Sellise nimega koolitus asetus minu isiklikus edetabelis kindlalt esiviisikusse. Mõeldes tagasi sellele, miks läbitud koolitustest avalikke kokkuvõtteid teen, on üldiselt kaks põhjust. Kui ma ei kirjuta, unustan paljud huvitavad detailid. Varasemaid kirjutisi loen aegajalt üle ja veendun selles. Hea mõnikord mälu värskendada kui tööalaselt ka mingi põhjus selleks ette tuleb. Muidugi loodan, et kellelgi teisel on kirjutisest kasu. Mõnikord olen saanud ise oma postitusele viidata kui keegi paistab sellist tuge vajavat.
Koolitus kuulutati välja peaaegu ainult grandisaajatele (oma õpetamise uurimise ehk hea õpetamise grant), mis oli minu jaoks määrava tähtsusega. See tähendas, et ei alustata nullist ega hakata kedagi veenma, et alati on võimalik oma õpetamist arendada ja et üliõpilaste arengu toetamine on selle keskmes. Koolitajad olid hollandlased Leny Baas ja Chris Jan Geugies. Katri Kütt ei pannud enda nime kuhugi suurelt kirja, aga ma tean, et ilma tema pingutusteta poleks see koolitus nii edukas olnud kui see oli.
Kutse tuli maikuus ja toimuma pidi augustis. Tegelikult toimus jaanuaris. See ajakava on oluline.
Jõudes koolituspaika, anti pihku ümbrik minu nimega. Selles oli tervitus, väheke heaks õppimiseks sobiva meeleolu loomist ja lõiguke täiesti personaalset infot a la tegime Sinu päritolu kohta taustauuringut... See oli üllatav ja tekitas uudishimu, kuidas see koolituse mõttes oluline on.
Ruumis olid toolid pesadesse paigutatud ja toolidel nimesildid Hollandi postkaartidena. Neljakesi ühes pesas pidime tutvuma, aga see oli korraldatud harjumatult. Igaüks pidi täpselt kolme minuti jooksul endast rääkima, aga täielikult vältima töö teemat. Osad täitsa kohmetusid. Kaaslased pidid tähele panema, mida nad imetlevad selle inimese juures ja selle ka otse näkku ütlema. Inimene ise pani oma postkaardile selle tagasiside märksõnadena kirja. Sellest rühmast sai buddy-group ehk üksteist moraalselt toetavate inimeste grupp. Sellesse gruppi tulime mitmel korral veel tagasi, aga mitte liiga sageli. Postkaardid paluti panna aknalauale. Teise päeva lõpus tuldi nende juurde tagasi, et otsad kokku sõlmida.
Mul on kiusatus kirja panna kõik, mida koolitusest mäletan, aga talitsen end.
Koolitus oli vormilt küllaltki mitmekülgne ja tihe, aga mitte hüsteeriline tormamine. Jõudis süveneda, aga hoiti tempot. Töötati istudes, seistes, juhtumirühmades, buddy-gruppides, paarides, ringis, omaette, loengu vormis, ühisarutelude ja väikerühmades aruteludena. Juhtumirühmad olid teatud mõttes läbiv liin, mille juurde korduvalt naasesime. Kogusime infot ja oskusi ning naasesime juhtumi lahendamise juurde. Nii läbi kahe päeva.
Juhtumeid oli neli ja need olid meie oma koolitatavatelt. Rühma ja juhtumi valimine oli ühtaegu lihtne ja raske, sest kõik olid huvitavad ja kõik puudutasid ka mind. Ma kindlasti uurin välja, kuidas lahenes Mari juhtum, kus teemaks oli rühmatöös reaalselt koos töötamine, mitte nagu tudengid enamasti teevad - jagavad ülesandeid ja igaüks töötab ikkagi üksi. Mul on sama mure. Ise valisin Anneli juhtumi. Kui üks üliõpilane teeb esitlust, kuidas teha nii, et seda ka teised kuulaks ja püüaks sellest midagi õppida?
