Õppekavaarendus regionaalses kolledžis ongi ühiskonnateenimine!

Ajalooliselt oli ülikooli esimene ülesanne õpetamine. 19. sajandi keskel lisandus sellega tihedas seoses olev teadustöö. Ühiskonnateenimist nimetatakse ülikooli kolmandaks rolliks, see kujunes aktuaalseks 20. sajandi viimastel kümnenditel. Kõik kolm rolli on risti-rästi omavahel seotud.

Mind hakkas teema täiesti praktiliselt huvitama mingil hetkel kui olin kohaliku omavalitsuse korralduse eriala programmijuht. Programmijuhina oli võimalus end harida ja arendada äärmiselt mitmekülgselt. Muuhulgas sai harjutada rahvusvahelise akrediteerimise jaoks veenva ja tegelikkusele vastava eneseanalüüsi aruande teksti koostamist. See ei saanud piirduda faktide loetlemise ja statistikaga. Samuti ei olnud mõeldav võrrelda pisikest perifeerias tegutsevat eriala suurte ülikoolide sarnaste erialadega, kus iga aine jaoks on eraldi spetsialiseerunud professor. Selles valguses oli vaja mõista ja mõtestada, miks me seda teeme ja kuidas seda veelgi paremini teha. Nii see algas.

Alustasin artikliga üksi. Soov oli teha veidi hägusest ühiskonnateenimise mõistest detailne ja praktilise väärtusega ülevaade. Ja panna see regionaalse kolledži konteksti. See oli väga äge juhus, et me Annega üksteist leidsime. Ka teda huvitas sarnane teema ja ta oli huvitatud ühise artikli kirjutamisest. Mina siis Narvast, Anne Kuressaarest. Minul Tartu Ülikool, temal Tallinna Tehnikaülikool. Minul pehme eriala, temal kõva eriala – väikelaevaehitus. 

Seadsime sihiks loetleda kõik võimalused ühiskonna teenimiseks, mis lähevad õppekavaarenduse pealkirja alla. Kuidas toetab kolledžite regioonispetsiifiliste valdkondade õppekavaarendus, teadus- ja arendustegevus ning sotsiaal-kultuurilises tegevuses osalemine koostööd regioonis ning ühiskonna teenimise ülesannet? See küsimus andis meile võimaluse terviklikult ja detailselt uurida selliseid alateemasid: õppekava sisu ja ülesehitus, õppe- ja hindamismeetodid, õppetöövälised tegevused (nt õppesõidud, avalikud üritused), lõputööde teemad, lõputööde juhendajad ja retsensendid, täienduskoolitus, õppejõudude endi teadustöö, praktika, suhted partneritega, turundus. Ilma tagasihoidlikkuseta agiteerin artiklist lugema konkreetseid näiteid. Need on head. Näiteks, miks on kasulik kui koos õpivad värsked gümnaasiumilõpetajad ja juba kogenud spetsialistid; nii oma piirkonnast kui mujalt Eestist. Või kuidas aitab kaasa õppekava turundusele nutikas retsensendi valimine. Miks tegime eurorahade eest nii palju ekskursioone kui jaksasime ja arendasime e-õpet juba siis kui seeveel paratamatus polnud.

Regionaalsed kolledžid on oma olemuselt teadmiste vahendajaks emaülikooli ja kohalike vajaduste vahel. Kolledžid kannavad ühest küljest ülikooli kompetentsi ja kvaliteedistandardeid, teisest küljest on paindlikud ning aitavad kohandada ülikooli kompetentsi regioonile rakendatavaks. Aga see ei ole ühesuunaline vahendustegevus. Kolledžid teavad midagi, mida emaülikool ei tea. Kolledžid teevad midagi, mida emaülikool ei tee.

Analüüsisime kõikvõimalikke tegevusi OECD raamistiku alusel. Üldistades, kõik tegevused saab jaotada kolmeks: teadusega seotud ühiskonnateenimine, õppetööga seotud ühiskonnateenimine ja “muu” või “klassiväline tegevus”. 

