Ülikoolides väärtustatakse head õpetamist üha enam. Kui mõni aasta tagasi tundus veel, et Tartu Ülikool on ainulaadne, siis õnneks enam ei ole. Aeglaselt, ent järjekindlalt toimub areng selles suunas, et ei piisa sellest, kui oled hea teadlane. Hea teadlane ei tähenda, et peab olema halb õpetaja. Isegi hea teadlane võib õpetada osata. Mingil ajal jäi mulje, et mõlemat korraga ei saa. Nagu ei ole võimalik olla hea matemaatikaõpetaja ja osata riigikeelt (venekeelses koolis). Miks see oluline on? Maksumaksja peab kah aru saama, mis saab rahast, mida ta teadlasele maksab. Teadus peab jõudma ka mujale, mitte ainult teadusajakirjadesse. Kõige loogilisem - see peab jõudma üliõpilasteni. "Jõudmine" ei tähenda lihtsalt info edastamist vaid ka selle jälgimist, et see vastu võetaks. Hea õppejõud toetab üliõpilaste õppimist, mitte lihtsalt ei jaga infot. Hea teadlane mõistab, et ka õppimist on teaduslikult uuritud ja seda teadust ei tasu oma õpetamistöös ignoreerida.
Oma õpetamise uurimise ja arendamise grant ning selle ümber kasvanud kogukond teeb just seda. Enamus valdkondade õppejõud on uues kontekstis. Beginner's mindset. Füüsik uurib, kuidas saaks füüsikat paremini õpetada, tuginedes kasvatusteadusele. Oma õpetamist uurides kogeb ta harjumuspärasest teistsuguseid uurimismeetodeid, mis võib olla täitsa eraldi boonus. Kogukonnas on seda lihtsam teha, kui omaette nokitsedes ja iga infokildu iseseisvalt otsides. Uut maailma aitavad avastada õpetamisoskuste konsultandid.
Granti hakati andma ja oma õpetamist uurima aastal 2015. Esimene grandiakadeemia toimus aastal 2016. Olen püüdnud alati kohal olla. Iga kord pole kokkuvõtet kirjutanud, aga enamasti küll. Paari kokkuvõtet lugedes sain aru, et mul polegi enam midagi lisada :) Mulle meeldib siin käia, sest lülitun täielikult oma õpetamise arendamise lainele. Kuulan teiste plaane ja aruandeid, arutame omavahel, innustume üksteisest. Saunas ja sauna eesruumis keeratakse aruteludele vint peale ja mõttelennud on eriliselt interdistsiplinaarsed ja vallatud. Mul on siiralt kahju neist kolleegidest, kes ei saa seal osaleda või ei taipa selliseid arutelusid väärtustada.
Selle aasta grandiakadeemiast tõstan esile kolm teemat.
1. Tegime selle foto illustreerimaks toredat koostööd ühe kogemusseminari läbiviimisel. See on üks väga paljudest näidetest, kuidas mõtted grandikogukonnast välja ja laiali levivad. Nagu ütles kunagi ammu Mart Noorma, see on kogudus. Ja koguduse liikmed levitavad oma usku. Levitamine on üks grandi saamise tingimustest. Ester algatas ja meie Airiga olime kohe nõus. Teemaks, kuidas kasutada taskuhäälingut õppetöös. Siin saab kuulata juunis toimunud kogemusseminari salvestust.
2. Ühes uurimisprojekti kokkuvõtvas ettekandes mainiti kirjutamislaagreid. Ma olen väga-väga laagrite usku. See on sama nagu grandiakadeemia - keskendud täielikult ühele teemale või tegevusele. Muu elu on pausil. Niiviisi edeneb palju paremini kui muude asjatoimetuste kõrvalt sama asja tehes. Energia kulub põhitegevusele, mitte ümberlülitumistele. Sellega seoses soovitan kuulata üht vestlust loovusest. Olen kirjutamislaagreid ise kogenud, ise korraldanud ja üliõpilastele soovitanud. Ma väga tahan lähitulevikus seda süsteemsemalt teha. Tahan, et see oleks lisavõimalus üliõpilastele ja kindlasti võimalus kolleegidele. Tahan, et üliõpilased ja õppejõud töötaks niiöelda koos, ent igaüks oma asja kallal. See õlg õla kõrval tunne on väärtuslik ja innustav. Ettekande tegijatelt sain mõned praktilised mõtted. Teise päeva lõpus kokkuvõtteid tehes tegi Airi ettepaneku korraldada üks kogemusseminar just kirjutamislaagrite korraldamise teemal.
3. Sel aastal oli grandi vilistlastele eraldi ülesanne, millest oli hea meel. Samal ajal kui grandisaajad arutasid oma uurimisprojekte, arutasime meie, kuidas projektide tulemusi võiks jäädvustada. Mõte neid kogemusi kuhugi kodulehele koondada on juba ammu olemas olnud, aga tähtsuse järjekorras pole see veel löögile pääsenud. Pakkusime välja mõned mõtted valikuks. Taas polnud tulemus ise ainus väärtus. Vähemalt sama väärtuslik oli meie arutelu protsess. Sõna "interdistsiplinaarsus" on sageli hoopis sõnakõlks või mingi tehniliselt täidetav tingimus. Siin on see sõna oma päris tähenduses ja õitseb täiega.
Neljas ehk boonusteema. Grandiakadeemias on liikumine alati au sees olnud. Õigem on öelda liikumisvõimalus. Kedagi ei sunnita. Mõned arutelud suunatakse jalutama, aga ka päevakavas on auke, millal üksi või kolleegiga jalutama minna. Kõhutunde järgi ütlen, et kunagi varem pole ma nii palju liikujaid näinud kui seekord. Esimene liikumisauk oli hästi loogiliselt õhtusöögi ja sauna vahel, teine enne hommikusööki.
Aitäh, avara ja julge mõtlemisega kolleegid ning grandi eestvedajad!
Ülikoolis õpetamise lugu on teistsugune, kui koolis õpetamise lugu. Koolis – nii üldhariduskoolis kui huvikoolis õpetamiseks on vaja pedagoogilist haridust. Ülikoolis mitte. Ülikooliõppejõudude puhul on eeldatud iseseisvat õppimist ja kursustel osalemist. Klassikaline väide on, et õpetatakse nii nagu neid on õpetatud. Või siis vastupidi. Igal juhul näeb pilt välja juhuslik. Teaduspõhisest õpetamisest rääkides peetakse enamasti silmas seda, et sisu on teaduspõhine. Paralleelselt selle juurdunud looga on arenenud ka teine lugu. Lugu sellest, kuidas õpetamist ennast teaduspõhiselt arendada.
Tartu Ülikoolis on olemas oma õpetamise uurimise grant. Muidugi on ka koolitused ja konsultandid, aga praegu kirjutan grandist. Grandi saajad sukelduvad oma õpetamise arendamisse sügavamalt. Grandi saamiseks peab kirjeldama mingit väljakutset või probleemi, mida tahetakse teaduspõhiselt muuta oma õpetamises. Ehk siis granti ei saa ilmtingimata staarõppejõud vaid need, kes tahavad oma õpetamist muuta. Grandikogukonnas õpitakse koos, jagatakse mõtteid ja lihvitakse oma isiklikku projekti. Grandist ning grandiakadeemiatest olen kirjutanud oma blogis eelnevaltki. Blogi saigi alguse grandist, et oma õppimise ja õpetamisega seotud kogemusi jäädvustada.
Oma õpetamise uurimise tulemusi ja tagajärgi utsitatakse avaldama ja levitama. Üks viis seda teha on avaldada teadusartikkel. Objektiivselt pole ehk paremaid või halvemaid levitamise viise, aga minu peas olevas hierarhias on see kõige ägedam. Selle hierarhia kuskil keskmisel tasandil võiks paikneda blogi, mida päriselt loetakse. Mingis mõttes kõige normaalsem ja veenvam on isiklik suhtlus kolleegidega.
Teadusartikkel oma õpetamisest kõlab kuidagi mittetõsiselt. Selleks, et see oleks tõsiselt võetav, peab kõvasti pingutama. Ei piisa, kui jalgu trampides jaurata, et see on kah teadus.
Aastal 2024 avaldati kogumik pealkirjaga „Õppejõud koostöiselt õpetamist uurimas ja arendamas“. Avaldati see Tallinna Ülikooli Kirjastuses, autorid olid mitmest ülikoolist. Kogumiku koostaminegi käis kõrgeimal tasemel koostöiselt, aga püüan nüüd edaspidi keskenduda ühele artiklile ja selle koostöisest kirjutamisest.
Grandiakadeemia juunis 2018 oli see aeg ja koht, kui hakkasime Marge ja Mariga ühise artikli ideed arutama. Siin on kirjas tollased mõtted. Protsessi mõttes oli meil igasuguseid väljakutseid õige ajakirja leidmisega. Meie artikkel jõudis olla nii eesti- kui inglisekeelne, erineva ülesehituse ja fookusega. Protsessi kõige vahvamad hetked olid meie kohtumised. Mäletan ühte hetke Werneri kohvikus kui Marge midagi rääkis ja mul oli tunne, et tema jutt ei allu füüsikareeglitele ja helilained teevad kurvi ümber minu pea. Sotsiaalteadlane, arheoloog ja kasvatusteadlane sisenevad kohvikusse... hea anekdoodi algus. Meie ettevalmistus oli nii erinev! See kogemus oli nii hariv ja innustav! Meid ühendas soov pakkuda õppijatele sellist õpikogemust, mis päriselt toetaks neid. Vaatamata ajutistele raskustele oli sellest ühisosast küll. Tulemuseks saime mõttekäigu, mis on testitud erinevates valdkondades, mis omakorda teeb tulemused usutavamaks.
Artikli pealkirjaks sai „Valikute pakkumine üliõpilaste õppimise toetamisel“.
"Artikli eesmärk on teada saada, kuidas üliõpilased kogevad õppejõu pakutavaid valikuvõimalusi, ja analüüsida õppejõu õpetamiskogemust valikute pakkumisel. Varasemad uurimused on näidanud, et valikute pakkumine toetab õppijate motivatsiooni ja kaasatust õppimisse (Patall et al. 2008). Õppejõududel aga napib eeskujusid ja kogemust, milliseid valikuid üliõpilastele pakkuda ja kuidas need toimivad. Artiklis esitame kahe tegevusuuringu tulemusi, mille käigus pakuti bakalaureuse astme üliõpilastele ainekursuse õpetamise jooksul erilaadseid valikuid, nagu võimalus valida ülesannete tüüpi, raskusastet, hindamisviisi ja ülesannete sooritamise aega. Üliõpilaste kogemust ja tagasisidet uurisime õpipäevikute, küsimustiku ja intervjuudega. Selgus, et valikuvõimaluste olemasolu tõstab üliõpilaste rahulolu ainega. Valikuvõimalused aitasid üliõpilastel kohandada aineid nende individuaalsetele vajadustele ja eelistustele sobivamaks. Tegevusuuringu ajal talletasime õppejõududena oma tähelepanekud märkmete ja blogina. Nende analüüsil jõudsime järeldusele, et valikute pakkumine peaks olema toetatud täiendavate selgitustega valikute kohta."