Juhtumirühma esimesed "koosolekud" olid juhtumiga tutvumiseks ja omavahelise koostöö ettevalmistamiseks. Näiteks üks harjutus oli luua enda vapp, aga vapi neli sektorit olid küsimustega määratud. Vastama pidi sümboli või pildiga. Milline on sinu meelepäraseim roll rühmatöös? Kuidas saavad teised aru, et naudid, mida teed? Kuidas saavad teised aru, et oled stressis? Mida saavad teised teha kui oled stressis? Pärast pidime looma ühise vapi, kus enam suunavaid küsimusi polnud.
Juhtumi lahendamisel ja üleüldse tähendusliku õpikogemuse kujundamisel oli raamistikuks 5E mudel. Excitement ehk elevus, entry ehk sisenemine, engagement ehk haaratus, exit ehk väljumine, extention ehk järellainetus. Ma plaanin oma õppetööd küll, aga enamasti piirdub see vähemate etappidega, nt millest alustan, mis on põhitegevus ja kuidas toimub kokkuvõtmine. Seda skeemi saab kasutada terve kursuse puhul, aga ka ühe kohtumise puhul. Meil küsiti, millal käimasolevast koolitusest esimest korda elevusega mõtlesime, millal tundsime, et nüüd see algaski. Minu jaoks oli elevuse hetk siis kui eelmisel õhtul lugesin osalejate nimekirja. Sisenemise emotsioon oli ümbriku saamine.
Oluline on teadvustada miks me midagi teeme ja mis on keskne küsimus. Näiteks meie juhtumi puhul sõnastasime keskseks küsimuseks, kuidas toetada õppijaid üksteiselt õppima. Juhtumit koolitajate süsteemse ja hästi detailsete etappide kaupa lahates pidime välja valima, milline on see kõige määravam hetk ajaliselt, kuhu oma energia suuname. Kõike samasuguse intensiivsusega planeerida ja läbi viia pole võimalik. Tuleb need võtmehetked välja valida. Kuigi meie juhtum sai alguse aine lõpus toimuvatest üliõpilaste esitlustest, siis võtmehetkeks valisime aine sissejuhatava kohtumise. Tahame just siis suunata õppijaid tähele panema, mida teised teevad ja mida teistelt õppida saab. Tuvastasime, et lisaks ratsionaalsetele põhjustele võib siin mängida ka kuuluvustundele. Kuidagi jõudsime mõttekäiguga selleni, et aine läbimise käigus võib kasu olla üksteist toetavatest väikerühmadest. Mitte igaüks ei hakka kõigile kõike rääkima ja olgem ausad, aine lõpus olevatest 30-st esitlusest igaühest midagi õppida on ebareaalne.
Isiklikult veidi pettusin, et meil ei õnnestunud rohkem seda juhtumit lahendada vaid piirdusime ühe pisema elemendi disainimisega. Selleks sai väikerühmade moodustamine mängulises vormis, sest see tundus olevat võtmetähtsusega ja suure mõjuga. Mänguline on siin oluline, et tekiks vaba ja sundimatu õhkkond. Niikuinii on aine läbimises piisavalt ametlikku poolt. Toetussüsteem võiks olla sundimatum. Mõtlesime selle mängu välja. Protsessis oli huvitav, et mitmel korral kippus meelest minema, mis eesmärgil mängu teeme. Alati saime tagasi reele, aga ikkagi huvitav tähelepanek. Mängu eesmärk on leida väikerühm, mis hakkab aine kestel (praktika kestel) üksteist toetama. Me soovime, et rühmad ei moodustuks puhtalt tutvuste alusel vaid et üliõpilased leiaks ka uusi tuttavaid, kellega neil midagi ühist on. See ei peaks olema ülemäära ratsionaalne ja mõõdetav. Oluline on äratundmine, et midagi ühist nagu oleks.
1. Õppijatele räägitakse, et mängu eesmärk on moodustada väikesed (3-4 inimest) rühmad, mille liikmetel on omavahel midagi ühist. Ma alguses jätaks ütlemata, et selles rühmas on vaja tegutseda terve semestri vältel. Kardan, et siis ei mängita siiralt vaid leitakse võimalus vanade tuttavatega kokku jääda.
