Kuvatud on postitused sildiga toit. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga toit. Kuva kõik postitused

reede, 3. juuni 2022

24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil

Kui see oleks kerge, teeks seda kõik. Kuidagi iseenesest tekkis selline mantra. Tekkis ta hetkel kui ultra päriselt pihta hakkas. Kui muidu ütleb mu sisetunne, et päris ultra algab öösel, sest alles siis hakkab raske, siis seekord algas veidi varem. Ja ma tundsin selle alguse ilmeksimatult ära. See tõi mu näole laia naeratuse, kuigi oludega see ei sobinud. Vihm oli see, mis tekitas selle tunde! Oi ja see polnud lihtsate killast vihm. Pealtvaatajad teadsid rääkida, et oli äikesevihm. Ise nägime ka raheterasid. 


Aga olgu siis natuke ka kergest algusest juttu. Algas kell 12 päeval ilusa ilmaga. Ilma teema oli aktuaalne juba enne võistlust, sest osad inimesed jälgivad ilmateadet. Ma ise võtsin teadmiseks, et ilm võib olla heitlik. Nagu Eestis ikka. Mida ilma etteteadmine mulle annab? Niikuinii võtsin kaasa võimalikult erinevaid riideid ja jalanõusid. Treeningud on toimunud samuti iga ilmaga. Treeninguid ilma tõttu pole eales ära jätnud, vaid mõnikord kellaaega tibake nihutanud. Nagu öeldakse, tahtejõud on piiratud ressurss. Ma ei kuluta seda otsustamisele, kas või millal minna trenni. Tahtejõudu on mul muudeks asjadeks rohkem vaja. Distsipliin ja harjumus on need, mille järgi trenni lähen. Kui kavas on kirjas, siis lihtsalt teen.

Ega ma kellaaegu täpselt ei mäleta, aga kunagi pärastlõunal tuli esimene vihmasabin. Õhtupoole see karmim laks (vaadake seda Ivo tehtud klippi!). Kilekas selga, veekindel nokats pähe, kapuuts veel selle peale ja nööridega lõua alt kinni. Kukkus välja selline vahva tunnelnägemine. Lõin endale kitsa silmaringi ja see aitas eriti mõnusasti keskenduda. Mõnel korral oli oht kaasvõistlejale otsa joosta, aga õnneks jõudsin korraks ikka nina kõrgemale tõsta ja märkasin kõrvale põigata. Siis naeratasingi eriti laialt ja mõtlesin - oleks see kerge, teeks seda igaüks. Ma pööraselt nautisin seda, et vihm mind ei heidutanud. Olin rõõmus kõigi nende trennide üle, mis niisugust mentaliteeti olid tugevdanud. Ilm lihtsalt on, ma ei saa seda mõjutada. Saan mõjutada oma käitumist ja oma suhtumist. Õigemini, ainult oma suhtumist, sest käitumist olen otsustanud ilma põhjal mitte muuta.

Kohtla-Nõmme kooli staadion on 308 meetrit pikk ja tartaankattega. Hästi inimsõbralik. Lauad oma asjadega saime jätta otse raja serva ja autodki kohe kõrvale muru peale. Osadel jooksjatel olid kaasas abistajad, paljudel mitte. Olles hea jooksurütmi kätte saanud, ei raatsi seda lõhkuda joogipudeli järele tulemisega või karbist millegi söödava otsimisega. Karbist välja ei saanud vihma tõttu tõsta. Iga kord niimoodi sahmida lõhkus jooksurütmi ja mõnusat kulgu ning pikapeale kogunes palju raisatud minuteid. 

Teadsin, et Kristel tuleb kunagi läbi, sest tal pesakonnaga Ida-Virumaa tripp käsil. Hästi meeldiv oli neid näha, kohe läks tempo reipamaks. Pidin end vaos hoidma. Ühtäkki tekkis staadionile Diana, kelle nägemine täielik üllatus oli. Jälle tempo parem kui vaja. Aga see oli nii tore. Diana öeldud sõnad aasta tagasi enne 12 tunni jooksu on mulle pealuu sisse kulunud ja palju abiks olnud. Midagi sellist, et jäta kõik rajale. Täpset sõnastust ei mäleta. Aasta tagasi oli see minu põhimantra, aga seegi kord tuli aegajalt pinnale.


Kokkulepitult kella 19 paiku tuli staadionile Purtse linnuses tegutseva restorani peakokk Mihkel. Viisime gurmeejooksud uuele tasemele. Teistel olid abistajad, aga minul oli catering. Õhtusöögiks oli veisesüdame tartar. Ühe ringi kõndisin seda süües, jooksukaaslased valdavalt naeratasid. See oli imemaitsev. Taldrikut tagasi andes mõmisesin, et siia sobiks nüüd üks vein. Veini tal polnud, aga ilusa klaasi sisse valas mingit mõttetut, ent ilusat värvi morssi. Nägi välja nagu rose. Ühe ringi kõndisin siis pokaal näpus. Elu on ilus. Ja mitte ülearu tõsine.

Muul ajal toitusin kõhutunde järgi. Teadlikult püüdsin juua ja süüa mitte liiga suurte pausidega ja seda, mis parajasti isutas või vastu ei hakanud. Õhtupoole läksid mingid peened vorstikesed ja kuivatatud puuviljad. Proovisin kummikarusid, sest olin kelleltki kuulnud, et jube mõnus. Ei ole mõnus. Karu läks kurku. Need karud on mul siiani alles. Regulaarselt iga kolme tunni tagant võtsin paki Vespat, millest ma praegu pikemal ei kirjuta, aga olen seda korduvalt varem teinud. Pärast keskööd otsustasin natuke aega kõndides puhata. See on parim aeg millegi enama söömiseks. Siis sõin käigu pealt ära paar vorsti-juustu võikut. Kusjuures saia tegin ise haputaigna baasil. Tainast ise ei teinud. Öösel muutusid eriti popiks banaanid ja šokolaad, mitmel korral kombinatsioonis hapukurgiga. Hommikul oli maailma parim asi soe puder meega. Taas olin igaks juhuks palju rohkem igasuguseid toiduasju kaasa võtnud kui reaalselt tarbisin. Aga see ongi mõistlik.

Energia jäävuse seadus on väga oluline seadus ultrajooksja jaoks. Energia on nii soojusenergia kui toiduenergia. Nii mõnigi kord hakkab külm kui pole piisavalt söönud. Põnev asi. 

Kesköö paiku tuli jälle Kristel. See oli oluline. Ööks valmistumine tähendas riietumist. Ja nüüd sain tunda kui palju lihtsam on elu kui on abiline. Uks! Toss! Püksid! Müts! Või siis - palun pane siia pudelisse pooleks sooja ja külma vett. Siia topsi kohvi piimaga. Võta karbist riba šokolaadi. Justkui väikesed asjad, aga tohutult aitab aega kokku hoida kui ise sellega ei tegele. Jällegi - säästetud energia. 

Kentsakas, aga mõni päev hiljem seda blogi kirjutades ei meenu eriti midagi ööst vahemikus umbes 1-6. Tean, et olin väsinud ja jalalihased olid valusad. Märkasin, et väikestel varvastel oli villid nagu alati, aga need tekkisid palju hiljem kui tavaliselt ning häirisid palju vähem kui tavaliselt. Jalas olid algusest peale olnud Altra Escalante Racer tossud, mis on hästi kerged, jalakujulised ja elastse pealsega. Hästi kiiresti kuivasid ära pärast vihma. 

Alates päikesetõusust hakkasin ootama, et hakkaks soojem. Aga ei hakanud. Ühel korral šokolaadi võttes jäin jänni, sest hammas ei hakanud peale. See mõjus kui tõehetk. Nii külm oli, et šokolaad oli liiga kõva! Sel hetkel jõudis kohale, et äkki ma ei peaks ootama kliima soojenemist vaid paneks ikka riideid peale. Läksin autosse riietuma, et kiiremini sooja saada. Istmesoendus ja küte sisse. Ja siis jõudis päriselt-päriselt kohale, et olin läbi külmunud. Autos istudes hakkasid reaalselt hambad plagisema! Soojenesin 15-20 minutit ja komberdasin autost välja. Mis juhtub siis kui oled liiga kaua istunud? Liikumatus. Koomiline vaatepilt võis see olla, kuidas ma komberdasin ja algul tõesti aegluubis kõndima üritasin hakata. Kiiresti see ei läinud, aga tasapisi taastus normaalne kõnnitempo.

