Grandiakadeemia 2017

Hea õpetamise või oma õpetamise uurimise grandiga kaasnevad kooskäimised, üks neist suvel ja seda nimetatakse grandiakadeemiaks. Eelmise kohta kirjutasin siin. Seekord oli ajastus huvitav, grandiakadeemia jäi täpselt jooksulaagri sisse. Lahkusin Otepäält laagrist 29. juuni hommikul akadeemiasse Viljandimaal ja järgmise päeva teiseks trenniks jõudsin tagasi.

Üpris palju oli senitehtu kokkuvõtmist ja esimese lennu poolset kogemuste jagamist. Samuti Lundi konverentsi ümberjutustamist. Selle kohta kohe pilt ka.

Hästi palju oli eksistentsiaalseid mõtisklusi "kes ma olen, mida ma teen, miks ma seda teen, mille arvelt ma seda teen, mida selle tegemine on minus muutnud, mida grant on minu elus muutnud". Kui ma poleks akadeemias käinud ja seda eelmist lauset loeks, arvaksin, et siin on ironiseeritud, aga ei ole. See oli tõesti ühest küljest üllatav, ent teisest küljest täiesti mõistetav. Mullegi on õpetamine alati meeldinud ja minu jaoks pole küsimust, kas minu jaoks on olulisem olla õppejõud või õppedirektor. Grant ja grandiseltskond on kõike aga sügevamalt mõtestada aidanud. Asja mõte selles ongi.

Eelmise aasta juhendamiste koolitusel jäi kummitama mõte, kuidas on reaalselt kasu ja kuidas parimal moel rakendada asja nimega free writing. Sellest korrast jäi lahendamata küsimusena kuklasse mõte, kuidas aitab õppida legodega mängimine. Seda proovisime ise läbi taas inspireerituna lego töötoas, mis oli Lundi konverentsil toimunud. Algul olid soojenduseks lihtsamad ülesanded, st individuaalselt mingi asi kokku panna.

Näiteks teha pikk torn või lind. Keerulisemaks läks kui laudkond pidi ühiselt tegema. Eriti siis kui anti filosoofilisemad ülesanded nagu kujutada õppimist/õpetamist. Siin läks mingil määral vaidlusekski, aga viisakate inimestena püüti ikka kompromissini jõuda. Tulemus nagu kompromisside puhul sageli - segapuder ja stiilitus :)

Teine asi, mis ei jää küll kuklasse, ent jätsin endale koduseks ülesandeks, on mõned mõisted, millekohta vaja juurde lugeda. Minu oma õpetamise uurimise artikli jaoks hädavajalik. Self-directed või self-regulated learning ja selle kohta omakorda readyness scale. Märkmikusse panin kirja lause, millest praegu aru ei saa, mida täpsemalt silmas pidasin: "Ennastjuhtiva õppija arendamise võtted Moodlesse - erineva astmega - väga mittejuhtiv kuni üpris ennastjuhtiv". Huvitav, kas ma mõtlesin anda erinevaid ülesandeid valikuks? Vist pean lugema readyness scale kohta, et selgust saada.

Siia paar pilti õhtusest tegevusest miljonimängu kujul. Esimene lend tegi kolmandale lennule meelelahutust.

Rääkides meelelahutusest ja selle sidumisest õppetööga... Koolitus algas õues väikesest tegevusest, mis erines istumisest. Seisti ning grupeeruti erinevatel alustel. Well done, Mari! Õhtul oli täpselt parasjagu aega, et jalutuskäik ette võtta. Muidugi räägiti jalutuskäigul erinevatel teemadel ja mingeid kohustusi polnud, aga eks seegi oli üpris ootuspärane, et ühise teema pakkus koolitus ja räägiti palju ka koolitusel kogetust.  Hea viis reflekteerimiseks. Hommikul sai nn hommikuvõimlemist teha, mida juhendas Merje. Merje on ilusti suutnud valida jõukohased harjutused, mis ometigi ergutavad ja kere õppimiseks ette valmistavad. Mul on neist arengutest tohutult hea meel. Ei saa salata, olen sellele ka ise kaasa aidanud. Aga selliseid asju ei saa peale suruda. Osad inimesed on selliste istumisele vahelduseks tehtavate lihtsate asjade üle väga rõõmsad.

Lõppu panen ühe pildikese ühest paljudest ülesannetest, ent see võtab minu jaoks seekordse grandiakadeemia läbiva joonena kokku. Tervitusi Alarile!

PS. Kirjutan seda postitust tükk aega hiljem. Grandiakadeemia toimus 29.-30. juunil, täna on 30. juuli. Vahetult pärast akadeemiat, nagu mainisin, tormasin tagasi jooksulaagrisse ja kohe järgmisel nädalal algas sisseastumiseksamite trall. Pärast seda omakorda oli selline väsimus, et olin nõus ainult puhkamisega. Puhkamine on ikka tohutult oluline laskmaks mingitel mõtetel settida ja tähtsatel asjadel vähemtähtsatest eristuda. Mõnikord vajame aega, et kõigest eemalduda ja iseennast mõista. Et mis meie jaoks tegelikult oluline on. Ja et väärtustada iga kogemust maksimaalselt. Nagu grandiakadeemia, nii mu oma selle suve mõtted on olnud eksistentsiaalsed.

Ja Ruunipizza's on uus omanik ja hommikuputru enam menüüs pole. Mina küll sain, aga... iga lõpp on millegi algus. Soovitage mõistlikku ja piisavalt vara avatavat pudrukohta Tartu kesklinnas!