Organisatsioonikultuuride erinevused erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsusüksustes

Teen taas ühe eestikeelse kokkuvõtte varem ilmunud teadusartiklist.

Kohaliku omavalitsuse võimekus mõjutab kõige otsesemal moel elanike heaolu. Aga kust see võimekus tuleb? Geomedia on võimekust mõõtnud ja seal on terve hulk mõõdikuid. Minu jaoks on need kõik “liiga mõõdetavad”. Minu sisetunne ei ole mõõdetav ja see ütleb, et lisaks mõõdetavale on veel midagi. See “midagi” tekitas minus vastupandamatut uudishimu. Mu kõhutunne ütles, et mingi erinevus on omavalitsuste vahel, kus on erineva rahvuse esindajaid pooleks või on emmas-kummas suunas ülekaal ja et rolli mängib ka see, kas ülekaalus on sama rahvusrühm, mis riigis tervikuna. Minu sisetunne ütles, et see ei ole kinni kultuuride erinevuses vaid just jõudude vahekorras. 

Selles artiklis otsisin ja kirjeldasin erinevusi omavalitsuste vahel, kus on erineva proportsiooniga erinevate rahvuste esindajaid. Paljuski just selle väljaselgitamiseks tahtsin doktoriõppesse astuda. Maadlesin kaua, et aru saada, mida ma siis õigupoolest uurin. Liiga udune oli mu soov. Ja nii jäigi, ei saanud endale selles artiklis kitsast fookust lubada. Lähenesin asjale äärmiselt seikluslikult ja otsisin ka uurimismetoodikat, mis sellisele lähenemisele sobib. Ma ei saanud esitada teoorial põhinevaid küsimusi, sest siis oleksin ilma jäänud paljudest olulistest vastustest. Metoodiliselt oli see uuring minu jaoks erakordselt põnev, aga kindlasti mitte lihtsaim väljakutse. Nagu ütleb mu t-särgi tekst: kuidas saada vastuseid küsimustele, mida ma ei tea? Selle t-särgiga toetasin oma osalemist posterettekannete konkursil. Sain teise koha. 

Esmalt mängisin Geomedia ja rahvaloenduse andmetega. Viimati sai seda teha aasta 2011 andmetega. Omavalitsuste võimekuse ja omavalitsuse rahvusliku koosseisu vahel on olemas nõrk, ent tähelepanuväärne korrelatsioon. Kui võrrelda võrreldavaid – antud juhul ainult linnu – on see korrelatsioon suurem. Kui vaadata võimekuse erinevaid koostisosi, siis avalike teenuste osutamise osas oli korrelatsioon kõige suurem, 0,35. Mida suurem eestlaste osakaal omavalitsuses (nii linnavalitsuses kui elanikkonnas), seda kõrgem võimekus. Ei pea vist selgitama, et ükski rahvus ise ei saa olla võimekusega seotud. Teoreetiliselt ei tohiks olla probleem ka keeleoskuses, sest ametnikele on C1 taseme nõue. Siin vahelepõikena tuleb mainida, et elanike rahvuslik koosseis ja ametnikkonna rahvuslik koosseis on üpris sarnased. See on täitsa eraldi põnev lugu, kuidas seda kontrollisin. Artiklist saab täpsemalt lugeda. 

Järelikult on erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsuste organisatsioonikultuurid (kuidas meil asju aetakse) millegi poolest erinevad. Siin artiklis toongi välja organisatsioonikultuuride erinevused väga erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsustes. Erinevusi kaardistan Ida-Virumaa omavalitsuste põhjal, sest siin on (2011 seisuga) esindatud terve skaala. On omavalitsusi, kus elavad peaaegu ainult eestlased, kus elavad peaaegu ainult venelased ja ühtlaselt igasugused vahepealsed kombinatsioonid.

Ma teadsin, et tahan teha fookusrühma intervjuud linna- ja vallasekretäridega. Nemad on parajalt apoliitilised, teavad kõike ja küllaltki pika kogemusega. Tahtsin kindlasti, et nad ühe laua taga omavahel räägiks ja neid kuulates lootsingi teada saada, milliseid erinevusi organisatsiooni­kultuuris nad ise oluliseks peavad. Enne fookusrühma tegin kaks pilootintervjuud, et oma eelarvamusi neutraliseerida ja võimalikult asjakohased küsimused sõnastada. Ühe kolleegi abiga sõnastasin fookusrühmale võimalikult intrigeerivad küsimused, mis andsid võimaluse inimestel omavahel arutada ja küllaltki erinevaid seisukohti tutvustada. Oi, see fookusrühm oli vägev. Inimesed niikuinii, aga ma nautisin seda protsessi ka ise täiega. Küpsetasin lihapirukaid fookusrühmas osalejatele! Meelitamine ehedaimal kujul.