Kella 8 paiku oli tunne, et enam mu varbad koos olla ei taha. Aga mulle tundus, et auto on nii kaugel ja jalanõude vahetamisel vajan abi. Vat kui kiiresti tekib abituse tunne kui oled korraks head elu maitsta saanud. Õnneks Raidu abilisel oli mahti ka mind aidata. Palusin tema soojal ja kuival toolil istet ning palusin autost Vibrami varvikud tuua. Needsamad varvikud, mis päästsid mu esimese 24 tunni jooksu ja mille ostsin enne jooksukarjääri algust. Huvitav, millal nad ära kuluvad? 

Proovisin jooksusammu. Jalatallad tundusid ümmargused ja hellad olevat. Ei mõjunud usutavalt, et võiks jooksmisega tegeleda. Jätkasin kõnniga. Nüüd hakkasin esimest korda matemaatikaga tegelema, st kas saanisikliku rekordi ületatud. Minu energiat ei jätkunud selleks matemaatikaks. Tundus, et napilt ületan. Kuna kõndisin teisel rajal, siis läbisin palju lisameetreid. Hommikuks olid osad jooksjad lahkunud või raja kõrvale jäänud. Kasutasin hõredust ära ja püüdsin ka kõndides kurve lühemaks teha. Jälgides, et paarile jooksusammul liikuvale inimesele jalgu ei jääks. 

Kuskil 10 paiku hakkasin Kristeli peale mõtlema. Et kui ta nüüd varsti tuleks, sätiks natuke riietumist. Aga kui ta niipea ei tule, peab selle ikka ise ära tegema. Sel hetkel ei osanud ma nii täpselt hinnata kui palju abistaja aitab aega kokku hoida, aga hiljem tegin arvutused. Strava teab kui palju on liikumises oldud aega. Mina tean, et oli kaks pausi, kus ma reaalselt puhkasin puhkamise pärast. Üks kestis viis minutit kui veidi masseerisin jalgu. Teine oli see eelpool kirjeldatud soendamise paus. Kõik teised pausid olid nö logistilised. Raske on riideid vahetada käigu pealt, kuigi maailmarekordeid tehakse just nii. Samuti on raske ise karbist süüa või vahetusriideid otsida. Isegi laua pealt joogi võtmine ja tagasi panemine võtab aega. Võiks öelda, et ka logistilise pausi ajal puhkab, aga see ei ole nii. Karbis sahmimine ei ole puhkus, see vaid hakib jooksurütmi. Kokkuvõttes aidanuks abiline säästa umbes 45 minutit. See ei ole kõige optimistlikum ega kõige konservatiivsem hinnang vaid kuskil vahepeal. Ise küsimus, mida selle 45 minutiga jooksja teha suudab. Muidugi ei garanteeri see paremat tulemust. Aga võimalus oleks suurem.

Umbes pool tundi enne lõppu sain teada, et olen oma isikliku rekordi ületanud. Võib-olla keegi oleks selle teate peale liikumise lõpetanud, aga mul tegelikult ei olnud üldse halb olla. Lihtsalt väsinud ja arvasin, et jooksmiseks on jalad liiga valusad. Rõõmusõnum tõi kergendustunde, millest sain energiat äkitselt jooksma hakata. Lihtsalt hakkasin ja kõik. Polnud see mingi teadlik otsus või eneseületus. Lihtsalt hakkasin jooksma ("just felt like running" Forrest Gump). Tempo oli samasugune nagu eelmisel päeval, aga samm raskem ja vaadata inetum. Pool minutit enne lõppu tegin ka kiirenduse, mis on omade seas tuntud väljendina "Aedu sirge". 

Kallistamised-õnnitlemised-rõõmustamised. Paar ringi sundisin veel Kristelit endaga kaasa kõndima, lihtsalt tahtsin veel kõndida. 

See oli imeline jooksukogemus. Jooksmine teeb mind õnnelikuks. Mitte midagi ei ole kahetseda, isegi õppetunnid on positiivsed. Mitte nii nagu mõnikord, et läbikukkumine on õppetund. 

Aftekaks läksime Kadri ja Anuga Purtsesse sööma. Seal tulid veel jalad ajutuks, et ei taha teada, mis tossu sees toimub. Alles kodus duši alt tulles tegin inventuuri. Villid olid ainult väikestel varvastel. Mingeid muid kahjustusi ei tuvastanud. Magasin hästi. Hommikul ärgates olid jalad kangepoolsed, aga ei midagi hullu. Tööl kasutasin lifti. Teisipäeval polnud muud enam midagi, ainult trepis allaminek oli veidi kohmakas. Kolmapäeval olid alles jäänud vaid mälestused. Neljapäeval tegin jooksutiiru ja see oli imekerge ning mõnus. Lõpp. 


Toiduga seotud pildid Kadri Kuurmann, suunamuutuse video Diana Kaljuvee, lõpuvideo Kristel Vallaste, ülejäänud fotod Kaidi Sootalu.






teisipäev, 16. november 2021

How sweet is your blood?

Laulda viisil "how deep is your love" :) Täpsemalt on teemaks pidev glükoosimonitor praktikas.

Minu jaoks kogu LCHF/keto üks mõte on veresuhkru kontrolli all hoidmine. Stabiilne veresuhkur tähendab stabiilset energiataset. Kõikumised ühes tekitavad kõikumise teises. Kunagi kui uudishimust ostsin ketoonide mõõtmise ribad aparaadiga, sain muidugi kaasa ka veresuhkru mõõtmise ribad. Tookord saingi teada, et olen sammu kaugusel eeldiabeedist. Loomulikult on mu perioodiline LCHF asja parandanud. Need perioodid on seotud treeningutes olevate perioodidega. 

Igatahes olen mõnda aega huviga lugenud mittediabeetikutele tehtud CGM-ide kohta. Continuous Glucose Monitor ehk pidev veresuhkru jälgimise vidin. Eestis on isegi diabeetikutel raskusi nende kättesaamisega, nikerdatakse ja trikitatakse välismaalt tellimisega. Sportlastele suunatud Supersapiens oleks mu esimene valik, nende tugisüsteem on isegi ilma tellimiseta suurepärane. Olen nende materjale lugedes palju targemaks saanud. Nende info põhjal kirjutasin loo ka Ajakiri Jooksja numbrisse. Kahjuks nende toodet Eestis veel soetada ei saa. Õiguslikud probleemid. 

Samas olen silmanurgast jälginud ka soomlaste sarnast toodet meile arusaadava nimega Veri. See on samuti mittediabeetikutele, kuid vähem sportlastele. Spordispetsiifikat on vähem, kuid natuke siiski kajastub. 

Mõlema puhul on anduri tootja sama (Abbot Libre), kuid anduri mudel erinev ja mobiilirakendus täiesti erinev. 

Hind on kõigil neil monitoridel üsna krõbe ja omavahel väga suurt erinevust pole kui hinnapoliitika sisse vaadata. 14 päeva komplekt alla 100 euro. Selle ajaga on võimalik saada esmane ettekujutus, milline söök veresuhkrut kuidas mõjutab, kuidas uni ja treeningud seotud on jms. Hästi oluline kõigile, eriti algajatele - veresuhkrut ei aja kõrgele igaühel ühesugused toidud! Keegi saab laksu banaanist, teine talub seda rahulikumalt. Kellegi veresuhkur läheb lakke kaerahelvestest või isegi lihakäntsakast, kellelgi teisel mitte. Keto või mitte keto, veresuhkru reaktsioon ei ole kõigil ühesugune.

Eile sattusin lugema üht blogi, mille autor jagas sooduskoodi ja ostsin lõpuks VERI ära. Selgus, et nüüd saan ka ise 25% sooduskoodi jagada. Niiviisi on 90 euro asemel 67 eurot see esimene 14 päeva komplekt. 

Kui keegi veel hakkas huvi tundma, siis... Go to https://get.veristable.com/3nztFRi Use my code v3844i at the checkout. And get 25% off from your first order.

