Ülikoolides väärtustatakse head õpetamist üha enam. Kui mõni aasta tagasi tundus veel, et Tartu Ülikool on ainulaadne, siis õnneks enam ei ole. Aeglaselt, ent järjekindlalt toimub areng selles suunas, et ei piisa sellest, kui oled hea teadlane. Hea teadlane ei tähenda, et peab olema halb õpetaja. Isegi hea teadlane võib õpetada osata. Mingil ajal jäi mulje, et mõlemat korraga ei saa. Nagu ei ole võimalik olla hea matemaatikaõpetaja ja osata riigikeelt (venekeelses koolis). Miks see oluline on? Maksumaksja peab kah aru saama, mis saab rahast, mida ta teadlasele maksab. Teadus peab jõudma ka mujale, mitte ainult teadusajakirjadesse. Kõige loogilisem - see peab jõudma üliõpilasteni. "Jõudmine" ei tähenda lihtsalt info edastamist vaid ka selle jälgimist, et see vastu võetaks. Hea õppejõud toetab üliõpilaste õppimist, mitte lihtsalt ei jaga infot. Hea teadlane mõistab, et ka õppimist on teaduslikult uuritud ja seda teadust ei tasu oma õpetamistöös ignoreerida.
Oma õpetamise uurimise ja arendamise grant ning selle ümber kasvanud kogukond teeb just seda. Enamus valdkondade õppejõud on uues kontekstis. Beginner's mindset. Füüsik uurib, kuidas saaks füüsikat paremini õpetada, tuginedes kasvatusteadusele. Oma õpetamist uurides kogeb ta harjumuspärasest teistsuguseid uurimismeetodeid, mis võib olla täitsa eraldi boonus. Kogukonnas on seda lihtsam teha, kui omaette nokitsedes ja iga infokildu iseseisvalt otsides. Uut maailma aitavad avastada õpetamisoskuste konsultandid.
Granti hakati andma ja oma õpetamist uurima aastal 2015. Esimene grandiakadeemia toimus aastal 2016. Olen püüdnud alati kohal olla. Iga kord pole kokkuvõtet kirjutanud, aga enamasti küll. Paari kokkuvõtet lugedes sain aru, et mul polegi enam midagi lisada :) Mulle meeldib siin käia, sest lülitun täielikult oma õpetamise arendamise lainele. Kuulan teiste plaane ja aruandeid, arutame omavahel, innustume üksteisest. Saunas ja sauna eesruumis keeratakse aruteludele vint peale ja mõttelennud on eriliselt interdistsiplinaarsed ja vallatud. Mul on siiralt kahju neist kolleegidest, kes ei saa seal osaleda või ei taipa selliseid arutelusid väärtustada.
Selle aasta grandiakadeemiast tõstan esile kolm teemat.
1. Tegime selle foto illustreerimaks toredat koostööd ühe kogemusseminari läbiviimisel. See on üks väga paljudest näidetest, kuidas mõtted grandikogukonnast välja ja laiali levivad. Nagu ütles kunagi ammu Mart Noorma, see on kogudus. Ja koguduse liikmed levitavad oma usku. Levitamine on üks grandi saamise tingimustest. Ester algatas ja meie Airiga olime kohe nõus. Teemaks, kuidas kasutada taskuhäälingut õppetöös. Siin saab kuulata juunis toimunud kogemusseminari salvestust.
2. Ühes uurimisprojekti kokkuvõtvas ettekandes mainiti kirjutamislaagreid. Ma olen väga-väga laagrite usku. See on sama nagu grandiakadeemia - keskendud täielikult ühele teemale või tegevusele. Muu elu on pausil. Niiviisi edeneb palju paremini kui muude asjatoimetuste kõrvalt sama asja tehes. Energia kulub põhitegevusele, mitte ümberlülitumistele. Sellega seoses soovitan kuulata üht vestlust loovusest. Olen kirjutamislaagreid ise kogenud, ise korraldanud ja üliõpilastele soovitanud. Ma väga tahan lähitulevikus seda süsteemsemalt teha. Tahan, et see oleks lisavõimalus üliõpilastele ja kindlasti võimalus kolleegidele. Tahan, et üliõpilased ja õppejõud töötaks niiöelda koos, ent igaüks oma asja kallal. See õlg õla kõrval tunne on väärtuslik ja innustav. Ettekande tegijatelt sain mõned praktilised mõtted. Teise päeva lõpus kokkuvõtteid tehes tegi Airi ettepaneku korraldada üks kogemusseminar just kirjutamislaagrite korraldamise teemal.
3. Sel aastal oli grandi vilistlastele eraldi ülesanne, millest oli hea meel. Samal ajal kui grandisaajad arutasid oma uurimisprojekte, arutasime meie, kuidas projektide tulemusi võiks jäädvustada. Mõte neid kogemusi kuhugi kodulehele koondada on juba ammu olemas olnud, aga tähtsuse järjekorras pole see veel löögile pääsenud. Pakkusime välja mõned mõtted valikuks. Taas polnud tulemus ise ainus väärtus. Vähemalt sama väärtuslik oli meie arutelu protsess. Sõna "interdistsiplinaarsus" on sageli hoopis sõnakõlks või mingi tehniliselt täidetav tingimus. Siin on see sõna oma päris tähenduses ja õitseb täiega.
Neljas ehk boonusteema. Grandiakadeemias on liikumine alati au sees olnud. Õigem on öelda liikumisvõimalus. Kedagi ei sunnita. Mõned arutelud suunatakse jalutama, aga ka päevakavas on auke, millal üksi või kolleegiga jalutama minna. Kõhutunde järgi ütlen, et kunagi varem pole ma nii palju liikujaid näinud kui seekord. Esimene liikumisauk oli hästi loogiliselt õhtusöögi ja sauna vahel, teine enne hommikusööki.
Aitäh, avara ja julge mõtlemisega kolleegid ning grandi eestvedajad!
Käisime kolleegidega kolledžist ja teisest meiekandi asutustest õppereisil Taani-Saksa piirimaal. Meie piirimaa ja nende piirimaa on teatud mõttes väga erinevad. See ei tähenda, et üksteiselt poleks midagi õppida.
Nende piirimaal oli piir siia-tänna liikunud mitmel korral. Paljusid inimesi kõnetas rohkem regionaalne identiteet kui kuulumine emma-kumma riigi külge. 1920 aga tehti rahvahääletus teemal, kuhu tõmmata piir. Piirimaa ajalugu on põnev ja kirju, mistõttu kirgi on alati olnud ja igasuguseid. Mingil hetkel leppisid kaks riiki kokku, et mõlemad toetavad nö teise riigi vähemust oma territooriumil. Näiteks vähemuskoole ja vähemusspordiklubisid. Eesmärgiks see, et need vähemused ei tunneks end halvasti ja saaks omasugustega omavahel oma keeles suhelda. Neid asutusi me külastasimegi. Igal pool kogesime, kuidas vähemuse staatus on uhkuse asi. Nagu mingi haruldane taimeliik. Nende tegevust toetasid kohati mõlemad riigid, rahaliselt olid need vähemused pigem paramas seisus kui enamused. Need vähemused pole üldjuhul tekkinud inimeste liikumise vaid piiri liikumise tõttu. Praeguse seisuga on tegemist kahe Euroopa Liidu riigiga.
Lisaks asutuste külastamisele külastasid osade asutuste esindajad meid akadeemias, kus peatusime. Akadeemia asus piirimaal Flensburgi lähedal metsas, järve kaldal. Akadeemia oli algselt paljuski selleks loodud, et saaks piirimaa kogemust laia maailmaga jagada. Meil olid huvitavad vestlusringid, kus saime kogetut ja kuuldut oma olukorraga võrrelda.
Vaatamata sellele, et paberil ja ettevalmistatud sõnavõttudes näeb olukord imeline välja, näeb ja kuuleb õppesõidu ajal ka seda, mis jääb kirjalikust tekstist ning ettevalmistatud sõnavõttudest välja. See teebki ise kohalkäimise ja inimestega rääkimise ainulaadseks. See on subjektiivne nii rääkija kui kuulaja seisukohast.
Taani vähemuse esindajad Saksamaal olid väga uhked oma taanisuse üle. Lippe oli palju. Kohtasime ka mittetaanlasi, kes identifeerisid end kõige taaniliku austajaks. Friisid on huvitav vähemus, ühe üldpealkirja all on palju erinevaid friise, kellest suurem osa on Hollandis. Meie kohtusime Põhja-Friisi alarühmitustega. Nad ise ei suutnud kuidagi sõnastada, mille poolest friisid teistest eristuvad või mis teeb friisiks. Aga võib-olla oli see raske küsimus. Mittefriisid oskasid paremini friise iseloomustada. Saksa vähemus Taanis on aga eriline frukt. Kui taanlased Saksamaal tahavad hoida taanisust, siis sakslased Taanimaal tahavad mitmetes asjades rohkem sarnaneda taanlastega, ent saksa keeles. Korduvalt kuulsime, kuidas mitte keegi ei tahaks õppida tüüpilises saksa koolis. Korduvalt! Teisi põhjuseid, miks Saksamaad või saksapärasust ei armastatud, oli veel. Näiteks koroona ajal kolisid paljud inimesed Taani leebemate piirangute tõttu.
Kui Taani lippe oli igal pool palju, ka Saksamaal, siis Saksa lipuga on kurvad lood. Teine maailmasõda on ikka veel liiga värskelt inimestes sees. Me kuulsime, et ikka veel on pahameelt just sõjaga seoses. Lipu kohta kuulsin kahel korral, et neid lehvitatakse ainult jalgpalli MMi ajal. See tuletas mulle meelde ühe ammuse vestluse sakslasega Narvas. Jalutasime jõe ääres ja ma ütlesin meie lippu vaadates, et hästi soe ja uhke tunne on. Küsisin, mis tunne tal oma lipuga seoses on. Ta ütles, et teda on kasvatatud nii, et lipuga seoses ei tohi olla häid tundeid. Päris kurb. Nädala jooksul hakkas mul lõpuks sakslastest Saksamaal päris kahju. Natuke üldistades, hakkas kahju enamustest. Enamus on meinstriim, enamus ei ole abikõlblik. Teadlasi ja ajakirjanikke ei huvita enamused.
Olla eestlane venekeelses piirkonnas on minu hinnangul põnev, aga mõnikord väsitav. See ei ole raske elu, mida peaks kangelaslikuks pidama, aga see pole ka tavalise eestlase elu kesk-Eestis. Iseasi, kes tahab olla tavaline :) Mõnikord oleme haruldase taimeliigi moodi, mõnikord paha Eesti riigi või vähemalt keeleinspektsiooni käsilased. Kuidas kunagi.