2. Kõik saavad paberi, mille võib eeltäita, aga ei pea. Igaüks kirjutab ühte veergu kuus toredat tegevust või mälestust viimasest nädalast.
3. Õppijad hakkavad bingo stiilis vestlema inimestega ja üles kirjutama, kellega neil millised mälestused sarnased on. Oma paberile kirjutatakse näiteks restoranielamuse järele selle inimese nimi, kellel samuti restoranielamus oli. Ka siis kui see teine inimene oma lehele restoranielamust kirja ei pannud. Ei tasu üle mõelda ja üle reguleerida. Eesmärk olgu silme ees. Meie prototüüpimise käigus kuulsin pealt vestlust, kus üks osapool oli teinud puutööd ja teine leidis, et ka küttepuude tuppa toomine on peaaegu nagu puutöö.
Kangesti tahaks loota, et väikerühmades on lihtsam suunata üksteise kogemusest õppima. Kui aine kestel kogemusi ja emotsioone jagatakse, on suurem huvi ka aine lõpus tulemust jälgida. Nagu ütlesin, meil ei olnud võimalust rohkem vahendeid läbi mõelda, mis üksteiselt õppimist toetaks. Õppisime, kuidas seda teha, aga tegema peame oma ajast ja ise. Või koos.
Tulen tagasi koolituse ülesehituse juurde. Teise päeva hommikul kogunesime alustuseks buddy-gruppidesse. Alguses oli mingi lihtne sissejuhatav küsimus ja siis paluti silmad kinni panna ning muusikat kuulata. Mind see muusika ei mõjutanud, ootasin, mis tuleb edasi. Kuni meil silmad kinni olid, pandi laudadele arvutid ja ümbrik juhendiga. Arvutis pidi olema kaust nelja videoga.
Šokk! Täielik šokk! Mul vajus suu ammuli ja olin täielikus hämmingus. Koolituse alguses saadud personaalse täiendusega kiri oli poisike selle kõrval!
Kuna registreerusime ammu, siis enam ei mäletanud, et meilt küsiti kellegi kontakti, kes midagi meie õpetamisest midagi teaks. Mu esimene reaktsioon pärast video vaatamist oli - demagoogia! Väga osav mõjutusvahend luua nii isiklik kogemus. Ma hakkasin õudusega mõtlema, kuidas peaksin või saaksin oma üliõpilastele sellist isiklikku kogemust luua. On vastuvaidlematult selge, et tugev emotsioon ja isiklik lähenemine soodustab õppimist.
Oma ainete puhul pean läbi mõtlema, mis on need võtmeteemad või võtmekohad, mida võiks kujundada vastavalt selle koolituse põhimõtetele. Tean juba, millistes ainetes loon need väikerühmad. Lisaks loomisele pean neid ka nõustama ja toetama, rühmad hakkavad harva päris ise tööle nii, et sellest ka täiel määral kasu on. Rühmas õppimine on nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt kasulik. Ühest küljest võib koos õppides vähem ressursse kuluda ja kiiremini tulemusi saavutada. Teisalt on ka üksteise toetus ja kuuluvuse tunne. Olevat uuringuid, mis näitavad, kuidas kuhugi kuuluvad üliõpilased langevad ülikoolist välja väiksema tõenäosusega. Lisaks muidugi see emotsionaalne side, mille toimemehhanismi ei oska ma selgitada, aga kui on olemas, paneb rohkem pingutama.
Koolituse toimumisega samal ajal jõudis minu infovoogu üks artikkel personaliseeritud õppest ja artikli teemal uskumatult tihe arutelu Facebookis. Tundub, et personaliseerimise toetuseks on võimalik kavalalt rakendada ka rühmades õppimist. See pähkel vajab veel edasi puremist. Ja ka koostöö kolleegidega. Mina olen ju sama inimene, aga osadega õnnestub koostöö ja osadega absoluutselt mitte. Muidugi ei saa ma teisi süüdistada, aga ei saa ka kogu vastutust endale võtta.
Kõik on kõigega seotud, aga eri perioodidel tuleb erinevaid selgeid sihte ja eesmärke seada. Siis ei kasva asjad üle pea.
