teisipäev, 26. september 2023

Kuue ööpäeva jooks 2023

Sel aastal oli mitu asja teisiti. Kuidas oli kahel eelmisel korral, saab lugeda siit ja siit


Mulle jätkuvalt meeldivad pisikesed külajooksud ja 24 tunni jooks. Vahepealsed distantsid nagu maraton ja poolmaraton mitte. Mitmepäevajooks on eriline, see teeb mind õnnelikuks. Praegu võin öelda, et olen leidnud "oma". Siin tunnen, et suudan areneda ja ka konkurentsis olla. Kuigi kuue päeva jooks on pikaaegsete traditsioonidega spordiala, olen kõigi aegade ja hooaja edetabelites täitsa korralikul positsioonil. Maailma tipust küll kaugel, aga mitte teises universumis. Kõigi aegade edetabelis DUV andmebaasis algavad naiste tulemused aastast 1984. Põhjalikumalt selle distsipliini ajaloost saab lugeda siit. Tänapäevase formaadi alguseks võib pidada 19. sajandi lõppu. Tänapäevase formaadi all pean silmas suhteliselt väikesel ringil liikumist, mitte punktist punkti kulgemist.

Minu tulemus 541,107 km on Eesti tipptulemus. Minule oli latt ette seatud aastal 2000. Ükski Eesti mees pole seda formaati veel proovinud. Ööpäevade kaupa jagunesid kilomeetrid nii: 106, 85, 78, 83, 94, 95.

Siia lisan andmed DUV andmebaasist võrdluseks. Maailma selle hooaja edetabelis olen naistest 27. kohal (üldse 113 tulemust), oma vanuseklassis 5. kohal (üldse 26 tulemust). Kõigiaegade edetabelis olen Euroopa 138. (üldse kokku 396 tulemust) ja maailma 230. (üldse on edetabelis 726 tulemust).

Minu tugevused selle alaga tegelemisel on kõht ja pea. Mul ei teki seedehäireid nagu paljudel teistel. Söön päris toitu tunde järgi, mitte eelnevalt koostatud plaani järgi. Joogiveele lisan elektrolüüte. Eriti, kui on nii higistamist soosiv ilm nagu sel aastal. Päris palju naudin gaseeritud mineraalvett. Pea all pean silmas valmisolekut nautida väikesel ringil tiirutamist. Ma ei vaja välist stimulatsiooni, naudin liikumist ennast. Suurema osa ajast ei soovi ka kõrvaklappidest midagi kuulda. Nii saan keskenduda iseendale.

Välise stiimuli alla võib paigutada numbrid ehk vahetulemuste jälgimise. Mäletan stressi aastast 2021, kui tahtsin magama minna alles pärast ühe ümmarguse tulemuse saavutamist. Juba järgmiseks aastaks tegin järelduse, et sellist stressi ma ei vaja. Aastal 2022 seadsin vaid kellaajalisi sihte. Näiteks, kella 20.30-ni jooksen ja siis lähen massaaži. See oli parem. Seekord juhtus üsna juhuslikult, et ma ei tahtnud kella käe peal kanda (panin selle taskusse, et hiljem statistikat näha). Mis silmist, see meelest. Mulle meeldis see, et ma ei teadnud ei oma tempot ega kilometraaži. Kui see mulle kohale jõudis, palusin vabatahtlikel mulle lipukesi mitte anda ja tulemusi mulle mitte öelda. Muidu on iga 100 km täitumisel võimalik vastava lipukesega ring joosta ja niiviisi kaasvõistlejate õnnitlusi saada. See on armas vahepala ja eelmisel aastal nautisin seda. Ma ei halvusta seda mitte mingil juhul, aga seekord ma ei tahtnud teada vahetulemusi. See võimaldas olla hetkes kohal ja tõi mulle mingi erilise hingerahu. 

Mul ei olnud mingit plaani, kas ja millal vahetulemust vaatan. Viimasel hilisõhtul ütles toanaaber, et loodeteavasti ma ei pettu oma tulemuses. Korraks pani mõtlema, mis see minu jaoks tähendab. Kui teaksin oma vahetulemusi, kas pingutaksin rohkem? Olin kogu võistluse kestel pingutanud täpselt nii palju kui sel hetkel mõistlik ja võimalik. Mõistlik on algul end tagasi hoida ja rohkem puhata. Võistluse keskel on mõistlik pingutama hakata, et poleks tühja aega. Kui puhata, siis täisväärtuslikult, kui liikuda, siis täisväärtuslikult. Niiviisi ma toimisingi, numbreid teadmata. Viimase öö hakul umbes kell 22 tuli tunne, et tahan oma vahetulemust teada. 66 km Eesti rekordini. Tehtav. Keskmine kiirus peaks olema alla 5 km tunnis. Keskmine, st sisaldab vajalikke wc-peatusi, söögipeatusi, võib-olla korraks jalad seinale või ise pikali viskamist. Garanteeritud pole midagi, aga lootust on.

Viimasel ööl ja hommikul oli magamatus ja väsimus piisavalt kuhjunud, nii et paaril korral hakkasin väga kõvasti tuikuma ja slaalomit tegema. Ma kõndisin nii sageli kui võimalik kinnisilmi. Sageli oli tunne nagu astuksin teest mööda või läbi. Mõnikord vajus jalg alt ära, nagu oleks libe. Mõistlik oli tukastada. Esimene kord panin äratuskella 20 minutiks, aga sisemine kell äratas minut enne üles. Üleüldse on mul sisemise kellaga head lood. Kordagi pole võistluse ajal äratuskella vajanud. Keha on tark. Saab aru, kui palju und on vaja, kuid saab ka aru, et võistlus on käimas ja üle miinimumi ei luba magada. Teine tukastamine oli 10 minutit. Lihtsalt täisriietes pikali ja tuled kustu (otseses ja kaudses mõttes). Arusaadav, et iga paus vähendab kõndimise aega ja suurendab jooksmise vajadust. Muidu eesmärki ei saavuta. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi. Graafikul on näha ringiajad. Kõrgemad tipud näitavad pikemaid pause. Algul olid pikemad, pärast lühemad.