Kirjutan siia oma kogemustest nende tekkimise järjekorras. Lühidalt - ei kahetse seda ostu, väga huvitav on. 1) nagu paljudest kohtadest lugeda saab, on parim asi glükoositaseme järsu tõusu vastu söögikorra järel jalutada. 2) madalaim veresuhkur on öösel, aga ma pole veel aru saanud, kas peaksin midagi selle vastu ette võtma. Panen tähele, et sel kellaajal kui vs madalaks kukub, ärkan korraks üles. 3) Rahulik trenn ei mõjuta eriti, aga ma olen ka fat-adapted ja treenin enamasti tühja kõhuga. Lihtsalt meeldib nii. 4) Särtsakama trenni või väikese võistluse puhul leiab keha vajaliku glükoosi kehast üles ja graafikul väljendub see veresuhkru taseme tõusuna täpselt pingutuse ajal. Lugedes teiste kogemusi, on see hea märk. Keha on tark ja ei jäta end nälga kui intensiivsemaks pingutuseks glükoosi vajab. 5) Olen selgeks teinud paar toitu, mis veresuhkrut kohe üldse ei mõjuta. Samas, enamus toidud mngil määral ikka tõstavad. Kuigi ma pole midagi ekstreemset veel testinud ja ega see tõus ka dramaatiline pole olnud. 

Esiteks on oluline öelda, et see ei ole universaalne, veresuhkur sõltub ka unetundidest ja selle päeva liikumisest. Sama söök teisel päeval võib teisiti mõjuda. Ja erinevatel inimestel on veidi erinev, selleks ongi kasulik ennast tundma õppida. Pidev glükoosimonitor ei ole kohustuslik, aga annab väga ilmekalt pildi kätte. Mul oli see "ideaalne toit" kalamari, avokaado, muna, maitsestamata jogurt ja natuke eelmisest toidukorrast üle jäänud kanakintsuliha.

Üllatas kui vähe mõjutas veresuhkrut leivaviil - suhkruvaba ja juuretisega valmistatud. Isegi sibul ja õun mõjutavad rohkem.

On piisavalt levinud teadmine ja uuringutega kinnitust leidnud, pärast sööki teeb veresuhkru tõusu leebemaks jalutuskäik. Väidetavalt isegi 10 minutit on piisav, et mõjuda. On soovitusi, et päris otsekohe polegi vaja uksest välja tormata. Umbes pool tundi pärast sööki on veel piisav, et startida. Minu esimese nädala üks suurimaid järeldusi ongi vist see, et pean pidevalt liikumises olema. Näiteks isegi kui sõin konverentsi lõunapausil peaaegu süsivesikutevabalt (kala oli üliõhukeses paneeringus, liha oli tomatikastmes), aga pärast seda istusin konverentsiruumis, siis veresuhkur tõusis. Järgmisel konverentsil oli alustuseks õhtusöök. Ma ei jätnud midagi söömata, ka saia sõin, mis pole muud kui puhas süsivesik. Kolmekäiguline õhtusöök kestis kaks tundi ning enne ja pärast õhtusööki jalutasin 20 minutit. Tulemuseks väga hea hinnang mobiilirakenduselt. Hommikusöögil sõin jälle kõike, mida pakuti ja pärast seda tegin paarikümneminutilise jalutuskäigu. Hommikusöögi kestel 20 minutiga tõusis veresuhkur päris kõrgele, aga jalutuskäiguga tuli sama kiiresti normi tagasi. Lõunasöögi järel jalutamise võimalus puudus ja sain kogu senise katseaja madalaima skoori. Selle avastuse ja mõttekäigu tipuks osutus õhtusöök Tsunftis. Lisaks põhitoidule, mis oli veresuhkrusõbralik, sõin hapusaia ja jõin kaks pokaali veini. Pärast seda jalutasin. Hindeks perfektne 10 punkti. Meenub, et keegi kuskil mainis, et kerge vein võib samuti aidata veresuhkrut siluda. Niisiis, jalutamine ja vein. 

Konverentsijärgsel päeval oli fookuses hapusai ja haputaignast saiakesed. Neid sai palju tarbitud ja koju kaasa ostetud. Sõin neid kolmes osas ja ei liigutanud end üldse. Veresuhkur reageeris ootuspäraselt ja oli mitu tundi järjest liiga kõrge. Enesetunne on mul sel puhul natuke nagu purjus olles. Ei midagi väga hullu, sest hapusai on siiski leebem variant kui sukrused koogid ja tordid. nende puhul hakkab reaalselt pea ringi käima ja sumisema. Pärastlõunal koju jõudes läksin kergele jooksutiirule, mis tõi veresuhkru normi tagasi. 

Mitmed kasutajad on Veri'le pahaks pannud, et rakendus ei erista toidust tekkinud tõusu trennist saadud veresuhkru tõusust. Üks Facebooki-tuttav kirjutas oma kogemusest Veri ja Supersapiensiga. Tema kiitis Verit just selle eest, et tehakse seda, mida on lubatud – elustiili ja toitumise teemad on kaetud. Supersapiensi kohta pigem laitis, sest seos spordiga on ühekülgne. Talle jäi mulje nagu oleks kogu jutt liiga süsivesikutekeskne. Mitte et see vale oleks, mõõdetaksegi ju veresuhkrut, aga siingi saaks seostada paastudes sportimisega ja pikematel distantsidel rasva kasutamisega kütuseks. See kommentaar oli mulle üllatav, sest üks selle toote väljatöötajaid ja tutvustajaid on valdkonnas tunnustatud kui vähese süsivesikute teema uurija ja rakendaja (teadlane + triatleet). Nimetatud facebooki-tuttav ütles, et talle ei tulnud erilise üllatusena reaktsioonid toidule ja kui enamasti süüa vähem süsivesikuid, siis ei tunne vajadust mõõtmise järele. Ta nõustus, et parim võte süsivesikutest tuleneva järsu veresuhkru taseme tõusu leevendamiseks on jalutamine. 

Mulle jäi veel arusaamatuks, kas ja kuidas võiks reageerida tõusudele, mis tekivad talisuplisest ja intensiivsemat trennist. Kõikjal on kirjas, et need tõusud on head, aga see jääb mulle segaseks. Talisupluse puhul pean mõistlikuks seda kui ei torma otse saunast vette ja vastupidi vaid lasen vahepeal keha püsitemperatuurihoidjal tegutseda. Mida teha pärast trenni? Ilmselt saab kerge sörgiga ehk lõdvestusjooksuga olukorda leevendada, aga kas see on hädavajalik või millekski peale lihaste lõdvestamise veel kasulik? 

Lõpetuseks veidi üldisem jutt. Igasugused mõõtmised ja kirjapanemised on kasulikud. On teada, et kui inimesed hakkavad toitumispäevikut pidama, siis see mõjutab nende toitumist. Sageli isegi alateadlikult. Mõnikord teadlikult – enne mingi näksi haaramist käib peast läbi mõte, et see nüüd ka kirja vaja panna... Julgen väita, et pikaajaliselt see ei mõju. 

Teisest küljest võib mõõtmistega ka liiale minna. Nii võivad mingid numbrid muutuda eesmärgiks, mitte vahendiks tegelike eesmärkide saavutamisel. Näiteks kui nutikell ütleb, et magasid halvasti, aga ise tunned end väljapuhanuna, mida rohkem usud? Kas igale jalutuskäigule või sörgile on ikka vaja pulsikellaga minna? Kui sammud pole mõõdetud, siis nagu polekski samme teinud? 

Veresuhkur ei ole kindlasti kõige olulisem või ainus näitaja, mida jälgida. Samuti nagu kalorid pole ainsad asjad, mis midagi määravad ja nagu pole seda ka makrotoitainete jaotus. Inimene on tervik. Kõik need näitajad on määravad, kuid mitte eraldi ja mitte ainult need. Palju määravad hormoonid, naiste puhul kuutsükli faas jne. 

Pidev glükoosimonitor mittediabeetikutele on väga kasulik vidin ja olen rahul, et seda proovisin. Aga nagu iga vidina puhul, ei ole mõtet sellegagi hulluks minna ja lasta end liialt igast jõnksatusest häirida. See tehnoloogia on selgelt oma arengus algusjärgus. Siin saab lugeda päris head tasakaalustatud mõttekäiku:https://www.outsideonline.com/health/training-performance/supersapiens-continuous-glucose-monitor/ Selle autori sulest on ka teisi teadusülevaateid huvitav lugeda.





reede, 14. august 2020

Oma mulli kujundamine

Kuidas keskenduda tööle või teistele asjalikele tegevustele mõnuga ja mitte mõelda saiakestest? Justkui kaks erinevat teemat, aga ühel hetkel selgus mu jaoks, et need on omavahel seotud. Õigemini lahendus on sama - oma mulli kujundamine.

