Esmaspäev, 7. september 2020

Sillamäe ultra 2020

Testing-testing 1-2-3

Esmaspäeval selgus, et kuue ööpäeva jooks, mida olin oodanud poolteist aastat, jäetakse ära. Minu motivatsiooni ja kirge sellel osaleda on raske kirjeldada. Kui ma kevadel 2019 teada sain, et selline asi on olemas, oli see äratundmise hetk. Jälgisin eelmise aasta võistlust, hakkasin lugema osalejate muljeid ja pommitama korraldajaid. Nad miskipärast olid väga tagasihoidlikud ja ei tahtnud uusi kuupäevi ning registreerimist välja kuulutada. Imekombel ei pandud mulle pahaks, et iga kuu järjekindlalt kirjutasin. Kui kirjadele ei vastatud, otsisin üles korraldajate sotsiaalmeediakontod ja isegi telefoninumbrid. Mingil hetkel teatati, et 2020. aasta võistlus on ainult neile, kes juba varem osalenud + maailma eliit. Mul oli üsna kama kaks, mis kategooriasse paigutuda, mina pidin sellele võistlusele pääsema. Järjekindus viib sihile ja sain mitteformaalse kinnituse, et võetakse vastu. Siis aga vahetus korraldaja. Rääkisin ka uue korraldaja ära. Siis tuli registreerimine, maksmine, kõva treenimine, edasilükkamine maikuust septembri lõppu, veel kõva treenimine ja siis põmaki. 

Põmaki, lükkame jälle edasi. Ma lubasin endale tervelt pool päeva vingumist ja hädaldamist. Ma panin lauale kolm lahendusvarianti: 1) kui mulle ei tehta, teen ise 2) teen esimese ametliku FKT (fastest known time) Eestis. Idee Heleene artiklist Jooksjas. Üks pikk matkarada Eesti ühest nurgast teise 3) osaleda lohutuseks iseenda korraldataval Sillamäe ultral sama nädala laupäeval. 

Kohe kui Ungari korraldajad olid otsuse teatavaks teinud, kirjutas mulle Olle. Pakkus end appi tegema mida iganes vaja. "Kindlasti jookse Sillamäel, jube hästi aitab masenduse vastu!" Kunagi korraldamise algfaasis rääkisime ka Renega, et võib-olla tahan ise joosta. Niisiis, esimesena rääkisin sel teemal Ollega, siis treeneriga ja siis Renega. Treener vaatas korra treeningplaani, leidis, et pole mind viimase nädala jooksul liiga palju väsitanud ja et tema poolt roheline tuli. No mis siin enam mõelda. 

See oli alles sissejuhatus. Lisaks pikalt jooksmisele paistab mulle meeldivat ka pikalt kirjutamine. Aga see on minu viis mingid asjad enda jaoks läbi mõelda. Pealegi, ma olen hästi tänulik kõigile, kes on pikalt kirjutanud mitmepäevastest jooksudest. Olen saanud nii palju targemaks. Päris kõiki vigu ei pea ise läbi tegema. Näiteks see postitus on olnud kui kullaauk http://bobhearn.blogspot.com/2018/05/emu-six-day-race-world-trophy-2018.html  Ja ma näen, et on lugejaid. 



Niisiis, start. Hästi hea on olla. Juba paari tunni pärast märkan, et pidevalt uitavad mõtted kuue ööpäeva jooksu suunas. Kõike, mida teen, võrdlen mitmepäevaste jooksude võimalike strateegiatega. Näiteks - samm on kerge, minek hea, aga kuida tajuksin ära, millal on mõistlik hoopis kõndida. Kas ma suudaks eelnevalt otsustada, et pool ringi jooksen, pool kõnnin? Või püüaks ikka tunde järgi otsustada? Ja nii kõiges. Ka joomises, söömises, riietuses, kõiges.

Mõni tund pärast starti mõmisesin Reelikale, et lihased hakkavad valusaks jääma. Mind see üllatas, sest olen trennis pikemaltki jooksun ja pole sellist lihasvalu tundnud. Püüdsin aru saada, millest see tuleb. Ei mõelnudki välja. Võtsin aegajalt CBD õli, mida olen tagasihoidlikult mõnda aega testinud. Just sellele mõeldes, et kui on leebe valu, ei peaks valuvaigisteid õgima. Aga väidetavalt määravad geenid osaliselt selle, kuivõrd vastuvõtlikud me CBD-le oleme. Tundub, et mulle see eriti ei mõju. Valu pole tugev, lihtsalt üllatav ja mõtlemapanev. Vast 4-5 tundi pärast starti hakkasin kergelt tundma, et tossud häirivad väikeseid varbaid. Mul on väga hästi meeles kui see paar aastat tagasi samal rajaljuhtus ja ma keset võistlust Narva varvikute järele sõitsin, Siis sain teada, et vibramitega võib edukalt ka ultraid joosta. Vahetasin jalanõud ja tundsin end kui uuestisündinud. Need konkreetsed varvikud on nii roosad ja silmatorkavad, et sain vähemalt kümnelt inimeselt komplimente. 