Selles kogumikus on väga palju huvitavaid artikleid. Väga-väga-väga soovitan lugeda õppejõududel, kes on huvitatud oma õpetamise arendamisest teaduspõhiselt. Siin näeb sisukorda.
Oma õpetamise uurimise grandiga kaasneb grandiakadeemia. Seda blogi siin alustasingi kui sain grandi. "Õppimine ja õpetamine” on osutunud piisavalt laiaks pealkirjaks, et selle all kirjutada ka ultrajooksudest. Sest need on üks pidev õppimine. Grandiakadeemia on kahepäevane üritus, kus saavad kokku grandisaajad ja grandi juba ammu “ära” saanud. Jututeemad on kõik oma õpetamise uurimisega seotud. Teisi kuulates saab palju häid mõtteid oma õpetamise arendamiseks. Minu jaoks on eriti väärtuslik see, et siin on inimesed erinevatest valdkondadest, aga kedagi pole vaja veenda, et hea õpetamine on hea asi.
Esimesel päeval rääkisid oma tegevusest grandiperioodi lõpetajad. Mulle hakkasid kohe kõrva teatud mõttekäigud, mis erinevas sõnastuses ja kontekstis kordusid.
Esiteks. Julge ja varjamata kriitika erinevates suundades, nt adminni suunas. Väited stiilis: “eksamitulemused olid liiga head”, “endal on hästi huvitav”. See viimane pole justkui kriitika, aga tegelikult on ka. Meil kõigil on liiga palju neid kolleege, kes kogu aeg kohutavalt töökad tahavad näida. Vahet pole, kas nad seda on või ei ole. Miks peaks üldse töökust idealiseerima kui teinekord saab nutikusega paremaid tulemusi kui töökusega? Ja miks peaks häbenema seda kui endal on hea olla?
Kriitika saab olla ka enda suunas ja see ei pea üldse negatiivne olema. Näiteks oli korduvalt kuulda Moodle tagasisides kriitika üle rõõmustamist. "Arvasin, et pärast muudatusi läheb halvemaks, läkski”. Siia taustaks mõtlen juhtumitele, kui maksimumist madalama tagasisidenumbri põhjal õppejõud ja õppeaine üksteisest lahutatakse. Tahaks nutta. Oleks siis veel, et tagasisides on sõnaliselt midagi järjepidevalt ja andestamatult halba kirjutatud. Üksikute rahulolematute või puhtalt numbrite põhjal kellegi vallandamine on lihtsalt nii haige ja rumal käitumine, et ei mahu mulle kuidagi pähe. Sellest ka rõõm, kui teistsugust reaktsiooni kohtan. Kuigi ÕISi tagasiside ei tarvitse näidata läbikukkumist, siis ka päriselt toimunud läbikukkumiste aus tunnistamine ja sellest järelduste tegemine - see on see, mis peaks olema normaalsus.
Teiseks, töökus veidi teisest vaatenurgast. Julgus mitte näida kohutavalt töökas. Tudengite suunamine rohkem töötama. Tudengid tagantjärgi väärtustavad pingutama õppimist. Tuleks vähem “aidata” tudengeid. Luua turvaline keskkond, kuid mitte teha liiga palju nende eest ära teha.
Niiöelda mitteametlik osa grandiakadeemiast on loomulikult väärtuslikumgi kui ametlik. Mul on siiralt raske mõista neid inimesi, kes sellest teadlikult kõrvale hoiavad. Selline mitteformaalne suhtlus on täpselt see, mis sünnitab kõige huvitavamaid koostööprojekte. Need kohati totratel või suvalistel teemadel vestlused, kus igaüks oma valdkonna vaatepunktist midagi arvab, on täielik rosin. Näiteks hommikusöögilauas olnud “kas see on metstuvi”. Kuidas saab selline küsimus nii lõbusaid arutelusid tekitada, saab selgeks vist ainult sellises seltskonnas reaalselt viibides.
Teisel päeval oli fookuses oma õpetamise arendamine. Mõni mõtles sellele grandi kontekstis, aga seda saab ju igavesti teha. Korduvalt sai tugineda esimesel päeval kuuldule. Kui ma nüüd oma õpetamise arendamisele mõtlen, siis praegu ei ole mul ühtegi selgepiirilist probleemi, mida ma ise lahendada saaks. Võrdluseks probleem, kui grandikogukonnaga liitusin - arvutiõpetuse aines oli hästi palju rahulolematust. Mina olin veendunud, et selles aines ei tohiks liiga palju ette näidata ja õpetada. Sest reaalse elu arvutimaailmas asjad pidevalt muutvad. Inimene peab suutma ise lahendusi leida. Aga kui tudengid ei ole harjunud sellega, et on “liiga palju vabadust”? Mida saan teha enda põhimõtetest loobumata? Seda ma siis uurisingi ja muutsin. Saan ausalt tunnistada, et oli kasu, ja nüüd on parem kui varem. Praegu aga tunnen, et olen kui “lüka-tõmba”. Minu praegused probleemid pole seotud õpetamisega ja kohati ei sõltu nende lahendumine minust. Olen kui käsutäitja ja kuuletuja. Adminn otsustab minuga rääkimata. Nii ma tunnen. Tunne ei ole õige või vale. See lihtsalt on. Kuna ma ei tea, kuidas ise adminniks hakkamata olukorda muuta, siis püüan lihtsalt üle elada ja tegelen aktiivselt olukorraga leppimisega.
Teisel päeval sai rohkem kuulda uute projektide kohta, kus kõik on veel lahtine. Nii põnev. Algsed ideed võivad ju kahe grandiaasta jooksul nii palju muutuda. Keegi ei tea midagi ja see on OK. Oma õpetamise uurimine on kõigile uus asi ja uues asjas on nii lihtne enda küündimatust taluda. Selles on midagi imelist.
Loomulikult tegin ka detailsemaid märkmeid kui siia kirja panin. Aga mul on hea meel, et üle mitme aasta oskasin grandiakadeemiast postituse kirjutada. Miskipärast pole mitmel aastal seda suutnud. Alati on meeldinud osaleda, aga vat seda postituse tunnet pole tekkinud.
Fotol on grandi esimesest lennust Merje ning Männiku metsatalu tiik, mis seekord oli erakordselt roheline. Merje viib läbi hommikuvõimlemist. Üleüldse on grandikogukonnas kenasti läbi mõeldud see, kuidas mitte ainult istuda. See kukub väga loomulikult välja kui see on 1) läbi mõeldud 2) harjumuseks arendatud. Männiku metsatalu on grandiakadeemia pesaks olnud palju kordi. Põhjusega. Siin on hea olla. Toit on hea.
Ma olen alati veidi silmi pööritanud, kui mingid seltskonnad suudavad mõelda vaid siis, kui käes on värvilised markerid ja laual on suured paberid. Liiga sageli piirdub selline "mõtlemine" pinnapealsusega. Ei tehta mingit ettevalmistust ja nauditakse vaid omavahelist suhtlemist. Õppejõuna näen liiga sageli, kuidas lugemisoskus on nigel. Kirjutad läbimõeldud teksti, püüad teha seda piisavalt lühidalt ja selgelt, ent nii, et midagi poleks ka puudu. Ja siis hakkad saama küsimusi, mille vastused tekstis kirjas on. Sest küsimine on ju OK. Muidugi on küsimine OK, aga lugemine võiks kah elementaarne olla.
Teisalt olen kogenud seda, kuidas vorm toetab sisu, kuidas visuaal toetab teksti. Minu peas käib siia lahtrisse ka teksti korrektne vormistamine. Visuaal (nt slaidide kujundus) ei tohi mõtteid teemast eemale viia vaid peab toetama teksti.
Loodan, et see ei kõla ülbelt, aga tavalised tööalased koolitused olen ma ammendanud. Muidugi on hea aegajalt teadmisi värskendada, aga see pole sama, mis uute teadmiste ja oskuste omandamine ning nende rakendamine. Seetõttu olen avatud esmapilgul seosetutele koolitustele. Nii oli eelmisel aastal selleks Digitaalne loo jutustamine. Nüüd toda kokkuvõtet uuesti lugedes leidsin, et mitte miskit pole muutunud. Põhjendasin tolle koolituse valimist samamoodi nagu siin seekordset koolitust. Niisiis, koolituse pealkiri oli "Värvilised käed". Sisu tutvustus andis aimu, et tegemist on kunstiprojektiga, kus eelnev kunstikogemus pole vajalik. Oma avalduses kirjutasin ausalt, et seda kogemust ega kunstiga seotud oskusi mul pole.
Koolitus toimus Hispaanias Astuuria piirkonnas. Keegi on sellest kuulnud? Turistipiirkond see igatahes pole ja selleks on loogilised põhjused. Näiteks ilm. Seda teab isegi eestikeelne Vikipeedia. Koolitus toimus imepisikeses linnas, kuhu lennujaamast iseseisvalt põhimõtteliselt ei saagi. Korraldajad saatsid vastu bussi, mis oli väga hea algus.
See oli korraldusliku poole pealt üks parimaid koolitusi, millel osalenud olin. Korralduse all pean silmas kõike, mis pole otseselt sisu. Ka õppemeetodite komplekti ja koolitajaid. Sellest sain palju mõtteid iseenda töö jaoks. Kombineeriti lihtsamaid lühemaid harjutusi ja pikemaid keerulisemaid; individuaalseid ja rühmades; pikaajalisi rühmasid ja korraks loodud rühmasid; erinevaid paiku selles linnakeses. Sai olla toas ja õues (kui ei sadanud või polnud päris null kraadi).
Ma ei hakka tervet koolitust detailselt ümber jutustama. Teatava ülevaate saab minu fotoalbumist. Üldisemalt rääkides sai üpris kiiresti selgeks, et olin reklaami põhjal koolituse sisust veidi valesti aru saanud. Tegelikult oli parem ja kasulikum kui ootasin.
Mõiste on graphic facilitation. Eesti keeles kasutatakse väljendeid teadlik kritseldamine või visuaalne lihtsustamine. Üks stiilinäide on Joonmeedia lehel: https://fb.watch/rWP8Gi86sJ/ Joonmeediaga olen varemgi kohtunud igasugustel üritustel ja konverentsidel. Seal teevad nad sageli seda, mida nimetatakse graphic recording'uks. Ehk dokumenteerivad arutelusid pildikeeles. Eesti keeles on kritseldamise teemal üks Facebooki grupp ja raamat.