Hommikul, mõni tund enne finišit hakkasin rohkem kella ja tulemusi vaatama. Mida lõpu poole, seda rohkem sassis ma omadega olin. Ma ei suutnud välja arvutada, mitu ringi pean veel tegema. Teadsin, et oma tulitavaid jalgu pole mul aega jahutada. See oli asi, mille pidin hambad ristis ära kannatama. Tulitavad jalad lähevad paiste ja tekitavad liikumisel valu. Kõndides rohkem kanna piirkonnas, joostes pöia piirkonnas. 

Hetkel, kui ületasin oma isikliku rekordi, tundsin vaid kerget rõõmu. Eesti rekord oli nii jõuliselt silme ees, et isiklik rekord ei pakkunud rahulolu. Kui oma sassis peaga lõpuks tablool Eesti rekordi numbrit nägin, ei uskunud ma ei ennast ega tablood. Kindlasti pidin ühe ringi lisaks tegema, et veendunud olla. Aga siis hakkas juba finiš paistma ja juhtus see, mis alati. Panin viimase välja. Võistluse viimased kaks ringi olid võistuse kiireimad. Vaid nii tunnen täit naudingut! Täiega lõpuni! Selle nähtuse nimi on "Aedu sirge" :) 

See oli nüüd jutt aja jälgimise ja kulgemise kohta. Lähen tagasi võistluse muude detailide juurde.

Päeval oli liiga raske joosta. Ma proovisin. Jalad liikusid kenasti, aga hakkasin kohe lõõtsutama. Päeval peamiselt kõndisin. Piisavalt sageli jahutasin pead külma veega. Veidi harvem jalgu. Iga kord pärast jalgade jahutamist oli vaja need uuesti Bepanthen salviga kokku määrida. Õhtul, öösel ja hommikul leidsin lihtsasti endale sobiva tempo jooksmiseks. Lihased ei saanud kordagi piiravaks asjaoluks. Minu jooksutehnika on lihaseid säästev. Ma ei peksa end vastu asfalti vaid maandun pehmelt pöia keskosale. Sellele aitavad kaasa jalanõud, millel pole kannakõrgendust. Kõnnitehnikaga olen teadlikult tegelenud viimase aasta jooksul, ka see on säästlikumaks läinud. Massöörid kiitsid samuti lihaste seisundit. Massaažis oli esimesel õhtul kõige kangem kehaosa selja ülaosa ja kael. Teisel ja kolmandal päeval polnud mitte miski kange. Järgmistel päevadel lasin vaid pöidasid mudida. Massaažile kulutatud aeg peab olema väärtuslik, et paremini edasi liikuda. Niisama mõnulemist ei saa lubada. Lihased said lõpuks valu viimasel hommikul kui ma end üldse tagasi ei hoidnud ega säästnud. 

Eelmistel aastatel on suureks piiravaks asjaoluks olnud villid. Ma olin täitsa meeleheitel, et ei saa end realiseerida mingite lollakate villide pärast. Aga olen väga hoolikalt õppinud ja katsetanud. Tulemus - null villi. Null villi! Ma ei hakka siin mingit retsepti tõe pähe kuulutama. Iga inimese jalad on erinevad. 

Algul kirjutasin, et sel aastal oli mitu asja teistmoodi. Üks asi oli see, et läksin võistlusele pigem puhanuna kui treenituna. Detailidesse ei lasku, aga äkki see oligi hea. Pole halba heata.

Teine asi, mis oli teismoodi, oli väga suur asi. Ma osalesin võistlusel koos sõbraga. Reisisime koos ja elasime koos. Võistluse kestel mõnikord puhkasime koos, mõnikord jooksime koos, mõnikord olime vait koos. Varem olen majakest jaganud võõra inimesega ja mul pole sellestki halbu kogemusi, aga sõbraga on ikka teistmoodi. Koos veedetud puhkepausid olid totaalne puhkus. Täielik väljalülitumine. Nagu eespool ütlesin, siis puhkus peab olema täisväärtuslik. Siis saab täisväärtuslikult ka pingutada. Kohati mõtlesin, kas need puhkepausid lausa liiga täisväärtuslikud pole. Teise inimese sisse ei näe, aga mina sain sellest koos võistlemisest hästi palju tuge. 

Milliseid järeldusi ja õppetunde seekordsest kogemusest tulevikku kaasa võtan? Korrata neid asju, mis õnnestusid. See on selge. Paremaks saab esmalt muidugi treenides. Lisaks treenimisele pean järgmine kord kiiremini kohanema ilmaga ja palavuse korral üle minema öörežiimile. Puhkeaegu saab kvaliteeti kaotamata kärpida lühemaks. Mingeid toetavaid tegevusi saan füsioterapeudilt.

Vahetuid muljeid näeb ja saab lugeda fotoalbumist siit

Tänusõnad toetajatele:

Minu kvaliteetset puhkeaega võistluse ajal toetab KoheCoffee. Kvaliteetset ja toitaineterikast toitumist võistlustevälisel ajal toetab Lihuniku Äri. Raskematel treeningutel ja teatud hetkedel võistluse käigus saan abi Vespa Power herilaseekstraktist. Ise pean ekstraktist olulisemaks OFM (optimized fat metabolism) terviklikku lähenemist, et süsivesikuid tarbida strateegiliselt, mitte igal ajal sisse ahmides. MedPoint/Fivefingers Eesti on mulle erinevalt toeks olnud. Mõnikord nõuga, mõnikord konkreetsete asjadega. Loomulikult jalanõud, aga ka külmakotid, mida nüüd juba kaks aastat kaasas olen kandnud ja hoolikalt kasutanud. Lennukipiletitega on abiks olnud Eesti Kultuurkapital. 