Fookusrühma intervjuu tekste analüüsides hakkasin märkama teatud mustreid. Ikka veel oli kõik liiga hägune. Tegin olemasolevate andmete täpsustamiseks veel intervjuusid, sealhulgas linnapeade ja vallavanematega. Mustrid hakkasid ilmet võtma.

Nüüd jätan mitu sammu vahele, millest saab artiklist lugeda ja lähen tulemuste juurde.

Tulemused võib jaotada kolmeks. Märkimisväärseimad erinevused on seotud kommunikatsiooniga, millest omakorda mõjuvaim asjaolu on keel. Siia oleks kohane reaktsioon: “taaa!” Jaa, keeleteema ja Ida-Virumaa... aga siin ei ole tüüpiline olukord vaid on hulga nüansirikkam. Muu kommunikatsiooni osa ma siin ei kirjelda, piirdun keelega.

Nimelt, a) osades kakskeelse elanikkonnaga omavalitsustes tõlgitakse kõik olulisemad õigusaktid ja elanikkonnale suunatud info kahte keelde, mis tähendab suuremat kulu; b) omavalitsustes, mille elanikkonna enamuse moodustab riigi mõistes vähemus, jälgitakse vähem riigikeelset meediat ega olda paljude asjadega kursis. Tekib olukord, kus omavalitsuse ametnikud selgitavad elanikele riigis toimuvat oma põhitöö arvelt. Seega jääb võrreldes teiste omavalitsuste ametnikega vähem aega oma põhitööle pühendumiseks. 

Aga see pole veel kõik! Tulen keele juurde veel tagasi!

Teine oluline erinevus erineva kohaliku enamusega omavalitsustes on ametnike suhtumine enesetäiendamisse. Natuke olen seda suhtumise erinevust kohanud ka mujal, mitte ainult selle uuringu kontekstis. Mingil kummalisel põhjusel eestlastele pigem meeldib enese arendamine ja koolitustel osalemine, venelastele pigem mitte. Huvitav sõnastus tuli ühest varasemast uuringust välja – vene rahvusest ametnikud ootasid ülemusepoolset motiveerimist. Näen, et sõna “motivatsioon” on meie keeltes erineva varjundiga. Samal ajal tundsid vene rahvusest ametnikud rohkem, et nad vajavad koolitusi. Artiklis analüüsin olemasolevaid andmeid ja püüan leida seoseid, aga leian neid vähevõitu. Teema vajab edasist põhjalikumat süvenemist, sest seos omavalitsuse võimekuse ja ametnike enesetäiendamisega on enesestmõistetav. 

Kolmas tulemuste plokk on organisatsioonikultuuri kohta. Esimese asjana võib väja tuua tõdemuse, et omavalitsuste organisatsioonikultuur on muutuv ning seda saab juht mõjutada. Võimekuse seisukohast on see oluline, sest võimekus on tõenäolisem kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil omavahel sobivad. 

Varasemad uuringud väidavad, et kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil on sarnased, siis on suurem tõenäosus headeks tulemusteks. Seda konti närisin ma pikalt ja põhjalikult. Kasutasin siin kõigi intervjuude andmeid ja Geomedia võimekuse näitajaid. Selgus, et kui klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel on suurem, siis võimekus on tõepoolest suurem, aga mitte kõigi omavalitsuste puhul! See loogika kehtib omavalitsuste kohta, kus kohaliku enamuse moodustavad riigi mõttes vähemus (antud juhul venelased) ja siis kui rahvusrühmad on võrdse suurusega. Siis tõepoolest ennustus kehtib. 

Siia pilti ei paista üldse sobivat eestikeelsed omavalitsused. Nii võimekama kui vähem võimeka omavalitsuse puhul on klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel suurem kui ühelgi eelnevalt nimetetud omavalitsusel. See uuringu osa pidi olema puhtalt organisatsioonikultuuri kohta, aga ikka jõudsin keeleteemani välja.

Nüüd juba artikliväliselt mõtlen, mida saadud teadmistega peale hakata. See keele asi ei anna rahu. Puhtalt keeleõpe poleks lahendus. Kui omavalitsus on saanud elanikkonnaga hea kontakti, oleks rumal inimesi minema peletada kui nad oma küsimustega tulevad ja need küsimused KOVi tööd ei puuduta. Solgutamine ei meeldi kellelegi. Aga oma töö arvelt infopunkti pidada pole ka nagu õige. Kas peaks siis integratsiooniraha omavalitsustesse suunama, et seal rohkem aega elanikega suhtlemiseks tekiks? 

Oma artikli suurimaks väärtuseks pean seda, et sain kirjeldatud erinevusi, mis pole põhjustatud kultuuridevahelistest erinevustest vaid erinevate rahvusrühmade proportsioonidest. Suurim tulemus on see, et see ON teema. Ja teine väärtus on kindlasti see, et kõik need erinevused tulid välja omavalitsuste endi igapäevatööst ametnike endi sõnastuses, mitte polnud suunatud ja struktureeritud intervjuu tagajärg.