Minu jaoks oli huvitav mõelda, kuidas seda kõike oma õppetöös ja teadustöös kasutada saan. Teadustöös oleks lihtsaim näide posterettekanne, aga teatud puhkudel ka joonised teadusartiklis. Samuti kritseldamine kui mõtlemise abivahend. Mul üks ammune kogemus on, kui kritseldamine aitas mõtteid selgemaks mõelda. Õppetöös saab oma teksti toetada visuaalidega, mis aitavad teksti paremini mõista ja süstematiseerida. Hea visuaal aitab tõmmata tähelepanu, kui muidu on teema vastu leige huvi. Õppetöös saab lasta õppijatel midagi skemaatiliselt kujutada, et mõtlemist toetada, aga seda teen juba niikuinii. Nüüd vast teadlikumalt.
Naasnuna koolituselt, osalesin üritusel, kus proovisin oma märkmikus vestlusi dokumenteerida. See on erinev märkmete tegemisest. Ilmselt on parim variant ikkagi pildi ja teksti kombineerimine. Seekord ma meelega vältisin teksti. Lihtsalt proovimise huvides. Mulle tundub, et kuulasin tähelepanelikumalt ja püüdsin rohkem märgata detaile. Märkmete tegemisel pööran rohkem tähelepanu just suuremale pildile ja olulisematele mõtetele. Visuaalse dokumenteerimise puhul on raske see, et nii nagu kõik oluline pole mõõdetav, pole ka kõik oluline visuaalselt kujutatav. Samas, ainult tekstilised märkmed jäävad kuivaks ja kui teema pole pööraselt huvitav, siis läheb kiiresti meelest ja märkmikku selle koha pealt enam ei ava. Piltidega jääb paremini meelde ja koged juttu mitmekülgsemalt. Tühja minust, aga see on õppijatele mõeldes oluline.
Nagu näha, pole ma värviliste markerite usku üle võtnud. Ilmselt üks värv lisaks oleks OK, aga mitte rohkem.
Koolitusjärgsel nädalal oli mul üks aine, kus sain veidi kasutada ka metoodilisi nõkse. Neis polnud minu jaoks midagi põhimõtteliselt uut, aga mõned uued nüansid. Eelkõige rühmades töö korraldamise osas.
Erasmus pluss on hea võimalus oma maailma rikastada. Kes ei proovi, ei tea.
Mulle on alati meeldinud teatud dünaamika õppetöös. Õppimine nõuab pingutamist, muidu arengut ei toimu. Ent üldjuhul võiks õppimine ka lõbus olla. Lõbu ja pingutus ei ole vastandid.
Sel kevadel olen korduvalt mõelnud, miks ma üliõpilastega õues ei käi. Varem olen ju käinud. Mul oli igasuguseid ideid, aga need ei selgitanud olukorda täielikult.
Täna oli lihtsalt nii ilus ilm, et ma isegi ei kaalunud tuppa jäämist. Raekoja plats on õppimiseks peaaegu sobilikuks arenenud. Vähemalt on ilus. Enne majja sisenemist ja üliõpilaste kutsumist testisin, kas raekoja platsil ka internet töötab. Ilma ei saa, kui on lubatud ka virtuaalruumis osaleda. Ja seda ma luban. Mingi kasu peab sellest paari eelmise aasta jamast olema. Regionaalses kolledžis õppimine ei pea tähendama iganädalast motivatsiooni ja lojaalsuse testi. Vaevalt, et ükski üliõpilane usub, et virtuaalruumis on kõike parem teha. Koos kaaslastega ja igas mõttes kohal olles on palju lihtsam õppida.
Raekoja platsil põhimõtteliselt internetti ei olnud. Natuke võimaldas ut-public võrku, aga see oli nõrk ja ebastabiilne. Mobiilne internet oli alternatiiv, mida kasutada tuli. Ma vist liikusin ja näppisin oma telefoni liiga palju, sest ka sealt viskas mind mõned korrad välja. Virtuaalruumis olevad inimesed minu hinnangul ei saanud täies mahus õppetöös osaleda. Ise olid nad positiivsemad. Tõesti, alternatiiv olnuks üldse mitte osalemine. Vahepeal tegid möödasõitvad autod müra, siis erinevad inimseltskonnad - linnas ongi autod ja inimesed, loogiline. Nii et me ei kuulnud üksteist pidevalt hästi.
Järeldus: teha kellelegi ettepanek wifi võrgu lisamiseks. Võimalik, et see on kunagi niikuinii plaanis. Võib-olla siis, kui raekotta mingi tegevus kolib. Mainisin juba meie oma haldusjuhile. Ma otsekohe aktiivseks ei hakka. Las saab see raekoda ja raekoja plats lõplikult valmis. Anname aega.
See aktiivsus ja millegi küsimine on oluline. Küsija suu pihta enamasti ei lööda. Kindel on see, et kui ei küsi, siis kindlasti ei saa. Selle kohta oli tänase loengupäeva lõpetuseks ideaalne näide.
Sügissemestril oli mul üks aine alati keldrisaalis. Kunagi ei teadnud, milline on seal mööbli paigutus. Kas ja kui palju on toole? Kas ja millised on lauad? Algul tegi see mind veidi pahuraks, et pean iga kord sellise asjaga tegelema. Siis aga tekkis võimalus üheks mu lemmikmõttekäiguks - kuidas pöörata ebasoodne olukord lotovõiduks?
Sügissemestril lahendasime olukorra nii, et mõnikord kasutasime kohviku cateringi-laudu seisulaua rollis. Mõnikord lohistasime endale fuajeest kott-toolid. Mõnikord olime neljakäpukil maas. Mõnikord istusime päris toolil päris laua taga. Igaüks sai enda tujule vastava õppimisasendi võtta. Siis läkski lambike põlema, et see on ju hea, et ei sunnita sundasendisse. Küsisin üliõpilastelt, kas neile meeldiks kui saaks ise valida, millises asendis õppida. Mu enda vaimustus oli kindlasti suurem, aga pigem oli soosiv hoiak.
Tegin juhtkonnale ettepaneku mitmekesistada mööblit meie auditooriumides. Rääkisin eelneva jutu juurde, kuidas sunnitud ühesugune asend on kõige hullem. Valik on parim.
Täna, sel imailusal päikesepaistelisel päeval sain teada, et minu ihaldatud mööbel on kohal. Peenem kui oodata oskasin. Ei ole üldse mitmekülgne! Kõik toolid ja lauad näevad ühesugused välja, kuid on reguleeritavad!
Kui ei küsi, siis ei saa. Tean, et mõned õppejõud jagavad mu rõõmu. Loodetavasti tekib meid juurde. Lõpuks on eesmärk õppimise toetamine, mitte mingi tilu-lilu. Tooli kuju ei ravi diabeeti ega rasvumist, ei asenda liikuvat eluviisi. Õppimise mitmekülgsem keskkond laseb kehal elada ja seeläbi saab aju õppimisele keskenduda (Kiisla 2023) :)
Mõnikord tundub mulle, et olen kõik loogilised koolitused läbinud. Samas, õppida ja areneda mulle meeldib. Lage pole olemas. Loomulikult mõtlen sageli, milliseid oskusi või omadusi endas arendama peaks. See on minu töö puhul enesestmõistetav. Lugedes üliõpilaste tagasisidet saan vastuolulist infot. Samade asjade eest, mille eest mõned üliõpilased tänulikud on, on teised jällegi väga pahurad. Samad meetodid ja võtted, mis ühtesid toetavad ja motiveerivad, on teistele häirivad. Need üliõpilased kirjutavad mõnikord, et ma ei mõista neid ega toeta neid nii nagu nad seda vajavad. Ütlen ka ise, et ma ei mõista kõiki üliõpilasi (ja inimesi) võrdselt hästi. Kas kellelgi see õnnestub? Loomulikult saan paremini hakkama avameelsete ja avatud inimestega. Mõtteid ja tundeid ei oska ma lugeda. Aga ma annan endale aru, et ka suletumaid ja õrnahingelisemaid üliõpilasi pean nende õpingutes toetama. Ja ma tahan seda teha.
Niisiis, empaatiavõime.
Sattusin lugema teadet koolitusest, mis andis lootust, et selle abil saan oma empaatiavõimet arendada ning õppida selgeks uue õppemeetodi, mis toetab õppijate emotsionaalset eneseväljundust vms.
Koolitus toimus Budapestis ja kestis terve nädala. Teemaks digitaalne loo jutustamine (digital storytelling). Minu koolitus algas laevale minekuga, sest kohtusin Liisiga, kellest sai minu jaoks nädala staar. Väga kiiresti selgus, et meis on palju erinevat ja palju sarnast. Erinevused olid väga suured ja sarnasused väga tugevad. Vahva kombinatsioon.
Koolituse esimene päev oli täielikult pühendatud rühmaliikmete omavahelisele tutvumisele. Minu jaoks oli siin liiga suur tähtsus pandud nimede päheõppimisele ja selle kontrollimisele. Muidugi oli ka sisulist tutvumist. Jah, tutvumine on oluline, kui pärast hakatakse tiimides töötama. Lihtsalt võib-olla oleks võinud seda üldist tutvumist teha vähem ja pärast reaalsete töörühmade loomist lisaks. See pole kriitika, vaid tähelepanek iseenda jaoks. Et teiste vigadest õppida.
Järgmisel päeval tutvusime meetodi endaga ja tegime ettevalmistusi oma loo loomiseks. Minule jäi väheks seda osa, kus meetodi erinevaid rakendamisvõimalusi tutvustati. Oleks rohkem tahtnud teada, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas see toimib. Igaüks tutvustas üht võimalikku lugu ja siis pidigi rühmakaaslased leidma. Huvitav väljakutse, sest lood olid isiklikud, aga töötama pidi lõpuks ühe looga ja tiimis.
Me alustasime neljaliikmelises rühmas. Üks noormees teatas, et ta tahab üksi ühe loo teha, ent soovib ka tiimis töötamist kogeda. Üks naisterahvas ütles, et ta järgmisel päeval ei saa koolitusel osaleda, kuid tuleb ülejärgmisel päeval tagasi. Meie Liisiga olime siis paratamatult "tuumik". Kuigi algne lugu pidi olema selle naisterahva jutustatud lugu. Sellises olukorras algas kõige keerulisem etapp, st stsenaariumi (storyboard) koostamine. Ma ei raatsi mainimata jätta, et sellele naisterahvale osutus häirivaks minu lihalembus. Ta ise oli vegan.