Kolledžite teadus- ja arendustegevus on suunatud oma õppevaldkondade arendamisele, ettevõtluse ja innovatsiooni hoogustamisele ning piirkonna arengupotentsiaali tõstmisele tervikuna. Regioonides tehakse enam rakendusuuringuid ja teadustöö maht on mõnevõrra väiksem kui teaduskondades, kus ühiskonnateenimise erinevad tegevused on selle võrra vähemkaalukad. 

Vaadates lähemalt neid valdkondi, mida kolledžites õpetatakse, võib täheldada, et regiooni­spetsiifiline võib olla nii selle regiooni tugevus kui ka nõrkus. Mõni eriala luuakse regiooni tugevuste rakendamiseks, mõni regiooni nõrkuste leevendamiseks. Õpetatavad valdkonnad peaksid praktilisest küljest olema omavahel mingilgi määral seotud, vastasel korral kannatab erialade jätkusuutlikkus. Samas ei saa olla eesmärgiks fokuseerimine, sest niiviisi võivad katmata jääda olulised regiooni­spetsiifilised valdkonnad ja võib kannatada kolledžite jätkusuutlikkus tervikuna. 

Kolledžid laiendavad oma piirkonnas ligipääsu haridusele, seda nii noorte õppima asujate jaoks kui elukestva õppe võimaluste pakkumisel. Koostöö kohalike partneritega tagab aja- ja asjakohase õppesisu ning toetab protsessi, et kõrgharitud spetsialistid leiaksid piirkonnas ka kvalifikatsioonile vastavat tööd. Kohapeal õppides on suurem tõenäosus sinna tööle jääda, samuti jäävad mitmed teistest regioonidest õppima asunud tudengid kohalikule tööturule. 

Ühiskonnateenimine ei ole ülikooli eraldiseisev lisategevus, vaid on integreeritud tema tegevuse kõikidesse valdkondadesse. Kolmanda rolliga seotud ülesanded peavad olema seotud regionaalse kolledži erialadega. See toetab erialade õppekavaarendust, õppetöö kvaliteeti ja õppekava turundust, samas ollakse regioonile mitmekülgselt kasulik. Kõiki ühiskonnateenimise ülesandeid saab ja peabki täitma seoses konkreetsete erialadega – teadustöö, koostöö partneritega, projektitegevus, üritused jne. Võib väita, et erialadega mitteseonduv ühiskonnateenimine pigem killustab kolledži tegevusi, hajustab selle eesmärke ning pole seetõttu jätkusuutlik.

Artikkel avaldati aastal 2014 ja praegu seda uuesti lugedes julgen öelda, et see pole aegunud. Kuigi kolledžid ja kirjeldatud erialad on muutunud. 

Lugeda saab siit: https://www.researchgate.net/publication/307695749_University_implementing_its_community_service_role_through_curriculum_development_in_a_regional_college

Organisatsioonikultuuride erinevused erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsusüksustes

Teen taas ühe eestikeelse kokkuvõtte varem ilmunud teadusartiklist.

Kohaliku omavalitsuse võimekus mõjutab kõige otsesemal moel elanike heaolu. Aga kust see võimekus tuleb? Geomedia on võimekust mõõtnud ja seal on terve hulk mõõdikuid. Minu jaoks on need kõik “liiga mõõdetavad”. Minu sisetunne ei ole mõõdetav ja see ütleb, et lisaks mõõdetavale on veel midagi. See “midagi” tekitas minus vastupandamatut uudishimu. Mu kõhutunne ütles, et mingi erinevus on omavalitsuste vahel, kus on erineva rahvuse esindajaid pooleks või on emmas-kummas suunas ülekaal ja et rolli mängib ka see, kas ülekaalus on sama rahvusrühm, mis riigis tervikuna. Minu sisetunne ütles, et see ei ole kinni kultuuride erinevuses vaid just jõudude vahekorras. 

