Õiged ja valed jalanõud

Ma lähen alati veidi turri kui keegi ühtainsat õiget tõde kuulutab. Minu ideaalmaailmas inimesed mõtleks julgelt ja piiranguteta. Loeks ja kuulaks erinevaid seisukohti, küsiks "miks?" ja kujundaks endale sel eluetapil sobiva seisukoha. Minu arvates kehtib selline soov ja soovitus väga paljudes valdkondades.

Näiteks jalanõud. Väga kiire guugeldamise tagajärjel võib leida kirglikke sõnavõtte sel teemal, kuidas kaasaegsed jalanõud on kurja juur ja sama kirglikke, mis põhjendavad kaasaegseid jalanõusid kui loomulikku progressi. Võiks arvata, et need vaidlused on juba tuhat korda ära peetud. Paar nädalat tagasi oli ühes ultrajooksu FB-grupis postitus, mis kuulutas taas "tõde". Kommentaare laekus minutiga sada tükki ja need olid lausa tigedad. Grupi adminn sulges kommenteerimise võimaluse. 

Ka eesti keeles võib leida seisukohavõtte poolt ja vastu. Harvem leiab selliseid arutelusid, mis mõlemat leeri erinevateks olukordadeks sobivaks tunnistab. 

Kui mina jooksen ultrat, siis tunnen vajadust jalanõusid vahetada. Tean paljusid jooksjaid, kes seda ei tee. Kui miski toimib, ei ole mõtet seda muuta. Isegi trennides kasutan erinevaid jalanõusid. Mõnikord tavalisi, mõnikord minimalistlikke. Enamasti intuitsiooni põhjal. 

Aga väljaspool jooksuelu on samuti elu :) Tuleb tunnistada, et tavalised jalanõud on peaaegu alati ebamugavamad kui ükskõik, millised jooksujalanõud. Niisiis, mind ei näe ülemäära tihti kontsadel liikumas. Aga ma tahan tegelikult rääkida tavalisest kõndimisest või jalutamisest või matkamisest. 

Eelmise aasta algusest mäletan selgelt, kuidas plantaarfastsiit ligi hiilis. Tol ajal kõndisin päris palju. Jalas olid vägagi kvaliteetsed Ecco jalatsid. Aga need olid kõrgema kannaosaga. Toona ei osanud seost näha. Terve aasta jooksul tallahäda kummitas. Ma ei lasknud sellel väga halvaks minna, aga lahti ka ei saanud.

 

Sügisel kui pool-ootamatult tekkis mõte Sillamäe ultral joosta, olin veidi mures, kas just tallaprobleemi tõttu olen valmis. Aga kaotada polnud midagi. Märgade jalgade tõttu sain hoopis villid ja need osutusid ebameeldivamaks kui muud asjaolud. Paar päeva pärast võistlust märkasin, et olen plantaarfastsiidist lahti saanud. Omapärane raviviis. Etteruttavalt - nii jäigi, tagasi ei tulnud. Villide tõttu hoidsin vist jalgu kuidagi imelikult, sain naljaka sinika ja muhu jala pealmisele osale. Selle vastu aitas Veetka ultra. Reaalselt päev pärast Veetkat märkasin, et muhk on kadunud. Tekkis küll uus sinikas, aga see oli valutu ja kadus kiiresti. 

Talve lähenedes panin jalga oma Eccod ja hakkasin uuesti rohkem kõndima. Ja ühel päeval tundsin talla all tuttavat ebameeldivat tunnet. Seekord tundsin erkordselt ilmset seost konkreetsete jalanõudega. See viis mind taas tuttavasse poodi, kus kõrge kontsaga kingi ei leidu. 

Nüüd olen nende Furoshiki saabastega liikunud iga ilmaga ja mitu kuud testinud. Olen nii jooksnud kui kõndinud, megakülmas ja vastiku ilase ilmaga. Soojemat sisetalda pole veel vaja läinud, kuigi need on kaasas. Ometigi on sel talvel 20 külmakraadi olnud. Libeda ilmaga on üpris turvaline, kuigi ega naelikud need pole. Suurim miinus on natuke vaevaline jalgatõmbamine. Kannaosa on veidi jäik. Aga ma olen mõelnud, kas see saakski teistsugune olla ja säilitada kõik positiivsed omadused. Vist mitte. Erakordse avastusena selgus, et istudes on saapaid kergem jalga tõmmata. 

Ma ei kirjutaks seda postitust kui plantaarfastsiit oleks tagasi tulnud või edasi arenenud. Kunagi ammu soovitas üks massöör mulle kõrgema kannaosaga jalanõude kandmist. Minu kogemus näitab, et pikemaks kõndimiseks sobib mulle just ilma kõrgenduseta jalanõu. Selle postituse eesmärk on ergutada katsetama. Kui miski ei toimi, tuleb edasi nuputada. Ei pea valima leeri - minimalistlik vs Hokad. Igaks jalanõuks võib olla sobiv olukord ja aeg. Ja täitsa OK on ka see kui kogu aeg samade jalanõudega ringi liikuda. Kui toimib, pole mõtet katki parandada.