Kolmandal ja neljandal õppepäeval oli fookuses tehniline teostus. Lisaks anti ka loole sisulst tagasisidet. Meie lugu muutus päris kõvasti võrreldes plaanituga. Meid suunati lihtsustamise teele, mis oli igati õige. Algselt üritasime kangesti erinevaid lugusid kombineerida, aga see oli liiga kirju. Oluline on mainida, et valminud produkt ei olnud ise eesmärk vaid osa õppeprotsessist. Osa protsessist oli ka see, et lõpuks olime kahekesi tiimis :) Kuna me mõlemad olime õppima tulnud, siis töötasime loo tehnilise lahendusega eraldi, et saaks kätt proovida. Kasutasime DaVinci programmi, mille kohe pärast koolitust oma arvutist ära kustutasin. Hull energiaröövel! :D
Lugu ise on siin:
Ma rabelen nüüd kiusatusega selgitada, mida me siin öelda tahtsime. Samas, lugu peaks end ise jutustama. Facebooki fotoalbumis proovisin ka sellist lähenemist, et ei kirjuta midagi juurde. Üks pilt olevat rohkem kui tuhat sõna :) Ma olen ikka rohkem sõnade usku, ei usalda jutustamist piltidele.
Kokkuvõttes oli koolitus pigem positiivne. Õppida on alati võimalik. Natuke pidin eile iseseisvalt juurde lugema, et meetodi kasutusvõimalusi enda jaoks selgemaks saada.
Vastastikune lugupidamine! Kuidas me selle unustasime? Selliste mõtetega lahkusime “õppejõult õppejõule” konverentsilt, kus esitlesime oma posterit koos õpetamisest. Panime posterile kirja kõige olulisema ja suuliselt püüdsime üldistada ning illustreerida. Rääkisime koos õpetamise olemusest, kasust õppijatele ja meile endile, võimalikest ohtudest ja meie lahendustest ohtude ennetamiseks. Aga vastastikune lugupidamine oleks pidanud olema nagu vesimärk suurelt üle kogu posteri. Sest ilma selleta poleks kogu see asi võimalik.
Mul on samaaegselt olnud tähelepanu all seesama koos õpetamine ja üliõpilaste toetamine rühmas töötamisel. Kumbki teema pole uus. Koos õpetamisest olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on mitme kolleegiga koostöökogemus kuhjunud ja vajas väljundit teistele jagamise näol. Üliõpilaste koostööoskusedki on vana asi. Auditooriumis ühe kohtumise piires pole midagi selle vastu, kui ühe suure paberi kallal värviliste pliiatsitega saab koos töötada. Raskeks läheb siis, kui ülesanne on vastutusrikkam ja pikema kestusega. Olen naljatledes öelnud, et sunnin üliõpilasi koos töötama nii kaua kuni nad selle vastu põtkivad. See ei ole mugav. Üksi on mõnusam.
Minu peas on kogu see teema hästi sota-pota. On asju, mille olen selgeks saanud ja on asju, mille kallal pean veel töötama. On asju, mis on minu võimuses muuta ja asju, millega pean leppima. Olen aru saanud, et kui miski on halvasti, ei ole see täielikult minu süü. Koos töötamisel on alati mitu osapoolt ja üksi ei saa süüdi olla. Nii nagu ei saa ka edu puhul võtta kogu au endale. Sõna “sünergia” on müstiline ja äralörtsitud sõna. Aga see on päriselt võimalik.
Ainet Bakalaureusetöö seminar olen õpetanud kolme erineva kolleegiga ja see on alati meeldiv kogemus olnud. Koos õpetamine tähendab kõige tegemist koos, mitte tööde ära jaotamist. Korraga on üliõpilaste ees ja seas kaks õppejõudu. Kummalgi erinev juhendamiskogemus, õpetamiskõgemus ja erialane taust. Paaril korral on õppejõud ka kahes erinevas keeles rääkinud. Igal õppejõul on erinev stiil. Üliõpilased saavad kõigele kaks vaadet.
Koos auditooriumis olles on dünaamika hoopis teine, ei teki asjatuid mõttepause. Kui üks alustab või veab mingit teemat, saab teine rohkem tähelepanu pöörata õppijate reaktsioonidele ja kolleegi jutule vahele segada oma täiendustega. Käib nauditavalt intensiivne ping-pong. Niimoodi saab üliõpilastele ka demonstratsioonesinemisi teha – kuidas soovime, et nad üksteist toetaks. Näiteks tegime sellise näitemängu selgitamaks, kuidas üliõpilased peaks üksteist küsimustega toetama lõputöö uurimisprobleemi sõnastamisel.
Kuigi agiteerime üliõpilasi füüsiliselt kohale tulema, siis alati kõik ei saa. Meil on alati olemas virtuaalruumis osalemise võimalus. Kui virtuaalruumis on rohkem inimesi, on üks õppejõududest rohkem ninapidi arvutis ja toetab sealsetes rühmades arutelusid. Mõlemas ruumis osalejad saavad õppetööst võrreldava kogemuse, nii nagu heale hübriidüritusele kohane.
Kirjalikele töödele tagasiside andmisel lepime näiteks kokku, et üks alustab hilisematest ja teine varaseimatest esitajatest. Jälgime, et anname enam-vähem sama detailsuse astmega tagasisidet. Lepime kokku, kui palju anname lisaaega puuduste kõrvaldamiseks. Segasemad juhtumid arutame koos läbi. Ausalt öeldes on mõnikord ka hea auru välja lasta. Mõnikord tunned, et oled kõik vahendid ära kasutanud, aga üliõpilaseni pole sõnum jõudnud, siis on parem omavahel susiseda kui üliõpilase peale pahurdada.
Et ei jääks kõlama nagu tegeleksime kogu aeg millegi kokku leppimisega, kinnitan, et mänguruumi oleme endale küllaldaselt jätnud. Aga olulistes asjades ongi vaja kokku leppida. Loengus räägitavat juttu me täpselt kokku ei lepi. Ei ole mingit stsenaariumit. Räägime läbi, mida ja kuidas teeme, aga teemasid või rolle omavahel ära ei jaga.
Aine koos õpetamine on samal ajal ka kui täienduskoolitus õppejõududele või nagu kolleegi õppetöö vaatlus. Ma mõtlesin uue sõna välja, see on loenguosalusvaatlus! Ma olen kolleegidelt nii palju õppinud! Ja see on nii lõbus viis õppimiseks!
Muudan järsult teemat. Miks üliõpilased koostööd samamoodi ei naudi nagu meie? Ei tohi üldistada, kindlasti keegi naudib, aga silma torkavad draamad.
Lihtsa guugeldamisega saab teada rühmatöö faasid ja seal on enne koostöö faasi konfliktifaas. Muidugi pole see kohustuslik, aga suurema ja raskema töö puhul võõraste inimestega üpris loomulik. Põhiline probleem seisneb selles, et töö tegemise rütm on erinev ja ootused tulemusele samuti. Keegi on pahane, et teine looderdab, teine on pahane, et teda on kõrvale jäetud. Aastast aastasse. Saan aru, et koostööoskust ei arendata üldhariduskoolides piisavalt. Ka kolleegid ülikoolis ei tee seda nii palju kui võiks. Inimlikult saan aru – ebamugav. Hindamisel tekib ebakindlus, kas nii on ikka õiglane. Olen püüdnud õppijaid toetada, aga annan endale aru, et võiks paremini. Ma ei taha liiga palju toetada, sest see pärsib ise avastamise võlu. Toetamata ei saa jätta, sest täielikus teadmatuses ja ebakindluses olles ei tarvitse arengut toimuda.
Tegin nii endale, kolleegidele kui õppijatele mõeldes ühe vahva intervjuu. Kohe paar päeva pärast selle intervjuu tegemist osalesin rühmatöö toetamise koolitusel.
Koolitusest võtsin kaasa mitmeid häid teaduslikke materjale ja praktilisi vahendeid. Enda jaoks võtsin kaasa ühe põhilise järelduse, et koostöö algusesse pean rohkem energiat suunama. Tutvumismängud kõlavad totakalt, aga ilmselt on need algajaile koostöötajatele vajalikud. Õppijad peavad omavahel arutama ja ka ise mõtlema, mida nad peavad teadma üksteisest, et koostöö oleks edukas? Internet on täis igasuguseid versioone rühmatöös esinevatest rollidest. Nendega tutvumisest ja iseenda tugevamatest-nõrgematest külgedest teadlik olemisest on kasu. Selle protsessi toetamiseks on olemas igasuguseid töölehti. Võib proovida kaardistada võimalikke ettetulevaid probleeme. Rääkida varasemast koostöökogemusest. Sõnastada rühmatöö edu kriteeriumid ja töö lõppedes anda nende saavutatusele hinnang. Leppida kokku, millistel põhjustel keegi rühmast välja jäetakse. Leppida kokku töökorraldus ja vahetähtajad. Siin saan ka mina õppejõuna abiks olla ja ise vahetähtaegu määrata.
Mõtlen, kas peaks sarnaseid võtteid kasutama ka siis kui mul endal on vaja teha koostööd kolleegidega, kellega ei lähe nii intuitiivselt ja ladusalt nagu eespool kirjeldatud õppeaines. Mul on äärmiselt raske ette kujutada, et suudaksin selle kolleegidele maha müüa. Mind ignoreeritaks või saadetaks kukele :) Äkki on see just see koht, kus tuleb olukorraga leppida. Koostöö ei peaks olema ideaal, mida igas olukorras taga ajada. Paljudes olukordades piisab, kui hoiame lugupidavalt üksteisest eemale ja anname ruumi. Aine terviklikkuse huvides on vaja kokku leppida põhiasjad ja kokkulepetest ka kinni pidada. Sellest ma ei tagane.
Niisiis, vastastikune lugupidamine. Võib-olla ei tule see meelde puhkudel, kui kõik toimib ja koostöö on nauditav. Ilmselt on põhjuseks mingid sõnastamata jagatud väärtused ja sarnane hoiak. Muudes asjades on erinevused rikastavad. Ma ei usu, et kedagi saab kohustada lugu pidama.
Sellise nimega koolitus asetus minu isiklikus edetabelis kindlalt esiviisikusse. Mõeldes tagasi sellele, miks läbitud koolitustest avalikke kokkuvõtteid teen, on üldiselt kaks põhjust. Kui ma ei kirjuta, unustan paljud huvitavad detailid. Varasemaid kirjutisi loen aegajalt üle ja veendun selles. Hea mõnikord mälu värskendada kui tööalaselt ka mingi põhjus selleks ette tuleb. Muidugi loodan, et kellelgi teisel on kirjutisest kasu. Mõnikord olen saanud ise oma postitusele viidata kui keegi paistab sellist tuge vajavat.
Koolitus kuulutati välja peaaegu ainult grandisaajatele (oma õpetamise uurimise ehk hea õpetamise grant), mis oli minu jaoks määrava tähtsusega. See tähendas, et ei alustata nullist ega hakata kedagi veenma, et alati on võimalik oma õpetamist arendada ja et üliõpilaste arengu toetamine on selle keskmes. Koolitajad olid hollandlased Leny Baas ja Chris Jan Geugies. Katri Kütt ei pannud enda nime kuhugi suurelt kirja, aga ma tean, et ilma tema pingutusteta poleks see koolitus nii edukas olnud kui see oli.