Meie koolid ja spordiklubid ei vaja omasuguste mulli. See mull on välja kujunenud aastakümnetega. Meie olukorras on tähtis integratsioon ehk terviku loomine. Pigem mullide lõhkumine, aga ka teatud mullide aktsepteerimine. Vähemuse kaitse asemel on mõnikord vaja kaitsta riigi mõttes enamust ehk kohalikku vähemust. Meie eestikeelsed õppeasutused on erilised. See on keeruline teema ja ma praegu sellest ei kirjuta. Aga eesti keel vajab meie regioonis erilist tähelepanu ja toetust. Meil ei ole vaja Vene riigi raha selleks, et meil saaks venelased venelastega jalgpalli mängida. Taani-Saksa näide mõjub selliselt sõnastatud absurdsena. Kas meil on vaja hambad ristis nõuda eestikeelseid jalgpallitrenne ja ujumisklubisid? Mulle ei meeldi ka see mõte. Ma eelistaks sellist ujumisklubi, kus treener oskab mõlemat keelt. Nagu üks tuttav kunagi rääkis, keeldus ujumisklubi eestikeelse lapse vastuvõtmisest, sest "sa upud ära kui vene keelest aru ei saa". Või midagi seesugust.
Õppereisi üks oluline boonus muul moel teadmiste kogumise ees oli kindlasti rühm. Me suhtlesime omavahel nagu inimesed ikka. kellegagi rohkem, kellegagi vähem. Meie rühma inimestel oli parajalt ühisosa, parajalt erinevusi. Meil oli piisavalt erinevaid arvamusi, aga kõige olulisem oli sama - soov midagi paremaks teha, alustades iseendast. Ühine kogemus õppereisist võib tulevikus meile veel mitut moodi end meelde tuletada.
Kui keegi kuuleb võimalusest kuhugi õppereisile minna, palun kutsuge mind ka. Kui teema vähegi huvitab, tahan osaleda.
Oma õpetamise uurimise grandiga kaasneb grandiakadeemia. Seda blogi siin alustasingi kui sain grandi. "Õppimine ja õpetamine” on osutunud piisavalt laiaks pealkirjaks, et selle all kirjutada ka ultrajooksudest. Sest need on üks pidev õppimine. Grandiakadeemia on kahepäevane üritus, kus saavad kokku grandisaajad ja grandi juba ammu “ära” saanud. Jututeemad on kõik oma õpetamise uurimisega seotud. Teisi kuulates saab palju häid mõtteid oma õpetamise arendamiseks. Minu jaoks on eriti väärtuslik see, et siin on inimesed erinevatest valdkondadest, aga kedagi pole vaja veenda, et hea õpetamine on hea asi.
Esimesel päeval rääkisid oma tegevusest grandiperioodi lõpetajad. Mulle hakkasid kohe kõrva teatud mõttekäigud, mis erinevas sõnastuses ja kontekstis kordusid.
Esiteks. Julge ja varjamata kriitika erinevates suundades, nt adminni suunas. Väited stiilis: “eksamitulemused olid liiga head”, “endal on hästi huvitav”. See viimane pole justkui kriitika, aga tegelikult on ka. Meil kõigil on liiga palju neid kolleege, kes kogu aeg kohutavalt töökad tahavad näida. Vahet pole, kas nad seda on või ei ole. Miks peaks üldse töökust idealiseerima kui teinekord saab nutikusega paremaid tulemusi kui töökusega? Ja miks peaks häbenema seda kui endal on hea olla?
Kriitika saab olla ka enda suunas ja see ei pea üldse negatiivne olema. Näiteks oli korduvalt kuulda Moodle tagasisides kriitika üle rõõmustamist. "Arvasin, et pärast muudatusi läheb halvemaks, läkski”. Siia taustaks mõtlen juhtumitele, kui maksimumist madalama tagasisidenumbri põhjal õppejõud ja õppeaine üksteisest lahutatakse. Tahaks nutta. Oleks siis veel, et tagasisides on sõnaliselt midagi järjepidevalt ja andestamatult halba kirjutatud. Üksikute rahulolematute või puhtalt numbrite põhjal kellegi vallandamine on lihtsalt nii haige ja rumal käitumine, et ei mahu mulle kuidagi pähe. Sellest ka rõõm, kui teistsugust reaktsiooni kohtan. Kuigi ÕISi tagasiside ei tarvitse näidata läbikukkumist, siis ka päriselt toimunud läbikukkumiste aus tunnistamine ja sellest järelduste tegemine - see on see, mis peaks olema normaalsus.
Teiseks, töökus veidi teisest vaatenurgast. Julgus mitte näida kohutavalt töökas. Tudengite suunamine rohkem töötama. Tudengid tagantjärgi väärtustavad pingutama õppimist. Tuleks vähem “aidata” tudengeid. Luua turvaline keskkond, kuid mitte teha liiga palju nende eest ära teha.
Niiöelda mitteametlik osa grandiakadeemiast on loomulikult väärtuslikumgi kui ametlik. Mul on siiralt raske mõista neid inimesi, kes sellest teadlikult kõrvale hoiavad. Selline mitteformaalne suhtlus on täpselt see, mis sünnitab kõige huvitavamaid koostööprojekte. Need kohati totratel või suvalistel teemadel vestlused, kus igaüks oma valdkonna vaatepunktist midagi arvab, on täielik rosin. Näiteks hommikusöögilauas olnud “kas see on metstuvi”. Kuidas saab selline küsimus nii lõbusaid arutelusid tekitada, saab selgeks vist ainult sellises seltskonnas reaalselt viibides.
Teisel päeval oli fookuses oma õpetamise arendamine. Mõni mõtles sellele grandi kontekstis, aga seda saab ju igavesti teha. Korduvalt sai tugineda esimesel päeval kuuldule. Kui ma nüüd oma õpetamise arendamisele mõtlen, siis praegu ei ole mul ühtegi selgepiirilist probleemi, mida ma ise lahendada saaks. Võrdluseks probleem, kui grandikogukonnaga liitusin - arvutiõpetuse aines oli hästi palju rahulolematust. Mina olin veendunud, et selles aines ei tohiks liiga palju ette näidata ja õpetada. Sest reaalse elu arvutimaailmas asjad pidevalt muutvad. Inimene peab suutma ise lahendusi leida. Aga kui tudengid ei ole harjunud sellega, et on “liiga palju vabadust”? Mida saan teha enda põhimõtetest loobumata? Seda ma siis uurisingi ja muutsin. Saan ausalt tunnistada, et oli kasu, ja nüüd on parem kui varem. Praegu aga tunnen, et olen kui “lüka-tõmba”. Minu praegused probleemid pole seotud õpetamisega ja kohati ei sõltu nende lahendumine minust. Olen kui käsutäitja ja kuuletuja. Adminn otsustab minuga rääkimata. Nii ma tunnen. Tunne ei ole õige või vale. See lihtsalt on. Kuna ma ei tea, kuidas ise adminniks hakkamata olukorda muuta, siis püüan lihtsalt üle elada ja tegelen aktiivselt olukorraga leppimisega.
Teisel päeval sai rohkem kuulda uute projektide kohta, kus kõik on veel lahtine. Nii põnev. Algsed ideed võivad ju kahe grandiaasta jooksul nii palju muutuda. Keegi ei tea midagi ja see on OK. Oma õpetamise uurimine on kõigile uus asi ja uues asjas on nii lihtne enda küündimatust taluda. Selles on midagi imelist.
Loomulikult tegin ka detailsemaid märkmeid kui siia kirja panin. Aga mul on hea meel, et üle mitme aasta oskasin grandiakadeemiast postituse kirjutada. Miskipärast pole mitmel aastal seda suutnud. Alati on meeldinud osaleda, aga vat seda postituse tunnet pole tekkinud.
Fotol on grandi esimesest lennust Merje ning Männiku metsatalu tiik, mis seekord oli erakordselt roheline. Merje viib läbi hommikuvõimlemist. Üleüldse on grandikogukonnas kenasti läbi mõeldud see, kuidas mitte ainult istuda. See kukub väga loomulikult välja kui see on 1) läbi mõeldud 2) harjumuseks arendatud. Männiku metsatalu on grandiakadeemia pesaks olnud palju kordi. Põhjusega. Siin on hea olla. Toit on hea.
Ma olen alati veidi silmi pööritanud, kui mingid seltskonnad suudavad mõelda vaid siis, kui käes on värvilised markerid ja laual on suured paberid. Liiga sageli piirdub selline "mõtlemine" pinnapealsusega. Ei tehta mingit ettevalmistust ja nauditakse vaid omavahelist suhtlemist. Õppejõuna näen liiga sageli, kuidas lugemisoskus on nigel. Kirjutad läbimõeldud teksti, püüad teha seda piisavalt lühidalt ja selgelt, ent nii, et midagi poleks ka puudu. Ja siis hakkad saama küsimusi, mille vastused tekstis kirjas on. Sest küsimine on ju OK. Muidugi on küsimine OK, aga lugemine võiks kah elementaarne olla.
Teisalt olen kogenud seda, kuidas vorm toetab sisu, kuidas visuaal toetab teksti. Minu peas käib siia lahtrisse ka teksti korrektne vormistamine. Visuaal (nt slaidide kujundus) ei tohi mõtteid teemast eemale viia vaid peab toetama teksti.
Loodan, et see ei kõla ülbelt, aga tavalised tööalased koolitused olen ma ammendanud. Muidugi on hea aegajalt teadmisi värskendada, aga see pole sama, mis uute teadmiste ja oskuste omandamine ning nende rakendamine. Seetõttu olen avatud esmapilgul seosetutele koolitustele. Nii oli eelmisel aastal selleks Digitaalne loo jutustamine. Nüüd toda kokkuvõtet uuesti lugedes leidsin, et mitte miskit pole muutunud. Põhjendasin tolle koolituse valimist samamoodi nagu siin seekordset koolitust. Niisiis, koolituse pealkiri oli "Värvilised käed". Sisu tutvustus andis aimu, et tegemist on kunstiprojektiga, kus eelnev kunstikogemus pole vajalik. Oma avalduses kirjutasin ausalt, et seda kogemust ega kunstiga seotud oskusi mul pole.
Koolitus toimus Hispaanias Astuuria piirkonnas. Keegi on sellest kuulnud? Turistipiirkond see igatahes pole ja selleks on loogilised põhjused. Näiteks ilm. Seda teab isegi eestikeelne Vikipeedia. Koolitus toimus imepisikeses linnas, kuhu lennujaamast iseseisvalt põhimõtteliselt ei saagi. Korraldajad saatsid vastu bussi, mis oli väga hea algus.