Meediakajastus: 

https://sport.err.ee/1609105802/aet-kiisla-pustitas-kolmandal-katsel-eesti-rekordi-kuue-paeva-jooksus

https://rus.err.ee/1609106018/ajet-kijsla-ustanovila-rekord-jestonii-v-shestidnevnom-bege

https://pohjarannik.postimees.ee/7859121/idavirulanna-aet-kiisla-labis-ungaris-kuue-paevaga-oma-jalgadel-ule-540-kilomeetri 

https://pohjarannik.postimees.ee/7856088/aet-kiisla-alustas-ungaris-uut-kuue-paeva-jooksu-eesti-rekordi-uritust

https://pohjarannik.postimees.ee/7857479/kuumuse-ja-niiskusega-voitlev-aet-kiisla-on-nelja-paevaga-jooksnud-juba-350-kilomeetrit 

https://marathon100.com/uudised/vaata/aet-kiisla-pustitas-uue-eesti-tippmargi-6-paeva-jooksus 

https://www.facebook.com/watch?v=1475594389943985 

https://r4.err.ee/1609109948/sportklub?fbclid=IwAR0r3GzobgwcE_bYKXDXPl6UIy2Zbgno1e3N9QKJZZLxa-FCJWTk_Dwjh0U 



reede, 9. juuni 2023

24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil 2023

"Suveks saledaks" võiks olla alapealkiri. Üks alapealkirjadest. Kokkuvõtet kirjutan poolteist nädalat pärast võistluse toimumist ja see annab võimaluse veidi üldistada. Blogipostitusega kirjutan pigem sellest, mis fotoalbumist välja jäi. Aga vaadake ikka albumit ka! 

Sel korral oli mul soov proovida, mis tunne on olla abistatud. Nii, et ise ei peaks oma asjade seast midagi otsima, et aega ei kuluks millelegi muule kui edasi liikumisele. Või kui vaja, siis puhkamisele. Varasemal viiel 24 tunni jooksul ja muidugi ka kõigil teistel võistlustel olen ilma abiliseta toime tulnud. Mõned jooksjad on alati koos abilisega. Ütlen kohe ära, et mõlemad variandid on täiesti OK. Abilisega on kordades meeldivam, aga ilma abiliseta pole ka keeruline. Tabasin end korduvalt mõttelt, et muretsen abilise pärast :) Näiteks, et on külm või igav. Või et ei taha päris tühja-tähja pärast teda tülitada.

Ma enam ei mäleta, millal viimati ametlikult maratoni jooksin. Igatahes olen neid viis tükki teinud. Parimaks ametlikuks tulemuseks jäi 4:31. Reaalselt tegin aga parima maratoni teise võistluse sees, see oli kaks aastat tagasi 12 tunni jooks. Siis tuli maratoni ajaks 4:15. Seekord Kohtla-Nõmmel läks samuti väga lennukalt. Uus maratoni parim on 4:13. Päris kindlasti polnud see mu eesmärk. Lihtsalt väga hea ja kerge oli joosta. Muidugi mõtlesin juba jooksmise ajal, kas peaksin end tagasi hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi põhjust, miks peaks. Ma olin ilmselgelt aeroobses tsoonis, kuigi pulssi ei vaadanud. Tunnen oma keha ja tean seda kellatagi. Ma ei kulutanud selle kiire algusega ainsatki ressurssi, mida poleks samamoodi kulutanud aeglasema algusega. Neli tundi on neli tundi. 

Kummalisel kombel hakkasin umbes nelja tunni möödudes tundma teatud kangust seljas. Selline tunne nagu oleks lihased liiga nõrgad. See on välistatud, seljalihased pole mul päris kindlasti nõrgad. Üleüldse pean jõutrenni väga oluliseks ja mulle meeldib see. Bronislava masseeris mind, mis oli ülimõnus. Tol hetkel jäi see seljavalu mõistatuseks, aga õnneks läks valu mingi hetk üle. Alles mitu päeva hiljem taipasin Ruth Mariaga lobisemise abil, et süüdlaseks oli tuul. Tõepoolest, Raidu ingel Kaur isegi küsis laupäeva pärastlõunal, kas tuul ei häiri. Ma vastasin väga veendunult, et mind ei häiri miski. Jajah, Raitu häirib, mind ei häiri :) Muidugi oli tuul olemas ja ma märkasin seda. Ma lihtsalt olin meelestatud nii, et ei tahtnud tunda end millestki häirituna. Positiivne meelelaad on väga oluline. 

Õhtul pakuti meelelahutust tantsunumbrite näol. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja lisasin ametlikule kavale oma panuse. 


Jõin ja sõin regulaarselt. Iga kolme tunni tagant võtsin pakikese Vespat, mis toetab mu enda keha võimekust rasva kütusena kasutada. Jõin elektrolüütidega vett või Vitautase mineraalvett. Öösel natuke puljongit ja kohvi. Mingil hetkel tekkis isu greibimaitselise alkoholivaba õlle järele. Seda jõin mitmes jaos, mitte kõike korraga. Üldse tarbisin kõike väikeste koguste kaupa. Ka toitu. Pärast võistlust asju kodus lahti pakkides mõistsin, kui vähe ma koguseliselt või kaloraažilt sõin. Kuigi näksisin ma tõesti regulaarselt.