Kutse tuli maikuus ja toimuma pidi augustis. Tegelikult toimus jaanuaris. See ajakava on oluline.
Jõudes koolituspaika, anti pihku ümbrik minu nimega. Selles oli tervitus, väheke heaks õppimiseks sobiva meeleolu loomist ja lõiguke täiesti personaalset infot a la tegime Sinu päritolu kohta taustauuringut... See oli üllatav ja tekitas uudishimu, kuidas see koolituse mõttes oluline on.
Ruumis olid toolid pesadesse paigutatud ja toolidel nimesildid Hollandi postkaartidena. Neljakesi ühes pesas pidime tutvuma, aga see oli korraldatud harjumatult. Igaüks pidi täpselt kolme minuti jooksul endast rääkima, aga täielikult vältima töö teemat. Osad täitsa kohmetusid. Kaaslased pidid tähele panema, mida nad imetlevad selle inimese juures ja selle ka otse näkku ütlema. Inimene ise pani oma postkaardile selle tagasiside märksõnadena kirja. Sellest rühmast sai buddy-group ehk üksteist moraalselt toetavate inimeste grupp. Sellesse gruppi tulime mitmel korral veel tagasi, aga mitte liiga sageli. Postkaardid paluti panna aknalauale. Teise päeva lõpus tuldi nende juurde tagasi, et otsad kokku sõlmida.
Mul on kiusatus kirja panna kõik, mida koolitusest mäletan, aga talitsen end.
Koolitus oli vormilt küllaltki mitmekülgne ja tihe, aga mitte hüsteeriline tormamine. Jõudis süveneda, aga hoiti tempot. Töötati istudes, seistes, juhtumirühmades, buddy-gruppides, paarides, ringis, omaette, loengu vormis, ühisarutelude ja väikerühmades aruteludena. Juhtumirühmad olid teatud mõttes läbiv liin, mille juurde korduvalt naasesime. Kogusime infot ja oskusi ning naasesime juhtumi lahendamise juurde. Nii läbi kahe päeva.
Juhtumeid oli neli ja need olid meie oma koolitatavatelt. Rühma ja juhtumi valimine oli ühtaegu lihtne ja raske, sest kõik olid huvitavad ja kõik puudutasid ka mind. Ma kindlasti uurin välja, kuidas lahenes Mari juhtum, kus teemaks oli rühmatöös reaalselt koos töötamine, mitte nagu tudengid enamasti teevad - jagavad ülesandeid ja igaüks töötab ikkagi üksi. Mul on sama mure. Ise valisin Anneli juhtumi. Kui üks üliõpilane teeb esitlust, kuidas teha nii, et seda ka teised kuulaks ja püüaks sellest midagi õppida?
Juhtumirühma esimesed "koosolekud" olid juhtumiga tutvumiseks ja omavahelise koostöö ettevalmistamiseks. Näiteks üks harjutus oli luua enda vapp, aga vapi neli sektorit olid küsimustega määratud. Vastama pidi sümboli või pildiga. Milline on sinu meelepäraseim roll rühmatöös? Kuidas saavad teised aru, et naudid, mida teed? Kuidas saavad teised aru, et oled stressis? Mida saavad teised teha kui oled stressis? Pärast pidime looma ühise vapi, kus enam suunavaid küsimusi polnud.
Juhtumi lahendamisel ja üleüldse tähendusliku õpikogemuse kujundamisel oli raamistikuks 5E mudel. Excitement ehk elevus, entry ehk sisenemine, engagement ehk haaratus, exit ehk väljumine, extention ehk järellainetus. Ma plaanin oma õppetööd küll, aga enamasti piirdub see vähemate etappidega, nt millest alustan, mis on põhitegevus ja kuidas toimub kokkuvõtmine. Seda skeemi saab kasutada terve kursuse puhul, aga ka ühe kohtumise puhul. Meil küsiti, millal käimasolevast koolitusest esimest korda elevusega mõtlesime, millal tundsime, et nüüd see algaski. Minu jaoks oli elevuse hetk siis kui eelmisel õhtul lugesin osalejate nimekirja. Sisenemise emotsioon oli ümbriku saamine.
Oluline on teadvustada miks me midagi teeme ja mis on keskne küsimus. Näiteks meie juhtumi puhul sõnastasime keskseks küsimuseks, kuidas toetada õppijaid üksteiselt õppima. Juhtumit koolitajate süsteemse ja hästi detailsete etappide kaupa lahates pidime välja valima, milline on see kõige määravam hetk ajaliselt, kuhu oma energia suuname. Kõike samasuguse intensiivsusega planeerida ja läbi viia pole võimalik. Tuleb need võtmehetked välja valida. Kuigi meie juhtum sai alguse aine lõpus toimuvatest üliõpilaste esitlustest, siis võtmehetkeks valisime aine sissejuhatava kohtumise. Tahame just siis suunata õppijaid tähele panema, mida teised teevad ja mida teistelt õppida saab. Tuvastasime, et lisaks ratsionaalsetele põhjustele võib siin mängida ka kuuluvustundele. Kuidagi jõudsime mõttekäiguga selleni, et aine läbimise käigus võib kasu olla üksteist toetavatest väikerühmadest. Mitte igaüks ei hakka kõigile kõike rääkima ja olgem ausad, aine lõpus olevatest 30-st esitlusest igaühest midagi õppida on ebareaalne.
Isiklikult veidi pettusin, et meil ei õnnestunud rohkem seda juhtumit lahendada vaid piirdusime ühe pisema elemendi disainimisega. Selleks sai väikerühmade moodustamine mängulises vormis, sest see tundus olevat võtmetähtsusega ja suure mõjuga. Mänguline on siin oluline, et tekiks vaba ja sundimatu õhkkond. Niikuinii on aine läbimises piisavalt ametlikku poolt. Toetussüsteem võiks olla sundimatum. Mõtlesime selle mängu välja. Protsessis oli huvitav, et mitmel korral kippus meelest minema, mis eesmärgil mängu teeme. Alati saime tagasi reele, aga ikkagi huvitav tähelepanek. Mängu eesmärk on leida väikerühm, mis hakkab aine kestel (praktika kestel) üksteist toetama. Me soovime, et rühmad ei moodustuks puhtalt tutvuste alusel vaid et üliõpilased leiaks ka uusi tuttavaid, kellega neil midagi ühist on. See ei peaks olema ülemäära ratsionaalne ja mõõdetav. Oluline on äratundmine, et midagi ühist nagu oleks.
1. Õppijatele räägitakse, et mängu eesmärk on moodustada väikesed (3-4 inimest) rühmad, mille liikmetel on omavahel midagi ühist. Ma alguses jätaks ütlemata, et selles rühmas on vaja tegutseda terve semestri vältel. Kardan, et siis ei mängita siiralt vaid leitakse võimalus vanade tuttavatega kokku jääda.
2. Kõik saavad paberi, mille võib eeltäita, aga ei pea. Igaüks kirjutab ühte veergu kuus toredat tegevust või mälestust viimasest nädalast.
3. Õppijad hakkavad bingo stiilis vestlema inimestega ja üles kirjutama, kellega neil millised mälestused sarnased on. Oma paberile kirjutatakse näiteks restoranielamuse järele selle inimese nimi, kellel samuti restoranielamus oli. Ka siis kui see teine inimene oma lehele restoranielamust kirja ei pannud. Ei tasu üle mõelda ja üle reguleerida. Eesmärk olgu silme ees. Meie prototüüpimise käigus kuulsin pealt vestlust, kus üks osapool oli teinud puutööd ja teine leidis, et ka küttepuude tuppa toomine on peaaegu nagu puutöö.
4. Sõltuvalt osalejate arvust tuleb kõhutunde järgi anda aeg, kaua neid paarilisi intervjueeritakse. Seejärel lasta üle lugeda, kellega kõige rohkem on ühist. Mängujuht küsib, kellel oli kellegagi kuus ühist. Kui kellelgi oli, saab siit tekkida esimene paar. Muidugi ei tarvitsenud olla paarilisel sama tulemus. Siis tuleb uurida, kellega temal omakorda hea tabamus oli. See inimene võiks samuti liituda. Tuleks veenduda, et ka kõigil kolmel piisavalt ühist on. Üldiselt tasub siin etapis lasta kaosel tekkida, kuid hoida silma peal, et õiget asja aetaks. Lõpus võiks suuliselt koos kontrollida, kui palju ühist neid gruppides on.
Kangesti tahaks loota, et väikerühmades on lihtsam suunata üksteise kogemusest õppima. Kui aine kestel kogemusi ja emotsioone jagatakse, on suurem huvi ka aine lõpus tulemust jälgida. Nagu ütlesin, meil ei olnud võimalust rohkem vahendeid läbi mõelda, mis üksteiselt õppimist toetaks. Õppisime, kuidas seda teha, aga tegema peame oma ajast ja ise. Või koos.
Tulen tagasi koolituse ülesehituse juurde. Teise päeva hommikul kogunesime alustuseks buddy-gruppidesse. Alguses oli mingi lihtne sissejuhatav küsimus ja siis paluti silmad kinni panna ning muusikat kuulata. Mind see muusika ei mõjutanud, ootasin, mis tuleb edasi. Kuni meil silmad kinni olid, pandi laudadele arvutid ja ümbrik juhendiga. Arvutis pidi olema kaust nelja videoga.
Šokk! Täielik šokk! Mul vajus suu ammuli ja olin täielikus hämmingus. Koolituse alguses saadud personaalse täiendusega kiri oli poisike selle kõrval!
Kuna registreerusime ammu, siis enam ei mäletanud, et meilt küsiti kellegi kontakti, kes midagi meie õpetamisest midagi teaks. Mu esimene reaktsioon pärast video vaatamist oli - demagoogia! Väga osav mõjutusvahend luua nii isiklik kogemus. Ma hakkasin õudusega mõtlema, kuidas peaksin või saaksin oma üliõpilastele sellist isiklikku kogemust luua. On vastuvaidlematult selge, et tugev emotsioon ja isiklik lähenemine soodustab õppimist.
Oma ainete puhul pean läbi mõtlema, mis on need võtmeteemad või võtmekohad, mida võiks kujundada vastavalt selle koolituse põhimõtetele. Tean juba, millistes ainetes loon need väikerühmad. Lisaks loomisele pean neid ka nõustama ja toetama, rühmad hakkavad harva päris ise tööle nii, et sellest ka täiel määral kasu on. Rühmas õppimine on nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt kasulik. Ühest küljest võib koos õppides vähem ressursse kuluda ja kiiremini tulemusi saavutada. Teisalt on ka üksteise toetus ja kuuluvuse tunne. Olevat uuringuid, mis näitavad, kuidas kuhugi kuuluvad üliõpilased langevad ülikoolist välja väiksema tõenäosusega. Lisaks muidugi see emotsionaalne side, mille toimemehhanismi ei oska ma selgitada, aga kui on olemas, paneb rohkem pingutama.
