälgida kuidas jooksmise ajal hingan. Ujudes peab see sama loomulikuks saama.

19. detsember

Pärast lühemat-kergemat trennipäeva võin ujuda kui logistika võimaldab. Ma ju saan aru, et arengut ühe korraga nädalas oleks liiga optimistlik oodata. Sillamäe ujulas natuke harjutasin. Rääkisin abivalmile naisterahvale, et ma vahepeal lugesin ja küsisin väljahingamise kohta ja pean veel ise katsetama kuidas mulle paremini sobib. Me rääkisime vist üksteisest väga mööda, sest ta tuli vahepeal ütlema, et hingan valesti. Ausalt öeldes oli mul sellest kurb. Ma ju ei taha talle vastu vaieldaja ma ise ei tea ju midagi, aga ma ei hakka ju midagi ainult tema rõõmustamiseks tegema. Igatahes on hea, et ujuma jõudsin, aga mingit arengut ei tundnud ja veidi kehv tunne jäi sisse. 

23. detsember

Kui ujumiskursusele registreerusin, oli kümnendaks korraks just tänane päev. Hiljem selgus, et teistele see kuupäev ei sobi ja viimane kohtumine lükati hilisemaks. Minule ei sobi aga hilisem aeg. Õpetaja saatis juhised, mida individuaalselt teha saan. Eile veel konsulteerisin väljahingamise osas tuttava triatleediga. Iga konsulteerimisega läheb asi selgemaks. Eks nüüd pole muud kui lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada. Veidi jäi kummitama see kui Maria rääkis enesestmõistetavalt üle viie hingamisest. Ma olen seda varem paar korda proovinud, aga oli raskem kui üle kolme. Proovisin täna jälle mõlemat. Ujumisõpetaja soovitas lugeda mitme käetõmbega ühe otsa ära ujun. Seni on mul kogu aeg lugemine sassi läinud, sest numbrid on liiga suured ja tähelepanu kulub mitmele asjale, mida jälgida vaja. Väidan, et krooli ujumises pole mul veel ükski liigutus automaatseks muutunud. Igatahes täna võtsin end kokku ja lugesin tõmbeid. Selgus, et üle viie ujudes oli tulemus märkimisväärselt parem. Samuti sain kopsu kindlalt tühjaks enne uut sissehingamist. Üle kolme ujudes pole kindel. 

Ujumiskursus on lõppenud. Iseseisev harjutamine jätkub. Kui tekib uus võimalus kursusel osaleda, teen seda. Tänan Motust korraldamise eest, Tartu Ülikooli maksmise eest, loendamatul hulgal inimesi kannatliku kuulamise eest kui oma edusammusid ja ebakindlusi olen jaganud või nõu küsinud!

Sillamäe ultra: 24 tunni jooks

Nagu ikka, pean alustama sellest, et ütlen kuivõrd algaja jooksja ma olen. Mulle on korduvalt öeldud, et enne ultrat tuleks ikka rohkem kilomeetreid läbida. Olen võtnud ultrat kui õppimiskogemust, mistõttu see kokkuvõte siia blogisse sobibki. Treeningutega on kõik hästi ja kontrolli all, selles osas aitab targem inimene ehk treener. Kõik muu ja ultrasse puutuv on ka väga tähtis. Olen päris palju lugenud erinevaid ultrajooksjate blogisid ja tean kui palju neist kasu on olnud. Seetõttu kirjutan ka ise. Ei või iial teada, kellele ja mil moel sellest kasu on. 

Ettevalmistus võistluspäevaks seisnes pakkimises. Mingit süsivesikute laadimist ega muid maratonieelseid trikke ei teinud. Nädalake enne võistlust olin kergelt tõbine ja trenni mitu päeva üldse ei teinud. Toitusin normaalselt ja jõin mineraalvett. Pakkimiseks oli kolm kotti: 1) korraldamisega seotud kott, mis antud kontekstis pole oluline 2) kott, mille jätan spordikompleksi riietusruumi 3) asjad, mis on rajal kaasas.

Riietusruumi kotis oli arusaadavalt saunalina, SiS proteiinigeel, vastiku haisuga kreem, kompressioonisäärised, riided autasustamiseks, plätud, mille sisse väsinud jalad ära mahuvad. Rajale kaasa võtsin asjad plastikust kastis, et vihma korral jama poleks. Loogika - parem rohkem asju kui vähem. Oli mitu särki kui on vaja kuivi riideid, kolm peakatet. Olid paksemad ja kerge shield-iga pikad püksid. Olid lisajalanõud. Oli erinevaid toiduasju nagu banaan, maapähklivõi, kondenspiim, geelid. Oli valuvaigisti, ninasprei, Compeed plaastrid, külmasprei, huulepalsam, elastikside, bepanthen salv ja kofeiinitabletid. Olid juhtmed ja kaks akupanka kella laadimiseks jooksu ajal ning igaks juhuks ka vahend akupankade laadimiseks kui ei peaks jätkuma. 

Rajale jõudsin siis kui tillujooks ja rahvajooks olid juba ära olnud. Jällegi, pole selle postituse teema, aga jube hea kui saab partnereid usaldada. Seekord on see kuidagi eriti oluliseks teemaks kujunenud. Eelnevatel päevadel ei suutnud ära otsustada, kuhu auto jätta. Kui jätta alla raja äärde, siis saan pärast jooksu transfeeriga spordikompleksisse, aga pärast peab ikkagi autoni tagasi saama. Parkisin ikka raja juurde. Äkitselt oligi aeg käes jooksjate tutvustamiseks, spordiliidu juhataja ja linnapea kõnedeks ja pidi stardijoone poole liikuma hakkama. Lahe kuidas mitte keegi ei tormanud stardist minema. Isegi maratonidel on neid tormajaid, kes niikuinii varsti taltuvad. Lühidalt esimese kuue tunni kohta - hoidsin tempot ja pulssi. Teadsin, et elevus on minu vaenlane. Jälgisin, et pulss üle 150 ei läheks. No mõnikord ikka natuke läks, aga põhimõtteliselt sobis see pulss hästi. Natuke jälgisin ka tempot, sest mõnikord pulss valetab. Tempot pidi algul hoidma nii, et 6.40-st mitte mingil juhul kiiremini ei jookseks. Pidasin 7 min/km ideaalseks. Kui maratonidistants läbitud sai, oli absurdelt kerge ja hea olla. Kui 6 tundi läbi sai, sain eelmise aasta 6 tunni jooksuga võrrelda. Pea meetri täpsusega sama tulemus, ainult et enesetunne sada korda parem. Nagu oleks aasta otsa trenni teinud. Kell 18 olid menüüs makaronid tomatikastme ja lihakäntsakaga. Võistluseelsetes intervjuudes ütlesin, et ultrajooksus on minu tugevaim külg söömine. Kuna ma söön pidevalt ja palju, siis paratamatult olen harjunud ka täis kõhuga treenima. Sõin jooksu ajal korrapäraselt ja kõhutunde järgi. Vahepeal geel, vahepeal banaan, rosina-pähkli segu, paar hapukurki, natuke kondenspiima. Kui juhendis olid makaronid, puljong ja puder, sõin ka need ära. Jõin ainult SiS spordijooki ja mõnel korral kohvi koorega. Nii mõnelgi kaasvõistlejal tekkisid kõhuhädad, mul ei miskit. Ma tulen veel jutuga toidu juurde tagasi.

