Sport ja integratsioon

See on ilmselgelt eestikeelne kokkuvõte teadusartiklist, mille me Andrey'ga kirjutasime. Minu arvates on see väga põnev. Mul endal oli ülipõnev seda uuringut läbi viia ja ma arvan, et tulemused on praktiliselt rakendatavad. Selleks rakendamiseks ja tulemuste levitamiseks vist peangi kasulikuks selle kokkuvõtte tegemist. Oleks naiivne loota, et keegi kunagi juhuslikult satub meie artiklit lugema ja siis maagiliselt iseenesest hakkavad asjad edenema. Artikli teemal saab kuulata ka venekeelset intervjuud.

Integratsioon on levinud väljend ja ka teaduses üsna risti-põiki läbiuuritud mõiste. Spordi kohta võib väita, et see on piisavalt mittepoliitiline valdkond, mis aitab inimesi lähendada. Integratsioon spordi abil annab nähtavaid tulemusi. Ses mõttes, et need ongi päriselt väga avalikud ja kõigile näha. Samas pole see ka päris poliitikakauge. Osad varasemad uurijad väidavad, et spordi ja integratsiooni kohta pole piisavalt “põllutöid” ehk empiirilisi ja juhtumiuuringuid. Siin tuleme mängu meie.

Meie uuringus on kasutusel neli erinevat meetodit. Esiteks, meediamonitooring. Põhimõtteliselt huvitasid meid erinevad näited teemal “sport ja integratsioon” ning jälgisime nii eesti- kui venekeelset meediat. Lugesime uudiseid, arvamuslugusid ja kommentaariume. Teiseks oli visuaalne analüüs. Vaatasime spordistaaride osavõtuga meelelahutuslikke saateid ja jutusaateid. Üheks keskseks kujuks siin oli Konstantin Vassiljev ehk "meie Kostja". Sain teaduse ettekäändel otse tegijatelt vaatamiseks filmi “kastist väljas”, millest tegin ekraanitõmmiseid ja väljavõtteid põnevamatest mõttekäikudest. Kolmanda meetodina saab välja tuua osalusvaatluse. Meie puhul tähendas see asjakohastel konverentsidel, seminaridel ja avalikel aruteludel osalemist. Samuti spordivõistlustel osalemist, sest nii saime suurepärast mitteformaalset taustainfot, mis edaspidi aitas uuringu tulemusi konteksti paigutada. Neljas meetod oli intervjuu. Intervjueerisime tippsportlasi, harrastajaid, meeskondlikelt aladelt ja individuaalaladelt, nooremaid ja vanemaid, eestlasi ja venelasi, korraldajaid ja vabatahtlikke, ühte noorsportlase lapsevanemat ja ühte spordifänni. Intervjueeritavate leidmisel oli osaliselt abi teistest meie kasutatud uurimismeetoditest, aga kindlasti tuleb tunnistada Eesti väiksuse võlu. Enamiku sportlasteni jõudsime läbi oma tutvuste, mis loob alati veidi usalduslikuma õhkkonna kui täitsa võõra inimese ootamatul pöördumisel. Üldine teema oli jätkuvalt integratsioon ja sport. Üks lihtsamaid teemasid oli keel ja kultuur. Vestluse sees kogusime näiteid edukast integratsioonist ja kirjeldusi takistustest või raskustest. Samuti oli oluliseks teemaks kodakondsus, sest see on seotud riigi esindamisega tiitlivõistlustel. Huvitav oli arutada individuaalalade ja meeskonnaalade erinevuste üle integratsiooni toetamisel. See pole üldse väga ühene. 

Oma rikkaliku saagi süstematiseerimiseks ja analüüsimiseks võtsime aluseks kolm omavahel põimitud mõistet: integratsioon, vastutus ja esindamine. 

Integratsioonist ja vabaajategevuste rollist selles on üpris palju kirjutatud. Aga! Aga enamasti kirjutatakse uusimmigrantide integreerimisest. Me ju teame, et meil on teistsugune olukord. Integratsioon on poliitiline teema ja ajaloolise taagaga. Ja veel, vabaaja tegevustest tõesti kirjutatakse, aga niiöelda puhtalt spordist kirjutatakse vähem. Pean silmas sporti-sporti. Seda, kus võisteldakse. Mitte lihtsalt ei tehta enda heaolu nimel. Võistlemisel võib hoopis vastandumine tekkida. Seda võimalust ei saa eirata. Võistlemise sport toimib integreerivana läbi 'vastutuse' mehhanismi.

Vastutus (responsibilization) tähendab antud juhul seda, et spordis sõltub edukus eelkõige iseendast. Kindlasti on olemas mingeid piiranguid, aga riietusruumis on kõik lihtsalt kehad nagu ütles üks meie intervjueeritav. Meie intervjuude põhjal pole vastuolu rahvusliku mitmekesisuse ja isikliku vastutuse vahel. Kuulsime palju näiteid, kuidas tiimides on erinevate kultuuride esindajad ja tänu koos treenimisele õpitakse üksteist paremini tundma. Keel ja rahvus tundus pea kõigi intervjuude põhjal nö mõttetud asjad, mis sportimisel ei ole olulised.

Esindamine (representation) on samuti hästi spordile iseloomulik vahend integreerumiseks. Paned koondise vormi selga ja tunned, et esindad Eestit. Ükskõik, mis on emakeel. Me ju teame, et venekeelsed Eesti inimesed muutuvad välismaal enamasti eestlaseks. See ei võta ära kellegi kultuuritausta, lihtsalt nii juhtub, see on loomulik. Nii et sport on ses mõttes suur ühtlustaja. Aga mitte halvas mõttes nagu tasalülitamine või millestki ilma jätmine. Esindamise juures on üks huvitav spordispetsiifiline nüanss, mis tekitab vaidlusi – kodakondsuse nõudmine rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalemiseks. On veenvaid argumente, miks oleks hea kui Armeenia kodakondsusega sportlane saaks Eestit esindada, aga on ka sama veenvaid vastuargumente. Intervjuudest tuli välja juhtumeid, et lastevanemad ei toeta lastele Eesti kodakondsuse saamist. Seeläbi võetakse lapselt ära võimalus rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osaleda. Osadele on see nõue vastupidi heaks viimaseks tilgaks kodakondsuse taotlemisel. 

Koondasime Narva ja Venemaaga seotud mõttearendused eraldi peatükki. Siin on mitmeid huvitavaid detaile ja nüansse, aga kokkuvõttes ei räägi siin miski vastu jutule vastutusest ja esindamisest. Pigem toetab. 

Kokkuvõttes annab sport võimalusi, mida ei anna samal määral haridus, poliitika ja kultuur. Sport annab võimaluse tõmmata piire mitte rahvust mööda vaid vanusegruppide ja soo kaupa, spordialade põhjal, professionaalsuse ja amatöörsportlase staatuse järgi. Ja nende piiride puhul puudub igasugune vastandumise võimalus.