Selles artiklis otsisin ja kirjeldasin erinevusi omavalitsuste vahel, kus on erineva proportsiooniga erinevate rahvuste esindajaid. Paljuski just selle väljaselgitamiseks tahtsin doktoriõppesse astuda. Maadlesin kaua, et aru saada, mida ma siis õigupoolest uurin. Liiga udune oli mu soov. Ja nii jäigi, ei saanud endale selles artiklis kitsast fookust lubada. Lähenesin asjale äärmiselt seikluslikult ja otsisin ka uurimismetoodikat, mis sellisele lähenemisele sobib. Ma ei saanud esitada teoorial põhinevaid küsimusi, sest siis oleksin ilma jäänud paljudest olulistest vastustest. Metoodiliselt oli see uuring minu jaoks erakordselt põnev, aga kindlasti mitte lihtsaim väljakutse. Nagu ütleb mu t-särgi tekst: kuidas saada vastuseid küsimustele, mida ma ei tea? Selle t-särgiga toetasin oma osalemist posterettekannete konkursil. Sain teise koha. 

Esmalt mängisin Geomedia ja rahvaloenduse andmetega. Viimati sai seda teha aasta 2011 andmetega. Omavalitsuste võimekuse ja omavalitsuse rahvusliku koosseisu vahel on olemas nõrk, ent tähelepanuväärne korrelatsioon. Kui võrrelda võrreldavaid – antud juhul ainult linnu – on see korrelatsioon suurem. Kui vaadata võimekuse erinevaid koostisosi, siis avalike teenuste osutamise osas oli korrelatsioon kõige suurem, 0,35. Mida suurem eestlaste osakaal omavalitsuses (nii linnavalitsuses kui elanikkonnas), seda kõrgem võimekus. Ei pea vist selgitama, et ükski rahvus ise ei saa olla võimekusega seotud. Teoreetiliselt ei tohiks olla probleem ka keeleoskuses, sest ametnikele on C1 taseme nõue. Siin vahelepõikena tuleb mainida, et elanike rahvuslik koosseis ja ametnikkonna rahvuslik koosseis on üpris sarnased. See on täitsa eraldi põnev lugu, kuidas seda kontrollisin. Artiklist saab täpsemalt lugeda. 

Järelikult on erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsuste organisatsioonikultuurid (kuidas meil asju aetakse) millegi poolest erinevad. Siin artiklis toongi välja organisatsioonikultuuride erinevused väga erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsustes. Erinevusi kaardistan Ida-Virumaa omavalitsuste põhjal, sest siin on (2011 seisuga) esindatud terve skaala. On omavalitsusi, kus elavad peaaegu ainult eestlased, kus elavad peaaegu ainult venelased ja ühtlaselt igasugused vahepealsed kombinatsioonid.

Ma teadsin, et tahan teha fookusrühma intervjuud linna- ja vallasekretäridega. Nemad on parajalt apoliitilised, teavad kõike ja küllaltki pika kogemusega. Tahtsin kindlasti, et nad ühe laua taga omavahel räägiks ja neid kuulates lootsingi teada saada, milliseid erinevusi organisatsiooni­kultuuris nad ise oluliseks peavad. Enne fookusrühma tegin kaks pilootintervjuud, et oma eelarvamusi neutraliseerida ja võimalikult asjakohased küsimused sõnastada. Ühe kolleegi abiga sõnastasin fookusrühmale võimalikult intrigeerivad küsimused, mis andsid võimaluse inimestel omavahel arutada ja küllaltki erinevaid seisukohti tutvustada. Oi, see fookusrühm oli vägev. Inimesed niikuinii, aga ma nautisin seda protsessi ka ise täiega. Küpsetasin lihapirukaid fookusrühmas osalejatele! Meelitamine ehedaimal kujul.

Fookusrühma intervjuu tekste analüüsides hakkasin märkama teatud mustreid. Ikka veel oli kõik liiga hägune. Tegin olemasolevate andmete täpsustamiseks veel intervjuusid, sealhulgas linnapeade ja vallavanematega. Mustrid hakkasid ilmet võtma.