Olin jooksnud vast 7 tundi kui väiksel varbal hakkas vill valu tegema. Varba plaasterdasin ära, aga eks ta ikka veidi tunda andis. Nüüd hakkasin veidi vähem pöiale maanduma, samm läks veidi ümaramaks. Kui oli joostud umbes 9 tundi, tundsin nagu oleks varvas plahvatanud, lausa karjatasin teravast ja järsust valust. Vaatasime meedikuga üle. Plaaster hoidis ideaalselt, aga plaastri all oli vill katki läinud. Sättisime, mis me sättisime, tosse ma uuesti jalga ei saanud. Loomulikult olid tavalisest 1-1,5 numbrit suuremad tossud. Lihtsalt varba peale surus. Ma ei suuda kokku lugeda kui paljud kaasvõistlejad mulle oma varujalanõusid pakkusid. Sellised nad ongi, ultrajooksjad. Toetavad üksteist.

Mul olid jalas varvassokid. Tegin mõned sammud niisama, sokkis. Selgus, et väga hea on. Seniks kuni mõtlesin, kuidas edasi toimida, jooksin umbes 6-7 km sokkide väel (tervitusi Mukungale!). Siinkohal tundsin kuivõrd on kasu olnud neist regulaarsetest sulghüpetest ja ka sellest, et olen vibramitega trenni teinud. Kui joostud oli 11 tundi, otsustasin, et peaksin proovima vibramitega joosta. Paraku polnud ma isegi hetkeks mõelnud, et ultrale vibramid kaasa võtta. Ultrale soovitatakse ju hästi toetavaid ja poputavaid jalatseid. Sõitsin Narva. Mul polnud midagi kaotada. Kui vibramitega õnnestub joosta, saan edasi võistelda; kui ei saa, pole enam vahet, igal juhul tuleks katkestada. Tunnine paus oli samas ka väikeseks puhkuseks. Selleks hetkeks olin läbinud 75 km. Kepseldes üles neljandale korrusele ja pärast alla. Kodus vaatasin ka teised varbad üle ja plaasterdasin ära. Tulin tagasi ja jätkasin rahumeeli jooksmist. Enesetunne ja füüsis olid igati OK. Varvastel oli igaühel oma lahtris väga hea olla. Taas hakkasin pöiale maanduma - mitte et oleks valikut olnud. Hea kerge oli olla. Tundsin, et 100 km on mingi verstapost, milleni kindlasti pingutan ja siis võib-olla natuke kõnnin ja võtan vabamalt. Enne võistlust olin mõelnud, et kui kõik väga hästi läheb, võiks tulemus olla 140 km. Ei tea, miks. Kõigi aegade edetabelis oleks tollase seisuga see 10. koht.

100 km läbimiseks kulus mul kokku 15 tundi ja 10 minutit. Tundus reaalne ka 140 täis saada. Tegi ka endale nalja kui peast käis läbi sõnastus "ainult 40 km veel". Paraku hakkas tasapisi väsimus tekkima ja üha rohkem kõndisin. Hommikul 7.30 paiku tuli selline pöörane unisus, et hakkasin sõna otseses mõttes tuikuma. Kell 8 oli pudruaeg. Kõndisin autoni, keerasin istmesoenduse sisse ja tukastasin veerand tundi. Puder meega söödud, hakkas jälle hea. Uskumatult hea puder! Puder on alati hea, aga kui oled seda putru pool ööd endale motivatsiooniks seadnud, on veel parem. Kõndisin edasi. Pärast puhkepausi on veidi raske liikuma saada. Miskipärast tekkis isu ühe sooviloo järgi. Tellisin päikeseratta. Mõjus ootamatult. Taas tekkis soov sörkida. Seda siis kella 9 paiku hommikul kui selja taga 21 tundi jooksu. Mingil hetkel hakkasin rohkem huvi tundma, kui palju neid kilomeetreid ikka kogunenud on. Noored tegid kõndimise pealt intervjuu, kus ka ütlesin et 140 saan täis, aga kui aega veel jääb, teen vast 1-2 kilomeetrit lisaks. Ühtäkki hakkas rahvast raja äärde kogunema. Fotograafe tundus kuidagi eriti palju olevat. Umbes 11.40 anti igale rajal liikuvale jooksjale noored Sillamäe kergejõustiklased kaasa, kes siis finišihetke asukoha fikseerivad ja mõõtmist ootama jäävad. Ahjaa, miks ütlen "rajal liikuvale jooksjale". Mitu jooksjat oli selleks hetkeks juba pillid kotti pakkinud. Erinevatel põhjustel. Kell 12 oli finiš. Viimased 200 m suutsin sörkida. Tulemuseks 143 km ja 58 meetrit. 20 jooksja seas 12. koht, selja taha jäi nii mehi kui naisi. Naistest 5. koht. Kõigi aegade edetabelis peaks see andma 10. koha, arvestades ka teiste jooksjate tulemusi. (Mõni nädal hiljem selgus, et kunagi on üks eestlanna Läti edetabelisse pandud. Kui see viga ära parandati, jäi minu kohaks 11.)

See, mida tundsin lõpus ja poolteist tundi hiljem autasustamisel, oli suur väsimus ja lihasvalu. Duši all märkasin, et käelabad on paistes. Teised naised mainisid midagi vedelikuga seoses, aga ma ei saanud aru. See oli ajutine. Miskipärast olid huuled valusad, kuigi olin regulaarselt huulepalsamit määrinud. Miks need huuled üldse kogu aeg kuivaks läksid, ma ei tea. Peale villis varvaste ja lihasvalu polnud häda midagi. Koju jõudes pidin mõned kastid neljandale korrusele saama ja see oli juba väljakutse. Esimesed mõned tunnid proovisin olla liikumatult, sest nii valus oli igalt poolt. Väike uni tegi asja paremaks. Tegin ka mingi mähise, mille MedPointist ostsin. Õhtupoole sain natuke kergemaks olemise. Käisin korrus kõrgemal Juku ja Taneliga "joomas". Hea plaan, aga paraku pooleliitrisest õllest suutsin ära tarbida heal juhul kolmandiku. Aga tore seltskond, alkohol ja suitsuhais klappis hästi. Mind mässiti hoolitsevalt paksu teki sisse, et ma lahtise akna tõttu ei külmetaks. Juku ütles, et ma kõnnin nagu vanamees, kellele on intiimsesse piirkonda virutatud.

Väike ülevaade ka kaasavõetud kraami kasutamisest. Riideid lisasin tasapisi. Seda aega kui täiesti kubujuss olin, ei tabanud ükski fotograaf. Hommikupoole võtsin kõige pealmise kihi maha ja nägin välja nagu talvine luuraja. Külmaspreiga ei taibanud ma midagi teha. Ka haisvat kreemi ei tahtnud. Pärast pesemist polnud ka tahtmist kompressioonisääriseid panna. Ma nii ehedalt kujutasin ette kuidas söön putru kondenspiima ja maapähklivõiga, aga seda isu siiski ei tekkinud. Jäi vaid puder meega, mis juhendis kirjas. Geele jäi ka kõvasti järgi. Valuvaigistit ikka tarbisin. Enda arvates mõõdukalt. Siis kui tundsin, et liikuda ise tahaks, aga lihased mitte eriti.

Esmaspäeva hommikul on jalad üsna normaalsed, ainult jalalaba on veel veidi paistes ja natuke põlvede ümbert. Tunda ei anna. Kõnnin ettevaatlikult mitte lihaste pärast vaid varvaste pärast, mida püüan maha mitte lasta. See üks varvas, mis jooksu ajal plahvatas, näeb välja nagu puu otsast allapotsatanud ploom. Aga mitte ploomi värvi vaid varba värvi.

Kummalisel kombel ei ole erilist söögiisu. Natuke näksin ühtteist, aga aeglaselt ja vähe. Mõistus sunnib sööma. Kella 15 paiku tunnen, et kõik on hästi ja treeneri soovitus väike veloergomeeter teha polegi veider.