Produktiivsuse ja prokrastineerimise teemal on miljoneid kirjutisi ja midagi uut pole siia ammu lisada. Märtsis 2020 kui üks ülemaailmne jama pihta hakkas, tabasin end mõttelt - mind häirib, et olen häiritud. Mulle on alati kodust töötamine meeldinud, sest saan siin paremini keskenduda. Nüüd oli see keskendumine häiritud. Ma tõesti tahtsin teha oma tööd! Üsna juhuslikult otsustasin snuuzida Facebookis mõned inimesed ja mõned lehed. Minu infovoogu jõudis niiviisi palju vähem negatiivsust ja tundsin end palju paremini. Kui tahtsin ülemaailmse jama teemal uudiseid lugeda, siis avasin uudistelehe ja lugesin. 

Teine asi, mida tegin, keerasin nii telefonil kui arvutil välja need punased mummud, mis teavitavad uuest kirjast, uuest postitusest või veel millestki. Kui tahan teada, kas keegi on mulle kirjutanud, avan postkasti ja näen. 

Need kaks asja tegin intuitiivselt, sest olin selleks küps. Intuitsiooni definitsioon sisaldab teadmisi, kogemust ja muud varasemalt hangitud kapitali, mida mingil hetkel enam-vähem alateadlikult kasutada taipame. Lihtsalt varem polnud ma ilmselt küps nende üldlevinud võtete kasutamiseks. Suvel lugesin üht raamatut läbipõlemiseta saavutamisest. Seal arendati terve raamatu ulatuses sama mõtet korraga nii spordi kui töö teemal. Selles raamatus oli taas mitu korda neidsamu asju kirjeldatud, mida olin varem teadnud, aga varem polnud ma ise vist küps nende rakendamiseks. "Fear of missing out" või lihtsalt soov olla kõigega kursis oli kümme aastat mu jaoks oluline ja nüüd ma enam ei tahtnud seda. Spordi ja töö seostest olen siin blogis varem kirjutanud. Et miks ma ei suuda samasugust hoiakut rakendada teadustöös kui seda treenimises suudan. 

Samuti olen oma blogis varem kirjutaud paastumisest. On üks naljakas väljend - paastumise muskel. See tähendab, et paastumist on võimalik treenida. Algul teed lühemaid paaste, siis suudad veidi pikemalt ja isegi treenimise olemus on siin päris treenimisega sarnane. Ühel hetkel tõi minu kujundatud mull minu silme ette ülilaheda video tahtejõu teemal. Kas tahtejõudu on võimalik treenida? Või on tahtejõud nagu taastumatu ressurss? Selles videos on väga veenvalt ning nauditavalt kirjeldatud, et tahtejõud on jama. Tark inimene teeb kõik selleks, et tahtejõudu ei peaks kasutama. Ehk siis tark inimene keerab kinni kõik punased mummukesed ja snuuzib kõik häirivad postitused. Väga soovitan vaadata: 


Oma mulli kujundamisega seoses on mul veel üks piinlik näide. Hiljuti jooksulaagris tabasin end mõttelt (või automaatselt tegevuselt), et pikema jooksu ajal tahan, et mu ees jookseks ilusa jooksutehnikaga jooksjad. Kui mu ees sattusid olema jooksjad, kelle tehnikat minu treenimata silm väga heaks ei pidanud, muutsin oma asukohta. Tol hetkel intuitiivselt. Mu enda tehnika vajab ikka veel pidevat arendamist, aga näe teiste puhul pirtsutan. Piinlik. Aga seda ma märkasin ja praeguse blogipostituse taustal saan sellest aru. 

See toob lõpuks saiakeste juurde, mida postituse alguses mainisin. Ma olen kogu oma elu kestel kohanud inimesi, kes tunnevad kiusatust magustoidu suhtes ja peavad tahtejõudu kasutama, et seda mitte iga toidukorra lõpus süüa. Kes on tundnud kiusatust tortide, kommide, saiakeste, jäätise või mõne muu konkreetse magusa vastu. Enamasti pole mul sellist magusaisu olnud. Õigemini, seda on ette tulnud, aga see pole olnud püsiv. Mingil hetkel aga tekkis see isu ja ma ei saanud tookord aru, miks. Nüüd - ka selle postituse kontekstis - saan põhjusest päris hästi aru. Minu infovoos oli ühtäkki palju pilte magusast. Jah, need olid sageli low-carb magustoidud, aga pildi peal pole ju vahet. Kusjuures see isu päädis sellega, et hakkasin Facebookis laikima üha rohkem pagariärisid ja mu infovoos oli üha rohkem magustoite, mis ahvatlesid üha rohkem. Idioot ja enesepiinaja :) 

Et ma tegelikult enesepiinaja pole ja "willpower is for losers", olen järjest dislaikinud kõiki neid pagariärisid. Mõned restoranid või muud kokandusega seotud lehed on infovoogu alles jäänud, sest söömine mulle jätkuvalt meeldib ja ka toiduvalmistamine. Pange tähele, et ülemaailmse jama puhul ma snuuzisin, aga magutoitude puhul dislaikisin.

Kokkuvõttes soovitan kõigile ise oma mull kujundada, milles on meeldiv elada ja kus ei pea liiga palju tahtejõudu rakendama. Samas, selle oma mulliga ei tohi ka liiale minna. Tegelikult on ju väga vahva kogeda uusi asju ja tutvuda endast erinevate inimestega.




laupäev, 13. juuni 2020

Geenidest

Geenid mõjutavad meie elu ilmselgelt, aga palju sõltub meist endist, mida kaasaantuga peale hakkame. Kui palju suudame rakendada seda head, mis kaasa antud ja kui palju suudame vähendada nö halbade geenide mõju.

Ei tahaks teha liiga pikka sissejuhatust, aga vast on oluline meelde tuletada, et ma ei ole geeniteadlane. Küll aga olen ma uudishimulik ja õpihimuline inimene, millest ka kogu see blogi tingitud. Kui ma usuks, et kõik on ettemääratud - ükskõik, mille või kelle poolt - siis poleks õppimist väga palju vaja. Aga loomulikult ei suuda me ka kõike ise määrata või mõjutada.

Sellest, miks ma tegin geenitesti ja mida teada sain, kirjutasin siin. Uue maailma avanedes lisandus postitus paastumisest ja postitus keto-dieedi mõjudest ja osaliselt nende puudumisest. Tänu tarkadele sõpradele ja vast mingil määral ka enda kriitilise mõtlemise võimekusele tean, et kehakaal on seotud geenidega, aga uuringud pole veel piisavalt kaugele arenenud, et täpselt kõiki seoseid teada. Uurimisvaldkond, mis sellega tegeleb, on nutrigenoomika. Lisaks on tõendatud, et inimene saab oma elustiilivalikutega teatud määral geene ka muuta, peamiselt küll järglaste jaoks. Selle uurimisvaldkonna nimi on epigeneetika.

Lisaks teadlastele teevad geeniteste ka mõned ettevõtted. Tuginedes ikka teadlaste tööle. Geenitestide kohta, mis just tervist ja toitumist puudutab, soovitan kuulata mõnda podcasti. Need on intervjuud teadlastega ja väga normaalse keelekasutusega, st ka päris inimene saab aru: https://www.youtube.com/watch?v=JH0wTiMXnE4, https://www.youtube.com/watch?v=QRCvPLEsH3A ja https://www.youtube.com/watch?v=TJny7-qzzCU&t=2s

Niisiis, aasta 2018 lõpus tegin kehakaalu testi. Oma reaktsioonist sellele kirjutasingi esimese viidatud blogipostituse. Geenitestid.ee ütleb oma veebilehel väga selgelt, et geenid ei määra kõike ja nad kirjutavad ka raportis selgelt välja, mille põhjal järeldused on tehtud. Igatahes 2018 lõpus sain soovituse, et võiks süsivesikuid vähem tarbida no ja ka rasvadega ei tasu liialdada. Ja sedagi, et füüsilise aktiivsusega ma kaalu eriti lihtsasti ei ohja. Ehk siis mitte midagi head :) Kui ma täpsustavalt küsisin, et mida ma siis rohkem peaks piirama, süsivesikuid või rasvasid, soovitati eelkõige süsivesikuid piirata. Ma ei hakka kõike kordama, mida varasemates postitustes juba kirjutasin.

Kuigi katsetused toitumisega on mulle palju õpetanud, ei ole ma oodatud tulemust kaalu osas saavutanud. Võtsin siis geenitesti tegijatega uuesti ühendust ja andsin tagasisidet. Sellest sai alguse väga põnev vestlus ja selle tulemusel tehti mulle varem saadetud proovi põhjal uus raport. Nüüd tuleb peamine kompliment testi tegijate suunas - nad arendavad oma teste ja raporteid pidevalt edasi, sest teadus ju samuti areneb.