Sõin pähkli-rosina segu, hästi natuke soolapähkleid, ühe kaasatehtud võileiva, ühe magusa saiakese, vist kolm banaani, tükikese šokolaadi, natuke arbuusi, natuke pastat hakklihaga, hommikul neljaviljapuder meega, pakk kondenspiima ja pannkook. Võib-olla midagi unustasin. Vaatamata väiksele kaloraažile, ei tundnud ma kordagi, et energia oleks otsa saanud. Paar korda tundsin kerget peapööritust. Sageli on see märk vähesest soolast, aga elektrolüüte ma tarbisin. Kui peapööritust tundsin, sõingi soolapähkleid. See peapööritus võis olla ka vähesest energiast. Aga ma ei tähtsustaks seda üle, sest see tunne oli hästi nõrk ja läks üle. Miks ma siis rohkem ei söönud? Osad toidud lihtsalt ei isutanud. Näiteks pähkli-rosina segu oli hea esimesel kuuel tunnil, aga pärast enam ei tahtnud. Oleks midagi pehmemat tahtnud. Puder ja kondenspiim olid lemmikud. Kondenspiim oli ka öösel OK, aga hommikul, kui see päikese käes soojaks läks, oli lihtsalt õnne tipp. Muidugi tuleb ka kogust kontrolli all hoida. Punnis või loksuva kõhuga pole kuigi meeldiv joosta. Söömine on üks minu tugevustest ultrajooksus. Statistika kohaselt on ligikaudu 60% ultrate mittelõpetamise põhjus kuidagi seedimisega seotud. Mina olen see 40%. 

Päris kindlasti kulutasin võistluse ajal rohkem energiat kui seda tarbisin. Sellest ka alapealkiri "suveks saledaks". Eriti külma ilma tõttu. Öösel läks toidukarbi kaas jäässe, ajavõtumatt libedaks. Tänu Aleksandrale sain väga õigel ajal ja aja mõttes ökonoomselt riietuda, selles mõttes probleemi ei tekkinud (nagu eelmisel aastal, kui läbi külmusin ja end auto istmesoendusega üles sulatama pidin). Pikki pause mu liikumises ei olnud. Vaatasin selle osa ka hiljem ringiaegade pealt üle. Kui peatusin, siis selleks, et korraks puhata. 

Puhata sain ka kõndides. Ma olen rahul, et sügisel ja talvel veidi ökonoomsemat kõndimist õppisin. Ma ei jaksanud küll kogu aeg kiirkõndi teha, aga minu kõnd oli raudselt edukam ja säästvam kui varasematel võistlustel. Graafiku pealt on näha liikumise tempo. Kõndimisega puhkasin jooksulihaseid ja seetõttu suutsin ka lõpupoole joosta. Enne lõpus uuesti jooksma hakkamist proovisin mitu korda poole staadioniringi kaupa. Mingitel hetkedel tundsin, et jooksmine on liiga suur pingutus ja see pingutus ajas vaatamata olematule tempole pulsi kõrgeks. See oli vaevaline ja seetõttu ma seda rohkem ei teinud. 

Kõige kiirema ringi tegin hommikul, kui enam polnud mingit vajadust end säästa ja tagasi hoida. Tegin seda "päikeseratas-päikeseratas" laulu ajal, loomulikult. 

Villid väärivad eraldi lõiku või paari.

Paar päeva enne võistlust käisin pediküüris. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud väikeste varvaste küüned õhemaks poleerima. Need lisasid survet varbale. Võistluse ajaks teipisin väiksed varbad ära ja lisasin varvassokkide peal neile väikestele varvastele veel pehmendavad kaitsmed. Selline kombinatsioon on varem edukas olnud. Eelmise aasta samal võistlusel pidasid teibitud varbad vastu kauem. Alles hommikul vahetasin Altra'd Fivefingers'i vastu. Sel aastal pidin tegema seda liiga vara, juba õhtul. Väikestel varvastel oli tavalise tossu sees valus. Ja minu tavalised tossud on kõige laiema varbaosaga Altrad, mitte mingid kitsa ninaga peokingad. Fivefingers ehk varvikud on loomulikult päästerõngas, aga väga pika võistluse ajal eelistaks natukene rohkem tuge või pehmendust. Varvikute puhul on kogu pehmendus su enda jalas, mitte tossu tallas. Ma olen palju jooksnud varvikutes ja see ei ole probleem, aga ultra ajal ainsa variandina pole see ideaalne. 

Roosades varvikutes, millega liikusingi kõige rohkem, hakkas vasakul jalal suure ja järgmise varba vahele natuke suruma. Ei teagi, miks. Anatoomiline eripära ehk. Selle surve tulemusena tekkis sinna vill, mis õnneks väga aeglaselt edasi arenes. Hommikul hakkas see valu tegema. Kaalusin niidi läbitõmbamist, aga jätsin selle tegemata. Tundus liiga tülikas, kuigi kõik vahendid olid kaasas. Kui valu liiga häirivaks muutus, proovisin sokkis liikuda. Sain teada, et staadionikate on väga kare. Asendasin sokid oma kõige-kõige õhemate ja venivamate varvikute vastu. Nende sisse mahtusid ära kõik villid. See jalanõuvahetus võimaldas mul paaril viimasel tunnil edukalt liikuda ja viimasel 40 minutil ka joosta. See oli tore. 