Mida ma siis õppisin? Sain kinnitust oletusele, et vastupidavust mul on ja et süüa ma oskan. Sain kinnitust väitele, et kõik on peas kinni. Selles mõttes, et joosta tuleb mõttega, mitte nii nagu hetketunne on. Veel klišeesid: valu kaob, emotsioon jääb; tapab tempo, mitte distants.

Siirad tänusõnad kõigile toetajatele, kes nii kohapeal käisid kui ka veebis või telefonitsi kaasa elasid!

http://nelson.racetecresults.com/results.aspx?CId=16267&RId=2044&EId=1tulemused 

https://connect.garmin.com/modern/activity/3038152420kell

https://www.flickr.com/photos/124532609@N02/albums/72157701601506585 lemmikfotograafi pildid 

Kirjutamine Ljubljanas

Mulle laagrid sobivad. Igapäevaselt rahmeldan isaguguseid erinevaid asju teha ja tegelikult naudin seda. Aga mõnikord on tahtmine ja vajadus keskenduda vaid ühele tegevusele ja kõik muu kuulutada kõrvaliseks. Näiteks kui on kirjutamislaager, võib trenni ikka teha, aga see ei dikteeri päevakava ja selle peale ülemäära ei mõtle. Või jooksulaager, kus fookuses on trenn, aga vabal ajal saab lugeda või kirjutada või mida iganes. Nüüd kirjutangi oma kogemusest Ljubljanas, kus sain teha omaalgatusliku kirjutamislaagri. Ja otse kirjutamislaagrist suundun jooksulaagrisse. 

9. juuli, esmaspäev. Ülivara hommikul hakkasin sõitma. Viimase nädala unevõlg staadionimaratoni ööst suurenes veelgi. Jõudsin Ljubljanasse kella 14 paiku, aga ei tormanud esimese asjana raamatukokku vaid tegelesin sisseelamisega. Tutvusin hotelli piirkonnaga, ostsin vett, õunu, banaani ja müslibatoone, et tööaega nälja pärast piirama ei peaks. Käisin õhtul ka kesklinnas, et meelde tuletada kui mõnus siin on. Läksin mõistlikul ajal magama ja panin mõistlikuks ajaks äratuse. 

10. juuli, teisipäev. Ärkasin väljapuhanuna enne äratuskella. Vaatasin kaardi pealt üle, kus on jalgrattalaenutuse punktid, kust kuhu pean sõitma raamatukokku jõudmiseks. Hommikusöök oli OK, aga mitte vaimustav. Edaspidi veidi täiendan seda omalt poolt. Peamiselt tunnen puudust pudrust. Raamatukogu on igati OK. Siin veedan oma aja tööpäevadel kella 17-ni. Laupäeval lähen kõrvalmaja raamatukokku ja pühapäeval töötan "kodust". Natuke on raske teadustöösse sisse elada, aga olen seadnud endale veidi täpsema tööplaani lähtuvalt sellest, mida BJMi tagasiside soovitas. Esimene ülesanne sõnastadaselgelt ja veenvalt, miks seda artiklit vaja on. Selleks kaardistada olemasolev teadmine (otsida infot) ja siis täpsustada oma panust. BJM ütles, et mu artikkel on praktilise väärtusega, aga panus teooriasse pole välja toodud. Päeva keskel otsustasin, et hakkan sellist kirjutamispäevikut pidama. Et siht selge oleks. Õhtul käisin poes, ostsin veidi paremat müslit hommikusöögiks. Kerge jooks jõe ääres 50 minutit. Natuke sirvisin päeva jooksul kokkuotsitud materjale. Enne südaööd magama. Panin äratuskella veidi varasemaks.

11. juuli, kolmapäev. Ärkasin väljapuhanuna ja jälle veidi enne äratuskella. Hotellist raamatukokku sõitsin rattaga kordagi kaarti vaatamata. Tiba alla 5 km. Hea aju käimatõmbamiseks. Täna keskendun lugemisele, mille ajal teen vaid märkmeid. Veel ei kirjuta. Toolid on siin kõvad, panin arvutiümbrise pehmenduseks. Vahepeal tuli hull unekas peale, sain kohvikust 1.30 eest topeltespresso, mis uuesti üles äratas. Pikalt järjest istuda on ikka väga halb. Aga kuhu mul ikka minna on kui õues ladistab vihma sadada. Kohvil käik oligi ainus liigutamine. Ma ju tean, et ajutööle on vahepeal liigutamine kasuks, aga kuidas seda siin võõras raamatukogus rakendada, ei tea. Püüan vähemalt niheleda, asi seegi. Sain kõik eile kokkukorjatud asjad loetud ja tegin märkmeid. Märkmeid tegin eesti keeles ja endale omases stiilis. Enda arvates on mu mõttekäigud loogilised ja veenvad. Kuidas see nüüd inglise keelde tõlkida ja akadeemilisemasse stiili ümber kirjutada, et veenvus alles jääks? Loen uuesti ja uuesti BJMi tagasisidet. Kõige rõõmustavam ja samaaegselt segadusttekitavam on soovitus metoodika sobivust põhjendada. Mul on terve eraldi fail selle kohta - eelnevalt olen metoodika osa just kärpinud, et proportsioonid mõistlikumad oleks. Teine soovitus, mis pigem rõõmustab, on tsitaatide lisamine. Ainult et kuidas see kõik ühte artiklisse ära mahub ja kas järgmise ajakirja retsensendid sama meelt on, ei tea. Tegin lahti ajakirja veebilehe, kus on artiklile esitatavad nõudmised. Seda pole veel otseselt vaja, aga ilmselt lükkan lihtsalt kirjutamist edasi ja otsin vähegi asjassepuutuvaid alternatiivtegevusi. Sellel noodil ja vihma mõningase vaibumise ajal katkestan töö õige natuke enne raamatukogu sulgemist. Pärast pausi hakkan artikli sissejuhatusega tegelema. Hetk tagasi kirjutas Ruth Maria FB-s kommentaari, et süüa tuleb. Raamatukogus töötamise ajal olen täna söönud ära ühe banaani ja kui siit ruumist välja saan, söön ära müslibatooni. Eile oli õun. Terve päev on sadanud. Hotelli jõudes olin läbimärg ja polnud erilist tahtmist õue jooksma minna. Tegin hotelli jõusaalis oma trenni ära. See jõusaal oli tegelikult bõkimaa (mitte ajada segi pokumaaga). Kõik mehed olid bõkid. Naisi oli igasuguseid. Jõusaal oli väga tihedalt rahvast täis ja ma ei tundund end seal kuigi hästi. Õhtul sirvisin kunagi talvel kogutud materjale. Vahepeal kisati väga kõva häälega kõrvalmaja hoovis - Horvaatia lõi Inglismaa vastu võiduvärava. Ma ei ole jalkaga üldse kursis, aga see kisa pani vaatama, mis põhjus oli. Õues on nii märg ja mul märja üledoos, mistõttu õhtust sõin toas - õun. 