Esiteks sain ma teada, et mul olevat kaasasündinud laktoositalumatus. Naerupurtsatus number üks. Ma olen alati olnud suur piimatoodete tarbija ja mitte ühtegi sümptomit nimekirjast ma ära ei tundnud. Võib-olla kunagi proovin mingi perioodi ilma laktoosita, äkki avastan midagi põnevat. See on hea näide, et geenitest ei ole diagnoos. Seoses umamiga kirjutab geenitesti raport, et tavaliselt söövad minusugused vähe liha ja on väikse söögiisuga. Kes mind vähegi tunneb, turtsatab siin kohe mitu korda. Aga jällegi - nii nagu me ise oma elu määrame ja ennast arendame, areneb ka geeniteadus. Olgem toetavad :)

Teiseks oli raporti koostamisel vaadatud süsivesikute talumist täpsemalt ja uute andmete valguses arvab test, et ma talun aeglaselt imenduvaid süsivesikuid vägagi hästi. Naeruturtsatus number kaks. Pigem võiks rasvade söömist koomale tõmmata. No põhimõtteliselt ei soovitanud ka varasem test rohkelt rasvu süüa. Seda tegin täitsa iseseisvalt, sest valgud+rasv täidab kõhtu väga mõnusalt ja täiskõhutunne kestab pikemalt kui süsivesikutest saadav täiskõhutunne. Kõik need kiidulaulud keto-toitumisele, kuidas kaal "kolinal kukub", ajasid mind segadusse. Aga nii nagu ei saa kõigile ühtmoodi sobida see püramiid, mida riiklike toitumissoovitusena pakutakse, ei anna ka keto kõigile täpselt samasuguseid tulemusi. Geenitestide suurim võlu minu arvates ongi see, et aitab teha teadlikumaid otsuseid. Ei dikteeri vaid annab lisainfot iseseisvaks otsustamiseks. 

Ütlen kohe ära, et minust ei saa nüüd üleöö suurt süsivesikute sööjat. Selleks on miljon põhjust. Taas - kirjeldatud eelmistes postitustes. Ja veelkord - geenid ei määra kõike ja geenitest ei ole lõplik tõde. Küll aga sain uut materjali katsetusteks. Ma olen varemgi maininud, et mulle kõlab usutavalt Zach Bitteri kirjeldus toitumise periodiseeringust. Nii nagu treeningudki on periodiseeritud. Süsivesikud on kasulikud intensiivsema pingutuse jaoks, aga neid pole vaja kui joosta või kõndida rahulikus tempos. Siis saab ka oma keharasva najal liikuda. Olen õnnelik, et tegin läbi range keto perioodi, sest tänu sellele õppis mu keha rasvu kütusena kasutama. Sedasama aitab teha ka perioodiline paastumine. Suhkru ja üleüldse süsivesikute tarbimine tekitab küll mõnutunde, aga järgmisel päeval oleks nagu pohmakas. Muidugi ei mõju kõik süsivesikud ühtemoodi. Minu viimase aja huvitavaim avastus on olnud, et haputaignast tooted ei tekita mulle pohmakat.

Nüüd olen toitumises vabam, kuid sätin siiski süsivesikute nautimise päevadele kui on raskem trenn.

Ma ei saa kirjutamata jätta ka naeruturtsatustest number kolm ja neli. Need tulid sportlike võimete testist. Geneetiliselt on mulle kaasa antud nigel võimsus ja kiirus. Treener küll püüdis minu seest kiireid lihaskiude leida, aga väga ei õnnestunud. Üheks põhjuseks on muidugi see, et noorena neid kiiruslikke võimeid ei arendanud. Teine põhjus nüüd veel teada. See ei tähenda muidugi, et polegi mõtet kiirust arendada. Ikka on! Lihtsalt ei tasu loota, et minust nüüd maailmakuulus sprinter saab.

Seal sporditestis oli veel palju põnevat. Osaliselt selliseid leide, mille olen muude tegevustega kompenseerinud. Osaliselt leide, mis annavad mõtteainet, kuidas neid edaspidi parimal moel rakendada. Näiteks stressi ja taastumise teemad. Ma arvan, et igasuguseid teste tulekski niimoodi võtta - mõtteainena ja kompleksis igasuguste muude asjaoludega.

Ja lõpetuseks kõige magusam leid. Nii nagu kõhutunne, enesetunne ja kõik muud tunded on näidanud, kinnitab ka geenitest - mul on väga hea vastupidavus ja sobivaim spordiala tuginedes vaid geenitestile on ultrasport.








teisipäev, 3. september 2019

Paastumine

Taas üks teema, mille peale suur hulk inimesi teravalt reageerib. "Ah, lihtsalt söö normaalselt!" Mõned hakkavad ka targutama, tuginedes vaid müütidele, mida on kuskilt kuulnud või naisteajakirjast lugenud. Minu seisukoht on selline, et 1) inimesed on erinevad ja kõigile ei sobi ega peagi sobima ühesugune toitumine, 2) mida iganes inimene otsustab enda peal järele proovida, tuleb esmalt teemaga korralikult tutvuda.

Paastumine pole midagi uut. Ajaloo jooksul on teada palju erinevaid viise paastumiseks - nii tervise kui religiooniga seoses. Samuti on erinevad paastud erinevate eesmärkide jaoks sobilikud. Nii kinnitavad ka autorid, kelle selgituste ja soovitustega soovitan enne paastuma hakkamist tutvuda - Siim Land ja Jason Fung. See, mis sobib raskelt ülekaalulisele ja haigele inimesele, ei tarvitse sobida sportlikule inimesele. Mis sobib mehele, ei tarvitse sobida naisele. Mis sobib lühiajaliselt ei tarvitse sobida pikaajaliselt. Eristatakse ka vahelduvpaastumist ehk perioodilist paastumist (kuni 24 tundi, intermittent fasting, time restricted eating) ja pikemaajalist paastumist (prolonged fasting). Panen inglisekeelsed mõisted juurde, sest eesti keeles on materjali liiga vähe, et piisavat ettekujutust teemast saada.

Intermittent fasting'ust olen juba varem kirjutanud ja see on raudselt mulle sobilik. Lühidalt - iga ööpäeva jooksul jälgida, et ei sööks pidevalt vaid teatud perioodi jooksul. Väga levinud on 16:8 proportsioon, st oma normaalne kaloraaž süüakse ära 8 tunni jooksul. See võib tähendada ni ikahte kui kolme toidukorda, kuidas soov on. Seda akent võib vabalt ka lühendada, midagi halba sellest ei juhtu. Mul on see sageli viis tundi. Kõhu saab mõnusalt täis kui süüa korralikud portsud (keto)toitu. Minul paastuakna jooksul raske ega näljatunnet pole. Järgmine kord söön siis kui kõht tühi on. Reaalsed teadusuuringud on näidanud, et vaatamata muutumatule kaloraažile on selline toitumine mitmel põhjusel hea. Osad kaotavad kaalu, aga minu jaoks on oluline, et selle paastuakna jooksul jõuab seedeelundkond puhata ja kasvuhormoon aktiveeruda. Niisiis, see aitab säilitada lihaseid. Teatud vanuses hakkavad lihased kahanema ja teades väikest abivahendit selle vastu võitlemisel aitab mul kauem tegus ja terve olla. Ma ei hakka siin võõraid kogemusi jagama, aga omavahel on päris mitmed inimesed tunnistanud, et neil on sellisest söömisaja piiramisest väga erineval moel kasu olnud.

Seekord kirjutan pikemaajalisest paastumisest. Graafikul on välja toodud enimlevinud head tagajärjed, mis võivad paastumisega kaasneda. Antud juhul on jutt veepaastust. Mitte mahla- või puljongipaastust, mis tehniliselt pole paastud, aga muudel põhjustel võivad kasulikud olla. Nagu graafik näitab, on paastumise heaks kestuseks kolm päeva, siis on paljud protsessid tipus. Sellise kestuse puhul säästavad tekkinud ketoonid ka lihast. Ma ei leia otsekohe andmeid, aga pikema paastumise puhul siiski minnakse ka lihase kallale. Lõpmatuseni ketoonid neid ei säästa.