Hommikul teadsin, et isiklik rekord oleks teoreetiliselt tehtav. Mu abiline tuletas seda mõned korrad meelde. Nagu eespool kirjutasin, sain hommikul joosta, aga ma ei usu, et oleksin lõpetanud võistluse hea tundega, kui oleksin hambad ristis varem jooksma hakanud. Mingil põhjusel ei tundunud see nii oluline. Oleks mul mingi suurem saavutus käeulatuses olnud, näiteks 170 km, siis võib-olla oleksin teisiti mõelnud. Igatahes isiklikust rekordist jäi puudu 1,2 km. Ja ometigi ei pea ma seda läbikukkumiseks. Ma tahtsin teada, mis tunne on abilisega joosta ja seda ma kogesin. Sain teada, et see ei garanteeri edu, kuid teeb kogu asja kordades meeldivamaks.

Mul polnud kordagi sellist tunnet, et miks kurat ma siin olen ja miks ma seda teen. Kuigi vahepeal oli nägu valust veidi krimpsus, siis hommikul ma jälle naeratasin. Ma olin õnnelik.

Pärast võistlust läksin loomulikult Purtsesse sööma. See oli ilus. Mind pakiti teki sisse ja toideti kolmekäigulise lõunaga. See oli peaaegu ainus seltskond, mis mind nii puise ja kangena nägi. Õhtul Sillamäel läksin kindlameelselt jalutama, et natukenegi liigutada ja taastumisele kaasa aidata. No see oli muidugi naljanumber. Oma kangete jalgadega ja villidest valusate varvastega komberdasin mereni ja tagasi. 400 meetrit kokku. Ei mäleta, kui palju see aega võttis.

Esmaspäeval ehk järgmisel päeval venitasin end pärast ärkamist. Reaalselt oli selline tunne, et sikutasin lihased õigesse pikkusesse tagasi. Nii hea hakkas! Ja siis ujulasse. Ma arvan, et enam ei saanud keegi aru, et mul midagi viga oleks. Ise tundsin veel lihastes valu nagu oleks eelmisel päeval kõvem trenn olnud. Ja villid vajasid ka veel ettevaatlikkust. 

Teisipäeva hommikul ujusin 15 minutit ja pärastlõunal sõitsin rattaga 45 minutit. Lihasvalu enam polnud ja osad villid olid valutuks muutunud.

Kolmapäeval käisin jõusaalis. Saunas tuli viimane villiplaaster ära ja ei tundnud vajadust midagi asemele panna. Ei olnud valus. Minu keha jaoks ja minu enda tunde järgi olin taastunud. 

Nädal hiljem kolmapäeval läksin esimesele jooksule. Appi kui imeline spordiala! Lust ja rõõm! Suu kõrvuni! Tahan veel! Juba vaatasin võistluskalendrisse, kas on ehk lähedal midagi ägedat toimumas. Treener kutsus maa peale tagasi. Olgu. Laupäeval jooksen 5 km Narva Linna Jooksul. Siis vaatame edasi. 

Kirjutasin, et söömine on minu tugevus ultrajooksjana. Veel on mu tugevus hea taastumine, aga see on paljuski enda teha. Hea taastumine algab heast ettevalmistusest. Järjekindel treening, nii jooks kui jõutrenn; kvaliteetne toit, mõistlik üldine stressitase, hea uni. Ja kolmas tugevus on "kõva pea" ehk meelelaad. Mulle päriselt meeldib jooksmine, see ei nõua mult tahtejõudu. Meeldib pingutamine ja meeldib rahulik kulgemine. Võistluse ajal on sama tunne. 

Mis on mu nõrkused, millega pean veel tööd tegema? Imelik niiviisi öelda, aga ma ei tea. Kindlasti nuputan ja katsetan edasi villide teemaga. See on päris suur kurja juur. Lihasvaluga saan joosta, aga villivalu on terav ja ühest hetkest talumatu. Selge see, et ka üldist treenitust saab tõsta. Kiirust ka. Päris kindlasti pole ma saavutanud oma tippu. Kõik on veel ees. 


Ma ei saa jätta tänamata mõnda ettevõtet, mis on mind toetanud. Lihuniku Äri annab head hakkliha, kus on lisaks lihastele sees muud siseelundid. Vespa Power on naljakas geeli moodi vedelik, mis toetab mu enda võimekust rasva kütusena kasutada. Fivefingers Eesti võimaldab mul joosta ka siis kui varbad on villis. Kohe Coffee laseb aega kokku hoida, kuid mitte maitse arvelt. 




 



reede, 12. mai 2023

Hübriidõuesõpe

Mulle on alati meeldinud teatud dünaamika õppetöös. Õppimine nõuab pingutamist, muidu arengut ei toimu. Ent üldjuhul võiks õppimine ka lõbus olla. Lõbu ja pingutus ei ole vastandid. 


Sel kevadel olen korduvalt mõelnud, miks ma üliõpilastega õues ei käi. Varem olen ju käinud. Mul oli igasuguseid ideid, aga need ei selgitanud olukorda täielikult. 

Täna oli lihtsalt nii ilus ilm, et ma isegi ei kaalunud tuppa jäämist. Raekoja plats on õppimiseks peaaegu sobilikuks arenenud. Vähemalt on ilus. Enne majja sisenemist ja üliõpilaste kutsumist testisin, kas raekoja platsil ka internet töötab. Ilma ei saa, kui on lubatud ka virtuaalruumis osaleda. Ja seda ma luban. Mingi kasu peab sellest paari eelmise aasta jamast olema. Regionaalses kolledžis õppimine ei pea tähendama iganädalast motivatsiooni ja lojaalsuse testi. Vaevalt, et ükski üliõpilane usub, et virtuaalruumis on kõike parem teha. Koos kaaslastega ja igas mõttes kohal olles on palju lihtsam õppida. 