Nüüd jätan mitu sammu vahele, millest saab artiklist lugeda ja lähen tulemuste juurde.

Tulemused võib jaotada kolmeks. Märkimisväärseimad erinevused on seotud kommunikatsiooniga, millest omakorda mõjuvaim asjaolu on keel. Siia oleks kohane reaktsioon: “taaa!” Jaa, keeleteema ja Ida-Virumaa... aga siin ei ole tüüpiline olukord vaid on hulga nüansirikkam. Muu kommunikatsiooni osa ma siin ei kirjelda, piirdun keelega.

Nimelt, a) osades kakskeelse elanikkonnaga omavalitsustes tõlgitakse kõik olulisemad õigusaktid ja elanikkonnale suunatud info kahte keelde, mis tähendab suuremat kulu; b) omavalitsustes, mille elanikkonna enamuse moodustab riigi mõistes vähemus, jälgitakse vähem riigikeelset meediat ega olda paljude asjadega kursis. Tekib olukord, kus omavalitsuse ametnikud selgitavad elanikele riigis toimuvat oma põhitöö arvelt. Seega jääb võrreldes teiste omavalitsuste ametnikega vähem aega oma põhitööle pühendumiseks. 

Aga see pole veel kõik! Tulen keele juurde veel tagasi!

Teine oluline erinevus erineva kohaliku enamusega omavalitsustes on ametnike suhtumine enesetäiendamisse. Natuke olen seda suhtumise erinevust kohanud ka mujal, mitte ainult selle uuringu kontekstis. Mingil kummalisel põhjusel eestlastele pigem meeldib enese arendamine ja koolitustel osalemine, venelastele pigem mitte. Huvitav sõnastus tuli ühest varasemast uuringust välja – vene rahvusest ametnikud ootasid ülemusepoolset motiveerimist. Näen, et sõna “motivatsioon” on meie keeltes erineva varjundiga. Samal ajal tundsid vene rahvusest ametnikud rohkem, et nad vajavad koolitusi. Artiklis analüüsin olemasolevaid andmeid ja püüan leida seoseid, aga leian neid vähevõitu. Teema vajab edasist põhjalikumat süvenemist, sest seos omavalitsuse võimekuse ja ametnike enesetäiendamisega on enesestmõistetav. 

Kolmas tulemuste plokk on organisatsioonikultuuri kohta. Esimese asjana võib väja tuua tõdemuse, et omavalitsuste organisatsioonikultuur on muutuv ning seda saab juht mõjutada. Võimekuse seisukohast on see oluline, sest võimekus on tõenäolisem kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil omavahel sobivad. 

Varasemad uuringud väidavad, et kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil on sarnased, siis on suurem tõenäosus headeks tulemusteks. Seda konti närisin ma pikalt ja põhjalikult. Kasutasin siin kõigi intervjuude andmeid ja Geomedia võimekuse näitajaid. Selgus, et kui klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel on suurem, siis võimekus on tõepoolest suurem, aga mitte kõigi omavalitsuste puhul! See loogika kehtib omavalitsuste kohta, kus kohaliku enamuse moodustavad riigi mõttes vähemus (antud juhul venelased) ja siis kui rahvusrühmad on võrdse suurusega. Siis tõepoolest ennustus kehtib. 

Siia pilti ei paista üldse sobivat eestikeelsed omavalitsused. Nii võimekama kui vähem võimeka omavalitsuse puhul on klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel suurem kui ühelgi eelnevalt nimetetud omavalitsusel. See uuringu osa pidi olema puhtalt organisatsioonikultuuri kohta, aga ikka jõudsin keeleteemani välja.