12. juuli, neljapäev. Ärkasin äratuskella peale. Et ilmateade lubab kuivenemist alates 10-st, otsustasin tööd alustada hotellis ja alles kuiva ilmaga raamatukokku sõita. Loen ja loen märkmeid ning püüan neid siluda, et mõttekäik seotum oleks. Vaatasin korra artiklit, mida muutma pean, ja sain aru, et pean uue ülesehituse ikka kuskil eraldi läbi mõtlema, mitte sedasama teksti lappima. Tänase päeva eesmärgiks on uue sissejuhatuse kirjutamine. Täna töötan teises raamatukogus. See on kesklinnas asuv rahvusraamatukogu + ülikooli raamatukogu. Tobe, aga hakkasin kesklinnast puudust tundma. Ainuüksi siia sõitmine oli nauditav. Iste on pehmem. Õnneks sain ladusalt kirjutama. Muidu tundub sissejuhatus täiesti OK, aga esimese lõiguga peaks veel vaeva nägema. Ei taha, et esimene lause mõjuks nii nagu ta praegu mõjub - a la "tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas..." Sissejuhatusega sain üldjoontes valmis kiiremini kui arvasin. Lugesin ülejäänud artikli läbi ja lisasin eelmistel päevadel loetud materjali põhjal oma sõnadega märkusi siia-sinna. Logistiliselt oli täiesti teistsugune päev kui eelmised. Alustasin rahvusraamatukogus, aga edasi tegin igasuguseid peatusi erinevates kohtades - nii kohvikutes kui suvalistel pinkidel. Kui mõte ja sulg jooksis, siis kirjutasin. Kohe kui toppama jäi, jalutasin veidi. Polnudki palju vaja. Jalutades mõte ikka liikus. Kirjutamiseks polnud netti vaja ja olin sellest sõltumatu. Ühes pubis sain aru, miks on hea töötada riigis, kus kohalikku keelt ei mõista. Nimelt olin end kenasti sisse seadnud kui ingliskeelne seltskond mu kõrvallauda maandus. Kohe oli raskem oma ingliskeelsele tekstile keskenduda. Veidi piinlik tunnistada, aga mulle mu artikkel meeldib. Lausa põnev on. Kuidas see ka teistele meeldivaks ja põnevaks teha, on eraldi küsimus. Üks asi, mis praegu lahjaks jääb, on panus teooriasse. Ei suuda seda selgitada. Praktiliste tulemustega on palju lihtsam. Vahepeal kui pea aeglasemalt töötas, tutvusin ajakirja tingimustega ja varasemate artiklitega. Mis vahe on results ja findings vahel? Ühes artiklis on ainult results ja seejärel conclusions. Teises on esmalt findings ja siis koos discussion ja conclusions. Kolmandas on kokku pandud findings ja conclusions. 

13. juuli, reede. Ei maganud hästi, väljas müristas kõvasti. Ärkasin vara ja käisin vara ka hommikusöögil. Esimesed töösse sisseelamise liigutused tegin hotellis. Rattaga raamatukokku. Hakkasin roheliseks värvima teksti osi, millega olen rahul. Sissejuhatuse "tule eile meile" ehk "tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas" jupi lihtsalt kustutasin ära. Uurimisprobleemi peatükki kohendasin juba eile, täna lugesin uuesti läbi ja värvisin roheliseks. Teooria peatükki veidi täiendasin selle põhjal, mida paar päeva tagasi lugesin. Huvitav leid oli teooria valiku põhjenduseks tuua see, et "kõik kasutavad seda, järelikult kasutan ka mina, sest siis tekib võrreldavus". Olin seni leidnud, et mingi teooria valimiseks peaks olema sisuline põhjendus. Metoodika osa jätsin praegu vahele. Otsisin selgitusi, miks või kas peaks results ja discussion kindlasti eraldi peatükkides olema. Õnneks ei pea, see on eelistuste küsimus. Ju oli BJMi toimetajal selline eelistus. Oluline, et ma enda jaoks ja ka lugeja jaoks suudan põhjendada, miks need kokku panen. Püüdsin põhjendada. Ise usun. Ka siin peatükis sain mitmeid uusi asju kasutada, mille paari päeva eest leidsin. Töötasin analüüsi peatüki üldjoontes läbi. Jätsin roheliseks värvimata mõned kohad, kus nägin haprust. Lisasin punasega kommentaari. Tegelen sellega hiljem. Lõunapausi tegin enne analüüsi viimast ja suhteliselt keerulist alapeatükki. Lugesin selle läbi ja jätsin settima. Lõuna tegin ainuvõimalikus kohas ehk avatud köögis turuplatsil. See on avatud ainult reedeti. Esmalt otsejoones Shambala letti, kus teadsin imehead värsked rullid olevat. Siis hakkasin edasi vaatama. Jäin pidama argentiina steigi juurde. Kõht täis, maandusin töö tegemiseks jäätisekohvikus. Õues on hästi palav, siin sees on hea. Siin sain tehtud analüüsi osa, va selle osa, mille otsustasin lisada panuse kohta teooriasse. Selle jätan ilmselt viimaseks. Kell nii vähe, aga mul juba päris palju tehtud. Tegin seda, millest olin mitmel päeval unistanud - sõitsin hotelli ja tegin pärastlõunase uinaku. Õigemini enne põikasin staadioni juurest läbi, et uurida, kas lihtsurelik saab ka seal joosta. Õhtul kui enam 28 kraadi soe polnud vaid ainult 26, läksingi trenni. Esimene pingutust nõudev lõigutrenn pärast maratoni. Väga mõnus oli. Õhtul sirvisin veel artiklit ja mõnda kogutud materjali. Midagi asjalikku ei teinud, aga hoidis mõtted asja juures. 

14. juuli, laupäev. Ärkasin äratuskella peale. Hommikusöögil oli ebameeldiv üllatus - kohvimasin oli rikkis ja kohvi saanuks ainult ostes. Polnud raha kaasas ja jäi ostmata. Tegin väikese jalutuskäigu poodi ja ostsin mineraalvett. Tagasiteel tegin kõrvalmajas (kah mingi spordihall) peatuse kohviks ja värskeks apelsinimahlaks. Tulin hotellituppa kirjutama. Kuidagi raske on end käima saada. Võtsin end kätte ja proovisin ära kirjeldada panuse teooriasse ja edasised võimalikud uurimisplaanid. Tegin seda nii nagu torust tuli eesti keeles. Ma pidevalt kardan, et otse inglise keeles kirjutades kaotan mahlakust ja jõulisust. Proovin siis eestikeelse teksti võimalikult täpselt hiljem ära tõlkida. Nüüd sõidan linna ja töötan metoodika osaga. Plaan on see täna valmis saada. Siis homme on igasugusteks sisulisteks silumisteks ja esmaspäev vormistamise silumiseks ning teisipäev veelkord ülelugemiseks ja ärasaatmiseks. Maandusin linnamuuseumi kohvikus, kus olevat linna parim koht. Pole tähtsusetu, et siin on ka hea jahe ning korralik internet. Inimesed on vaiksed ega räukle. Lähedal asub restoran, kuhu lähen lõunale. Tegelikult jätkasin töötamist ka restoranis, tuhin oli peal. Pärast lõunat natuke jalutasin, aga müristamist kuuldes otsustasin hotelli sõita. Kuidagi hea tunne oli, sain lühikese ajaga sisse elatud ja ühtteist tehtud. 

15. juuli, pühapäev. Ma olen väga teadlikult püüdnud päevarežiimi hoida. Olen igal õhtul enne keskööd magama läinud ja äratuskella 8-ks pannud. Tean, et toimin paremini kui on rutiin. Täna öösel ärkasin pärast paari unetundi üles ja ei jäänud mitme tunni jooksul magama. Alatu. Tegelikult olin ju väsinud ja tahtsin magada. Ei teagi, mis niiviisi mõjus. Igatahes hommikul äratuskell ja hommikusöök, kohvimasin polnud veel korras. Tööpäeva sisseelamisega tegelesin hotellis. Täna plaanis tegeleda "punaste" kohtadega ja abstract üle vaadata. Kolasin linna peal ringi ja ei suutnud kuidagi end kokku võtta. Kole väsimus. Oligi terve päev selline. Mitmel korral võtsin materjalid lahti, jõllitasin neid ja panin tagasi kinni. Sellist piinlemist puhkepäevaks ei nimeta, aga ka tööpäevana kirja ei pane. 