Koolituse toimumisega samal ajal jõudis minu infovoogu üks artikkel personaliseeritud õppest ja artikli teemal uskumatult tihe arutelu Facebookis. Tundub, et personaliseerimise toetuseks on võimalik kavalalt rakendada ka rühmades õppimist. See pähkel vajab veel edasi puremist. Ja ka koostöö kolleegidega. Mina olen ju sama inimene, aga osadega õnnestub koostöö ja osadega absoluutselt mitte. Muidugi ei saa ma teisi süüdistada, aga ei saa ka kogu vastutust endale võtta.
Kõik on kõigega seotud, aga eri perioodidel tuleb erinevaid selgeid sihte ja eesmärke seada. Siis ei kasva asjad üle pea.
Sain sel aastal uue aine nimega Tulevikutöö ja ettevõtlikkus. Loomulikult tahtsin disainida aine selliselt, et vorm toetaks sisu. Selleks, et õppida saaks igal pool ja igast asendist, tegin audiod. Seekord mitte monoloogi ja loengu vormis nagu mõnel varasemal korral vaid rohkem nagu podcastid ja intervjuud, mida mulle endale meeldib kõndides või autosõidu ajal kuulata.
Iga intervjuu on minu jaoks eriline. Saamisloodki on erilised. Ma ei solvu kui neid lugusid ei loe ja otsekohe intervjuusid kuulama asute. Need on seda väärt.
Johannaga on selline lugu. Saamatu doktorandina olen igal aastal osalenud meie eriala koosviibimisel Laulasmaal ja sealt alati innustust saanud, et ikka edasi kirjutada. Ööbima pandi mind minu jaoks võõra inimesega, kelle nime ma guugeldasin. Sain teada, et minu toanaaber on vastutav Eesti tööturu stsenaariumide valmimise eest. Muidugi oli esimene mõte, et pean teda intervjueerima. Laulasmaal leppisime põhimõtteliselt kokku ja ükskord hiljem käisin teda Tallinnas intervjueerimas. Intervjuu stsenaariumide teemal.
Mairest polnud ma ise midagi kuulnud. Postitasin Facebooki grupis Uue töötamise maailm küsimuse soovituste saamiseks, keda ja mis teemadel võiksin intervjueerida. Sain mitu harivat vastust ja üks soovitus oli rääkida Mairega nö maaelust. On asjakohane ja oluline, et tegemist on ka ettevõtluse teema avamisega veidi teise nurga alt kui harjumuspärane. Guugeldasin nime ja sain aru, et see on just kõige õigem inimene. Intervjuu tuleviku maaelu ja ettevõtlusega alustamise teemal.
Ivani kui intervueeritava peale tulin juhuslikult kui ta kunagi muuseas mainis, kuidas nende tiim Narva kultuuripealinnaks saamise taotlust koostas. Ei mäletagi, mis tookord peateemaks oli. Ivan pole põhikohaga mingi kaugtöö ekspert, selles asja võlu ongi. Tuleb tunnistada, et jutt läks vahepeal põhiteemast ka kõrvale, aga aine mõttes ei läinud see teemast mööda vaid toetab ka üldist sõnumit. Intervjuu virtuaalsest meeskonnast ja koostööst.
Emanuele tegi Facebookis postituse sellest, kuidas robotid võtavad inimeste töö ära. Arvestades Emanuele eriala ja tööd, mida ta praegu Tartu Ülikoolis teeb, tundus ta kõige õigem inimene olevat, kellega sellisel teemal rääkida. Ma ei saa midagi parata, aga kohe meenus ka laul üksikust ratsanikust, kus kurdetakse, et masinad teevad inimese eest töö ära. Ei ole just väga värske laul. Paistab olevat igavene teema. Tegelikult sai vestluse keskseks teemaks inimeste ja robotite omavaheline tööjaotus ja suhted. Intervjuu robotitest.
Kristi tegi oma lõputöö z-põlvkonnast, on tihedalt seotud ettevõtliku kooliga ja on õpetaja. Rääkisimegi suures osas sellest, kuidas kool ettevõtlikkust saab toetada, kuidas õppimne on äge ja kuidas tulevikku huviga oodata, mitte karta. Intervjuu koolist ja õppimisest.
Aave tegi suve lõpus teistele õppejõududele koolituse, kus üheks keskseks teemaks oli õppimise ja õpetamise motivatsioon. Palju näiteid seoses spordiga ja üleüldse palju põnevaid mõttekäike. Intervjuu tegimegi enesejuhitud või enesereguleeritud või ennastjuhtivast õppimisest. Minu jaoks on kõik need mõisted liiga sarnased, et suudaksin ära õppida, mis see "õige" on. Kuidas õppida õppima, võiks samuti pealkiri olla. Intervjuu õppima õppimisest.
Rauli kohta lugesin suvel, et ta peab loengut metsaülikoolis ja räägib üldpädevustest tulevikutöö kontekstis. Siis selgus, et sel teemal on ta ka RiTo-s kirjutanud. Minule on üldpädevuste arendamine ülikoolis ja ainete käigus väga meelepärane teema. Mõeldud-tehtud. T vs kamm? Ahah? Intervjuu üldpädevustest.
Merikesega on lihtne. Ma lausa mäletan seda korda kui ta nn vanas õppekomisjonis liikumislaborist esmakordselt rääkis. Minu fänlus algas just sellel hetkel ega pole raugenud. Selles intervjuus on teemaks kehaline kirjaoskus ja selle olulisus just tuleviku võtmes. Mida rohkem teevad füüsilist ja rutiinset tööd meie eest masinad, seda rohkem peame teadvustama liikumist. Sest muidu elame võib-olla kauem, aga mitte kuigi tervelt ja mõnusalt. Intervjuu kehalisest kirjaoskusest.
Kaur oli üks nendest, kes FB-s mu üleskutsele reageeris. Lisaks muule jutule pani kõrvu kikitama väljend intrapersonaalsed oskused. Nagu mu üliõpilastel omavahelise suhtlemisega vähe probleeme oleks :) Nüüd vaja veel iseendaga läbi saada. Teine ilus väljend, mille Kaurilt õppisin, on vamne vorm. Füüsilisest vormist teame kõik, aga vaimne vorm on nagu mingi asi, millega salaja tuleb tegeleda. Intervjuu vaimsest vormist.
Head kuulamist ja nautimist! Kui mahti saate, andke ka tagasisidet.
Ma olen veendunud, et igas õppeaines on võimalik arendada üldpädevusi ja ülekantavaid oskusi ohverdamata selleks ainespetsiifilist aega. Ja ma olen veendunud, et ülekantavad oskused on tõesti ülekantavad ühest valdkonnast teise. Mõnikord on see lausa põnev kuidas need oskused uues valdkonnas lisandväärtuse saavad või uusi lahendusi loovad. Aga... alati pole see lihtne.
Selle aasta õppejõudude suveakadeemia teemaks oli õppimise ja õpetamise motivatsioon kõrgkoolis. Lugemismaterjali teema oli ennastjuhtiv õppimine. Puha minu lemmikteemad. Ja siis veel õppejõud. Mäletan väga hästi kui esimest korda Aavet rääkimas kuulsin, minust sai kohe tema gruupi. Ma ei liialda. Võimalik, et lihtsalt tema teemad on huvitavad olnud. Mõnikord jääb mulje, et Eestis pole ühtegi teist spordipsühholoogi.
Ma ei hakka ümber jutustama, mida tegime ja mida uut teada sain. See oli tõesti nauditav koolitus. Sain mõnutunde enesearengust ja mõtlemisest, aga ka äärmiselt konkreetseid ideid, mille saan otsekohe ainetesse sisse viia.
Oli üks "raskus". Aave tõi palju näiteid spordi valdkonnast. Need kõik olid ülekantavad kõrgkooliõpetamisse, selles pole kahtlustki. Samuti soovitas ta lugemismaterjali, mille esialgne sihtrühm on treenerid, aga sobivat hästi õppejõududele. Kavatsen seda kindlasti lugeda. "Raskus" seisnes selles, et need spordinäited viisid ka minu oma mõtted spordile ja pidin laveerima kahe minu jaoks olulise valdkonna vahel. Mõtlesin pidevalt paralleelselt nii spordist kui õpetamisest. Olen neis kahes täiesti erinevas rollis, mistõttu on võrdlused tõeliselt silmiavavad ja rikastavad. Usutavasti oli neil lihtsam, kel endal pole spordiga mingit pistmist. Sai rahulikult õpetamise lainel püsida. Nagu ütlesin, oli see laveerimine või kombineerimine huvitav, aga samas ka veidi väsitav. Mõnikord pidin ikka reaalselt sisekõnega endale meelde tuletama, et ma ei piirduks spordist mõtlemisega kui õpetatut oma peas kinnistan.
Ühte harjutust siiski mainin ka konkreetsemalt. See oli oma elu planeerimine. Muidugi olen tuleviku peale mõelnud, aga pole seda ajajoonele märkinud. Oli vaja minevikus olulised sündmused ajajoonele märkida ja siis vaadata tulevikku 3, 5, 10 aasta ja kogu elu perspektiivis. Huvitav, et kolm aastat oli üsna lihtne. Ja ka kogu elu oli ses mõttes lihtne, et vanuseks ca 70 eluaastat on mul plaanid juba olemas. Raskem oli 5 ja eriti 10 aastaga. Ja 10 aasta järel on mingi auk, mille kohta puuduvad mul ettekujutus ja unistused.
Panin üheks oluliseks verstapostiks doktoritöö valmimise. Pidime oma olevikust teatud enda jaoks olulised asjad välja kirjutama. Ja siis hindama nendele kuluvat aega, stressitaset ning nende olulisust. Mõned teised asjad jätan hetkel jutust välja. Teadusööd ja sporti/tervist hindasin enda jaoks võrdselt oluliseks. See olulisuse mõiste on siin erinev ja ma ei oska seda sõnastada. Need oleks nagu kaks erinevat maailma. Ja siit algas jama. Hakkasin neid kahte võrdlema.
Ei mäletagi kuidas selleni jõudsin, aga hakkasin vast aasta tagasi üha sagedamini kõndimas käima. Sellest kujunes harjumus, sest kõndides kuulan igasuguseid podcaste. Need on peamiselt tervise, ultraspordi, toitumise, psühholoogia, enesearengu, eneseoptimeerimise jms teemadel. Kõndimine on mulle varemgi meeldinud, aga nüüd sai see külge veel ühe boonuse ja käin veelgi rohkem. Ja see tarkus, mida kuulen, on mu käitumist päris palju mõjutanud. Nii olen sisse viinud mõned kasulikud tegevused, mis on kujunenud rutiiniks või harjumuseks. Ja nagu ütles Aave, harjumus on poolautomaatne tegevus. St ma ei pea alati alustama kavatsusest vaid saan kohe tegudele asuda. Üks rutiin on seesama kõndimine. Hommikul on mul kah rutiin, mille olen kujundanud tuginedes paljudele tarkustele, mida olen podcastidest kuulnud ja lisaks lugenud. Kui füsio annab harjutused, siis need toimivad ainult siis kui neid reaalselt teha. Selleks on kasulik kujundada rutiin. Mina teen neid esimese asjana pärast ärkamist. Osaliselt voodist väljumata :) Teine rutiin või harjumus on külge jäänud jooksulaagritest ning kinnitust saanud podcastidest - hommikune kõnd. Sorry, ujumist pole ma tahtnud sisse harjutada. Alles seejärel joon kohvi ja hakkan arvutis sahmima.