Nüüd juba artikliväliselt mõtlen, mida saadud teadmistega peale hakata. See keele asi ei anna rahu. Puhtalt keeleõpe poleks lahendus. Kui omavalitsus on saanud elanikkonnaga hea kontakti, oleks rumal inimesi minema peletada kui nad oma küsimustega tulevad ja need küsimused KOVi tööd ei puuduta. Solgutamine ei meeldi kellelegi. Aga oma töö arvelt infopunkti pidada pole ka nagu õige. Kas peaks siis integratsiooniraha omavalitsustesse suunama, et seal rohkem aega elanikega suhtlemiseks tekiks? 

Oma artikli suurimaks väärtuseks pean seda, et sain kirjeldatud erinevusi, mis pole põhjustatud kultuuridevahelistest erinevustest vaid erinevate rahvusrühmade proportsioonidest. Suurim tulemus on see, et see ON teema. Ja teine väärtus on kindlasti see, et kõik need erinevused tulid välja omavalitsuste endi igapäevatööst ametnike endi sõnastuses, mitte polnud suunatud ja struktureeritud intervjuu tagajärg.

Sport ja integratsioon

See on ilmselgelt eestikeelne kokkuvõte teadusartiklist, mille me Andrey'ga kirjutasime. Minu arvates on see väga põnev. Mul endal oli ülipõnev seda uuringut läbi viia ja ma arvan, et tulemused on praktiliselt rakendatavad. Selleks rakendamiseks ja tulemuste levitamiseks vist peangi kasulikuks selle kokkuvõtte tegemist. Oleks naiivne loota, et keegi kunagi juhuslikult satub meie artiklit lugema ja siis maagiliselt iseenesest hakkavad asjad edenema. Artikli teemal saab kuulata ka venekeelset intervjuud.

Integratsioon on levinud väljend ja ka teaduses üsna risti-põiki läbiuuritud mõiste. Spordi kohta võib väita, et see on piisavalt mittepoliitiline valdkond, mis aitab inimesi lähendada. Integratsioon spordi abil annab nähtavaid tulemusi. Ses mõttes, et need ongi päriselt väga avalikud ja kõigile näha. Samas pole see ka päris poliitikakauge. Osad varasemad uurijad väidavad, et spordi ja integratsiooni kohta pole piisavalt “põllutöid” ehk empiirilisi ja juhtumiuuringuid. Siin tuleme mängu meie.

Meie uuringus on kasutusel neli erinevat meetodit. Esiteks, meediamonitooring. Põhimõtteliselt huvitasid meid erinevad näited teemal “sport ja integratsioon” ning jälgisime nii eesti- kui venekeelset meediat. Lugesime uudiseid, arvamuslugusid ja kommentaariume. Teiseks oli visuaalne analüüs. Vaatasime spordistaaride osavõtuga meelelahutuslikke saateid ja jutusaateid. Üheks keskseks kujuks siin oli Konstantin Vassiljev ehk "meie Kostja". Sain teaduse ettekäändel otse tegijatelt vaatamiseks filmi “kastist väljas”, millest tegin ekraanitõmmiseid ja väljavõtteid põnevamatest mõttekäikudest. Kolmanda meetodina saab välja tuua osalusvaatluse. Meie puhul tähendas see asjakohastel konverentsidel, seminaridel ja avalikel aruteludel osalemist. Samuti spordivõistlustel osalemist, sest nii saime suurepärast mitteformaalset taustainfot, mis edaspidi aitas uuringu tulemusi konteksti paigutada. Neljas meetod oli intervjuu. Intervjueerisime tippsportlasi, harrastajaid, meeskondlikelt aladelt ja individuaalaladelt, nooremaid ja vanemaid, eestlasi ja venelasi, korraldajaid ja vabatahtlikke, ühte noorsportlase lapsevanemat ja ühte spordifänni. Intervjueeritavate leidmisel oli osaliselt abi teistest meie kasutatud uurimismeetoditest, aga kindlasti tuleb tunnistada Eesti väiksuse võlu. Enamiku sportlasteni jõudsime läbi oma tutvuste, mis loob alati veidi usalduslikuma õhkkonna kui täitsa võõra inimese ootamatul pöördumisel. Üldine teema oli jätkuvalt integratsioon ja sport. Üks lihtsamaid teemasid oli keel ja kultuur. Vestluse sees kogusime näiteid edukast integratsioonist ja kirjeldusi takistustest või raskustest. Samuti oli oluliseks teemaks kodakondsus, sest see on seotud riigi esindamisega tiitlivõistlustel. Huvitav oli arutada individuaalalade ja meeskonnaalade erinevuste üle integratsiooni toetamisel. See pole üldse väga ühene. 