16. juuli, esmaspäev. Taas äratuskell, hommikusöök, lisaraha eest kohv, raamatukogu. Aga raamatukogus tehakse täna remonti - st puuritakse seinu ja kopsitakse haamritega. Jei! Ausalt öeldes teeb agressiivseks. Kas ma pean jälle edale teist töökohta hakkama otsima? Laske töötada, rsk! Ei saanud hakkama, kolisin kõrvalmajja arvutiklassi. Sain siin tehtud kõik, mille olin plaaninud eilseks. Siis hakkasid koridoris räuklema suvekooli tüübid ja see käis jälle närvidele. Kolisin veel edasi järgmisse kõrvalmajja, kus olen ise kahel korral suvekoolis käinud. Pagan, oleks pidanud kogu aeg siin töötama. Pehme iste, arvuti veel mäletas kohaliku võrgu salasõna, laud normaalse kõrgusega ja keegi ei sega. Kõik klappis ja tuhin tuli jälle sisse. 

Wikipedia: In positive psychology, flow, also known colloquially as being in the zone, is the mental state of operation in which a person performing an activity is fully immersed in a feeling of energized focus, full involvement, and enjoyment in the process of the activity. In essence, flow is characterized by complete absorption in what one does, and a resulting loss in one's sense of space and time.

Sain enda arvates KÕIK tehtud. Kontrollisin siitsamast, mida olin plaaninud. Jah, kõik tehtud. Kui oleks tark, oleks jätaks homseks ülelugemiseks. Aga ma ei ole ju tark. Positiivsel lainel olles postitasin artikli selleks ettenähtud keskkonda. Nojah, ilmselt peab ka meilitsi saatma, sest ühes kohas oli kirjas, et just meilitsi tuleb esitada.

Ma arvan, et täna õhtul ja homme hommikul teen valmis ajakava, millal teiste suvetöödega tegelen. Neid on neli! Esimesena tahan vahelduseks kirjutada eesti keeles, st õpetamise teemal. Head lainet ei tohi tühja lasta. 

Järeldused laagri vormis töötamise kohta. Ilmselt on see maitse ja võimekuse küsimus. Kes suudab oma tavakeskkonnas kõigest muust välja lülituda ja teadustööle keskenduda, kes mitte. Mina olen mitmel korral veendunud kuivõrd palju lihtsam on kirjutada kuskil mujal. Olen aru saanud, et abiks on see kui ümberkaudu räägitavat keelt ei mõista. Samas kui vaja, saab kõik räägitud. Nii Ljubljanas kui Leidenis, kus samuti kirjutamas olen käinud, oskavad inimesed väga hästi inglise keelt. Sel aastal valisingi nende kahe koha vahel ja põhjuseks oli veel seegi, et neis kohtades poleks ma enam päris turist - mitu korda varem käidud ja vaatamisväärsustega tutvunud. Aga laager ei pea olema välismaal. Võib ka Eestis ja ülikooli poolt korraldatud kirjutamislaagris töötada. Mõnevõrra on see isegi lihtsam. Vahepeal saab soovi korral teistele omasugustele pihtida ja söögikorrad on päevakavas ette nähtud ja ei pea ise selle peale mõtlema. Välismaa pluss on võõras keskkond ja inimestega mitte suhtlemine. Loomulikult ei tegele kirjutamisega ööpäevaringselt, aga kõik mõtted on ainult selle ümber. Ka siis kui parajasti jalutad või rattaga sõidad. See on vast laagri vormi suurim võlu. Nagu eelnevast näha, pole alati vaja raamatukogus istuda. Sõltub selle päeva ülesannetest ja tujust. Vaheldus vastavalt tujule on hea. Veider, kuidas ühel päeval suutsin ka kohvikutes ja restoranides kirjutada, teisel päeval ei talunud raamatukogus tehtava remondi müra. Minu jaoks on oluline ka see, et ühtegi kellaajalist kohustust pole. Näiteks täna hommikul Varssavi lennujaamahotellis veidi arvutis toimetades tabasin end pidevalt kella vaatamiselt. Mul on komme end unustada midagi tegema ja see ei ole ju tegelikult halb. Halb on see vaid siis kui peab end selles piirama või kui on mingeid muid kohustusi veel. 

Ma siiralt tänan DoRa programmi ja Tartu Ülikooli sellise võimaluse eest! Annan endale aru, milline luksus see on. Aga loodan, et väärin seda.

Grandiakadeemia 2018

Nakkus levib. Varasemad grandisaajad aitasin välja valida uue grupi. Grandiakadeemia ongi see koht, kus eri lennud kokku saavad. Uusi oma õpetamise uurijaid on nii tore tundma õppida. Selline patroneeriv tunne tuleb peale - jah, ma olin ise samamoodi segaduses ja ei suutnud välja valida, milline vapustav idee see kõige geniaalsem on.

Alustuseks sain teada maailma trendidest oma õpetamise arendamises ja uurimises. Kõigepealt olevat olnud õpetamise arendamine. Siis jõuti tõdemusele, et selleks on vaja ka õppimist arendada (taa, viide minu blogi nimele!). Ja siis tuli õppijate kaasamine õpetamise arendamisse.

Mõtlema pani üks mõttekäik töökäskude selgusest-täpsusest-hägususest. Teatud määral segased töökäsud arendavad loovust, liiga täpsed pärsivad. Aga liiga segane ei tohiks ka olla. See tekitab lihtsalt ebakindlust.

Rääkisime taas avaldamise võimalustest. Kui uurime, siis tuleks oma uurimise tulemusi ka levitada, muidu on kasu ainult uurijal. Nii ei ole õiglane. Ülikooli täienduskoolituse veebilehele tekib pesa, kuhu paneme oma nn raportid. Ausalt öeldes tekitab see võimalus minus taas samasugust tunnet nagu grandiga alustades. Mida sinna kirjutada? Mida oma mitmetest huvitavatest avastustest kirjutada? Hakkasin seda blogi just seepärast kirjutama, et erinevaid avastusi ja tähelepanekuid ja kogemusi tekkis uurimise käigus. Aga nad on kõik erisuunalised. See, mida taotluses kirjutasin ja kõige teaduslikumalt uurida olen püüdnud, ei ole kindlasti kõige olulisem osa mu kahe aasta avastustest. See on vaid üks jupike.

Õnneks on sellel jupikesel selge väljund jaanuaris toimunud konverentsi kogumikus. See tuleb suvel valmis kirjutada ja värskelt pärast grandiakadeemiat olen küll ünksu täis ja tahan juba kirjutama hakata. Kolmas väljund on kellade ja vilede mõttes kõige väärtuslikum. See oleks EHA artikkel, mille me kavatseme kirjutada koos kahe kolleegiga. Hüppan grandiakadeemia dokumenteerimise mõttes nüüd ajas ette järgmisse päeva kui oligi aeg artiklite edasiarendamiseks ja aruteludeks. Kirjutame ennastjuhtiva õppija toetamisest tema arenemisel veelgi iseseisvamaks. Panime enda väljamõeldud sildi sellele teemale: suunatud valikuvabadus. Esialgu pole veel terminoloogias kindel. Konsulteerides spordipsühholoogiga selgus, et kui oled ise valinud mingi tegevuse, siis on motivatsioon kõrgem. Vat seda tahamegi õppetöös kavalamalt rakendada. Väidetavalt liiga suur valikuvabadus ei ole hea. Väidetavalt ei ole valimise protsess meeldiv. Siia ka pilt töö protsessist (kolm autorit murul kõhuli).