Teine sisseviidud harjumus on õhtul enne magamaminekut. See on selgelt seotud unekvaliteediga ja sellest olen oma blogis varem kirjutanud siin. Tund-poolteist enne magamaminekut panen kõik ekraanid kinni. Niisama öelda, et pane ekraan kinni, on kuidagi tühi. See aeg tuleb asendada millegagi vähemalt samaväärselt meeldivaga. Või kasulikuga. Nagu seda on lugemine. Tänu sellele rutiinile on paranenud unekvaliteet ja olen palju rohkem lugema hakanud. Niisiis kaasnes unerutiiniga lugemisrutiin.
Üks harjumus on treeningpäeviku täitmine. See on muutunud nii loomulikuks, et ma ei pea nädala lõpus nuputama hakkama, mida ma teisipäeval trennis tundsin. Räägitakse, et paljudel on päeviku täitmisega raskusi.
Koolituse nimes oli sõna motivatsioon. Aave rääkis loomulikult mitmeid näiteid sportlaste motivatsioonist. See teema jäi meeldivalt võõraks. Mul pole veel kunagi olnud tunnet, et täna ei viitsi teha seda trenni, mille on treener mulle välja mõelnud. Mitte kunagi. Mõnikord on logistiliselt keeruline või jääb objektiivsel põhjusel tegemata (nt haigus või väga pikk tööpäev), aga mitte kunagi ilma või motivatsioonipuuduse tõttu.
Ja nüüd jõuan selle "jamani", mida varem mainisin. Kui ma olen nii edukas tervist ja sporti puudutavates tegevustes, kuidas ma pole suutnud neidsamu ülekantavaid oskusi oma teadustöö tegemisse üle kanda??? Jah, ma ei pane sageli kolme küsimärki. Kui see mõte minus tärkas, olin nagu puuga pähe saanud. Olin vaheldumisi šokeeritud ja sügavalt mõttes ning tüütasin oma heietustega ära igaühe, kes ei taibanud põgeneda.
Mul ju on motivatsioon teadustööd teha! Milles siis probleem?
Kas ma kirjutaksin edukamalt kui keegi ütleks, millal ma kirjutama pean? Pfff, ma ei alluks sellisele diktatuurile. Kas ma kirjutaksin edukamalt kui paneksin kirjutamisajad endale kalendrisse nagu olen oma juhendatavatele soovitanud? Olen proovinud, aga iseennast ära ei peta. Mulle sobib kirjutamiseks see kui ma ei pea erinevate tööde vahel ümber lülituma. Mul on raske keskenduda kirjutamisele kui samal päeval isegi mitme tunni pärast on mingi muu tegevus plaanis. Mul on raske keskenduda kirjutamisele kui mõned väiksemad ja argisemad ülesanded tahavad tegemist. On erandeid, kriitilistes situatsioonides keskendun igas asendis ja saan asjad tehtud. Varasemalt olen kogenud, et laagri vormis kirjutamine on minu jaoks edukas. Selleks ajaks jätan lihtsalt kõik muu kõrvale. Aga kogu aeg ei saa laagris olla.
Kas mul õnnestuks kirjutamine rutiiniks või harjumuseks muuta iganädalaselt ja argipäeviti? Mida selleks teha? Jätkuvalt - miks ma sellega hakkama pole saanud kui mitu teist rutiini on nii edukalt juurdunud? Mõtlesin, et prooviks tähele panna, millisel kellaajal on pea värskem ja prooviks selleks kellaajaks kirjutamise planeerida. Siis vaatasin kalendrisse ja paari nädala jooksul leidsin igal päeval mingi põhjuse / vabanduse, miks see päev ei sobi. Siis otsustasin sihikindel olla ja otsustasin, et laupäeval ei lähegi Kohtla-Järve maitsete tänavale. Teen hoopis tööd. Ma ei taha kõike üles tunnistada, mida ma tegelikult sel laupäeval tegin. Tegin päris mitu vajalikku ja töist asja, selles pole probleem. Aga need on need "pisiasjad", mille tegemata jäämine häirib kirjutamist. Niisiis, laupäeval olid ainsad kirjatööd üks aruanne, mille ka ära saatsin ja seesama blogipostitus. Mõlemat tahtsin ja pidasin vajalikuks teha. Aga teadustööni ei jõudnud. Lohutan end sellega, et kui pisiasjad on eest ära tehtud, siis saan rahulikut teadustööga tegeleda. Ee... ehk siis täpselt sama olukord, mis alati. Praeguse seisuga pole ma muutust välja mõelnud.
Harjumuse loomine algab kavatsusest. See on mul olemas. Jätkuvalt olen alles protsessis, et välja mõelda, kuidas tervise ja spordiga seotud headest harjumustest õppida, et ka kirjutamine muutuks harjumuseks.
Täna olid plaanis juhtumianalüüsid. Mõte on selles, et läbi juhtumite lahendamise saab edukalt kinnistada omandatud teadmisi ning neid ka demonstreerida. Esmalt palusin üliõpilastel iseseisvalt lahendusi mõelda. Sest eksam on individuaalne ja päris elus alati pole võimalik kaaslastega arutada. Seejärel läks siiski aruteluks. See annab hea võimaluse võrrelda, milliste lahendusteni jõuame üksi ja millisteni võime jõuda mitmekesi.
Arutelud korraldasin nii, et saaks ka püsti tõusta ja erinevate inimestega mõtteid vahetada. Seitse teemat kirjutasin post-it kleepsudele ning paigutasin need erinevatesse kohtadesse korrusel. Täistekstid olid eelnevalt läbi loetud. Info ei piirdunud sildiga "haisev teenindaja" vms. Üliõpilased pidid arutama vähemalt neljal teemal ja kindlasti erinevate kaaslastega. Nii tekkisid kleepsude juurde pisikesed pesad.
Pärast pisikestes pesades arutamist said üliõpilased veidi suuremates rühmades veel reflekteerida ja eredamaid lahendusi välja tuua. Samuti jagati suuremates rühmades kogemusi ehk juhtumeid oma tööelust. Need kogemused pandi ka kirja ja pärast mõningast kohendamist pakun neid järgmistel aastatel järgmistele üliõpilastele arutamiseks.
Kindlasti vastab minu intuitiivselt pakutud õppevorm mingile targale teooriale, mille nimesid pole ma kunagi meelde püüdnud jätta. Ma ise ütleks, et selline õppimine on hästi mitmekihiline: teadmised, kinnistamine, rakendamine, ise loomine. Ja veel pean oluliseks, et kogu protsessi õppijad teadvustavad ning püüavad tähelepanu pöörata õppima õppimisele või siis oma õppimise tundmaõppimisele. Teadmised võivad kaduda, aga õppimisoskuse arendamisest on kasu kogu eluks. No ja see muidugi ka, et rääkida on võimalik nii istudes kui seistes.
Moraal iseendale meeldetuletuseks ja võib-olla veel kellelegi. Õppejõud ei pea kõike ise ära tegema. Üliõpilased tulevad oma kogemustega ja neist on kasu nii kaasõppijail kui õppejõul. Õppejõu asi on luua struktuur ning aidata luua tervik.
Talv on olnud ilus, aga nagu ikka, märtsiks juba ära tüüdanud. Kohati on kevade hõngu, aga siis on jälle mõni hang ja vahepeal sajab mingit ebamäärast jama. Ja siis ühel päeval tööle minnes on tunne, et võib-olla on kevad tulemas. Ilm on peaaegu ilus. Igatahes mitte kole. Pea hakkab kohe tööle, et kuidas võiks tänase õppetöö õue kolida...
Kohale jõudes on plaan valmis. Ma ei lakka kordamast - iga meetodi rakendamise puhul on peamine kriteerium, et see toetaks õppimist. Õue minek pole eraldi eesmärk. Maksumaksja ei maksa tasuta kõrgharidust kinni selleks, et üliõpilased niisama õues tšilliks. Niisiis, selgitasin üliõpilastele oma mõtet, tegin lühikese sisulise sissejuhatuse, andsin ülesande. Sisu kohta olid ka Moodle's slaidid ja ülesanne oli ka Moodle's kirjeldatud. Olen varasematest aastatest õppinud - kõik ei taha õue minna. Selleks võib olla erinevaid põhjuseid, mida ma ei peagi teadma. Andsin valiku. Esmapilgul paistis mu plaan üliõpilastel meeldivat. Niisiis, kogunesime fuajees ja hakkasime liikuma. Mõte oli kohe hakata grupeeruma ja arutama, aga põhiline töö jäi promenaadil jalutades tegemiseks. Seal turvalisem, ei pea liiklust jälgima. Jaguneti 3-4 liikmelistesse rühmadesse. Liikusime suhteliselt koos. See andis mulle võimaluse delikaatselt kõiki pealt kuulata ja vajadusel aidata. Sellise ülesande puhul on oluline mitte segada. Kui ülesanne on selge, ei peaks ma igal hetkel kaagutama ja targutama.
Kolm inimest jäid auditooriumisse. Neile igaks juhuks veel kordasin enna lahkumist, mida teha tuleb. Siis selgus, et veel kolm inimest olid end fuajee kott-toolidesse tööle seadnud. Põhimõtteliselt OK, sest ma ju andsingi valikuvabaduse. Lihtsalt veidi üllatas. Mulle tundus, et see kolmik rõõmustas õuemineku üle. See selleks. Õue läks 11 üliõpilast. Kõik kulges hästi. Siis hakkas ühel rühmal jahe. Arusaadav. Nad polnud osanud arvestada, et õppetöö õues toimub. Polnud vastavalt riides. Veidi hiljem lahkus veel üks rühm. Viisakalt teatades, muidugi. Allesjäänud rühmaga jalutasime veel ja sobilikul ajal tulime tagasi kolledžisse.
Vaatasin kui usinalt kõik auditooriumis edasi arutasid. Natuke imestasin, et kas aega jäi väheks. Igatahes tundsin end kehvasti, et minu ilus plaan üleüldist sooja vastuvõttu ei leidnud. Ütlen ausalt, ikka päris kehvasti tundsin. Ma teadsin, et mõne teise rühmaga oleks sarnane ülesanne ideaalselt läinud. Olen seda varemgi teinud ja on õnnestunud.