See oli korraldusliku poole pealt üks parimaid koolitusi, millel osalenud olin. Korralduse all pean silmas kõike, mis pole otseselt sisu. Ka õppemeetodite komplekti ja koolitajaid. Sellest sain palju mõtteid iseenda töö jaoks. Kombineeriti lihtsamaid lühemaid harjutusi ja pikemaid keerulisemaid; individuaalseid ja rühmades; pikaajalisi rühmasid ja korraks loodud rühmasid; erinevaid paiku selles linnakeses. Sai olla toas ja õues (kui ei sadanud või polnud päris null kraadi).
Ma ei hakka tervet koolitust detailselt ümber jutustama. Teatava ülevaate saab minu fotoalbumist. Üldisemalt rääkides sai üpris kiiresti selgeks, et olin reklaami põhjal koolituse sisust veidi valesti aru saanud. Tegelikult oli parem ja kasulikum kui ootasin.
Mõiste on graphic facilitation. Eesti keeles kasutatakse väljendeid teadlik kritseldamine või visuaalne lihtsustamine. Üks stiilinäide on Joonmeedia lehel: https://fb.watch/rWP8Gi86sJ/ Joonmeediaga olen varemgi kohtunud igasugustel üritustel ja konverentsidel. Seal teevad nad sageli seda, mida nimetatakse graphic recording'uks. Ehk dokumenteerivad arutelusid pildikeeles. Eesti keeles on kritseldamise teemal üks Facebooki grupp ja raamat.
Minu jaoks oli huvitav mõelda, kuidas seda kõike oma õppetöös ja teadustöös kasutada saan. Teadustöös oleks lihtsaim näide posterettekanne, aga teatud puhkudel ka joonised teadusartiklis. Samuti kritseldamine kui mõtlemise abivahend. Mul üks ammune kogemus on, kui kritseldamine aitas mõtteid selgemaks mõelda. Õppetöös saab oma teksti toetada visuaalidega, mis aitavad teksti paremini mõista ja süstematiseerida. Hea visuaal aitab tõmmata tähelepanu, kui muidu on teema vastu leige huvi. Õppetöös saab lasta õppijatel midagi skemaatiliselt kujutada, et mõtlemist toetada, aga seda teen juba niikuinii. Nüüd vast teadlikumalt.
Naasnuna koolituselt, osalesin üritusel, kus proovisin oma märkmikus vestlusi dokumenteerida. See on erinev märkmete tegemisest. Ilmselt on parim variant ikkagi pildi ja teksti kombineerimine. Seekord ma meelega vältisin teksti. Lihtsalt proovimise huvides. Mulle tundub, et kuulasin tähelepanelikumalt ja püüdsin rohkem märgata detaile. Märkmete tegemisel pööran rohkem tähelepanu just suuremale pildile ja olulisematele mõtetele. Visuaalse dokumenteerimise puhul on raske see, et nii nagu kõik oluline pole mõõdetav, pole ka kõik oluline visuaalselt kujutatav. Samas, ainult tekstilised märkmed jäävad kuivaks ja kui teema pole pööraselt huvitav, siis läheb kiiresti meelest ja märkmikku selle koha pealt enam ei ava. Piltidega jääb paremini meelde ja koged juttu mitmekülgsemalt. Tühja minust, aga see on õppijatele mõeldes oluline.
Nagu näha, pole ma värviliste markerite usku üle võtnud. Ilmselt üks värv lisaks oleks OK, aga mitte rohkem.
Koolitusjärgsel nädalal oli mul üks aine, kus sain veidi kasutada ka metoodilisi nõkse. Neis polnud minu jaoks midagi põhimõtteliselt uut, aga mõned uued nüansid. Eelkõige rühmades töö korraldamise osas.
Erasmus pluss on hea võimalus oma maailma rikastada. Kes ei proovi, ei tea.
Mõnikord tundub mulle, et olen kõik loogilised koolitused läbinud. Samas, õppida ja areneda mulle meeldib. Lage pole olemas. Loomulikult mõtlen sageli, milliseid oskusi või omadusi endas arendama peaks. See on minu töö puhul enesestmõistetav. Lugedes üliõpilaste tagasisidet saan vastuolulist infot. Samade asjade eest, mille eest mõned üliõpilased tänulikud on, on teised jällegi väga pahurad. Samad meetodid ja võtted, mis ühtesid toetavad ja motiveerivad, on teistele häirivad. Need üliõpilased kirjutavad mõnikord, et ma ei mõista neid ega toeta neid nii nagu nad seda vajavad. Ütlen ka ise, et ma ei mõista kõiki üliõpilasi (ja inimesi) võrdselt hästi. Kas kellelgi see õnnestub? Loomulikult saan paremini hakkama avameelsete ja avatud inimestega. Mõtteid ja tundeid ei oska ma lugeda. Aga ma annan endale aru, et ka suletumaid ja õrnahingelisemaid üliõpilasi pean nende õpingutes toetama. Ja ma tahan seda teha.
Niisiis, empaatiavõime.
Sattusin lugema teadet koolitusest, mis andis lootust, et selle abil saan oma empaatiavõimet arendada ning õppida selgeks uue õppemeetodi, mis toetab õppijate emotsionaalset eneseväljundust vms.
Koolitus toimus Budapestis ja kestis terve nädala. Teemaks digitaalne loo jutustamine (digital storytelling). Minu koolitus algas laevale minekuga, sest kohtusin Liisiga, kellest sai minu jaoks nädala staar. Väga kiiresti selgus, et meis on palju erinevat ja palju sarnast. Erinevused olid väga suured ja sarnasused väga tugevad. Vahva kombinatsioon.
Koolituse esimene päev oli täielikult pühendatud rühmaliikmete omavahelisele tutvumisele. Minu jaoks oli siin liiga suur tähtsus pandud nimede päheõppimisele ja selle kontrollimisele. Muidugi oli ka sisulist tutvumist. Jah, tutvumine on oluline, kui pärast hakatakse tiimides töötama. Lihtsalt võib-olla oleks võinud seda üldist tutvumist teha vähem ja pärast reaalsete töörühmade loomist lisaks. See pole kriitika, vaid tähelepanek iseenda jaoks. Et teiste vigadest õppida.
Järgmisel päeval tutvusime meetodi endaga ja tegime ettevalmistusi oma loo loomiseks. Minule jäi väheks seda osa, kus meetodi erinevaid rakendamisvõimalusi tutvustati. Oleks rohkem tahtnud teada, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas see toimib. Igaüks tutvustas üht võimalikku lugu ja siis pidigi rühmakaaslased leidma. Huvitav väljakutse, sest lood olid isiklikud, aga töötama pidi lõpuks ühe looga ja tiimis.
Me alustasime neljaliikmelises rühmas. Üks noormees teatas, et ta tahab üksi ühe loo teha, ent soovib ka tiimis töötamist kogeda. Üks naisterahvas ütles, et ta järgmisel päeval ei saa koolitusel osaleda, kuid tuleb ülejärgmisel päeval tagasi. Meie Liisiga olime siis paratamatult "tuumik". Kuigi algne lugu pidi olema selle naisterahva jutustatud lugu. Sellises olukorras algas kõige keerulisem etapp, st stsenaariumi (storyboard) koostamine. Ma ei raatsi mainimata jätta, et sellele naisterahvale osutus häirivaks minu lihalembus. Ta ise oli vegan.
Kolmandal ja neljandal õppepäeval oli fookuses tehniline teostus. Lisaks anti ka loole sisulst tagasisidet. Meie lugu muutus päris kõvasti võrreldes plaanituga. Meid suunati lihtsustamise teele, mis oli igati õige. Algselt üritasime kangesti erinevaid lugusid kombineerida, aga see oli liiga kirju. Oluline on mainida, et valminud produkt ei olnud ise eesmärk vaid osa õppeprotsessist. Osa protsessist oli ka see, et lõpuks olime kahekesi tiimis :) Kuna me mõlemad olime õppima tulnud, siis töötasime loo tehnilise lahendusega eraldi, et saaks kätt proovida. Kasutasime DaVinci programmi, mille kohe pärast koolitust oma arvutist ära kustutasin. Hull energiaröövel! :D
Lugu ise on siin:
Ma rabelen nüüd kiusatusega selgitada, mida me siin öelda tahtsime. Samas, lugu peaks end ise jutustama. Facebooki fotoalbumis proovisin ka sellist lähenemist, et ei kirjuta midagi juurde. Üks pilt olevat rohkem kui tuhat sõna :) Ma olen ikka rohkem sõnade usku, ei usalda jutustamist piltidele.
Kokkuvõttes oli koolitus pigem positiivne. Õppida on alati võimalik. Natuke pidin eile iseseisvalt juurde lugema, et meetodi kasutusvõimalusi enda jaoks selgemaks saada.
Vastastikune lugupidamine! Kuidas me selle unustasime? Selliste mõtetega lahkusime “õppejõult õppejõule” konverentsilt, kus esitlesime oma posterit koos õpetamisest. Panime posterile kirja kõige olulisema ja suuliselt püüdsime üldistada ning illustreerida. Rääkisime koos õpetamise olemusest, kasust õppijatele ja meile endile, võimalikest ohtudest ja meie lahendustest ohtude ennetamiseks. Aga vastastikune lugupidamine oleks pidanud olema nagu vesimärk suurelt üle kogu posteri. Sest ilma selleta poleks kogu see asi võimalik.
Mul on samaaegselt olnud tähelepanu all seesama koos õpetamine ja üliõpilaste toetamine rühmas töötamisel. Kumbki teema pole uus. Koos õpetamisest olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on mitme kolleegiga koostöökogemus kuhjunud ja vajas väljundit teistele jagamise näol. Üliõpilaste koostööoskusedki on vana asi. Auditooriumis ühe kohtumise piires pole midagi selle vastu, kui ühe suure paberi kallal värviliste pliiatsitega saab koos töötada. Raskeks läheb siis, kui ülesanne on vastutusrikkam ja pikema kestusega. Olen naljatledes öelnud, et sunnin üliõpilasi koos töötama nii kaua kuni nad selle vastu põtkivad. See ei ole mugav. Üksi on mõnusam.
Minu peas on kogu see teema hästi sota-pota. On asju, mille olen selgeks saanud ja on asju, mille kallal pean veel töötama. On asju, mis on minu võimuses muuta ja asju, millega pean leppima. Olen aru saanud, et kui miski on halvasti, ei ole see täielikult minu süü. Koos töötamisel on alati mitu osapoolt ja üksi ei saa süüdi olla. Nii nagu ei saa ka edu puhul võtta kogu au endale. Sõna “sünergia” on müstiline ja äralörtsitud sõna. Aga see on päriselt võimalik.