Aga siia veel pilte tunnistused kätte saanud teisest lennust, poole peal olevast kolmandast lennust ja uuest lennust. Ja lõpetuseks lihtsalt kena pilt jalutuskäigust. See on nii vahva kuidas need grandikogukonna kokkusaamised alati mingit liikumist sisaldavad. Taas oli ka hommikuvõimlemine kavas. Jah, lausa ametlikus koolituskavas.

Koos õpetamine

Olen hakanud mõtisklema põhjuste üle, miks pean koos õpetamist suurepäraseks viisiks õpetamisoskusi arendada. Intuitiivselt olen selles veendunud, aga sellega teisi ei veena.

Kui mõelda erinevate võimaluste üle enda õpetamisoskusi arendada, siis koolitused on klassika. Saab uusi teadmisi kompaktsel kujul. On laiemaid, on spetsiifilisemaid koolitusi. Saab ka iseseisvalt õppida õpikutest, blogidest, teadusartiklitest. Saab külastada kolleegi õppetööd ja temalt õppida. Või kutsuda kolleeg oma õppetööd vaatlema ja tema kommentaaridest õppida. Need kaks viimast on tavaliselt struktureerimata ja võtavad vaatlejalt palju aega. Ja see on vaatleja seisukohast üpris passiivne tegevus väikese kasuteguriga. Peab olema kas väline motivaator või uskumatult palju sisemist motivatsiooni, et käia rohkem kui üks kord kedagi vaatlemas.

Koos õpetamise all pean silmas seda, et kaks õppejõudu viivad ühte ainet läbi koos. Koos planeerivad ja koos on ka auditooriumis. Arusaadavalt ei maksta või ei arvestata koormuses mõlemale selle eest täit koormust vaid pool, aga võit tuleb mujalt. Mina väidan, et eelkõige võidavad õppijad, aga ka mõlemad õppejõud. Raudselt mõlemad!

Koos õpetamisel saab rakendada mõlema õppejõu tugevusi ning "peita" nõrkusi. Enamasti on need kahel inimesel erinevad. Mida mina eriti hästi ei oska, oskab paariline. Tema pealt õpin. Sisuliselt vaatlus, aga aktiivsem, sest olen ka ise kaasatud. Iseseisvate tööde tagasisidestamises saab tööjaotuse kokku leppida, aga keerulisemates olukordades saab ka koos arutada. Kontaktõppes on mõistlik, et ühel korral või ühe teema käsitlemisel on üks nö juhtõppejõud ja teine assisteerib. Niimoodi tekib väga hea dünaamika ja õppijatel ei teki lünka õppejõu mõttepausi ajal. Assisteeriv õppejõud saab tähelepanelikult õppijaid jälgida. Saab jälgida, mis jäi segaseks ja vajaks lisaselgitusi. Kui ise midagi selgitad, ei suuda täie tähelepanuga õppijate reaktsioone ja näoilmeid vaadata. Näited räägitu illustreerimiseks tulevad kahelt õppejõult, mitte ühelt. Asjakohaste näidete eest saavad õppejõud õppijailt alati kiita. Järelikult võiks neid pakkuda nii palju kui vähegi (kahte) pähe tuleb.

Eelnev jutt oli loengukeskne. Eriti suur kasu kahest õppejõust on rühmatöödes. Esiteks juba nende väljamõtlemisel ja planeerimisel. Igaühel on oma tööriistakast ja kahe kasti peale leiab kindlasti parimad võtted ja meetodid. Kaasõppejõud on meetodi valimisel esimene testija ja hea kriitik. Kõike ei pea õppijate peal katsetama. Kahe peale saab ka rohkem mänguruumi rühmatöö ülesande läbiviimiseks. Kogu vastutus ja koormus pole ühe inimese peal. Kahekesi jõuab rohkem käia rühma juurest rühma juurde, keegi ei jää tähelepanuta.

Minu esimene koosõpetamine toimus eelmisel õppeaastal väga radikaalses olukorras. Olime ootamatult ilma jäänud ühe aine õppejõust ja seda ainet ei saanud mingil juhul edasi lükata. Pärast pikki otsinguid ja läbirääkimisi ei jäänud muud üle kui astuda välja oma mugavustrsoonist. Mina ja kolleeg olime tegelikult hariduse poolest pädevad seda ainet läbi viima, aga polnud sellega piisavalt tegelenud ja otseselt polnud ka isiklikku huvi aine õpetamiseks. Olime vägagi ebakindlad, aga otsustasime oma nõrkused tugevuseks pöörata. Et tegemist oli õpetajakoolituse ainega, kavatsesime õppijad ise õpetama ja õppima panna. Plaan oli õppetegevus niimoodi läbi mõelda ja ära korraldada, et meie ei peakski midagi õpetama. Meist said nagu liikluse reguleerijad, kes on ise ka liiklusseaduse välja töötanud. Küsisime kohe esimese kohtumise lõpus õppijate tagasisidet ja see oli julgustav. Niisiis, aine sai tehtud ja äärmiselt õpetlik kogemus saadud. Uuesti seda ei teeks, aga ei kahetse ka.

Sel õppeaastal viisin koos kahe kolleegiga läbi lõputöö kirjutamist toetavat ainet. Ühega ühes rühmas, teisega teises rühmas. No esiteks, see oli teatud mõttes edasiarendus mu enda grupijuhendamistest. Sain rakendada kogu seda kogemust. Kõvasti oli abi läbitud koolitustest, mis juhendamist käsitlesid. Aga õppijad olid taas mitte minu eriala omad. Mu kolleegidele olid teemad veidi tuttavamad, aga nemad olid vähem kogenud just protsessi juhendamise osas. Niisiis tegime aine, kus lõputööde sisusse ei sekkunud. Aine toetas protsessi. Muidu oli kõik hästi, ÕISi tagasiside oli hea, aga üks soovitus üliõpilastelt siiski tuli. Selle aine puhul oleks hea kui see toetaks kirjutamise protsessi pikemalt, mitte ainult alguses. Tasub kaaluda, et aine kestaks läbi kahe semestri.

Kokkuvõttes tahan kindlasti ka edaspidi koos kolleegidega õpetada. Usun, et see on normaalse koostöö puhul kasulik nii üliõpilastele kui meile kui õppejõududele. Mitu kärbest ühehoobiga. Vastutus on jagatud, üksteiselt õpitakse aktiivselt erinevaid õpetamismeetodeid, üliõpilastel on huvitavam.

Mis hinnet sa väärid?

Mul on ühes aines suuline eksam. Seekord esimese vastaja puhul läks nii, et selgitasin, mis tal läks hästi ja mis puudu jäi ning küsisin, mis ta arvab, mitu punkti see kokku teeb. Ja läks täppi. Täpselt sellise punktisumma kavatsesingi panna. Mulle hakkas see mõte meeldima, et üliõpilased ise oma hinde mu kommentaaride põhjal tuletaks. Vastamise ajal esitasin ka suunavaid küsimusi kui vaja oli. Mõnel puhul ka vihjeid, kui tudeng jännis oli ja mingist kännust kuidagi üle ei saanud. Arusaadav, et seda kõike sai hindamisel arvestada. Ilmselt see ongi suulise eksami üks eeliseid, et saab kaasa aidata. Päris nulli kirja ei saa.

Ma ütleks, et see on õppeprotsessi osa. Pealegi, pärast eksamit ei saa vist sellist tunnet jääda, et tegelikult väärisin enamat. Ma oletan.