Kui kõik rühmad olid oma arutelu tulemusi teistele tutvustanud, rääkisin üliõpilastele oma murest. Olen neile varemgi rääkinud, miks mingeid meetodeid kasutame ja milliseid pädevusi nende abil arendada soovin. Üliõpilased on sellega vist juba harjunud, et õppimismeetoditest jms räägime. Õppija peab aru saama ja mõtestama, miks ta midagi teeb. Tuimaks korralduste täitjaks ei tohiks ülikoolis treenida. Igatahes palusin neil paberilipikute peale anda tagasisidet pakutud meetodi kohta. Vabatahtlikkuse alusel, muidugi. Ma tõesti hindan oma üliõpilastes seda, et nad saavad aru kui väärtuslik on mulle nende tagasiside. Kõik jäid kirjutama.
Mida ma siis lipikutellt välja lugesin. Peamiselt, et õues õppimine on väga hea meetod. Möh?? Ookeiii... Selgitati ilusasti, et värskes õhus on tõesti hea mõelda ja arutada. Aga märkmeid teha on ebamugav. Paar inimest siiski ütlesid, et nende jaoks oli see ebamugav ja harjumatu. Õue minnes lülitub pea ümber puhkerežiimile. See oli vast ägedaim kommentaar üldse. Selliseid asju ei tunnistata sageli. Ma tahan rõhutada, et tagasiside oli antud erakordselt konstruktiivselt ja sellest oli tõesti palju kasu. Need üliõpilased mõtestavad oma õppimist. Isegi siis kui mind see kõik algselt kurvastas ja segadusse ajas.
Mida ma sellest feilist õppisin? Arvestada veelgi rohkem sihtrühmaga. Üliõpilaste jaoks uute meetodite rakendamisel olla ettevaatlikum. Uuendusi sisse viia järk-järgult. Veel rohkem meetodi kasu selgitada pole vaja, seda oli piisavalt. Seda näitas tagasiside. Kõik said meetodi kasulikkusest aru. Kui vähegi võimalik, anda eelmisel päeval teada, et plaan on õue minna. See on muidugi väga ilmast sõltuv ja nullib spontaansuse. Kindlasti alati anda valik. Selle eest lausa tänati.
Kui on feil, tuleb uurida, mis on põhjused. Ehk siis küsida tagasisidet. Mis iganes vorm tundub sobivat. Muidu ei saagi teada. Ma olin tõesti mingil hektel üpris õnnetu, et mina siin mõtlen uusi asju välja ja tahan neid toetada ja nemad, näe, ei oska seda hinnata. Kui ma poleks tagasisidet küsinud, ei teakski ma, et oskavad küll hinnata.
Oot, oli see siis feil või mitte? Mina õppisin, üliõpilased õppisid. Ja ma sain teada, et üliõpilased mõtlevad kaasa ning mõtestavad oma õppimist. Ee... ei ole see mingi feil!
See on lahe, kuidas tekivad ideed, mis õppetööd rikastavad. Need ei tarvitse tulla õpetamisalaselt koolituselt ega vastavast kirjandusest. Võivad, aga ka siis nad ikka kohanduvad. Iga õppejõud on erinev ja kui õppejõud näebki lahedat võtet, siis tema käes see ikka muundub millekski just temale iseloomulikuks.
Seekordne näide on tegelikult imepisike detail, mitte midagi suurt ja põhimõttelist. Nädala eest osalesin Liikuma kutsuva kooli ideeseminaril Rakveres. Üht harjutust tehes läks lamp põlema. Seal oli see harjutus üsnagi harjutuse enda pärast. Nagu liikumispaus. Aga mul tekkis seos ainega Juhtimine. Pildil on Rakvere harjutuse koostisosad.
Paar päeva enne harjutuse elluviimist kirjutasin üliõpilastele, et toogu nööri. Eelmine kord, kui tapeeti küsisin, toodi mitu rulli. Igaks juhuks postitasin küsimuse ka Facebooki, kas keegi saaks laenata 10 m nööri. Ootuspäraselt tuli küll rõõmsaid kommentaare, aga nööri mitte. Soovitati poodi minna. Pagan, ma tean küll, et poes müüakse, aga see on mõttetu raiskamine üheks korraks osta ja siis ära visata või järgmist aastat ootama jätta. Kus kõike seda pahna peaks ladustama? Nagu maailmas oleks liiga vähe asju.
Liikumislabori Narva seminarist jäid mulle päranduseks kolm täispuhutud õhupalli. OK, õppetöö päevaks oli alles 2,5 õhupalli.
Harjutus seisnes selles, et käest kinni hoides pidi esmalt ühte õhupalli õhus hoidma. Siis lisatakse teine õhupall ja siis ka kolmas. Tegelikult ongi kõik. Ee... aga seos ainega Juhtimine? Jah, harjutus ise oli muidugi lõbus, aga üliõpilased teadsid, et teemaks on suhtlemine organisatsioonis. Teemaks ei olnud õhupalliga mängimine.
Pärast mängimist tuletasin vaid teema meelde ja küsisin üliõpilaste selgitusi ja kommentaare. Ma ei hakka neid siia üles loetlema, aga kogu minu fantaasia piires said kõik mõtted kaetud. Pakun, et ajaliselt oli see reflekteerimise osa 2/3 kogu harjutusest. Seda rõhutan, et kogu ettevõtmine ei mõjuks odava populaarsuse tagaajamisena ja niisama šallallaana. Reflekteeriti äärmiselt mitmekesiselt. Üliõpilastele ei valmistanud mingeid raskusi näha paralleele suhtlemisega organisatsioonis. ja mitte ainult suhtlemisega. Ka strateegilise mõtlemisega ja prioriteetide seadmisega. Isegi reeglite rikkumine, eesmärgipärane käitumine ja vajadusel minnalaskmine toodi välja.
Mul on taolisi harjutusi veel. Igaühel on oma tekkelugu ja mitte kunagi pole olnud originaal sama, mis minu kasutuses. Alati on peamiseks kriteeriumiks, kas see aitab mingit teemat paremini avada. Mõnikord õnnestub paremini, mõnikord kehvemini. Sõltub ka sihtrühmast.
Miks saan endale sellist mängimist lubada? Miks ei õpeta korralikult? Kuidas jõuan materjali läbi võtta? Õiged ja sageli kuuldud küsimused. Tavaliselt käib juurde hinnang "minu aines poleks selleks aega". Jaa, minu aines ka poleks kui sooviksin kontakttundides konspekti ümber jutustada. Aga minu arvates on see 1) igav ja 2) väheefektiivne. Mina võin ju jutu ette vuristada, aga see ei jõuaks niikuinii samas mahus kohale. Ka kõige kõrgema õpimotivatsiooni korral. Selles aines on olemas konspekt, maailma kõik juhtimisõpikud, lühikokkuvõtted Moodle'is ja alates sellest aastast ka audioloengud. Kui tuleme kokku, püüaks teha ainult neid asju, mida just koos on kõige mõistlikum teha. Loengut saab ka koera jalutades kuulata.
Ma loodan, et keegi ootab ka seost nööriga. Rakveres hoidsid kõik ringis seisjad kinni nöörist. Meil hoiti kinni kätest. Ma poleks ise selle peale tulnud, aga Merike ütles, et kõik inimesed ei taha üksteisel käest kinni hoida. Selle jaoks on nöör neutraalsem.
Nakkus levib. Varasemad grandisaajad aitasin välja valida uue grupi. Grandiakadeemia ongi see koht, kus eri lennud kokku saavad. Uusi oma õpetamise uurijaid on nii tore tundma õppida. Selline patroneeriv tunne tuleb peale - jah, ma olin ise samamoodi segaduses ja ei suutnud välja valida, milline vapustav idee see kõige geniaalsem on.
Alustuseks sain teada maailma trendidest oma õpetamise arendamises ja uurimises. Kõigepealt olevat olnud õpetamise arendamine. Siis jõuti tõdemusele, et selleks on vaja ka õppimist arendada (taa, viide minu blogi nimele!). Ja siis tuli õppijate kaasamine õpetamise arendamisse.
Mõtlema pani üks mõttekäik töökäskude selgusest-täpsusest-hägususest. Teatud määral segased töökäsud arendavad loovust, liiga täpsed pärsivad. Aga liiga segane ei tohiks ka olla. See tekitab lihtsalt ebakindlust.
Rääkisime taas avaldamise võimalustest. Kui uurime, siis tuleks oma uurimise tulemusi ka levitada, muidu on kasu ainult uurijal. Nii ei ole õiglane. Ülikooli täienduskoolituse veebilehele tekib pesa, kuhu paneme oma nn raportid. Ausalt öeldes tekitab see võimalus minus taas samasugust tunnet nagu grandiga alustades. Mida sinna kirjutada? Mida oma mitmetest huvitavatest avastustest kirjutada? Hakkasin seda blogi just seepärast kirjutama, et erinevaid avastusi ja tähelepanekuid ja kogemusi tekkis uurimise käigus. Aga nad on kõik erisuunalised. See, mida taotluses kirjutasin ja kõige teaduslikumalt uurida olen püüdnud, ei ole kindlasti kõige olulisem osa mu kahe aasta avastustest. See on vaid üks jupike.
Õnneks on sellel jupikesel selge väljund jaanuaris toimunud konverentsi kogumikus. See tuleb suvel valmis kirjutada ja värskelt pärast grandiakadeemiat olen küll ünksu täis ja tahan juba kirjutama hakata. Kolmas väljund on kellade ja vilede mõttes kõige väärtuslikum. See oleks EHA artikkel, mille me kavatseme kirjutada koos kahe kolleegiga. Hüppan grandiakadeemia dokumenteerimise mõttes nüüd ajas ette järgmisse päeva kui oligi aeg artiklite edasiarendamiseks ja aruteludeks. Kirjutame ennastjuhtiva õppija toetamisest tema arenemisel veelgi iseseisvamaks. Panime enda väljamõeldud sildi sellele teemale: suunatud valikuvabadus. Esialgu pole veel terminoloogias kindel. Konsulteerides spordipsühholoogiga selgus, et kui oled ise valinud mingi tegevuse, siis on motivatsioon kõrgem. Vat seda tahamegi õppetöös kavalamalt rakendada. Väidetavalt liiga suur valikuvabadus ei ole hea. Väidetavalt ei ole valimise protsess meeldiv. Siia ka pilt töö protsessist (kolm autorit murul kõhuli).
Aga siia veel pilte tunnistused kätte saanud teisest lennust, poole peal olevast kolmandast lennust ja uuest lennust. Ja lõpetuseks lihtsalt kena pilt jalutuskäigust. See on nii vahva kuidas need grandikogukonna kokkusaamised alati mingit liikumist sisaldavad. Taas oli ka hommikuvõimlemine kavas. Jah, lausa ametlikus koolituskavas.
