Mõnikord tundub mulle, et olen kõik loogilised koolitused läbinud. Samas, õppida ja areneda mulle meeldib. Lage pole olemas. Loomulikult mõtlen sageli, milliseid oskusi või omadusi endas arendama peaks. See on minu töö puhul enesestmõistetav. Lugedes üliõpilaste tagasisidet saan vastuolulist infot. Samade asjade eest, mille eest mõned üliõpilased tänulikud on, on teised jällegi väga pahurad. Samad meetodid ja võtted, mis ühtesid toetavad ja motiveerivad, on teistele häirivad. Need üliõpilased kirjutavad mõnikord, et ma ei mõista neid ega toeta neid nii nagu nad seda vajavad. Ütlen ka ise, et ma ei mõista kõiki üliõpilasi (ja inimesi) võrdselt hästi. Kas kellelgi see õnnestub? Loomulikult saan paremini hakkama avameelsete ja avatud inimestega. Mõtteid ja tundeid ei oska ma lugeda. Aga ma annan endale aru, et ka suletumaid ja õrnahingelisemaid üliõpilasi pean nende õpingutes toetama. Ja ma tahan seda teha.
Niisiis, empaatiavõime.
Sattusin lugema teadet koolitusest, mis andis lootust, et selle abil saan oma empaatiavõimet arendada ning õppida selgeks uue õppemeetodi, mis toetab õppijate emotsionaalset eneseväljundust vms.
Koolitus toimus Budapestis ja kestis terve nädala. Teemaks digitaalne loo jutustamine (digital storytelling). Minu koolitus algas laevale minekuga, sest kohtusin Liisiga, kellest sai minu jaoks nädala staar. Väga kiiresti selgus, et meis on palju erinevat ja palju sarnast. Erinevused olid väga suured ja sarnasused väga tugevad. Vahva kombinatsioon.
Koolituse esimene päev oli täielikult pühendatud rühmaliikmete omavahelisele tutvumisele. Minu jaoks oli siin liiga suur tähtsus pandud nimede päheõppimisele ja selle kontrollimisele. Muidugi oli ka sisulist tutvumist. Jah, tutvumine on oluline, kui pärast hakatakse tiimides töötama. Lihtsalt võib-olla oleks võinud seda üldist tutvumist teha vähem ja pärast reaalsete töörühmade loomist lisaks. See pole kriitika, vaid tähelepanek iseenda jaoks. Et teiste vigadest õppida.
Järgmisel päeval tutvusime meetodi endaga ja tegime ettevalmistusi oma loo loomiseks. Minule jäi väheks seda osa, kus meetodi erinevaid rakendamisvõimalusi tutvustati. Oleks rohkem tahtnud teada, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas see toimib. Igaüks tutvustas üht võimalikku lugu ja siis pidigi rühmakaaslased leidma. Huvitav väljakutse, sest lood olid isiklikud, aga töötama pidi lõpuks ühe looga ja tiimis.
Me alustasime neljaliikmelises rühmas. Üks noormees teatas, et ta tahab üksi ühe loo teha, ent soovib ka tiimis töötamist kogeda. Üks naisterahvas ütles, et ta järgmisel päeval ei saa koolitusel osaleda, kuid tuleb ülejärgmisel päeval tagasi. Meie Liisiga olime siis paratamatult "tuumik". Kuigi algne lugu pidi olema selle naisterahva jutustatud lugu. Sellises olukorras algas kõige keerulisem etapp, st stsenaariumi (storyboard) koostamine. Ma ei raatsi mainimata jätta, et sellele naisterahvale osutus häirivaks minu lihalembus. Ta ise oli vegan.
Kolmandal ja neljandal õppepäeval oli fookuses tehniline teostus. Lisaks anti ka loole sisulst tagasisidet. Meie lugu muutus päris kõvasti võrreldes plaanituga. Meid suunati lihtsustamise teele, mis oli igati õige. Algselt üritasime kangesti erinevaid lugusid kombineerida, aga see oli liiga kirju. Oluline on mainida, et valminud produkt ei olnud ise eesmärk vaid osa õppeprotsessist. Osa protsessist oli ka see, et lõpuks olime kahekesi tiimis :) Kuna me mõlemad olime õppima tulnud, siis töötasime loo tehnilise lahendusega eraldi, et saaks kätt proovida. Kasutasime DaVinci programmi, mille kohe pärast koolitust oma arvutist ära kustutasin. Hull energiaröövel! :D
Lugu ise on siin:
Ma rabelen nüüd kiusatusega selgitada, mida me siin öelda tahtsime. Samas, lugu peaks end ise jutustama. Facebooki fotoalbumis proovisin ka sellist lähenemist, et ei kirjuta midagi juurde. Üks pilt olevat rohkem kui tuhat sõna :) Ma olen ikka rohkem sõnade usku, ei usalda jutustamist piltidele.
Kokkuvõttes oli koolitus pigem positiivne. Õppida on alati võimalik. Natuke pidin eile iseseisvalt juurde lugema, et meetodi kasutusvõimalusi enda jaoks selgemaks saada.