Kasutasin seda hindamise võtet peaaegu kõigi puhul. Peaaegu kõik pakkusid pärast mu kommentaare üsna täpselt. Paar inimest pakkusid veidi rohkem ja põhjendasid, et alati tuleb kõigepealt rohkem küsida, et jääks kauplemisruumi :) Paar inimest pakkusid veidi vähem. Küsisin põhjendust ja need konkreetsed inimesed arvasid, et neil oli raskusi eneseväljendamisega. Tegelikult ei olnud.
Alles pärast eksamit taipasin, et ma polnud sama võtet kasutanud puhkudel kui eksam ebaõnnestus. Kommenteerisin vastust ja selgitasin, mis puudu jäi ja mis täppi läks, aga hinnet ei küsinud. Ei teagi, miks. Äkki sellepärast, et isegi kui mõistad, et seekord ei õnnestunud, on kole raske öelda, et jajah, pange negatiivne hinne. Kui saaks aega tagasi keerata, teeksin uuesti samamoodi.

Ma pean hästi oluliseks, et õppijad mõistaks, mida ja milleks me teeme. Et nad mõistaks, miks me mingi teema läbimisel kasutame grupitöid, mingi teema puhul käime õues õppimas jne. Ma usun, et selline teadlik õppimine on kestvama tulemusega ning lisaks selles aines saadud teadmistele arenevad ka õpioskused, mida saab kasutada ka siis kui võib-olla aines õpitu juba unustatud. Lisaks ma arvan, et selline lähenemine on tarkadele inimestele kohane. Me ei õpeta siin mingeid juhmardeid, kes peaks asju pähe tuupima ja siis käsu järgi kõike tegema. Kõrgharidus võiks tähendada mõtlevat inimest, kes suudab oma tegevust mõtestada. Ja selline hindamine, mille peale kogemata sattusin, sobib siia konteksti suurepäraselt.

Õllest ja laktaadist

Paned kivikesed klaasi, tundub, et klaas on täis. Lisad liiva, jälle täis. Nagu tuntud jutustuses lõpetuseks öeldakse, veidi õlut mahub ikka juurde. Ja natuke veel ja natuke veel... Ühel hetkel tunned, et võib-olla mahubki veel juurde, aga oled juba täitsa anaeroobses tsoonis ja kõik kohad laktaati täis. See ei ole absoluutselt hea või halb, sõltub doseerimisest. Natuke laktaati ehk lühiajaliselt anaeroobses tsoonis on hea ja arendav; pikaajaliselt talumatu.

Kes aru sai, mida silmas pidasin?

Ma arvan, et praeguseks olen piisavalt pikalt olnud aeroobses tsoonis ja õlu ei voola üle ääre. Saan teha kokkuvõtteid ja järeldusi kogetust.

Õppedirektoriks saades olid mul üpris selged kokkulepitud kohustused. See oli huvitav ja väljakutseterohke aeg. Kindlasti arendav. Igas organisatsioonis toimub muudatusi ja igati objektiivsetel põhjustel hakkasid mõned muudatused mind isiklikult mõjutama ja töö hulk hakkas tasapisi suurenema. Liiva valati juurde. Ka õlle valamine oli algul OK. Ma olen alati olnud see, kes hea meelega areneb ega pelga mugavustsoonist väljumist selle nimel. Lisaks otsestele vanadele ja uutele ametikohustustele tuli teha ka neid asju, mille olin ise endale ülesandeks võtnud. Näiteks lasteülikool või "muna õpetab kana" esseekonkurs. Ka hobiharidustehnoloogi rolli olin endale ise võtnud. Pisiasju veel, mis siiski piisavalt olulised olid, et neid ära jätta ei saanud. Näiteks intervjuude andmine teemal "is Narva next" või majatuurid või linnaekskursioonid inimestele, kellega võib tulevikus milleski koostööd teha. Ehk siis hulk asju, mis otseselt ametikohustus pole, aga ära jätta nagu ka ei saa. Nojah, lisaks olin ju ka õppejõud. Õigemini, mitte "lisaks" vaid lausa poole kohaga. Tegelikult oli õppedirektori töö raudselt rohkem kui pool minu kogutööst, siin pole midagi keerutada. Enamasti mõjus loengusse minek kui meeldiv vaheldus ja puhas nauding võrreldes administratiivtöö väljakutsetega. Mõjus kui meeldiv hobi, mis "päris" töölt mõtteid kõrvale viib. Aga jätkuvalt oli õppedirektori töös väga palju huvitavat ja seetõttu ka meeldivat.

Ega ma täpselt teagi, millal see õlu tasapisi üle ääre hakkas nirisema. See ei toimunud ühe korraga ja järsku. Igatahes mingil hetkel hakkasin tajuma, et olen muutunud hajameelseks ja ei tule enam kõigi asjadega toime. Argiasjades väljendus see kohvipuru lisamises pudrule, selle asemel, et see kannu panna. Või avalikus WC-s ukse mittelukustamine. Jne. Tööasjus kah igasugused sellised vead, mida terve mõistuse juures eales ei teeks. Aga nagu lõigutrennis, polnud ka minul mahti kõrvale astuda ja mõtiskleda, mida võiks teisiti teha. Ülesanne oli anaeroobses tsoonis kihutada. Haamer oli paratamatu.

Ma ei lasku detailidesse, aga suvel sai tehtud uus kokkulepe ja alates sügisest pole ma enam õppedirektor. Mõned varasemad ülesanded siiski jäid, puhtalt õpetamisega seotud asjad - kolleegide nõustamine e-õppes ja vajadusel ainekavade koostamisel või metoodilistes küsimustes. Ja ühiskondlik aktiivsus sai lisategevusest osaks mu tööst.

Eelmisel pühapäeval kell 9 algavale õppetööle minnes tabasin end mõttelt, et midagi on muutunud. Nagu eelnevalt mainisin, olen alati nautinud otsest õppetööd. Siiski, varasemalt ma ei nautinud seda kui nii vara pidin kooli minema. Ja sageli olin masenduses, et polnud puhkepäevi. Nädala sees pidin olema kättesaadav ka siis kui olin terve nädalavahetuse kas õpetanud või lasteülikooliga möllanud. Teoreetiliselt võis ju öelda, et võtku ma puhkepäev nädala sees, aga praktiliselt oli see teostamatu. Minu aeg ei olnud minu oma. Niisiis, eelmisel pühapäeval mõistsin, et isegi pühapäeval ja vara hommikul on mul ikkagi ainult puhas rõõm tööle minna. Ei mingeid hägustavaid muremõtteid. Ei saa mainimata jätta, et boonuseks on uskumatult tore üliõpilaste rühm. Jah, ainult rõõm ja nauding... Kas nii tohib? Kas see on ikka õige? Äkki peaks ikka raske ja vaevaline olema?

Minu uues tööelus on äkitselt aega oma õppetööd edasi arendada, ainekavasid ja Moodle-kursuseid täiustada, lugeda. Jah, lugeda! Ma ei räägi ilukirjandusest vaid oma töövaldkonda puudutavast kirjandusest. Äkitselt on mul aega rahulikult kolleegidele e-õpet selgitada ja mittekärsitult nendega koos nende kursuste kallal nokitseda. Ma suudan asju näha kõrvalt ja see on huvitav. Tunnen nagu oleks hapnikku peale lastud. Hapnik on hea. Teeb paljud asjad selgemaks. Natuke olen veel hädas teadustööga, aga tules on mitu projekti ja väljakutset. Ent üheks neist väljakutsetest pole aeg vaid puhtalt iseenda võimekus. Lõputööde juhendamisi oli ka eelmisel õppeaastal palju, sel aastal see jätkub. Siin muudatusi pole, lihtsalt mul on rohkem aega seda protsessi nautida ja mõtestada. Ei-ei, aga töö ei peaks ju ainult nauding olema? Kus on lõigutrenn? Kus on laktaat? Kas ma teen ikka piisavalt?