Raekoja platsil põhimõtteliselt internetti ei olnud. Natuke võimaldas ut-public võrku, aga see oli nõrk ja ebastabiilne. Mobiilne internet oli alternatiiv, mida kasutada tuli. Ma vist liikusin ja näppisin oma telefoni liiga palju, sest ka sealt viskas mind mõned korrad välja. Virtuaalruumis olevad inimesed minu hinnangul ei saanud täies mahus õppetöös osaleda. Ise olid nad positiivsemad. Tõesti, alternatiiv olnuks üldse mitte osalemine. Vahepeal tegid möödasõitvad autod müra, siis erinevad inimseltskonnad - linnas ongi autod ja inimesed, loogiline. Nii et me ei kuulnud üksteist pidevalt hästi. 

Järeldus: teha kellelegi ettepanek wifi võrgu lisamiseks. Võimalik, et see on kunagi niikuinii plaanis. Võib-olla siis, kui raekotta mingi tegevus kolib. Mainisin juba meie oma haldusjuhile. Ma otsekohe aktiivseks ei hakka. Las saab see raekoda ja raekoja plats lõplikult valmis. Anname aega.

See aktiivsus ja millegi küsimine on oluline. Küsija suu pihta enamasti ei lööda. Kindel on see, et kui ei küsi, siis kindlasti ei saa. Selle kohta oli tänase loengupäeva lõpetuseks ideaalne näide.

Sügissemestril oli mul üks aine alati keldrisaalis. Kunagi ei teadnud, milline on seal mööbli paigutus. Kas ja kui palju on toole? Kas ja millised on lauad? Algul tegi see mind veidi pahuraks, et pean iga kord sellise asjaga tegelema. Siis aga tekkis võimalus üheks mu lemmikmõttekäiguks - kuidas pöörata ebasoodne olukord lotovõiduks? 

Sügissemestril lahendasime olukorra nii, et mõnikord kasutasime kohviku cateringi-laudu seisulaua rollis. Mõnikord lohistasime endale fuajeest kott-toolid. Mõnikord olime neljakäpukil maas. Mõnikord istusime päris toolil päris laua taga. Igaüks sai enda tujule vastava õppimisasendi võtta. Siis läkski lambike põlema, et see on ju hea, et ei sunnita sundasendisse. Küsisin üliõpilastelt, kas neile meeldiks kui saaks ise valida, millises asendis õppida. Mu enda vaimustus oli kindlasti suurem, aga pigem oli soosiv hoiak. 

Tegin juhtkonnale ettepaneku mitmekesistada mööblit meie auditooriumides. Rääkisin eelneva jutu juurde, kuidas sunnitud ühesugune asend on kõige hullem. Valik on parim. 

Täna, sel imailusal päikesepaistelisel päeval sain teada, et minu ihaldatud mööbel on kohal. Peenem kui oodata oskasin. Ei ole üldse mitmekülgne! Kõik toolid ja lauad näevad ühesugused välja, kuid on reguleeritavad!

Kui ei küsi, siis ei saa. Tean, et mõned õppejõud jagavad mu rõõmu. Loodetavasti tekib meid juurde. Lõpuks on eesmärk õppimise toetamine, mitte mingi tilu-lilu. Tooli kuju ei ravi diabeeti ega rasvumist, ei asenda liikuvat eluviisi. Õppimise mitmekülgsem keskkond laseb kehal elada ja seeläbi saab aju õppimisele keskenduda (Kiisla 2023) :) 


pühapäev, 30. aprill 2023

Digitaalne loo jutustamine

Mõnikord tundub mulle, et olen kõik loogilised koolitused läbinud. Samas, õppida ja areneda mulle meeldib. Lage pole olemas. Loomulikult mõtlen sageli, milliseid oskusi või omadusi endas arendama peaks. See on minu töö puhul enesestmõistetav. Lugedes üliõpilaste tagasisidet saan vastuolulist infot. Samade asjade eest, mille eest mõned üliõpilased tänulikud on, on teised jällegi väga pahurad. Samad meetodid ja võtted, mis ühtesid toetavad ja motiveerivad, on teistele häirivad. Need üliõpilased kirjutavad mõnikord, et ma ei mõista neid ega toeta neid nii nagu nad seda vajavad. Ütlen ka ise, et ma ei mõista kõiki üliõpilasi (ja inimesi) võrdselt hästi. Kas kellelgi see õnnestub? Loomulikult saan paremini hakkama avameelsete ja avatud inimestega. Mõtteid ja tundeid ei oska ma lugeda. Aga ma annan endale aru, et ka suletumaid ja õrnahingelisemaid üliõpilasi pean nende õpingutes toetama. Ja ma tahan seda teha. 

Niisiis, empaatiavõime. 

Sattusin lugema teadet koolitusest, mis andis lootust, et selle abil saan oma empaatiavõimet arendada ning õppida selgeks uue õppemeetodi, mis toetab õppijate emotsionaalset eneseväljundust vms. 

Koolitus toimus Budapestis ja kestis terve nädala. Teemaks digitaalne loo jutustamine (digital storytelling). Minu koolitus algas laevale minekuga, sest kohtusin Liisiga, kellest sai minu jaoks nädala staar. Väga kiiresti selgus, et meis on palju erinevat ja palju sarnast. Erinevused olid väga suured ja sarnasused väga tugevad. Vahva kombinatsioon. 

Koolituse esimene päev oli täielikult pühendatud rühmaliikmete omavahelisele tutvumisele. Minu jaoks oli siin liiga suur tähtsus pandud nimede päheõppimisele ja selle kontrollimisele. Muidugi oli ka sisulist tutvumist. Jah, tutvumine on oluline, kui pärast hakatakse tiimides töötama. Lihtsalt võib-olla oleks võinud seda üldist tutvumist teha vähem ja pärast reaalsete töörühmade loomist lisaks. See pole kriitika, vaid tähelepanek iseenda jaoks. Et teiste vigadest õppida. 