Ainet Bakalaureusetöö seminar olen õpetanud kolme erineva kolleegiga ja see on alati meeldiv kogemus olnud. Koos õpetamine tähendab kõige tegemist koos, mitte tööde ära jaotamist. Korraga on üliõpilaste ees ja seas kaks õppejõudu. Kummalgi erinev juhendamiskogemus, õpetamiskõgemus ja erialane taust. Paaril korral on õppejõud ka kahes erinevas keeles rääkinud. Igal õppejõul on erinev stiil. Üliõpilased saavad kõigele kaks vaadet.
Koos auditooriumis olles on dünaamika hoopis teine, ei teki asjatuid mõttepause. Kui üks alustab või veab mingit teemat, saab teine rohkem tähelepanu pöörata õppijate reaktsioonidele ja kolleegi jutule vahele segada oma täiendustega. Käib nauditavalt intensiivne ping-pong. Niimoodi saab üliõpilastele ka demonstratsioonesinemisi teha – kuidas soovime, et nad üksteist toetaks. Näiteks tegime sellise näitemängu selgitamaks, kuidas üliõpilased peaks üksteist küsimustega toetama lõputöö uurimisprobleemi sõnastamisel.
Kuigi agiteerime üliõpilasi füüsiliselt kohale tulema, siis alati kõik ei saa. Meil on alati olemas virtuaalruumis osalemise võimalus. Kui virtuaalruumis on rohkem inimesi, on üks õppejõududest rohkem ninapidi arvutis ja toetab sealsetes rühmades arutelusid. Mõlemas ruumis osalejad saavad õppetööst võrreldava kogemuse, nii nagu heale hübriidüritusele kohane.
Kirjalikele töödele tagasiside andmisel lepime näiteks kokku, et üks alustab hilisematest ja teine varaseimatest esitajatest. Jälgime, et anname enam-vähem sama detailsuse astmega tagasisidet. Lepime kokku, kui palju anname lisaaega puuduste kõrvaldamiseks. Segasemad juhtumid arutame koos läbi. Ausalt öeldes on mõnikord ka hea auru välja lasta. Mõnikord tunned, et oled kõik vahendid ära kasutanud, aga üliõpilaseni pole sõnum jõudnud, siis on parem omavahel susiseda kui üliõpilase peale pahurdada.
Et ei jääks kõlama nagu tegeleksime kogu aeg millegi kokku leppimisega, kinnitan, et mänguruumi oleme endale küllaldaselt jätnud. Aga olulistes asjades ongi vaja kokku leppida. Loengus räägitavat juttu me täpselt kokku ei lepi. Ei ole mingit stsenaariumit. Räägime läbi, mida ja kuidas teeme, aga teemasid või rolle omavahel ära ei jaga.
Aine koos õpetamine on samal ajal ka kui täienduskoolitus õppejõududele või nagu kolleegi õppetöö vaatlus. Ma mõtlesin uue sõna välja, see on loenguosalusvaatlus! Ma olen kolleegidelt nii palju õppinud! Ja see on nii lõbus viis õppimiseks!
Muudan järsult teemat. Miks üliõpilased koostööd samamoodi ei naudi nagu meie? Ei tohi üldistada, kindlasti keegi naudib, aga silma torkavad draamad.
Lihtsa guugeldamisega saab teada rühmatöö faasid ja seal on enne koostöö faasi konfliktifaas. Muidugi pole see kohustuslik, aga suurema ja raskema töö puhul võõraste inimestega üpris loomulik. Põhiline probleem seisneb selles, et töö tegemise rütm on erinev ja ootused tulemusele samuti. Keegi on pahane, et teine looderdab, teine on pahane, et teda on kõrvale jäetud. Aastast aastasse. Saan aru, et koostööoskust ei arendata üldhariduskoolides piisavalt. Ka kolleegid ülikoolis ei tee seda nii palju kui võiks. Inimlikult saan aru – ebamugav. Hindamisel tekib ebakindlus, kas nii on ikka õiglane. Olen püüdnud õppijaid toetada, aga annan endale aru, et võiks paremini. Ma ei taha liiga palju toetada, sest see pärsib ise avastamise võlu. Toetamata ei saa jätta, sest täielikus teadmatuses ja ebakindluses olles ei tarvitse arengut toimuda.
Tegin nii endale, kolleegidele kui õppijatele mõeldes ühe vahva intervjuu. Kohe paar päeva pärast selle intervjuu tegemist osalesin rühmatöö toetamise koolitusel.
Koolitusest võtsin kaasa mitmeid häid teaduslikke materjale ja praktilisi vahendeid. Enda jaoks võtsin kaasa ühe põhilise järelduse, et koostöö algusesse pean rohkem energiat suunama. Tutvumismängud kõlavad totakalt, aga ilmselt on need algajaile koostöötajatele vajalikud. Õppijad peavad omavahel arutama ja ka ise mõtlema, mida nad peavad teadma üksteisest, et koostöö oleks edukas? Internet on täis igasuguseid versioone rühmatöös esinevatest rollidest. Nendega tutvumisest ja iseenda tugevamatest-nõrgematest külgedest teadlik olemisest on kasu. Selle protsessi toetamiseks on olemas igasuguseid töölehti. Võib proovida kaardistada võimalikke ettetulevaid probleeme. Rääkida varasemast koostöökogemusest. Sõnastada rühmatöö edu kriteeriumid ja töö lõppedes anda nende saavutatusele hinnang. Leppida kokku, millistel põhjustel keegi rühmast välja jäetakse. Leppida kokku töökorraldus ja vahetähtajad. Siin saan ka mina õppejõuna abiks olla ja ise vahetähtaegu määrata.
Mõtlen, kas peaks sarnaseid võtteid kasutama ka siis kui mul endal on vaja teha koostööd kolleegidega, kellega ei lähe nii intuitiivselt ja ladusalt nagu eespool kirjeldatud õppeaines. Mul on äärmiselt raske ette kujutada, et suudaksin selle kolleegidele maha müüa. Mind ignoreeritaks või saadetaks kukele :) Äkki on see just see koht, kus tuleb olukorraga leppida. Koostöö ei peaks olema ideaal, mida igas olukorras taga ajada. Paljudes olukordades piisab, kui hoiame lugupidavalt üksteisest eemale ja anname ruumi. Aine terviklikkuse huvides on vaja kokku leppida põhiasjad ja kokkulepetest ka kinni pidada. Sellest ma ei tagane.
Niisiis, vastastikune lugupidamine. Võib-olla ei tule see meelde puhkudel, kui kõik toimib ja koostöö on nauditav. Ilmselt on põhjuseks mingid sõnastamata jagatud väärtused ja sarnane hoiak. Muudes asjades on erinevused rikastavad. Ma ei usu, et kedagi saab kohustada lugu pidama.
Sellise nimega koolitus asetus minu isiklikus edetabelis kindlalt esiviisikusse. Mõeldes tagasi sellele, miks läbitud koolitustest avalikke kokkuvõtteid teen, on üldiselt kaks põhjust. Kui ma ei kirjuta, unustan paljud huvitavad detailid. Varasemaid kirjutisi loen aegajalt üle ja veendun selles. Hea mõnikord mälu värskendada kui tööalaselt ka mingi põhjus selleks ette tuleb. Muidugi loodan, et kellelgi teisel on kirjutisest kasu. Mõnikord olen saanud ise oma postitusele viidata kui keegi paistab sellist tuge vajavat.
Koolitus kuulutati välja peaaegu ainult grandisaajatele (oma õpetamise uurimise ehk hea õpetamise grant), mis oli minu jaoks määrava tähtsusega. See tähendas, et ei alustata nullist ega hakata kedagi veenma, et alati on võimalik oma õpetamist arendada ja et üliõpilaste arengu toetamine on selle keskmes. Koolitajad olid hollandlased Leny Baas ja Chris Jan Geugies. Katri Kütt ei pannud enda nime kuhugi suurelt kirja, aga ma tean, et ilma tema pingutusteta poleks see koolitus nii edukas olnud kui see oli.
Kutse tuli maikuus ja toimuma pidi augustis. Tegelikult toimus jaanuaris. See ajakava on oluline.
Jõudes koolituspaika, anti pihku ümbrik minu nimega. Selles oli tervitus, väheke heaks õppimiseks sobiva meeleolu loomist ja lõiguke täiesti personaalset infot a la tegime Sinu päritolu kohta taustauuringut... See oli üllatav ja tekitas uudishimu, kuidas see koolituse mõttes oluline on.
Ruumis olid toolid pesadesse paigutatud ja toolidel nimesildid Hollandi postkaartidena. Neljakesi ühes pesas pidime tutvuma, aga see oli korraldatud harjumatult. Igaüks pidi täpselt kolme minuti jooksul endast rääkima, aga täielikult vältima töö teemat. Osad täitsa kohmetusid. Kaaslased pidid tähele panema, mida nad imetlevad selle inimese juures ja selle ka otse näkku ütlema. Inimene ise pani oma postkaardile selle tagasiside märksõnadena kirja. Sellest rühmast sai buddy-group ehk üksteist moraalselt toetavate inimeste grupp. Sellesse gruppi tulime mitmel korral veel tagasi, aga mitte liiga sageli. Postkaardid paluti panna aknalauale. Teise päeva lõpus tuldi nende juurde tagasi, et otsad kokku sõlmida.
Mul on kiusatus kirja panna kõik, mida koolitusest mäletan, aga talitsen end.
Koolitus oli vormilt küllaltki mitmekülgne ja tihe, aga mitte hüsteeriline tormamine. Jõudis süveneda, aga hoiti tempot. Töötati istudes, seistes, juhtumirühmades, buddy-gruppides, paarides, ringis, omaette, loengu vormis, ühisarutelude ja väikerühmades aruteludena. Juhtumirühmad olid teatud mõttes läbiv liin, mille juurde korduvalt naasesime. Kogusime infot ja oskusi ning naasesime juhtumi lahendamise juurde. Nii läbi kahe päeva.
Juhtumeid oli neli ja need olid meie oma koolitatavatelt. Rühma ja juhtumi valimine oli ühtaegu lihtne ja raske, sest kõik olid huvitavad ja kõik puudutasid ka mind. Ma kindlasti uurin välja, kuidas lahenes Mari juhtum, kus teemaks oli rühmatöös reaalselt koos töötamine, mitte nagu tudengid enamasti teevad - jagavad ülesandeid ja igaüks töötab ikkagi üksi. Mul on sama mure. Ise valisin Anneli juhtumi. Kui üks üliõpilane teeb esitlust, kuidas teha nii, et seda ka teised kuulaks ja püüaks sellest midagi õppida?