Oma rikkaliku saagi süstematiseerimiseks ja analüüsimiseks võtsime aluseks kolm omavahel põimitud mõistet: integratsioon, vastutus ja esindamine. 

Integratsioonist ja vabaajategevuste rollist selles on üpris palju kirjutatud. Aga! Aga enamasti kirjutatakse uusimmigrantide integreerimisest. Me ju teame, et meil on teistsugune olukord. Integratsioon on poliitiline teema ja ajaloolise taagaga. Ja veel, vabaaja tegevustest tõesti kirjutatakse, aga niiöelda puhtalt spordist kirjutatakse vähem. Pean silmas sporti-sporti. Seda, kus võisteldakse. Mitte lihtsalt ei tehta enda heaolu nimel. Võistlemisel võib hoopis vastandumine tekkida. Seda võimalust ei saa eirata. Võistlemise sport toimib integreerivana läbi 'vastutuse' mehhanismi.

Vastutus (responsibilization) tähendab antud juhul seda, et spordis sõltub edukus eelkõige iseendast. Kindlasti on olemas mingeid piiranguid, aga riietusruumis on kõik lihtsalt kehad nagu ütles üks meie intervjueeritav. Meie intervjuude põhjal pole vastuolu rahvusliku mitmekesisuse ja isikliku vastutuse vahel. Kuulsime palju näiteid, kuidas tiimides on erinevate kultuuride esindajad ja tänu koos treenimisele õpitakse üksteist paremini tundma. Keel ja rahvus tundus pea kõigi intervjuude põhjal nö mõttetud asjad, mis sportimisel ei ole olulised.

Esindamine (representation) on samuti hästi spordile iseloomulik vahend integreerumiseks. Paned koondise vormi selga ja tunned, et esindad Eestit. Ükskõik, mis on emakeel. Me ju teame, et venekeelsed Eesti inimesed muutuvad välismaal enamasti eestlaseks. See ei võta ära kellegi kultuuritausta, lihtsalt nii juhtub, see on loomulik. Nii et sport on ses mõttes suur ühtlustaja. Aga mitte halvas mõttes nagu tasalülitamine või millestki ilma jätmine. Esindamise juures on üks huvitav spordispetsiifiline nüanss, mis tekitab vaidlusi – kodakondsuse nõudmine rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalemiseks. On veenvaid argumente, miks oleks hea kui Armeenia kodakondsusega sportlane saaks Eestit esindada, aga on ka sama veenvaid vastuargumente. Intervjuudest tuli välja juhtumeid, et lastevanemad ei toeta lastele Eesti kodakondsuse saamist. Seeläbi võetakse lapselt ära võimalus rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osaleda. Osadele on see nõue vastupidi heaks viimaseks tilgaks kodakondsuse taotlemisel. 

Koondasime Narva ja Venemaaga seotud mõttearendused eraldi peatükki. Siin on mitmeid huvitavaid detaile ja nüansse, aga kokkuvõttes ei räägi siin miski vastu jutule vastutusest ja esindamisest. Pigem toetab. 

Kokkuvõttes annab sport võimalusi, mida ei anna samal määral haridus, poliitika ja kultuur. Sport annab võimaluse tõmmata piire mitte rahvust mööda vaid vanusegruppide ja soo kaupa, spordialade põhjal, professionaalsuse ja amatöörsportlase staatuse järgi. Ja nende piiride puhul puudub igasugune vastandumise võimalus.