Järgmisel päeval tutvusime meetodi endaga ja tegime ettevalmistusi oma loo loomiseks. Minule jäi väheks seda osa, kus meetodi erinevaid rakendamisvõimalusi tutvustati. Oleks rohkem tahtnud teada, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas see toimib. Igaüks tutvustas üht võimalikku lugu ja siis pidigi rühmakaaslased leidma. Huvitav väljakutse, sest lood olid isiklikud, aga töötama pidi lõpuks ühe looga ja tiimis. 

Me alustasime neljaliikmelises rühmas. Üks noormees teatas, et ta tahab üksi ühe loo teha, ent soovib ka tiimis töötamist kogeda. Üks naisterahvas ütles, et ta järgmisel päeval ei saa koolitusel osaleda, kuid tuleb ülejärgmisel päeval tagasi. Meie Liisiga olime siis paratamatult "tuumik". Kuigi algne lugu pidi olema selle naisterahva jutustatud lugu. Sellises olukorras algas kõige keerulisem etapp, st stsenaariumi (storyboard) koostamine. Ma ei raatsi mainimata jätta, et sellele naisterahvale osutus häirivaks minu lihalembus. Ta ise oli vegan.

Kolmandal ja neljandal õppepäeval oli fookuses tehniline teostus. Lisaks anti ka loole sisulst tagasisidet. Meie lugu muutus päris kõvasti võrreldes plaanituga. Meid suunati lihtsustamise teele, mis oli igati õige. Algselt üritasime kangesti erinevaid lugusid kombineerida, aga see oli liiga kirju. Oluline on mainida, et valminud produkt ei olnud ise eesmärk vaid osa õppeprotsessist. Osa protsessist oli ka see, et lõpuks olime kahekesi tiimis :) Kuna me mõlemad olime õppima tulnud, siis töötasime loo tehnilise lahendusega eraldi, et saaks kätt proovida. Kasutasime DaVinci programmi, mille kohe pärast koolitust oma arvutist ära kustutasin. Hull energiaröövel! :D 

Lugu ise on siin: 


Ma rabelen nüüd kiusatusega selgitada, mida me siin öelda tahtsime. Samas, lugu peaks end ise jutustama. Facebooki fotoalbumis proovisin ka sellist lähenemist, et ei kirjuta midagi juurde. Üks pilt olevat rohkem kui tuhat sõna :) Ma olen ikka rohkem sõnade usku, ei usalda jutustamist piltidele. 

Kokkuvõttes oli koolitus pigem positiivne. Õppida on alati võimalik. Natuke pidin eile iseseisvalt juurde lugema, et meetodi kasutusvõimalusi enda jaoks selgemaks saada. 

 

 





neljapäev, 19. jaanuar 2023

Koos õpetamine

Vastastikune lugupidamine! Kuidas me selle unustasime? Selliste mõtetega lahkusime “õppejõult õppejõule” konverentsilt, kus esitlesime oma posterit koos õpetamisest. Panime posterile kirja kõige olulisema ja suuliselt püüdsime üldistada ning illustreerida. Rääkisime koos õpetamise olemusest, kasust õppijatele ja meile endile, võimalikest ohtudest ja meie lahendustest ohtude ennetamiseks. Aga vastastikune lugupidamine oleks pidanud olema nagu vesimärk suurelt üle kogu posteri. Sest ilma selleta poleks kogu see asi võimalik. 


Mul on samaaegselt olnud tähelepanu all seesama koos õpetamine ja üliõpilaste toetamine rühmas töötamisel. Kumbki teema pole uus. Koos õpetamisest olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on mitme kolleegiga koostöökogemus kuhjunud ja vajas väljundit teistele jagamise näol. Üliõpilaste koostööoskusedki on vana asi. Auditooriumis ühe kohtumise piires pole midagi selle vastu, kui ühe suure paberi kallal värviliste pliiatsitega saab koos töötada. Raskeks läheb siis, kui ülesanne on vastutusrikkam ja pikema kestusega. Olen naljatledes öelnud, et sunnin üliõpilasi koos töötama nii kaua kuni nad selle vastu põtkivad. See ei ole mugav. Üksi on mõnusam.

Minu peas on kogu see teema hästi sota-pota. On asju, mille olen selgeks saanud ja on asju, mille kallal pean veel töötama. On asju, mis on minu võimuses muuta ja asju, millega pean leppima. Olen aru saanud, et kui miski on halvasti, ei ole see täielikult minu süü. Koos töötamisel on alati mitu osapoolt ja üksi ei saa süüdi olla. Nii nagu ei saa ka edu puhul võtta kogu au endale. Sõna “sünergia” on müstiline ja äralörtsitud sõna. Aga see on päriselt võimalik. 

Ainet Bakalaureusetöö seminar olen õpetanud kolme erineva kolleegiga ja see on alati meeldiv kogemus olnud. Koos õpetamine tähendab kõige tegemist koos, mitte tööde ära jaotamist. Korraga on üliõpilaste ees ja seas kaks õppejõudu. Kummalgi erinev juhendamiskogemus, õpetamiskõgemus ja erialane taust. Paaril korral on õppejõud ka kahes erinevas keeles rääkinud. Igal õppejõul on erinev stiil. Üliõpilased saavad kõigele kaks vaadet. 

Koos auditooriumis olles on dünaamika hoopis teine, ei teki asjatuid mõttepause. Kui üks alustab või veab mingit teemat, saab teine rohkem tähelepanu pöörata õppijate reaktsioonidele ja kolleegi jutule vahele segada oma täiendustega. Käib nauditavalt intensiivne ping-pong. Niimoodi saab üliõpilastele ka demonstratsioonesinemisi teha – kuidas soovime, et nad üksteist toetaks. Näiteks tegime sellise näitemängu selgitamaks, kuidas üliõpilased peaks üksteist küsimustega toetama lõputöö uurimisprobleemi sõnastamisel.