Juhtumirühma esimesed "koosolekud" olid juhtumiga tutvumiseks ja omavahelise koostöö ettevalmistamiseks. Näiteks üks harjutus oli luua enda vapp, aga vapi neli sektorit olid küsimustega määratud. Vastama pidi sümboli või pildiga. Milline on sinu meelepäraseim roll rühmatöös? Kuidas saavad teised aru, et naudid, mida teed? Kuidas saavad teised aru, et oled stressis? Mida saavad teised teha kui oled stressis? Pärast pidime looma ühise vapi, kus enam suunavaid küsimusi polnud.
Juhtumi lahendamisel ja üleüldse tähendusliku õpikogemuse kujundamisel oli raamistikuks 5E mudel. Excitement ehk elevus, entry ehk sisenemine, engagement ehk haaratus, exit ehk väljumine, extention ehk järellainetus. Ma plaanin oma õppetööd küll, aga enamasti piirdub see vähemate etappidega, nt millest alustan, mis on põhitegevus ja kuidas toimub kokkuvõtmine. Seda skeemi saab kasutada terve kursuse puhul, aga ka ühe kohtumise puhul. Meil küsiti, millal käimasolevast koolitusest esimest korda elevusega mõtlesime, millal tundsime, et nüüd see algaski. Minu jaoks oli elevuse hetk siis kui eelmisel õhtul lugesin osalejate nimekirja. Sisenemise emotsioon oli ümbriku saamine.
Oluline on teadvustada miks me midagi teeme ja mis on keskne küsimus. Näiteks meie juhtumi puhul sõnastasime keskseks küsimuseks, kuidas toetada õppijaid üksteiselt õppima. Juhtumit koolitajate süsteemse ja hästi detailsete etappide kaupa lahates pidime välja valima, milline on see kõige määravam hetk ajaliselt, kuhu oma energia suuname. Kõike samasuguse intensiivsusega planeerida ja läbi viia pole võimalik. Tuleb need võtmehetked välja valida. Kuigi meie juhtum sai alguse aine lõpus toimuvatest üliõpilaste esitlustest, siis võtmehetkeks valisime aine sissejuhatava kohtumise. Tahame just siis suunata õppijaid tähele panema, mida teised teevad ja mida teistelt õppida saab. Tuvastasime, et lisaks ratsionaalsetele põhjustele võib siin mängida ka kuuluvustundele. Kuidagi jõudsime mõttekäiguga selleni, et aine läbimise käigus võib kasu olla üksteist toetavatest väikerühmadest. Mitte igaüks ei hakka kõigile kõike rääkima ja olgem ausad, aine lõpus olevatest 30-st esitlusest igaühest midagi õppida on ebareaalne.
Isiklikult veidi pettusin, et meil ei õnnestunud rohkem seda juhtumit lahendada vaid piirdusime ühe pisema elemendi disainimisega. Selleks sai väikerühmade moodustamine mängulises vormis, sest see tundus olevat võtmetähtsusega ja suure mõjuga. Mänguline on siin oluline, et tekiks vaba ja sundimatu õhkkond. Niikuinii on aine läbimises piisavalt ametlikku poolt. Toetussüsteem võiks olla sundimatum. Mõtlesime selle mängu välja. Protsessis oli huvitav, et mitmel korral kippus meelest minema, mis eesmärgil mängu teeme. Alati saime tagasi reele, aga ikkagi huvitav tähelepanek. Mängu eesmärk on leida väikerühm, mis hakkab aine kestel (praktika kestel) üksteist toetama. Me soovime, et rühmad ei moodustuks puhtalt tutvuste alusel vaid et üliõpilased leiaks ka uusi tuttavaid, kellega neil midagi ühist on. See ei peaks olema ülemäära ratsionaalne ja mõõdetav. Oluline on äratundmine, et midagi ühist nagu oleks.
1. Õppijatele räägitakse, et mängu eesmärk on moodustada väikesed (3-4 inimest) rühmad, mille liikmetel on omavahel midagi ühist. Ma alguses jätaks ütlemata, et selles rühmas on vaja tegutseda terve semestri vältel. Kardan, et siis ei mängita siiralt vaid leitakse võimalus vanade tuttavatega kokku jääda.
2. Kõik saavad paberi, mille võib eeltäita, aga ei pea. Igaüks kirjutab ühte veergu kuus toredat tegevust või mälestust viimasest nädalast.
3. Õppijad hakkavad bingo stiilis vestlema inimestega ja üles kirjutama, kellega neil millised mälestused sarnased on. Oma paberile kirjutatakse näiteks restoranielamuse järele selle inimese nimi, kellel samuti restoranielamus oli. Ka siis kui see teine inimene oma lehele restoranielamust kirja ei pannud. Ei tasu üle mõelda ja üle reguleerida. Eesmärk olgu silme ees. Meie prototüüpimise käigus kuulsin pealt vestlust, kus üks osapool oli teinud puutööd ja teine leidis, et ka küttepuude tuppa toomine on peaaegu nagu puutöö.
4. Sõltuvalt osalejate arvust tuleb kõhutunde järgi anda aeg, kaua neid paarilisi intervjueeritakse. Seejärel lasta üle lugeda, kellega kõige rohkem on ühist. Mängujuht küsib, kellel oli kellegagi kuus ühist. Kui kellelgi oli, saab siit tekkida esimene paar. Muidugi ei tarvitsenud olla paarilisel sama tulemus. Siis tuleb uurida, kellega temal omakorda hea tabamus oli. See inimene võiks samuti liituda. Tuleks veenduda, et ka kõigil kolmel piisavalt ühist on. Üldiselt tasub siin etapis lasta kaosel tekkida, kuid hoida silma peal, et õiget asja aetaks. Lõpus võiks suuliselt koos kontrollida, kui palju ühist neid gruppides on.
Kangesti tahaks loota, et väikerühmades on lihtsam suunata üksteise kogemusest õppima. Kui aine kestel kogemusi ja emotsioone jagatakse, on suurem huvi ka aine lõpus tulemust jälgida. Nagu ütlesin, meil ei olnud võimalust rohkem vahendeid läbi mõelda, mis üksteiselt õppimist toetaks. Õppisime, kuidas seda teha, aga tegema peame oma ajast ja ise. Või koos.
Tulen tagasi koolituse ülesehituse juurde. Teise päeva hommikul kogunesime alustuseks buddy-gruppidesse. Alguses oli mingi lihtne sissejuhatav küsimus ja siis paluti silmad kinni panna ning muusikat kuulata. Mind see muusika ei mõjutanud, ootasin, mis tuleb edasi. Kuni meil silmad kinni olid, pandi laudadele arvutid ja ümbrik juhendiga. Arvutis pidi olema kaust nelja videoga.
Šokk! Täielik šokk! Mul vajus suu ammuli ja olin täielikus hämmingus. Koolituse alguses saadud personaalse täiendusega kiri oli poisike selle kõrval!
Kuna registreerusime ammu, siis enam ei mäletanud, et meilt küsiti kellegi kontakti, kes midagi meie õpetamisest midagi teaks. Mu esimene reaktsioon pärast video vaatamist oli - demagoogia! Väga osav mõjutusvahend luua nii isiklik kogemus. Ma hakkasin õudusega mõtlema, kuidas peaksin või saaksin oma üliõpilastele sellist isiklikku kogemust luua. On vastuvaidlematult selge, et tugev emotsioon ja isiklik lähenemine soodustab õppimist.
Oma ainete puhul pean läbi mõtlema, mis on need võtmeteemad või võtmekohad, mida võiks kujundada vastavalt selle koolituse põhimõtetele. Tean juba, millistes ainetes loon need väikerühmad. Lisaks loomisele pean neid ka nõustama ja toetama, rühmad hakkavad harva päris ise tööle nii, et sellest ka täiel määral kasu on. Rühmas õppimine on nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt kasulik. Ühest küljest võib koos õppides vähem ressursse kuluda ja kiiremini tulemusi saavutada. Teisalt on ka üksteise toetus ja kuuluvuse tunne. Olevat uuringuid, mis näitavad, kuidas kuhugi kuuluvad üliõpilased langevad ülikoolist välja väiksema tõenäosusega. Lisaks muidugi see emotsionaalne side, mille toimemehhanismi ei oska ma selgitada, aga kui on olemas, paneb rohkem pingutama.
Koolituse toimumisega samal ajal jõudis minu infovoogu üks artikkel personaliseeritud õppest ja artikli teemal uskumatult tihe arutelu Facebookis. Tundub, et personaliseerimise toetuseks on võimalik kavalalt rakendada ka rühmades õppimist. See pähkel vajab veel edasi puremist. Ja ka koostöö kolleegidega. Mina olen ju sama inimene, aga osadega õnnestub koostöö ja osadega absoluutselt mitte. Muidugi ei saa ma teisi süüdistada, aga ei saa ka kogu vastutust endale võtta.
Kõik on kõigega seotud, aga eri perioodidel tuleb erinevaid selgeid sihte ja eesmärke seada. Siis ei kasva asjad üle pea.
Ma olen veendunud, et igas õppeaines on võimalik arendada üldpädevusi ja ülekantavaid oskusi ohverdamata selleks ainespetsiifilist aega. Ja ma olen veendunud, et ülekantavad oskused on tõesti ülekantavad ühest valdkonnast teise. Mõnikord on see lausa põnev kuidas need oskused uues valdkonnas lisandväärtuse saavad või uusi lahendusi loovad. Aga... alati pole see lihtne.
Selle aasta õppejõudude suveakadeemia teemaks oli õppimise ja õpetamise motivatsioon kõrgkoolis. Lugemismaterjali teema oli ennastjuhtiv õppimine. Puha minu lemmikteemad. Ja siis veel õppejõud. Mäletan väga hästi kui esimest korda Aavet rääkimas kuulsin, minust sai kohe tema gruupi. Ma ei liialda. Võimalik, et lihtsalt tema teemad on huvitavad olnud. Mõnikord jääb mulje, et Eestis pole ühtegi teist spordipsühholoogi.
Ma ei hakka ümber jutustama, mida tegime ja mida uut teada sain. See oli tõesti nauditav koolitus. Sain mõnutunde enesearengust ja mõtlemisest, aga ka äärmiselt konkreetseid ideid, mille saan otsekohe ainetesse sisse viia.
Oli üks "raskus". Aave tõi palju näiteid spordi valdkonnast. Need kõik olid ülekantavad kõrgkooliõpetamisse, selles pole kahtlustki. Samuti soovitas ta lugemismaterjali, mille esialgne sihtrühm on treenerid, aga sobivat hästi õppejõududele. Kavatsen seda kindlasti lugeda. "Raskus" seisnes selles, et need spordinäited viisid ka minu oma mõtted spordile ja pidin laveerima kahe minu jaoks olulise valdkonna vahel. Mõtlesin pidevalt paralleelselt nii spordist kui õpetamisest. Olen neis kahes täiesti erinevas rollis, mistõttu on võrdlused tõeliselt silmiavavad ja rikastavad. Usutavasti oli neil lihtsam, kel endal pole spordiga mingit pistmist. Sai rahulikult õpetamise lainel püsida. Nagu ütlesin, oli see laveerimine või kombineerimine huvitav, aga samas ka veidi väsitav. Mõnikord pidin ikka reaalselt sisekõnega endale meelde tuletama, et ma ei piirduks spordist mõtlemisega kui õpetatut oma peas kinnistan.