Ma ei mõista kõike ja ei hakka seda teesklemagi. Ainus, mida teha saan ja võib-olla on sellest kellelegi kasu, jagan oma kogemust. Talvel kui ma polnud veel ketotoidul, proovisin esimest korda paastumist. Teisel päeval olin täielik zombi. Vaevu suutsin jalul püsida. Tean küll, et paastumise lõpetamine on pea sama tähtis kui paastumine ise, aga ma lihtsalt ei pidanud vastu. Läksin Rondeeli ja õgisin end silmini täis. Ometigi kaotasin selle 40-tunnise paastuga paar kilo. Jah, see oli peamiselt vesi. Aga oli tore kogemus. Siis rääkisin treeneriga ja sain aru, et ajastus polnud maailma parim ja edaspidi tuleb paremini planeerida. Praeguseks olen täiesti kohanenud rasva kui energiaallikaga, mis peaks paastumise lihtsamaks tegema. Keha teab, kust energiat saab. Ka ajastus on hea. Olen piisavalt sportlaste kogemusi uurinud ja suure võistluse järel kui koormused pole suured, on parim aeg nii kaalu alandamiseks kui paastumiseks.

Mõeldud, tehtud. Esimene ööpäev oli köki-möki, teisel ööpäeval tekkis näljatunne, kolmandal ööpäeval näljatunne ei kadunud. Ometigi mõned allikad väidavad, et peaks kaduma. Kindlasti on vaja vett juua, kuigi on olemas ka kuiv paast, mille kestel mitte midagi ei tarbita. Kas vette lisada soola või mitte, on erinevaid seisukohti. Mina aegajalt lisasin. Olen soola lisanud ka pikema jooksu ajal. Vaimse kirgastumiseni ma kah ei jõudnud, mida osad kiidavad. Ja mõistus ei hakanud paremini tööle. Õnneks ka halvemini mitte. Olin kolme päeva jooksul täiesti teovõimeline, kuigi esines kergeid nõrkusehetki. Paastu esimesel päeval tegin tunniajase fartleki, teine päev oli puhkepäev ja kolmandal päeval tegin hästi kerge jõutrenni. Kolmanda päeva hommikul voodist tõustes läks korra silme eest uduseks. Mõõtsin veresuhkrut ja see oli madal (3,2). Võtsin ühe kreeka pähkli ja enne jõutrenni veerand teelusikat mett. Aitas.

Natuke kirjutan ka veresuhkrust. Ma ei tea sellest piisavalt, mistõttu ei taha targutada. Küll aga avastasin mõni kuu tagasi, et mul on see näit kogu aeg nö tervisliku ehk soovitatava ülemise piiri peal (5,6). Ketodieet ja järjekindel perioodiline paastumine on selle normaalsesse vahemikku toonud. Ma ei tea miks täpselt, aga ma arvan, et see on hea. Niisiis, veresuhkru ajamine allapoole tervislikku piiri polnud kindlasti mu eesmärk. Mistõttu reageerisingi sellele pähkli ja meega. Minestamine pole kindlasti vahend parema tervise saavutamiseks.

Joonise peal on nimetatud autofaagia. Soovitan seda mõistet guugeldada ja ka Siim Landi videoklippe sel teemal vaadata. Selle asja avastamise eest anti mõni aasta tagasi Nobeli preemia. Ei ole mingi sulla-pulla. Autofaagia tähendab, et keha käimashoidmise nimel süüakse ära hädisemad keharakud. Võrreldakse ka keha koristamisega. Ebatarvilik visatakse välja.

Kolme päeva jooksul ma kaalu ei vähendanud. No võib-olla kilo maksimum. Võib-olla paastujärgsel perioodil midagi muutub. Olen seda varemgi öelnud, et kaalu vähendamine peki arvelt oli algne põhjus, miks toitumisteemasid põhjalikumalt uurima hakkasin. See, mille tegelikult saavutasin, oli palju enam kui loota oskasin. Stabiilne energiatase, parem tuju, parem uni, veidi paranenud sooritusvõime, pigmendilaikude vähenemine ja veel mitmeid pisiasju. Ketotoit on olnud liiga põnev ja vaimustav, mistõttu olen seda veidi liiga palju söönud. Probleem on olnud selles, et olen jätkanud söömist kui tegelikult juba täiskõhutunne käes on. Seetõttu pole kaal vähenenud. Ainult kalorite tasakaal ei mõjuta kaalu, aga liiga suur kalorite ülekaal ei lase sel ka keto puhul langeda. Kuigi paljudel see siiski juhtub. Need on need inimesed, kes ütlevad: "Ma ei suuda nii palju rasvast toitu süüa". Not my problem :) 

teisipäev, 23. juuli 2019

Mida vajan, mida tahan?

Enesetunne, sportlik sooritus ja hea kehakaal on naljakad asjad. Nad võivad, aga ei tarvitse käia käsikäes. Minu otsingud algasid sügisel kui sain üheselt aru, et "liiguta rohkem ja söö vähem" minu puhul ei toimi. Kirjutasin sellest siin. Intermittent fasting ehk perioodiline paastumine on kindlalt minu elu uus rütm ja ma ei näe ainsatki põhjust seda muuta. See annab mulle teatud kergusetunde ja on peatanud lihasmassi vähenemise. Ketotoitumisega olen katsetanud alates veebruarist ja teatud tähelepanekud olen kirja pannud fotoalbumisse koos piltidega toitudest.

Lühidalt keto põhimõttest. Keha kasutab kütuseks seda, mis on kergemini kättesaadav ehk süsivesikuid. Ja isegi kui kannad kaasas teistsugust kütust ehk rasva, siis keha ei oska seda kasutada. Pole ju kunagi vaja olnud. Keto või lchf (low carb high fat)* olemus seisneb selles, et süsivesikud viiakse miinimumi ja õpetatakse keha ka oma rasva kütusena kasutama. Valgu hulk jääb tavaliseks, lisaks süüakse rasva nii palju, et täiskõhutunne tekiks. Süsivesikuid peaks sööma 5-10% kaloraažist ja kokkuvõttes päevane kaloraaž ei ole teema, st süüa tuleb nii palju kui keha vajab. 

Võtakski nüüd sellest viimasest mõttest kinni ja hädaldaks, et minu keha vajab vähem, aga tahab rohkem. Kuigi paljud targad allikad lubavad, et ketotoitumisega igasugused isud tasapisi vähenevad ja keha õpib ise aru saama kui palju tal toitu vaja, siis minul see õnnestunud pole. Mulle väga meeldib süüa! Ma läksin ilusti üle ketotoitumisele, aga sõin kõike ikka liiga palju. Ja see pole muutunud. 

Algul oli kõige keerulisem ära õppida, millistes muidu tervislikes toitudes liiga palju süsivesikuid on. Arvasin, et kõige raskem on hommikupudrust ja banaanist loobumine. Hommukipudrule leidsin kiiresti alternatiivi ja ei pidanud täielikult ära jätma. Banaan jäi põhitoidust tõesti välja. Õppisin palju uusi toite tegema ja avastasin uusi tooraineid. Söömine on jätkuvalt hea ja maitsev, päris kindlasti ka toitev. 

Trennis hakkasin märkama erinevust juba paari esimese nädala jooksul. Nagu targad allikad hoiatasid, hakkasin tõesti rohkem higistama ja alguses see higi haises rohkem. Hiljem hais vähenes või ma lihtsalt ise harjusin ära. Kohanemise perioodil oli kordi kui intensiivsem trenn kohe üldse ei õnnestunud. Hakkasin üha sagedamini treenima enne hommikusööki kui kehal oli hea kerge olla. Oma keha rasvast sai energiat ja polnud üldse vaevaline. Kahjuks ei vaja keha treeninguteks nii palju energiat, et keharasv oluliselt väheneks. See on olnud suurim pettumus. Üks gramm rasva annab palju rohkem energiat kui üks gramm süsivesikuid. 

Tänaseks olen söömata ja ainult veega jooksnud pikke rahulikke jookse, pikima kestus oli vist 3,5 tundi. Hiljutises laagris tõdesin, et ka intensiivsemaid trenne saan teha tühja kõhuga. Võin öelda, et see on lausa mu eelistus, mitte sundus. Kerguse tunne on määrav. Millestki ilma ei jää. Kõige vahvam asi, mida joostes märkan, et naeratan palju. 

