Suveakadeemia 2017

Suveakadeemia pealkiri oli Uute ideede rakendamine õpetamisel: mõistekaardist teadusliku mõtteviisini. Kui ma praegu, ilma oma märkmeid ja loenguslaide piilumata püüan sellele kahele päevale mingit läbivat järeldust või kokkuvõtet teha, siis see ei õnnestu. Peas on vaid killud. Head, aga siiski killud. Pärast oma märkmete läbilugemist saan tõdeda - ka paberil on vaid killud.

Esmalt mõtted loengust kui õpetamisvormist. Mida teha nende tudengitega, kes jõuavad varem kohale ja peavad niisama passima? Lektoril oli näitena slaidishow mängukaartidega, mis sunnib veidi mõtlema. Siis küsis lektor meie käest, mis on loengu eesmärk. Et millistel põhjustel valime just loengu formaadi. Etterutates, teise päeva lõpus küsisin sedasama temalt endalt, et miks ta meie harimiseks loengu valis. Ausalt öeldes polnud see vastus selge ega veenev. Loengud olid kenasti struktureeritud, aga ikkagi loengud. Istumine, istumine, istumine. Kuulamine, kuulamine, kuulamine... Loengu struktureerimise puhul tuleb mõista, et meie endi arvates võib ülesehitus loogiline olla, aga õppuri loogika võib teistsugune olla ja meie loogiline struktuur ei tarvitse õppurile loogiline olla. Kindlasti tuleb loenguid tükeldada - erineva loomuga elemente miksida ja kindlasti lasta juba kohe alguses küsimusi esitada. Esimesed küsimused võiks olla lihtsamad, et ei tekiks kartust valesti vastata. Ise õppuritelt küsimusi küsides ei tohiks rutata ise neile vastamisega, sest siis jääb mulje, et tegelikult vastust ei oodata.
Lektor rääkis sellest, et bulletid slaidil võivad luua valearusaama nagu need punktid moodustaks hierarhia. Soovitas bulleteid mitte kasutada, ometi kasutas neid ise pidevalt.

Concept mapping oli üks läbivaid teemasid koolitusel. See on siis mõistekaart? Igatahes tuleks seda kasutada kui õppurid teemast juba midagigi teavad, muidu läheb musta auku. Ei õnnestu. Kui õppejõud kasutab mõistekaarti, tuleb mõista, et enamus õppijad soovivad näha nii teksti kui skeemi. Ainult ühest jääb väheks. Ühte loevad, teiselt saavad kinnitust, kas said õigesti aru.

Rääkisime mõistest pedagogic frailty ehk pedagoogiline haprus. See on olukord kui inimene on stressis, pettunud, ei jaksa enam kõiki muutusi taluda. Viimaseks piisaks enne plahvatust võib olla pisiasi nagu küpsiste mittepakkumine koosolekul. Sellises olukorras võib inimene tunda, et ei sobi sellesse kollektiivi või osakonda. See ei iseloomusta õppejõudu vaid seisundit.
Pedagoogilise hapruse dimensioonid:
1) Kas koosolekutel räägime tunniplaanist ja eelarvest või õppimisest ja õpetmisest? Mida see meie väärtuste kohta ütleb? Kas meil on jagatud väärtused?
2) Pedagoogika ja aine sisu - kui elulähedane on õpetamine.
3) Teadus ja õpetamine - on need seotud? On eraldi osakondi ja inimesed omavahel ei suhtle; on neid osakondi, kus kõik teevad kõike ja on sel põhjusel stressis.
4) Kontrollikese. Kes otsustab ja loob reegleid? Üleval või väljas või ise? Kas õppejõul on hääl? Osad eelistavadki otsustamisest kaugel olla, osad tahavad kaasatud olla.

Resilience - kuidas taastuda tagasilöökidest? Frail vs resilience. Erinevatel tasanditel erinev (võilille seeme, võilill üksi, võilill kui liik).

Hakkasin mõtlema, et sarnaselt teaduskollokviumidele võiks olla ka õpetamiskollokviumid. Üks inimene räägib oma õpetamisfilosoofiast ja praktikast, teised küsivad ja täiendavad. Enne kollokviumi võiks mõni kolleeg õppetööd külastada või e-kursusega tutvuda. Nagu retsensent. Lisaks mitmepoolsele kasule professionaalselt võib siit tõusta ka emotsionaalne kasu. Meil ei ole palju aktsepteeritud võimalusi olla pikalt ja põhjalikult tähelepanu keskpunktis. Nii et kõik kohaletulnud ka päriselt huvituvad sellest, mida sa teed ja püüavad sisukat tagasisidet anda. Üks õppejõud pole tavaliselt parem kui teine. Igaühel on oma kogemus ja vaatenurk. Samas on midagi ühist, millele saab toetuda. Mõtete põrgatamine. Retsenseerimisega on veel see hea asi, et vähemalt retsensendid tulevad kohale. Võib-olla aitab see ka mõtet levitada, et kollokviumid on kasulikud.
Eks kollegiaalne tagasiside olekski võinud selline olla. Võrdlus teaduskollokviumiga on kvalitatiivselt asjakohane, kvantitatiivselt tekitab/võimendab põhiküsimust - kuidas kolleege kaasata.

Vähemkogenud õppejõud on vastuvõtlikumad nõustamisele ega karda välja näidata oma nõrkusi. Mõistavad, et nii saab nõrkusi vähendada. Kogenumad kipuvad oma nõrkusi varjama, mitte parandama.

Flipped pedagogy - milliseid pädevusi see arendab? Üldised pädevused, õppimisalased? (vt Bloomi taksonoomia)

Ongi killud kirjas. Siia panen väikese kollektsiooni mõistekaartidest teemal effective teaching. Kuidas mõistekaarte oma õppetöös rakendada, pean veel seedima.