Ühte harjutust siiski mainin ka konkreetsemalt. See oli oma elu planeerimine. Muidugi olen tuleviku peale mõelnud, aga pole seda ajajoonele märkinud. Oli vaja minevikus olulised sündmused ajajoonele märkida ja siis vaadata tulevikku 3, 5, 10 aasta ja kogu elu perspektiivis. Huvitav, et kolm aastat oli üsna lihtne. Ja ka kogu elu oli ses mõttes lihtne, et vanuseks ca 70 eluaastat on mul plaanid juba olemas. Raskem oli 5 ja eriti 10 aastaga. Ja 10 aasta järel on mingi auk, mille kohta puuduvad mul ettekujutus ja unistused.
Panin üheks oluliseks verstapostiks doktoritöö valmimise. Pidime oma olevikust teatud enda jaoks olulised asjad välja kirjutama. Ja siis hindama nendele kuluvat aega, stressitaset ning nende olulisust. Mõned teised asjad jätan hetkel jutust välja. Teadusööd ja sporti/tervist hindasin enda jaoks võrdselt oluliseks. See olulisuse mõiste on siin erinev ja ma ei oska seda sõnastada. Need oleks nagu kaks erinevat maailma. Ja siit algas jama. Hakkasin neid kahte võrdlema.
Ei mäletagi kuidas selleni jõudsin, aga hakkasin vast aasta tagasi üha sagedamini kõndimas käima. Sellest kujunes harjumus, sest kõndides kuulan igasuguseid podcaste. Need on peamiselt tervise, ultraspordi, toitumise, psühholoogia, enesearengu, eneseoptimeerimise jms teemadel. Kõndimine on mulle varemgi meeldinud, aga nüüd sai see külge veel ühe boonuse ja käin veelgi rohkem. Ja see tarkus, mida kuulen, on mu käitumist päris palju mõjutanud. Nii olen sisse viinud mõned kasulikud tegevused, mis on kujunenud rutiiniks või harjumuseks. Ja nagu ütles Aave, harjumus on poolautomaatne tegevus. St ma ei pea alati alustama kavatsusest vaid saan kohe tegudele asuda. Üks rutiin on seesama kõndimine. Hommikul on mul kah rutiin, mille olen kujundanud tuginedes paljudele tarkustele, mida olen podcastidest kuulnud ja lisaks lugenud. Kui füsio annab harjutused, siis need toimivad ainult siis kui neid reaalselt teha. Selleks on kasulik kujundada rutiin. Mina teen neid esimese asjana pärast ärkamist. Osaliselt voodist väljumata :) Teine rutiin või harjumus on külge jäänud jooksulaagritest ning kinnitust saanud podcastidest - hommikune kõnd. Sorry, ujumist pole ma tahtnud sisse harjutada. Alles seejärel joon kohvi ja hakkan arvutis sahmima.
Teine sisseviidud harjumus on õhtul enne magamaminekut. See on selgelt seotud unekvaliteediga ja sellest olen oma blogis varem kirjutanud siin. Tund-poolteist enne magamaminekut panen kõik ekraanid kinni. Niisama öelda, et pane ekraan kinni, on kuidagi tühi. See aeg tuleb asendada millegagi vähemalt samaväärselt meeldivaga. Või kasulikuga. Nagu seda on lugemine. Tänu sellele rutiinile on paranenud unekvaliteet ja olen palju rohkem lugema hakanud. Niisiis kaasnes unerutiiniga lugemisrutiin.
Üks harjumus on treeningpäeviku täitmine. See on muutunud nii loomulikuks, et ma ei pea nädala lõpus nuputama hakkama, mida ma teisipäeval trennis tundsin. Räägitakse, et paljudel on päeviku täitmisega raskusi.
Koolituse nimes oli sõna motivatsioon. Aave rääkis loomulikult mitmeid näiteid sportlaste motivatsioonist. See teema jäi meeldivalt võõraks. Mul pole veel kunagi olnud tunnet, et täna ei viitsi teha seda trenni, mille on treener mulle välja mõelnud. Mitte kunagi. Mõnikord on logistiliselt keeruline või jääb objektiivsel põhjusel tegemata (nt haigus või väga pikk tööpäev), aga mitte kunagi ilma või motivatsioonipuuduse tõttu.
Ja nüüd jõuan selle "jamani", mida varem mainisin. Kui ma olen nii edukas tervist ja sporti puudutavates tegevustes, kuidas ma pole suutnud neidsamu ülekantavaid oskusi oma teadustöö tegemisse üle kanda??? Jah, ma ei pane sageli kolme küsimärki. Kui see mõte minus tärkas, olin nagu puuga pähe saanud. Olin vaheldumisi šokeeritud ja sügavalt mõttes ning tüütasin oma heietustega ära igaühe, kes ei taibanud põgeneda.
Mul ju on motivatsioon teadustööd teha! Milles siis probleem?
Kas ma kirjutaksin edukamalt kui keegi ütleks, millal ma kirjutama pean? Pfff, ma ei alluks sellisele diktatuurile. Kas ma kirjutaksin edukamalt kui paneksin kirjutamisajad endale kalendrisse nagu olen oma juhendatavatele soovitanud? Olen proovinud, aga iseennast ära ei peta. Mulle sobib kirjutamiseks see kui ma ei pea erinevate tööde vahel ümber lülituma. Mul on raske keskenduda kirjutamisele kui samal päeval isegi mitme tunni pärast on mingi muu tegevus plaanis. Mul on raske keskenduda kirjutamisele kui mõned väiksemad ja argisemad ülesanded tahavad tegemist. On erandeid, kriitilistes situatsioonides keskendun igas asendis ja saan asjad tehtud. Varasemalt olen kogenud, et laagri vormis kirjutamine on minu jaoks edukas. Selleks ajaks jätan lihtsalt kõik muu kõrvale. Aga kogu aeg ei saa laagris olla.
Kas mul õnnestuks kirjutamine rutiiniks või harjumuseks muuta iganädalaselt ja argipäeviti? Mida selleks teha? Jätkuvalt - miks ma sellega hakkama pole saanud kui mitu teist rutiini on nii edukalt juurdunud? Mõtlesin, et prooviks tähele panna, millisel kellaajal on pea värskem ja prooviks selleks kellaajaks kirjutamise planeerida. Siis vaatasin kalendrisse ja paari nädala jooksul leidsin igal päeval mingi põhjuse / vabanduse, miks see päev ei sobi. Siis otsustasin sihikindel olla ja otsustasin, et laupäeval ei lähegi Kohtla-Järve maitsete tänavale. Teen hoopis tööd. Ma ei taha kõike üles tunnistada, mida ma tegelikult sel laupäeval tegin. Tegin päris mitu vajalikku ja töist asja, selles pole probleem. Aga need on need "pisiasjad", mille tegemata jäämine häirib kirjutamist. Niisiis, laupäeval olid ainsad kirjatööd üks aruanne, mille ka ära saatsin ja seesama blogipostitus. Mõlemat tahtsin ja pidasin vajalikuks teha. Aga teadustööni ei jõudnud. Lohutan end sellega, et kui pisiasjad on eest ära tehtud, siis saan rahulikut teadustööga tegeleda. Ee... ehk siis täpselt sama olukord, mis alati. Praeguse seisuga pole ma muutust välja mõelnud.
Harjumuse loomine algab kavatsusest. See on mul olemas. Jätkuvalt olen alles protsessis, et välja mõelda, kuidas tervise ja spordiga seotud headest harjumustest õppida, et ka kirjutamine muutuks harjumuseks.
Nakkus levib. Varasemad grandisaajad aitasin välja valida uue grupi. Grandiakadeemia ongi see koht, kus eri lennud kokku saavad. Uusi oma õpetamise uurijaid on nii tore tundma õppida. Selline patroneeriv tunne tuleb peale - jah, ma olin ise samamoodi segaduses ja ei suutnud välja valida, milline vapustav idee see kõige geniaalsem on.
Alustuseks sain teada maailma trendidest oma õpetamise arendamises ja uurimises. Kõigepealt olevat olnud õpetamise arendamine. Siis jõuti tõdemusele, et selleks on vaja ka õppimist arendada (taa, viide minu blogi nimele!). Ja siis tuli õppijate kaasamine õpetamise arendamisse.
Mõtlema pani üks mõttekäik töökäskude selgusest-täpsusest-hägususest. Teatud määral segased töökäsud arendavad loovust, liiga täpsed pärsivad. Aga liiga segane ei tohiks ka olla. See tekitab lihtsalt ebakindlust.
Rääkisime taas avaldamise võimalustest. Kui uurime, siis tuleks oma uurimise tulemusi ka levitada, muidu on kasu ainult uurijal. Nii ei ole õiglane. Ülikooli täienduskoolituse veebilehele tekib pesa, kuhu paneme oma nn raportid. Ausalt öeldes tekitab see võimalus minus taas samasugust tunnet nagu grandiga alustades. Mida sinna kirjutada? Mida oma mitmetest huvitavatest avastustest kirjutada? Hakkasin seda blogi just seepärast kirjutama, et erinevaid avastusi ja tähelepanekuid ja kogemusi tekkis uurimise käigus. Aga nad on kõik erisuunalised. See, mida taotluses kirjutasin ja kõige teaduslikumalt uurida olen püüdnud, ei ole kindlasti kõige olulisem osa mu kahe aasta avastustest. See on vaid üks jupike.
Õnneks on sellel jupikesel selge väljund jaanuaris toimunud konverentsi kogumikus. See tuleb suvel valmis kirjutada ja värskelt pärast grandiakadeemiat olen küll ünksu täis ja tahan juba kirjutama hakata. Kolmas väljund on kellade ja vilede mõttes kõige väärtuslikum. See oleks EHA artikkel, mille me kavatseme kirjutada koos kahe kolleegiga. Hüppan grandiakadeemia dokumenteerimise mõttes nüüd ajas ette järgmisse päeva kui oligi aeg artiklite edasiarendamiseks ja aruteludeks. Kirjutame ennastjuhtiva õppija toetamisest tema arenemisel veelgi iseseisvamaks. Panime enda väljamõeldud sildi sellele teemale: suunatud valikuvabadus. Esialgu pole veel terminoloogias kindel. Konsulteerides spordipsühholoogiga selgus, et kui oled ise valinud mingi tegevuse, siis on motivatsioon kõrgem. Vat seda tahamegi õppetöös kavalamalt rakendada. Väidetavalt liiga suur valikuvabadus ei ole hea. Väidetavalt ei ole valimise protsess meeldiv. Siia ka pilt töö protsessist (kolm autorit murul kõhuli).
