Oma mulli kujundamine

Kuidas keskenduda tööle või teistele asjalikele tegevustele mõnuga ja mitte mõelda saiakestest? Justkui kaks erinevat teemat, aga ühel hetkel selgus mu jaoks, et need on omavahel seotud. Õigemini lahendus on sama - oma mulli kujundamine.

Produktiivsuse ja prokrastineerimise teemal on miljoneid kirjutisi ja midagi uut pole siia ammu lisada. Märtsis 2020 kui üks ülemaailmne jama pihta hakkas, tabasin end mõttelt - mind häirib, et olen häiritud. Mulle on alati kodust töötamine meeldinud, sest saan siin paremini keskenduda. Nüüd oli see keskendumine häiritud. Ma tõesti tahtsin teha oma tööd! Üsna juhuslikult otsustasin snuuzida Facebookis mõned inimesed ja mõned lehed. Minu infovoogu jõudis niiviisi palju vähem negatiivsust ja tundsin end palju paremini. Kui tahtsin ülemaailmse jama teemal uudiseid lugeda, siis avasin uudistelehe ja lugesin. 

Teine asi, mida tegin, keerasin nii telefonil kui arvutil välja need punased mummud, mis teavitavad uuest kirjast, uuest postitusest või veel millestki. Kui tahan teada, kas keegi on mulle kirjutanud, avan postkasti ja näen. 

Need kaks asja tegin intuitiivselt, sest olin selleks küps. Intuitsiooni definitsioon sisaldab teadmisi, kogemust ja muud varasemalt hangitud kapitali, mida mingil hetkel enam-vähem alateadlikult kasutada taipame. Lihtsalt varem polnud ma ilmselt küps nende üldlevinud võtete kasutamiseks. Suvel lugesin üht raamatut läbipõlemiseta saavutamisest. Seal arendati terve raamatu ulatuses sama mõtet korraga nii spordi kui töö teemal. Selles raamatus oli taas mitu korda neidsamu asju kirjeldatud, mida olin varem teadnud, aga varem polnud ma ise vist küps nende rakendamiseks. "Fear of missing out" või lihtsalt soov olla kõigega kursis oli kümme aastat mu jaoks oluline ja nüüd ma enam ei tahtnud seda. Spordi ja töö seostest olen siin blogis varem kirjutanud. Et miks ma ei suuda samasugust hoiakut rakendada teadustöös kui seda treenimises suudan. 

Samuti olen oma blogis varem kirjutaud paastumisest. On üks naljakas väljend - paastumise muskel. See tähendab, et paastumist on võimalik treenida. Algul teed lühemaid paaste, siis suudad veidi pikemalt ja isegi treenimise olemus on siin päris treenimisega sarnane. Ühel hetkel tõi minu kujundatud mull minu silme ette ülilaheda video tahtejõu teemal. Kas tahtejõudu on võimalik treenida? Või on tahtejõud nagu taastumatu ressurss? Selles videos on väga veenvalt ning nauditavalt kirjeldatud, et tahtejõud on jama. Tark inimene teeb kõik selleks, et tahtejõudu ei peaks kasutama. Ehk siis tark inimene keerab kinni kõik punased mummukesed ja snuuzib kõik häirivad postitused. Väga soovitan vaadata: 

Oma mulli kujundamisega seoses on mul veel üks piinlik näide. Hiljuti jooksulaagris tabasin end mõttelt (või automaatselt tegevuselt), et pikema jooksu ajal tahan, et mu ees jookseks ilusa jooksutehnikaga jooksjad. Kui mu ees sattusid olema jooksjad, kelle tehnikat minu treenimata silm väga heaks ei pidanud, muutsin oma asukohta. Tol hetkel intuitiivselt. Mu enda tehnika vajab ikka veel pidevat arendamist, aga näe teiste puhul pirtsutan. Piinlik. Aga seda ma märkasin ja praeguse blogipostituse taustal saan sellest aru. 

See toob lõpuks saiakeste juurde, mida postituse alguses mainisin. Ma olen kogu oma elu kestel kohanud inimesi, kes tunnevad kiusatust magustoidu suhtes ja peavad tahtejõudu kasutama, et seda mitte iga toidukorra lõpus süüa. Kes on tundnud kiusatust tortide, kommide, saiakeste, jäätise või mõne muu konkreetse magusa vastu. Enamasti pole mul sellist magusaisu olnud. Õigemini, seda on ette tulnud, aga see pole olnud püsiv. Mingil hetkel aga tekkis see isu ja ma ei saanud tookord aru, miks. Nüüd - ka selle postituse kontekstis - saan põhjusest päris hästi aru. Minu infovoos oli ühtäkki palju pilte magusast. Jah, need olid sageli low-carb magustoidud, aga pildi peal pole ju vahet. Kusjuures see isu päädis sellega, et hakkasin Facebookis laikima üha rohkem pagariärisid ja mu infovoos oli üha rohkem magustoite, mis ahvatlesid üha rohkem. Idioot ja enesepiinaja :) 

Et ma tegelikult enesepiinaja pole ja "willpower is for losers", olen järjest dislaikinud kõiki neid pagariärisid. Mõned restoranid või muud kokandusega seotud lehed on infovoogu alles jäänud, sest söömine mulle jätkuvalt meeldib ja ka toiduvalmistamine. Pange tähele, et ülemaailmse jama puhul ma snuuzisin, aga magutoitude puhul dislaikisin.

Kokkuvõttes soovitan kõigile ise oma mull kujundada, milles on meeldiv elada ja kus ei pea liiga palju tahtejõudu rakendama. Samas, selle oma mulliga ei tohi ka liiale minna. Tegelikult on ju väga vahva kogeda uusi asju ja tutvuda endast erinevate inimestega.