Tänu ketotoitumisele ja perioodilisele paastumisele on päeva jooksul energiatase ühtlasem kui varem. Mingit pärastlõunast loidust pole. Magan paremini. Enesetunne on parem. Kõht on täis. 
Sportlik sooritus on eraldi põnev teema. Valmistudes Kokkola 24 tunni jooksuks järgisin Zach Bitteri kogemust ja eeskuju. See sisaldab nn strateegilist süsivesikute kasutamist. Oluline on ajastus. 
Hiljem, pärast Kokkolat olen leidnud, et aegajalt süsivesikutest joobuda on sama mõnus kui mõnikord alkoholist joobuda. Näen siin palju sarnasusi. Järgmisel päeval on mõlemal puhul raske, aga see läheb üle. Sellist lähenemist võib nimetada tsükliliseks ketoks. Tunnen, et aegajalt süsivesikutega liialdamine ja enese täisõgimine on mulle vaimselt meeldiv. Kui ütlen "aegajalt", siis pean silmas seda, et pidevalt toitun ketopõhimõtete järgi ja siis näiteks kord kuus ühel toidukorral söön mõõdutundetult süsivesikuid. See ei ole vajalik, aga mulle meeldib. Tagasi ketosse naasemine pole raske. 

Sportliku soorituse kohta ei oska ma ultra põhjal midagi öelda. Ehk annab Voka jooks augustis selgust. Viimase aja kaks mõnusat jooksu on olnud staadionimaratonil 10 km ja veteranide võistlusel 5 km. Mõlema puhul olin oma tavakaalust 3-4 kilo raskem, ent tegin elu paremuselt teise tulemuse. Veteranide jooks oli lisaks ka 26-kraadises kuumuses (pildil).

Jah... kõik algas soovist rasvaprotsenti ja kaalu vähendada, aga praeguse seisuga olen hoopis juurde võtnud. Täpselt ei oska tuvastada, mis hetkel kaal lisanduma hakkas. Pärast Kokkolat. Kindlasti on põhjuseks toidu kogus, mitte koostis. Suhtun sellesse üsna / peaaegu pragmaatiliselt ja rahulikult. Katsetused jätkuvad. Jätkuvalt pean oluliseks, et ei pea nälgima ja et toidud oleks võimalikult kvaliteetsed. 


* Ketogeenne dieet ja low carb high fat dieet on suures osas sarnased. Erinevus seisneb selles, et ketogeense dieedi süsivesikute hulk on väiksem ja keha hakkab ketokehi tootma. Need omakorda on kasulikud sajal erineval põhjusel. Hetkel pole see vahetegemine minu jaoks aktuaalne, mistõttu detailsemalt ei selgita. Mina järgin suurema osa ajast ketogeenset dieeti ja lisan strateegiliselt ning tsükliliselt süsivesikuid. 

laupäev, 2. veebruar 2019

Head isu!

"Õpime sööma" võiks samuti selle postituse pealkiri olla, siis sobiks blogi üldpealkirjaga paremini. Ma ei jaga nõuandeid ega liiga täpseid andmeid, kuna ma pole spetsialist ja ei taha pahatahtmatult mingit jama ajada. Küll aga saan kirjutada puhtalt oma õppimisprotsessist ja seeläbi ehk kedagi innustada sarnast õppimisprotsessi läbi tegema.
Ma pole vist kunagi olnud see, keda kõhetuks nimetataks. Samuti pole ma raskes ülekaalus olnud. Kõige raskem olin 16-aastaselt ja seegi polnud midagi pöörast. Kergeim olin noore õpetajana Kiilis. Kergeima ja raskeima "minu" vahel on 10 kg. 

Juulis mõtlesin, et Sillamäe ultrat võiks olla kergem joosta kui kehakaalu veidi vähem. Suur kaalukaotus pole kunagi olnud eesmärk. Spordiarsti ja muudes kohtades tehtud kehaanalüüs on pidevalt andnud tulemuseks, et rasvaprotsent on normaalseks peetava vahemiku ülemisel piiril. Jooksen või ei jookse, see ei ole tükk aega muutunud. Nii et pole vaja "oh sina jooksed selle ju kõik maha"... Kõik pole ainult matemaatika, kaloridefitsiit ei ole ainus, mis loeb. Jah, see jutt pädeb kui inimesed söövad sisse igasugust jama ja kontrollimatutes kogustes ja ei liiguta end üldse. Kui maailm enam nii mustvalge pole, ilmneb rohkem nüansse. Arusaadavalt vaatasin oma toitumisele otsa ja mõtlesin, kustkohast piirata. Algul oli lihtne, puhastasin menüü ja möödaminnes sekretäri kabinetist küpsiseid ei võtnud. Ega ma varemgi seda sageli ei teinud, aga nüüd otsustasin põhimõttelisem olla. Püüdsin õhtusööki varasemaks tuua ja päris õhtul midagi kergemat süüa. Olin juba paarkümmend aastat seda usku, et süüa tuleb sageli ja väiksemaid portse. Kunagi oli Ott selle väga veenvalt mulle maha müünud ja see stiil sobis mulle üsna normaalselt. Seda muutma ei hakanud.
Juuli lõpus tegin tasuta kupongi eest MyFitnessis kehaanalüüsi. Mul on kõik varasemad tulemused ka alles. Võrdlesin ja nägin, et minu suurenev jooksukoormus pole mu rasvale ainsatki jälge jätnud. Tubli, rasv! Positsioone tuleb hoida! :) 
Augustis oli mõnus kõva koormus, ultra silme ees. Mitmel päeval nädalas oli kaks trenni. Laagris on see tavapärane, aga nüüd tegin nii ka laagrivälisel ajal. Ometigi oli koormus väga hästi planeeritud, mingit ülekoormust raudselt polnud ja ka trennitüdimust pole tunda saanud. Jõuame ultrani. Paar nädalat pärast võistlust tegin uue kehaanalüüsi. Oot kuidas seda vandumist igasuguste kirjavahemärkidega tähistataksegi? Pärast kirjeldatud trenniperioodi ja 24 tunni jooksu on lihas vähenenud ja rasv grammipealt sama, mis juuli lõpus. Ma kordan, mul on trenniga kõik ilusti tasakaalus - on jõutrenni, on intensiivemat, aga suurem osa on väga aeroobne. Ja ma tean oma tsoone ja värke. Juba mainisin spordiarsti. 
Oktoobri algusest võtsin siis uuesti kätte ja hakkasin nuputama ning katsetama toitumisega. Hakkasin toidupäevikut pidama. Esimene samm oli kaloraaži vähendamine, portsude vähendamine, õhtusöögi muutmine süsivesikutevaesemaks. Kodukaal ei muutnud meelt. Järgmise meeleheitliku sammuna tegin geenitesti. Ma ju tean, et teadus veel ei oska nii täpselt järeldusi teha, aga lootust ju on? Teatakse, et toitumise ja geenide vahel on seos, aga individuaalsel tasandil see väga täpselt ei toimi. Veel. 
Geenitesti lühikokkuvõte: peaksite piirama süsivesikute kogust. Tegelikult rasvu ka. Ja te pole üks neist, kes füüsilise aktiivsusega oluliselt kehakaalu mõjutada saaks. Oot, mida ma siis tegema pean??? Ainult tuunikala ja kodujuustu sööma? Ka valguüledoos pole ju hea! Ah, minge te ka... (jälle need kirjavahemärgid, mis ropendamist ja vandumist tähistavad). Ma kirjutasin täpsustava küsimuse testi tegijaile. Nad ütlesid, et ma peaks eelkõige süsivesikuid piirama, aga rasvadega ei tohiks lihtsalt liialdada. Et ma pole ka see inimene, kellele rasvakeskne dieet ülihea oleks. Loomulikult räägitakse süsivesikute piiramise puhul asjadest, mida ma niigi väga palju ei tarbi, ehk valge sai, valge riis, väga valged makaronid jne. Mulle tõepoolest maitseb pruun riis, leib ja täisterapasta. Etterutates, ka neid süsivesikuid hakkasin piirama.
Kogu selle piiramise juures pole ma siiski mõistust kaotanud. Ma keeldun dieeditamisega hulluks minemisest. Ma tõesti piirasin end lootuses, et saan järje peale ja leian mingi tasakaalu. Aegajalt tegin mõnusaid ülesöömisi. Aegajalt ei tähenda kord päevas ega ka kord nädalas :) Novembri alguses võtsin kogu oma tahtejõu kokku ja proovisin kahe päeva toitumise Nutridatasse sisestada, et ratsionaalne hinnang oma kaloraažile saada. See on karmim katsumus kui ultrajooks. Nõuab kogu su tahtejõudu. Nutridatat oleks lihtne kasutada kui sööks ainult neid asju, mis andmebaasis sees on. Esimene väljakutse oli hommikupudru sisestamine. Lisaks kaerahelvestele on seal maailma kõik asjad! Päeva lõpus vajutasin nupule, mis kõik kokku arvutas. Süsivesikuid vähem kui "norm", valke normaalselt ja rasvu veidi rohkem. Tervislikke rasvu. Täpselt nii nagu geenitest soovitas. Kaloridefitsiit paarsada kilokalorit ehk täiesti OK kui soovida kaalu vähendada. Aga ei vähene. Tean, sest tegin taas MyFitnessis kehaanalüüsi. Vahepeal oli ka MyFitnessi rahvas hakanud mu kaaluprojektile kaasa elama ja saan neid oma projekti toetajateks nimetada. Lihas oli taas veidi vähenenud ja rasva hulk veidi suurenenud. Veidi, aga järjekindlalt - see on nõme. Arvestades olusid sain aru, et kaloraaži piiramisest ei piisa ja seda ei suudaks ma harjumuseks kujundada. Mõnikord tundsin nälga ja kogu aeg mõtlesin järgmisele toidukorrale. Aga vastust või lahendust ma ei teadnud. Vahemärkusena mainin, et mõnikord süüdistatakse stressi, aga seda mul ka pole. 
Avastasin enda jaoks podcastid, mida saab jalutamise või kepikõnni ajal kuulata. Joostes kuulan ma ainult iseennast. Avastasin, et inglise keeles on suurepäraseid podcaste, mis on teaduspõhised, allikakriitilised, detailsed, tasakaalukad. Paljusid selliseid podcaste teevad doktorikraadiga ultrajooksjad või muude valdkondade tipud. Siit sain innustust ka oma õppetöö arendamiseks, et ka oma loengutesse audiofailid tagasi tuua. Kunagi ühes aines olid. Aga tagasi teemasse. Ma kuulasin neid palju. Päriselt palju. Vahepeal vaatasin ka Youtube'is videoid. Näiteks üks TED talk pani mu avastama magamise ja une teema olulisust ja mitmekülgsust. Selle kõne tagajärjena otsisin veel materjali ja loomulikult muutsin ka enda uneharjumusi. On tehtud mitmeid uuringuid, mis tõendavad kaalu seost une kvaliteediga. Sellest kirjutasin postituse.  