Iseenda rahustamiseks olen kalendrisse kõik tööalased liigutused kirja pannud ja mõnel nädalal reaalselt töötunnid kokku lugenud. Seda pole keegi mult küsinud, puhtalt enda jaoks. Ma ei tee enam ületunde, aga 40 tundi nädalas nagu seadus ette näeb, töötan täis lõdva randmega. Pealegi usun, et olen jätkuvalt kasulik mitte ainult endale vaid ka teistele - nii kolleegidele kui ümbritsevale keskkonnale.

Nüüd on mu õlu ja laktaat mu enda teha. Siis kui on plaanis õlu, siis on õlu. Kui laktaat, siis laktaat. Mina ise otsustan, millal mis.

PS. mõni aasta tagasi kirjutasin loo õllest ajakirjale Oma maitse, just praegu kirjutan lugu õllest ajakirjale Jooksja.

Nihelemise tähe all

Mõni ettepanek on lihtsalt nii totakas, et see tuleb vastu võtta. Kolleeg Jaanus oli mind kuskil ja kellelegi turunduslikel eesmärkidel maha müünud kui 'nihelemise spetsialisti'. Direktor loopis omakorda hagu alla ja lubas ametikirjelduse koostada.

Järgemööda. Hea õpetamise grandi raames korraldasin oma kolleegidele sel nädalal liikumiskoolituse. Koolitajad olid Tartu Ülikooli liikumislaborist ja kuulajaskonnas nii akadeemilisi kui mitteakadeemilisi töötajaid, lisaks ka külalisõppejõude. Merike liikumislaborist palus, et annaksin tagasisidet, et kui peaks nelja tunni asemel kolm tegema, millest loobuda. Arutasin ka kolleegidega ja meie otsus oli, et mitte millestki ei saa loobuda. Koolitus oli täiuslik/terviklik. Oli liikumist, oli põhjuseid, oli argumente, oli teaduslikkust, oli kõike. Oli teiste näiteid ja oli oma mõttearendusi. Oli ülikoolitöötajaile täpselt sobiv. Mitu inimest ütles pärast, et ei kujutanud ette, et olukord niivõrd masendav on.

Mida saame ise kolledžis teha? Osalejate arutelu tulemus: tandemergutus, liikumispausid, promenaadiminutid, püstijalakoosolekud, helistamise asemel kolleegi juurde minemine, lifti asemel trepp, autovabad päevad, arutelud paaris jalutades, hommikune tervitusring, õppetöö ajal vahetada asendit, võiks olla seisulauad. Konkreetselt auditoorses töös: püsti tõusmine ja joondumine rühmadeks jagunemiseks, põrandale skaalad, millel saab oma seisukohta väljendada, seistes plaksutamine ettekannete lõppedes, pargitunnid-kõndimistunnid, auditooriumis asukohta vahetav õppejõud sunnib ka õppuril asendit vahetama, siseorienteerumine.

Järgmisel päeval ühel koosolekul rääkis Jaanus mingitest turundustegevustest ja et kuidas koole külastama hakkame ja mida kuskil messidel või suurematel üritustel tegema hakkame. Ja siis tuligi see ettepanek, et mina peaks tegema nihelemise töötoa. See on nüüd seotud eelneva jutuga liikumiskoolitusest. Ega see koolitus ootamatult ja tühjalt kohalt tekkinud. Olen ammu ja läbivalt propageerinud liikumist ja liigutamist edukama õppimise eesmärgil.

Nädala lõpus toimus kolledži väljasõiduseminar, kus mulle oli antud võimalus tutvustada mulle hingelähedasi teemasid. Juhendasin töötuba suurtes gruppides õpetamisest ja liikumispausi. Selle töötoaga võib täitsa rahule jääda. Sain ära rääkida mõned gruppides töötamise põhi-ideed, osaliselt inspireerituna Cardiffi konverentsist. Sain seda siduda ennastjuhtiva õppija mõistega, millele toetun oma posterettekandes järgmise nädala konverentsil Tartus. Ja siis saime läbi teha ühe paljudest grupitöö formaatidest, kus teemaks samuti gruppides töötamine. Kogu see grupitöö oli äärmiselt sisukas. Veel järgmisel päeval tulemusi üle vaadates nautisin. Ja formaat oli ka nihelemist toetav. Inimesed liikusid ja vahetasid pidevalt asendit. Alateemasid oli viis:

1) Üldpädevused, mida just suurtes rühmades on eriti loomulik arendada,
2) Millised on takistused ja ohud suurtes rühmades õpetamisel,
3) Mis tüüpi ainetes on suured rühmad ja rühmatööd kõige mõistlikumad,
4) Füüsilised või tehnilised vajadused suurtes rühmades õpetamiseks ja rühmatööde kasutamiseks,
5) Milliseid pädevusi on vaja õppejõul, kes suurtes rühmades õpetavad.
Vastused on siin üles pildistatud kujul.

 

Väljasõiduseminaril jagasime rahvale sammulugejad, mis liikumislaborilt kuuks ajaks laenatud. Eesmärgi seab endale igaüks ise. Võtame teadmiseks, et tervena püsimiseks on miinimum 10 tuhat sammu. Iga nädala lõpus anname aru, kas saime oma eesmärgi täidetud. Kui keegi kolleegidest loeb seda postitust ja tal pole sammulugejat, küsige. Need on minu käes. Ka patareide tühjenemise korral pöörduda minu poole.

Veel üks asi, mille üle väljasõiduseminaril rõõmustasin, oli liikumispausil kolleegide kaasalöömine ning initsiatiiv. Liikumislabor soovitas, et pause ei pea õppejõud ilmtingimata ise sisustama, seda võivad ka õppijad teha. Nii oli meilgi. Mina näitasin paar harjutust ette ja siis paar kolleegi käisid oma mõtteid välja. Harjutuste kollektsioon täienes.

Ahjaa, sel nädalal käisin Ahtme koolis õppetööd läbi viimas ja mind kohutavalt piinas mõte, et miks mul gümnasistidega ei õnnestu õppetööd nii lõbusalt läbi viia kui mõnikord üliõpilastega. Tegin pärast esimast kohtumist olulisi korrektiive kasutatavates meetodites ja need õigustasid end. Õpilased töötasid rühmades väga sisukalt ja aktiivselt. Pidin leidma võimaluse seda maksimaalselt ära kasutada. Küll aga ei osanud ma kuidagi liikumist loomulikult õppetöösse põimida. Tahtsin just midagi ainega seonduvat, mitte lihtsalt pausi. Tegime veidra asja, mis ootamatult hästi õnnestus. Vedasin klassitäie välja koridori ja ainsaks ülesandeks oli olla hästi tähelepanelik. Tegime koolimajale tiiru peale ja klassi tagasi jõudes kasutasime saadud kogemust aine kokkuvõtmiseks. Näiteks rääkisime seekord keskkonna mõjudest organisatsionile ja organisatsiooni võimalustele keskkonda mõjutada. Pärast tuuri arutasime, millist mõju me ise tajusime tuuri ajal ja kuidas meie teisi mõjutasime. Või siis eestvedamise mõiste, mida saime kinnistada just selle tuuri abil. Ja nii edasi. See kõik oli puhtalt intuitiivne, mitte põhjalikult ette valmistatud. Tuleb tunnistada, et mida rohkem oled igasuguste võtete ja meetodite kasutamist uurinud ja teadlikult rakendanud, seda tõenäolisem on, et oskad intuitiivselt ka ootamatutes olukordades reageerida ja seda 'tööriistakasti' kasutada.