Aga siia veel pilte tunnistused kätte saanud teisest lennust, poole peal olevast kolmandast lennust ja uuest lennust. Ja lõpetuseks lihtsalt kena pilt jalutuskäigust. See on nii vahva kuidas need grandikogukonna kokkusaamised alati mingit liikumist sisaldavad. Taas oli ka hommikuvõimlemine kavas. Jah, lausa ametlikus koolituskavas.
Mõni ettepanek on lihtsalt nii totakas, et see tuleb vastu võtta. Kolleeg Jaanus oli mind kuskil ja kellelegi turunduslikel eesmärkidel maha müünud kui 'nihelemise spetsialisti'. Direktor loopis omakorda hagu alla ja lubas ametikirjelduse koostada.
Järgemööda. Hea õpetamise grandi raames korraldasin oma kolleegidele sel nädalal liikumiskoolituse. Koolitajad olid Tartu Ülikooli liikumislaborist ja kuulajaskonnas nii akadeemilisi kui mitteakadeemilisi töötajaid, lisaks ka külalisõppejõude. Merike liikumislaborist palus, et annaksin tagasisidet, et kui peaks nelja tunni asemel kolm tegema, millest loobuda. Arutasin ka kolleegidega ja meie otsus oli, et mitte millestki ei saa loobuda. Koolitus oli täiuslik/terviklik. Oli liikumist, oli põhjuseid, oli argumente, oli teaduslikkust, oli kõike. Oli teiste näiteid ja oli oma mõttearendusi. Oli ülikoolitöötajaile täpselt sobiv. Mitu inimest ütles pärast, et ei kujutanud ette, et olukord niivõrd masendav on.
Mida saame ise kolledžis teha? Osalejate arutelu tulemus: tandemergutus, liikumispausid, promenaadiminutid, püstijalakoosolekud, helistamise asemel kolleegi juurde minemine, lifti asemel trepp, autovabad päevad, arutelud paaris jalutades, hommikune tervitusring, õppetöö ajal vahetada asendit, võiks olla seisulauad. Konkreetselt auditoorses töös: püsti tõusmine ja joondumine rühmadeks jagunemiseks, põrandale skaalad, millel saab oma seisukohta väljendada, seistes plaksutamine ettekannete lõppedes, pargitunnid-kõndimistunnid, auditooriumis asukohta vahetav õppejõud sunnib ka õppuril asendit vahetama, siseorienteerumine.
Järgmisel päeval ühel koosolekul rääkis Jaanus mingitest turundustegevustest ja et kuidas koole külastama hakkame ja mida kuskil messidel või suurematel üritustel tegema hakkame. Ja siis tuligi see ettepanek, et mina peaks tegema nihelemise töötoa. See on nüüd seotud eelneva jutuga liikumiskoolitusest. Ega see koolitus ootamatult ja tühjalt kohalt tekkinud. Olen ammu ja läbivalt propageerinud liikumist ja liigutamist edukama õppimise eesmärgil.
Nädala lõpus toimus kolledži väljasõiduseminar, kus mulle oli antud võimalus tutvustada mulle hingelähedasi teemasid. Juhendasin töötuba suurtes gruppides õpetamisest ja liikumispausi. Selle töötoaga võib täitsa rahule jääda. Sain ära rääkida mõned gruppides töötamise põhi-ideed, osaliselt inspireerituna Cardiffi konverentsist. Sain seda siduda ennastjuhtiva õppija mõistega, millele toetun oma posterettekandes järgmise nädala konverentsil Tartus. Ja siis saime läbi teha ühe paljudest grupitöö formaatidest, kus teemaks samuti gruppides töötamine. Kogu see grupitöö oli äärmiselt sisukas. Veel järgmisel päeval tulemusi üle vaadates nautisin. Ja formaat oli ka nihelemist toetav. Inimesed liikusid ja vahetasid pidevalt asendit. Alateemasid oli viis:
1) Üldpädevused, mida just suurtes rühmades on eriti loomulik arendada,
2) Millised on takistused ja ohud suurtes rühmades õpetamisel,
3) Mis tüüpi ainetes on suured rühmad ja rühmatööd kõige mõistlikumad,
4) Füüsilised või tehnilised vajadused suurtes rühmades õpetamiseks ja rühmatööde kasutamiseks,
5) Milliseid pädevusi on vaja õppejõul, kes suurtes rühmades õpetavad.
Vastused on siin üles pildistatud kujul.
Väljasõiduseminaril jagasime rahvale sammulugejad, mis liikumislaborilt kuuks ajaks laenatud. Eesmärgi seab endale igaüks ise. Võtame teadmiseks, et tervena püsimiseks on miinimum 10 tuhat sammu. Iga nädala lõpus anname aru, kas saime oma eesmärgi täidetud. Kui keegi kolleegidest loeb seda postitust ja tal pole sammulugejat, küsige. Need on minu käes. Ka patareide tühjenemise korral pöörduda minu poole.
Veel üks asi, mille üle väljasõiduseminaril rõõmustasin, oli liikumispausil kolleegide kaasalöömine ning initsiatiiv. Liikumislabor soovitas, et pause ei pea õppejõud ilmtingimata ise sisustama, seda võivad ka õppijad teha. Nii oli meilgi. Mina näitasin paar harjutust ette ja siis paar kolleegi käisid oma mõtteid välja. Harjutuste kollektsioon täienes.
Ahjaa, sel nädalal käisin Ahtme koolis õppetööd läbi viimas ja mind kohutavalt piinas mõte, et miks mul gümnasistidega ei õnnestu õppetööd nii lõbusalt läbi viia kui mõnikord üliõpilastega. Tegin pärast esimast kohtumist olulisi korrektiive kasutatavates meetodites ja need õigustasid end. Õpilased töötasid rühmades väga sisukalt ja aktiivselt. Pidin leidma võimaluse seda maksimaalselt ära kasutada. Küll aga ei osanud ma kuidagi liikumist loomulikult õppetöösse põimida. Tahtsin just midagi ainega seonduvat, mitte lihtsalt pausi. Tegime veidra asja, mis ootamatult hästi õnnestus. Vedasin klassitäie välja koridori ja ainsaks ülesandeks oli olla hästi tähelepanelik. Tegime koolimajale tiiru peale ja klassi tagasi jõudes kasutasime saadud kogemust aine kokkuvõtmiseks. Näiteks rääkisime seekord keskkonna mõjudest organisatsionile ja organisatsiooni võimalustele keskkonda mõjutada. Pärast tuuri arutasime, millist mõju me ise tajusime tuuri ajal ja kuidas meie teisi mõjutasime. Või siis eestvedamise mõiste, mida saime kinnistada just selle tuuri abil. Ja nii edasi. See kõik oli puhtalt intuitiivne, mitte põhjalikult ette valmistatud. Tuleb tunnistada, et mida rohkem oled igasuguste võtete ja meetodite kasutamist uurinud ja teadlikult rakendanud, seda tõenäolisem on, et oskad intuitiivselt ka ootamatutes olukordades reageerida ja seda 'tööriistakasti' kasutada.
"Käisime grupiga matkal. Tegemist oli omamoodi eksperimendiga, kuidas sihtkohta jõuame. Mulle kui rühmajuhile anti kompass ja kaart, millel oli ristikesega märgitud sihtkoht. Maastik oli lumine, ilma sissetallatud radadeta. Ei saa öelda, et ma oleks heas füüsilises vormis, aga mis teha. Võtsin kaardi ja kompassi kätte ning hakkasin rühkima, grupp sabas."
Nii algas jutustus, mille võib julgelt kuulutada võtmekõneks konverentsil, kus 16.-17. novembril osalesin. Nimelt on hea õpetamise grandis lubatud kulutada reisiraha enese harimiseks. Selle konverentsi valisin välja suhteliselt googeldades. Teemaks rühmade juhendamine ja asukohaks Cardiff, Wales, Suurbritannia, pre-brexit :) Läksime sinna koos kolleegiga grandikogukonnast. Mõlemad eelistasime lennukit ja pikka lennujaamas viibimist pikale bussi- või rongireisile. Seetõttu saime aega veeta Amsterdami lennujaamas seitse tundi ja nagu kirsiks tordil terve öö Cardiffi lennujaamas, mis on imepisike lennujaam, kus öösel ei tööta ainuski putka ja ümberringi pole ka mitte midagi. Cardiffi lennujaamas magasin algul riivi meenutavatel toolidel. Seal oli vaja toolidevaheline toru vaja täpselt ribide vahele sättida, et väga valus poleks. Mingil hetkel loobusin ja kolisin magama põrandale, mänguautomaatide vahele. Päris korralik kontrast võrreldes viietärnihotelliga, kus konverents toimus ja kus me kaks ööd majutusime. Tagasivaadates ometigi ei muudaks ma tehtud reisiotsuseid.
Konverents oli väga Suurbritannia keskne, osalejate nimekirjas olid lisaks vaid mõned Iirimaa nimed. Aga meie kui välismaalaste üle siiski ei üllatutud. Üllatuti, et me oleme õppejõud. Selgitan. See oli ilmselgelt Mari Karmide konverents. Nad nimetasid end mitut erinevat moodi, aga kõik olid inimesed, kelle töö on toetada ülikoolide õppejõude nende õpetamisel. Kahe päeva jooksul saime üpis hea ettekujutuse nende süsteemist. Ilmselt on britidki hädas olnud õppejõududega, kellele ei meeldi (hästi) õpetada või kes ekslikult peavad oma senist õpetamist suurepäraseks. Sellega võitlemiseks on tehtud igasuguseid trikke ja loodud süsteeme, mis ei võimalda õppejõul päris igale poole kandideeridagi kui pole vajalikku koolitust läbinud. Detailidesse ei lasku, aga söögilauas kuulsime ka kriitikat sellise süsteemi kohta. Igal juhul põnev.
Konverentsil rääägiti nii üleiõpilasgruppide õpetamisest kui õppejõudude töörühmadest. Kohati oligi vaja teha valikuid, kumb rohkem huvitab, kõikjale ei jõudnud.
"Ühel hetkel kui keel juba täitsa vestil, peatusin. Pöörasin ümber, et murelikult üle vaadata kuidas ülejäänud rühm toime tuleb. Hmm... nägin hulka igavlevaid näoilmeid. Siis jõudis kohale, et rühmas oleks kindlasti olnud minust tugevamaid, kes oleks meeleldi rada lahti lükanud. Kindlasti oleks olnud keegi, kes kaardi ja kompassiga minust pareminitoime tuleb. Miks olin nii kohusetundlikult karja etteotsa roninud? Mida ma ise sellest sain? Ilusa vaate puutumata lumele ja tunde, et olen mõttetult kangelaslik."