Ei teagi täpselt millal ja kelle jutu peale hakkasin mõtlema, et äkki oleks paastumise proovimine hea mõte. Ma ei kaalunud seda mõtet väga kaua. Vaatasin treeningkavas välja sellise koha, kus poleks raskeid treeninguid ja võtsin ette. Teine päev oli raske. Oli külm ja oli nõrkus. Lõpetasin paastu kui eelmisest söögist oli möödas 48 tundi. Paastu lõppedes otsustasin jätkata ajaliselt piiratud söömisega (intermittent fasting), sest argumendid olid usutavad. Üks argumentidest oli seotud kasvuhormooniga, mis intermittent fastingu abil toetab lihaskasvu. Kaalusin ja kaal oli veidi vähenenud. Siis käisin kehaanalüüsi tegemas. Lihase protsent ja mass oli veidi tõusnud, rasv veidi vähenenud! Mulle sellest piisas, et jätkata intermittent fastinguga, millel pole head eestikeelset vastet. Sisuliselt 16 tundi või veidi enam toimub nn paastumine (no ega see ikka päris paastumine pole, lihtsalt midagi ei tarbita teatud aja jooksul) ja tavapärane toit süüakse ära 8 tunni jooksul. Muidugi soovitatakse, et see oleks tervislik jne. Kui tahta rasvapõletust soodustada, võiks paastu periood ka veidi pikem olla, nt 18 või 20 tundi. Siin ütlevad kõik nagu ühest suust, peab leidma enda elukorraldusega ja eelistustega sobiva rütmi. Proovisin ka üks kord päevas söömist, mis osadele sobib, aga minu jaoks oli see liiast. Siis söön kõhu nii täis, et muutun loiuks. Eksperdid räägivad ülesöömise ohust kartuses, et muidu ei pea vastu. Jah, kogesin seda, aga sain kiiresti aru, et sõin ülearu. Tegelikult ei vajanud nii palju. 
Jaanuari keskel ei saanud veel väita, et rasv mühinal väheneb, aga ma sain toidukordadest täie naudingu ja nälga ei tundnud. Samal ajal kaal ei tõuse ja lihas ei vähene (nagu kalorite piiramisel). Minule sobivaks rütmiks on osutunud 17-18 tunnised söögivabad ajad. Hommikusöök on mu lemmik söögikord ja oma putru ma söömata ei jäta. Enamasti söön selle kella 10 paiku. Enamasti söön kaks, mõnikord kolm toidukorda. Tavaline on, et viimase suutäie võtan ligikaudu kell 16. Kuna need toidukorrad on üsna kobedad, siis õhtul teleka ees näljast ei nõrke. Isegi ei mõtle igatsevalt toidust, sest olen saanud päeva jooksul kõik, mida olen soovinud ja vajanud. See on minu jaoks oluline, et ma ei tunne pidevat piiramise tunnet ega nälga. 
Õpetan tasapisi oma keha ka trennis rohkem rasva energiaallikana kasutama. Siin on erinevaid nippe, mida ma alles enda jaoks avastan ja testin. Tühja kõhuga trenn olevat hea, aga see ei tohiks pikk ega intensiivne olla. Ma pean oluliseks ka sisetunnet - mõnikord lihtsalt ei taha tühja kõhuga trenni teha. Mõnikord on aga super enesetunne tund aega rahulikus tempos söömata joosta. Igal hommikul teen 5 minutit väikest hommikuvõimlemist, et end käima tõmmata. Vanasti ei suutnud silmagi pilgutada enne kui hommikusöök söödud. Olen muutunud toidust sõltumatumaks kui varem. Sõltumatus mulle meeldib.
Kõige selle juures on minu jaoks oluline, et kui on mingil perioodil suuremahulisem söömine, siis naudin seda täiega ja ei tunne süüd ega kahetsust. Jooksulaagrid on selle parim näide. Jaanuari lõpus käisin jooksupartneritega välisreisil, aga see polnud laager. Sõin pööraselt üle ja nautisin iga suutäit. Kolm lisakilo nädalaga. Tagasitulles läks paar päeva tavapärase rutiiniga harjumiseks ja samaväärse rõõmuga jätkasin intermittent fastingut. Lisakilod kadusid sama kiiresti kui tulid. 
Kindlasti kavatsen veel paastuda, aga treeneriga kooskõlastades ja soojemal ajal. Seni aga tunnen, et olen leidnud "oma". Olen leidnud rahu.




Lugemist ja kuulamist:
Jason Fung selgitab väga hästi paastumist ja perioodilist paastumist https://www.dietdoctor.com/intermittent-fasting 
Tom Bilyeu youtube kanalis on palju huvitavat, sealhulgas ka toitumise teemal vestlusi.
Joe Rogani youtube kanalis on palju huvitavat, sealhulgas ka toitumise teemal vestlusi.
Alec Hutchinson kirjutab oma raamatus Endure väga tasakaalustatult ka toitumisest ning selle kohta tehtud uuringutest sportlaste seas.
Peter Attia podcast on huvitav, kuid kohati läheb isegi liiga detailseks. Maitse asi.



laupäev, 25. juuni 2016

Värske kartuli keetmine

Iga kord kui kahekesi kartuleid keedame, vaidleme, kas oli vaja külma või kuuma vette panna. Mõlemad veendunud oma seisukohas, sest niimoodi on ema õpetanud. Ma ei ole kindel, et me ise iga kord sama seisukohta kaitsenud oleme. Shvipsi ees Telliskivi tänaval on pisike isehakanud turg, kust ostsime hämmastavaid pisikesi nunnusid kukeseeni ja värsket kartulit. Kööki jõudes oli taas üleval igavene küsimus. On aeg. Kui juba õppimise ja õpetamise blogi on loodud, siis tuleb ka baasasjad selgeks õppida. Aitas nagu sellistel puhkudel ikka dr Google. Otsing viis usaldusväärse allikani nami-nami-ni ja nüüd on kõik selge. Vana kartul ligunegu ja pehmenegu külmas vees ja soojenegu tasapisi, värsket kartulit tuleks säästa pikast kurnamisest ja visata otse keevasse vette. Loodetavasti jääb nüüd igaveseks meelde.