Jätkuvalt mõtteis mitme päeva jooksudes kinni. Hakkasin analüüsima riideid, mis mul seljas ja kaasas. Püksid ja alussärk compresspordilt sobivad mulle sellisel puhul ideaalselt. Neid ma ei vahetanud kordagi. Vaid lisasin ilma jahenedes kihte. Mütside vahetus oli tunde järgi ja miskipärast tekitas see hea tunde kui uue ja kuiva mütsi pähe sain. Analüüsisin ja olin hästi tähelepanelik joomise ning söömise osas. Veidi enne starti ja mõned korrad veel võtsin Vespat, mis aitab kaasa rasvade kasutamisele energia saamiseks Sellise tempo juures oleme niikuinii peamiselt rasva peal. Süsivesikuid sõin päris toidu kujul ja mitte vähe. kuna tavaliselt neid eriti palju ei tarbi, on nende mõju särtsakam. Täitsa tuntav. Lemmikjook oli Vitautas. Tehakse alles häid jooke! Jälgisin ka joomisele-söömisele järgnevat teist loomulikku tegevust. Isegi kui häda ei tunne, tasub aegajalt minna ja anda endale võimalus. Keha ei jätnud seda võimalust kordagi kasutamata ja alati oli pärast parem olla. 

Õhtul hakkas sadama. Treeninud olen ma ju väga sageli vihmas, aga mitte nii kaua. Minu ilusad roosad vibramid ei ole veekindlad, aga alguses ei olnud sellest probleemi. Ilm oli ju tegelikult soe. Üha sagedamini tabasin end mõttelt, et ma ei tunne erilist tungi oma isiklikku rekordit parandada. Olin küll pähe õppinud, millise keskmise tempoga millise lõpptulemuse saab. Isegi Eesti rekordi saavutamise keskmise tempo. Aga ultra ei ole matemaatika. Ma arvan, et olen vaimselt päris tugev. Talun hästi rutiini ja ei vaja mingit utsitamist. Eelmise aasta Voka 24 h oli selle parimaks näiteks. Aga kui peas pole kihku "ära teha" vaid tegeleb millegi muuga, siis järelikult on selleks põhjus. Otsustasin, et punnitan ikka keskööni ära ja siis puhkan veidi. Tundsin, et mõlemal jalal suure ja järgmise varba vahel hakkab midagi tekkima. Joostes seal survet ei tunne, aga kõndides avaldab jalanõu veidi teismoodi mõju. 

Muide, mui käimise tempo püsis väga hea. Jälgisin, et ei jääks jalutama vaid ikka kõnniks reipalt. Ja mina isiklikult julgen väita, et kõndimist tasub kah harjutada. Talvel olid mul treeningplaanis päris pikad matkad, aga ka igapäevaselt olen harjunud palju kõndima. Küll mitte järjest vaid mitmes jupis päeva jooksul.

Niisiis, kell 12 läksin veidi puhkama. Enne aga tegin ühe kiirema ringi. Lihtsalt endale, "because I can". Kuivatasin jalad, panin ühe plaastri, kuivad sokid ja järgmised tossud, mis on natuke veekindlamad. Pikalt ei puhanudki. Jalgu sattusin kuivatama Swedbanki rätikuga, kuhu on peale kirjutatud "liikumises on väge". Minu silm luges aga esimese hooga "liikumine on viga".

Kell 1 öösel sain kätte puljongi, kõndisin vist ühe ringi ja sain aru, et ei taha pingutada nii, et pärast raske taastuda. Läksin magama. Toidutelgis lubasin, et hommikul kui päike tõuseb, hakkan jooksma. Mitmepäevastel jooksudel soovitatakse enne magamaminekut korralikult süüa, seda tegingi. Muul ajal olin veidi tagasihoidlikum ja päris kurgumulguni end täis ei puginud. Mitmepäevastel jooksudel tehakse vigu ja jõutakse sama võistluse kestel neist ka õppida. Jõutakse väsida ja ka taastuda. Põhjendasin endale magamaminekut kui testimist, kuidas suudan uinakuga taastuda nii, et pärast on mõnus edasi liikuda. Nagu olekski uus päev. Räägitakse, et pärast puhkamist on raske uuesti liikuma saada. 

Pärast uinakut olid esimesed kümme meetrit veidi puine tunne. Kümme! Edasi oli kõik OK. Mingil hetkel oli tekkinud vill kanna alla, Panin sinna plaastri, aga võib-olla oleks pidanud ka katki tegema. See vill häiris peamiselt kõndimist. Jooksmist häirisid teised villid :) Mingil hetkel taipasin, et lihasvalu enam pole. Eks selle vastu aitasidki kõnnipausid. Vist. 

See hommikune jalutuskäik oli ilus. Kord ühes, kord teises erakordselt meeldivas seltskonnas. Jooksmise ajal pole mahti lobiseda, aga kõndides on tore. 