Kogu konverentsi mõte on selle jutustusega tõesti kenasti edasi antud. Nimetame seda siis student engagement või kuidagi veel. Rühmaliikmete rakendamine ühise ülesande täitmisse ei ole vastutustundetu ega näitarühmajuhi laiskust. Sellisest suhtumisest tuleb lihtsalt üle saada. Tegelikult on juhm liidri järel lonkimine lihtsalt mahavisatud aeg. Rühmaliikmed arenevad ja naudivad rohkem kui nad on kaasatud või üleüldse ongi kogu vastutus nende käes.
Üks ülilevinud argument, miks rühmatöid õppetöös kasutada ei saa, on "mul on liiga suur rühm". Naeruväärne. Rühma suurus ei määra rühmatööde võimalikkust. Rühmatööde kasuks otsustamisel on teised kriteeriumid. Igal asjal on põhjus. Ka rühmatööl peab olema. Rühmatöid tuleb tea siis kui teised võtted ei anna sama head tulemust. See sõltub teemast ja muust sarnasest. Kindlasti mitte osalejate hulgast. Siinkohal annan mõned viited scale-up lähenemise tutvustamiseks. Wikipedia artiklis on lihtne lühikokkuvõte. Siin artiklis aga teaduslikumalt selgitatud ja põhjendatud. Sisuliselt on tegemist väikeste projektitöödega ja ümberpööratud klassiruumiga.
Arutati, kas ja kuidas rühmatööde põhjal hindeid panna. Lisaks rühmatöö tulemuse hindamisele märgiti ära võimalus, et rühmatöö on eetööks põhihindamisele. Räägiti rühmatöö reeglite kokkuleppimisest. Siinkohal jään skeptiliseks. Kui see, et üksteist ei solvata, on vaja sõnaselgelt kokku leppida, on midagi juba väga valesti ja sellisel juhul ei saa rühmatööst niikuinii asja. Minu subjektiivne hinnang.
Ühel sessioonil tegime läbi ühe harjutuse, mis sobib õppuritele rühmatööks harjutamiseks. Et kui pole harjunud rühmatöid tegema. Harjutuse nimi oli "akvaarium". Esmalt võeti paaridesse ja jagati ära, kes on A, kes on B. Siis läksid B-d ruumi ühte nurka ja neile selgitati nende ülesanne vaikselt. A-de ülesanne selgitati avalikult. A inimestele jagati suvalises järjekorras ja terve ports paberilipikuid. Öeldi, et lipikutel on nii ülesanne kui detailid selle lahendamiseks. Ülesande lahendamiseks anti 10 minutit. Küsimus oli midagi sellist, et kui palju aega läks ühest kohast teise jõudmiseks. Abiinfo oli väljamõeldud mõõtühikutes. Lipikuid ei tohtinud üksteisele näidata. Grupi liikmed pidid jagama omavahel infot, et tekiks piisav ülevaade ja et saaks arvutada lõpptulemus. Igatahes meil läks kõik kenasti ja saime hakkama. Samal ajal B-d jälgisid meie tegevust kõrvalt. Seejärel liitusime oma esialgsete paarilistega ja need andsid tagasisidet meie tegevusele rühmatöös. Just isiklikult. Ilmselt olid neil mingid vihjed, mida jälgida. Toodi välja meie roll rühmas, kirjeldati dünaamikat jne. Oli põnev. Loomulikult arutasime pärast ülesande läbitegemist, mida sellest saime ja kuidas sedalaadi ülesannet õppetöös rakendada saab.
Jagan veel ühe sessiooni sisu, kus arutasime töökaaslaste rühmade teemat. Märksõnaks oli "koogi söömine". Sisuliselt lahati nn asjalikke töiseid arutelusid ning selliseid, kus mitteformaalsemalt asju arutatakse. Veidi lihtsustades - mis on ühe või teise tugevused, võimalused, nõrkused. Kuidas veenda kolleege või ülemusi, et nn koogi söömine on ka töö ja et mõnes olukorras on sedalaadi arutelu tulemuslikum kui mingi ametlik koosolek.
Konverents tekitas mõtteid, kuidas saaks ergutada õppejõude omavahel koostööd tegema. Näiteks kuidas toetada ühe aine koos õpetamist. Mitte nii, et aine on omavahel ära jagatud vaid tõesti koos õpetamist. Nii nagu mul praegu on kogemus Elena ja Merjuga või eelmisel aastal Katrinaga. Auditoorne töö on kohe tihedam ja mitmekülgsem. Ka auditooriumivälise töö puhul saab omavahel rollid ja ülesanded ära jagada, et igaüks teeks just seda, mis temal eriti hästi välja tuleb. Kogu asja käigus toimub paratamatu ja meeldiv üksteiselt õppimine. See on aktiivsem õppimine kui lihtsalt üksteise õppetöö külastamine.
Suveakadeemia pealkiri oli Uute ideede rakendamine õpetamisel: mõistekaardist teadusliku mõtteviisini. Kui ma praegu, ilma oma märkmeid ja loenguslaide piilumata püüan sellele kahele päevale mingit läbivat järeldust või kokkuvõtet teha, siis see ei õnnestu. Peas on vaid killud. Head, aga siiski killud. Pärast oma märkmete läbilugemist saan tõdeda - ka paberil on vaid killud.
Esmalt mõtted loengust kui õpetamisvormist. Mida teha nende tudengitega, kes jõuavad varem kohale ja peavad niisama passima? Lektoril oli näitena slaidishow mängukaartidega, mis sunnib veidi mõtlema. Siis küsis lektor meie käest, mis on loengu eesmärk. Et millistel põhjustel valime just loengu formaadi. Etterutates, teise päeva lõpus küsisin sedasama temalt endalt, et miks ta meie harimiseks loengu valis. Ausalt öeldes polnud see vastus selge ega veenev. Loengud olid kenasti struktureeritud, aga ikkagi loengud. Istumine, istumine, istumine. Kuulamine, kuulamine, kuulamine... Loengu struktureerimise puhul tuleb mõista, et meie endi arvates võib ülesehitus loogiline olla, aga õppuri loogika võib teistsugune olla ja meie loogiline struktuur ei tarvitse õppurile loogiline olla. Kindlasti tuleb loenguid tükeldada - erineva loomuga elemente miksida ja kindlasti lasta juba kohe alguses küsimusi esitada. Esimesed küsimused võiks olla lihtsamad, et ei tekiks kartust valesti vastata. Ise õppuritelt küsimusi küsides ei tohiks rutata ise neile vastamisega, sest siis jääb mulje, et tegelikult vastust ei oodata.
Lektor rääkis sellest, et bulletid slaidil võivad luua valearusaama nagu need punktid moodustaks hierarhia. Soovitas bulleteid mitte kasutada, ometi kasutas neid ise pidevalt.
Concept mapping oli üks läbivaid teemasid koolitusel. See on siis mõistekaart? Igatahes tuleks seda kasutada kui õppurid teemast juba midagigi teavad, muidu läheb musta auku. Ei õnnestu. Kui õppejõud kasutab mõistekaarti, tuleb mõista, et enamus õppijad soovivad näha nii teksti kui skeemi. Ainult ühest jääb väheks. Ühte loevad, teiselt saavad kinnitust, kas said õigesti aru.
Rääkisime mõistest pedagogic frailty ehk pedagoogiline haprus. See on olukord kui inimene on stressis, pettunud, ei jaksa enam kõiki muutusi taluda. Viimaseks piisaks enne plahvatust võib olla pisiasi nagu küpsiste mittepakkumine koosolekul. Sellises olukorras võib inimene tunda, et ei sobi sellesse kollektiivi või osakonda. See ei iseloomusta õppejõudu vaid seisundit.
Pedagoogilise hapruse dimensioonid:
1) Kas koosolekutel räägime tunniplaanist ja eelarvest või õppimisest ja õpetmisest? Mida see meie väärtuste kohta ütleb? Kas meil on jagatud väärtused?
2) Pedagoogika ja aine sisu - kui elulähedane on õpetamine.
3) Teadus ja õpetamine - on need seotud? On eraldi osakondi ja inimesed omavahel ei suhtle; on neid osakondi, kus kõik teevad kõike ja on sel põhjusel stressis.
4) Kontrollikese. Kes otsustab ja loob reegleid? Üleval või väljas või ise? Kas õppejõul on hääl? Osad eelistavadki otsustamisest kaugel olla, osad tahavad kaasatud olla.
Resilience - kuidas taastuda tagasilöökidest? Frail vs resilience. Erinevatel tasanditel erinev (võilille seeme, võilill üksi, võilill kui liik).
Hakkasin mõtlema, et sarnaselt teaduskollokviumidele võiks olla ka õpetamiskollokviumid. Üks inimene räägib oma õpetamisfilosoofiast ja praktikast, teised küsivad ja täiendavad. Enne kollokviumi võiks mõni kolleeg õppetööd külastada või e-kursusega tutvuda. Nagu retsensent. Lisaks mitmepoolsele kasule professionaalselt võib siit tõusta ka emotsionaalne kasu. Meil ei ole palju aktsepteeritud võimalusi olla pikalt ja põhjalikult tähelepanu keskpunktis. Nii et kõik kohaletulnud ka päriselt huvituvad sellest, mida sa teed ja püüavad sisukat tagasisidet anda. Üks õppejõud pole tavaliselt parem kui teine. Igaühel on oma kogemus ja vaatenurk. Samas on midagi ühist, millele saab toetuda. Mõtete põrgatamine. Retsenseerimisega on veel see hea asi, et vähemalt retsensendid tulevad kohale. Võib-olla aitab see ka mõtet levitada, et kollokviumid on kasulikud.
Eks kollegiaalne tagasiside olekski võinud selline olla. Võrdlus teaduskollokviumiga on kvalitatiivselt asjakohane, kvantitatiivselt tekitab/võimendab põhiküsimust - kuidas kolleege kaasata.
Vähemkogenud õppejõud on vastuvõtlikumad nõustamisele ega karda välja näidata oma nõrkusi. Mõistavad, et nii saab nõrkusi vähendada. Kogenumad kipuvad oma nõrkusi varjama, mitte parandama.
Flipped pedagogy - milliseid pädevusi see arendab? Üldised pädevused, õppimisalased? (vt Bloomi taksonoomia)
Ongi killud kirjas. Siia panen väikese kollektsiooni mõistekaartidest teemal effective teaching. Kuidas mõistekaarte oma õppetöös rakendada, pean veel seedima.