Kuigi agiteerime üliõpilasi füüsiliselt kohale tulema, siis alati kõik ei saa. Meil on alati olemas virtuaalruumis osalemise võimalus. Kui virtuaalruumis on rohkem inimesi, on üks õppejõududest rohkem ninapidi arvutis ja toetab sealsetes rühmades arutelusid. Mõlemas ruumis osalejad saavad õppetööst võrreldava kogemuse, nii nagu heale hübriidüritusele kohane. 

Kirjalikele töödele tagasiside andmisel lepime näiteks kokku, et üks alustab hilisematest ja teine varaseimatest esitajatest. Jälgime, et anname enam-vähem sama detailsuse astmega tagasisidet. Lepime kokku, kui palju anname lisaaega puuduste kõrvaldamiseks. Segasemad juhtumid arutame koos läbi. Ausalt öeldes on mõnikord ka hea auru välja lasta. Mõnikord tunned, et oled kõik vahendid ära kasutanud, aga üliõpilaseni pole sõnum jõudnud, siis on parem omavahel susiseda kui üliõpilase peale pahurdada.

Et ei jääks kõlama nagu tegeleksime kogu aeg millegi kokku leppimisega, kinnitan, et mänguruumi oleme endale küllaldaselt jätnud. Aga olulistes asjades ongi vaja kokku leppida. Loengus räägitavat juttu me täpselt kokku ei lepi. Ei ole mingit stsenaariumit. Räägime läbi, mida ja kuidas teeme, aga teemasid või rolle omavahel ära ei jaga.

Aine koos õpetamine on samal ajal ka kui täienduskoolitus õppejõududele või nagu kolleegi õppetöö vaatlus. Ma mõtlesin uue sõna välja, see on loenguosalusvaatlus! Ma olen kolleegidelt nii palju õppinud! Ja see on nii lõbus viis õppimiseks!

Muudan järsult teemat. Miks üliõpilased koostööd samamoodi ei naudi nagu meie? Ei tohi üldistada, kindlasti keegi naudib, aga silma torkavad draamad. 

Lihtsa guugeldamisega saab teada rühmatöö faasid ja seal on enne koostöö faasi konfliktifaas. Muidugi pole see kohustuslik, aga suurema ja raskema töö puhul võõraste inimestega üpris loomulik. Põhiline probleem seisneb selles, et töö tegemise rütm on erinev ja ootused tulemusele samuti. Keegi on pahane, et teine looderdab, teine on pahane, et teda on kõrvale jäetud. Aastast aastasse. Saan aru, et koostööoskust ei arendata üldhariduskoolides piisavalt. Ka kolleegid ülikoolis ei tee seda nii palju kui võiks. Inimlikult saan aru – ebamugav. Hindamisel tekib ebakindlus, kas nii on ikka õiglane. Olen püüdnud õppijaid toetada, aga annan endale aru, et võiks paremini. Ma ei taha liiga palju toetada, sest see pärsib ise avastamise võlu. Toetamata ei saa jätta, sest täielikus teadmatuses ja ebakindluses olles ei tarvitse arengut toimuda. 

Tegin nii endale, kolleegidele kui õppijatele mõeldes ühe vahva intervjuu. Kohe paar päeva pärast selle intervjuu tegemist osalesin rühmatöö toetamise koolitusel. 

Koolitusest võtsin kaasa mitmeid häid teaduslikke materjale ja praktilisi vahendeid. Enda jaoks võtsin kaasa ühe põhilise järelduse, et koostöö algusesse pean rohkem energiat suunama. Tutvumismängud kõlavad totakalt, aga ilmselt on need algajaile koostöötajatele vajalikud. Õppijad peavad omavahel arutama ja ka ise mõtlema, mida nad peavad teadma üksteisest, et koostöö oleks edukas? Internet on täis igasuguseid versioone rühmatöös esinevatest rollidest. Nendega tutvumisest ja iseenda tugevamatest-nõrgematest külgedest teadlik olemisest on kasu. Selle protsessi toetamiseks on olemas igasuguseid töölehti. Võib proovida kaardistada võimalikke ettetulevaid probleeme. Rääkida varasemast koostöökogemusest. Sõnastada rühmatöö edu kriteeriumid ja töö lõppedes anda nende saavutatusele hinnang. Leppida kokku, millistel põhjustel keegi rühmast välja jäetakse. Leppida kokku töökorraldus ja vahetähtajad. Siin saan ka mina õppejõuna abiks olla ja ise vahetähtaegu määrata.

Mõtlen, kas peaks sarnaseid võtteid kasutama ka siis kui mul endal on vaja teha koostööd kolleegidega, kellega ei lähe nii intuitiivselt ja ladusalt nagu eespool kirjeldatud õppeaines. Mul on äärmiselt raske ette kujutada, et suudaksin selle kolleegidele maha müüa. Mind ignoreeritaks või saadetaks kukele :) Äkki on see just see koht, kus tuleb olukorraga leppida. Koostöö ei peaks olema ideaal, mida igas olukorras taga ajada. Paljudes olukordades piisab, kui hoiame lugupidavalt üksteisest eemale ja anname ruumi. Aine terviklikkuse huvides on vaja kokku leppida põhiasjad ja kokkulepetest ka kinni pidada. Sellest ma ei tagane.

Niisiis, vastastikune lugupidamine. Võib-olla ei tule see meelde puhkudel, kui kõik toimib ja koostöö on nauditav. Ilmselt on põhjuseks mingid sõnastamata jagatud väärtused ja sarnane hoiak. Muudes asjades on erinevused rikastavad. Ma ei usu, et kedagi saab kohustada lugu pidama.