Ja siis hakkas päike tõusma. Rene teab. Laul "päikeseratas" on päikesetõusul just see, mis mu käima tõmbab. Lisaks ka liigutusest pisarad silmis, et Rene nii tähelepanelik on. Siin pildil jätsingi meeldiva seltskonna maha ja panin ajama. Mõõduka tempoga, kuid rõõmsalt ja reipalt.

Edasi oli mitu tundi vaheldumisi jooksu ja kõndi, sest nii said erinevad villid vaheldumisi puhata. Kell 8 maailma parim puder ja lubadused iseendale, et finiši eel hakkan eriti kiiresti jooksma. Kui tundus, et ilm on kindlalt kuivaks jäänud, panin uuesti kuivad sokid ja esialgsed kergemad tossud.



Elektrooniline ajavõtt registreerib vaid selle kui matist üle astud. Kui finišipaugu ajal olla kuskil mujal, siis need meetrid tuleb lisaks mõõta. Et jooksjad ei peaks selles punktis mõõtmist ootama jääma, antakse kaasa keegi abiline. Pool tundi enne lõppu lonkisin ringi lõpu poole ja oma peas olin juba otsustanud, et järgmise ringi teen nii kiire kui vähegi suudan. Sillamäe noor kergejõustiklane, kes mulle kaasa anti, hakkas kohe ähkima ja puhkima, Ringi lõpuks olin ta paha raputanud. See oli minu jaoks nii lõbus. Vaat et kõige lõbusam hetk terve võistluse jooksul, Ja see pole mingil juhul etteheide noorele. Mu ringiaeg oli võistluse kiireim, 10.07, mis teeb kilomeetriajaks 5.03. Enam-vähem mu 10 km võistluse tempo. Sain ka komplimente jooksusammu kohta. Ise olin pööraselt rõõmus. Korraks jäin pärast seda kiiret ringi mökutama, siis leiti mulle uus kaasajooksja ja panin uuesti ajama. Natuke rahulikumalt, 11 millegagi ringile. Jälle jäin korra passima, aga siis üks lätlane ütles, et me jõuame kilomeetri veel joosta enne kui pauk käib. Paistab, et ma olen kergesti mõjutatav. Panin jälle ajama. Pagan, on see vast lõbus spordiala! 


Finišeerusin Raili ja Ulvi lähedal, kes mõlemad tegid megahea tulemuse. Raili ka uues Eesti rekordi. Teda kallistades tulid jälle pisarad silma nagu ka siis kui Siiri 2018 rekordi tegi. Ma olen hellik. 

Kuna olin võistluskeskusest ligi kilomeetri kaugusel, ei viitsinud niisama loivata vaid sörkisin sinna. Nimetame seda siis lõdvestusjooksuks. Väike supp või kaks, palju risti-rästi üksteis kiitmist, autasustamine. Ja siis koristamine, millest ma osa ei võtnud. Ja ma ei pidanud isegi mitut koormatäit träni korterisse ära viima nagu tavaliselt. Kõik toimis. 

Mida teha olukorras, kus Sa oled nii tänulik nii paljudele inimestele, et sõnadest ei piisa? Kuidas tänada nii, et ka ise tunned, et on vääriliselt tänatud? Kuidas üleüldse tänada inimesi, kes teevad asju hingega ja täie pühendumisega? Palun öelge mulle.



Pärast kõige lõppu käisin vanemate juures kotlette söömas ja saunas. Õhtul pidin veidi esmaspäevaseid loenguid ette valmistama, esmaspäeva hommikul tegin tavapäraseid hommikuvõimlemise harjutusi ja kahe loengu vahel käisin jalutamas Kõik on jälle tavarütmis. Lihased on head, juulikuu Otepää laagris olid need raudselt rohkem läbi kui pärast seda 24 tunni jooksu. Varbad vajavad edaspidi mingit paremat lahendust, peab mõtlema. Eelmisel kahel ultral on olnud kuiv ilm ja märja ilma kogemuse saingi alles nüüd.

Tagasi alguse juurde. Sillamäe ultra 24 tunni jooks veenis mind, et mulle saab meeldima kuue ööpäeva jooks. Ma olen selles nüüd 100% kindel ja ei jõua ära oodata kui see lõpuks aset leiab.




1 kommentaar:

  1. Nagu arvata võis, tulevad mõned asjad hiljem meelde. Panen need eraldi kirja. Pulsivööd ei kasutanud. Sellisel distantsil ei anna see mulle väärtuslikku infot, kuid iga lisavidin keha küljes võib hõõruda või häirida. Keerasin kellal maha kõik, mis vähegi aku eluaega lühendab. Ja ikkagi pidin kaks korda laadima. Võib-olla oleks ühest piisanud, aga kui ma niikuinii puhkasin, panin ka kella laadima. Autos laadima pannes (keskööl) miskipärast lõpetas tegevuse mõõtmise. Akupangaga ühendades seda ei juhtu. Kella ma siiski tahan, sest keskmise tempo jälgimine on minu jaoks kasulik. Samuti annab motivatsiooni numbriliste verstapostide seadmine, nt esimene maraton, 100 km jms.

    VastaKustuta