Kuue ööpäeva jooks 2024

Aasta jooksul on mul tavaliselt kaks ultrajooksu võistlust. Viimastel aastatel on kujunenud rütm: suve hakul 24 tunni jooks, sügisel kuue ööpäeva jooks. Sel aastal jäin oma 24 tunni tulemusega rahule, kuid ikka veel tean, et on arenguruumi. Sel aastal läks kõik kuidagi liiga libedalt. Liikusin ühtlaselt ja kavatsesin pingutada alles lõpus. Hiljem sõbraga arutades sain mõtte, et võib-olla tasub lühemaid pingutamisi teha kogu võistluse kestel. Mitte liiga palju, et kurnaks, aga et veidi kilometraaži suurendada.

 

Sama mõttega tulin kuue ööpäeva jooksule. Eelmise aasta kogemuse põhjal teadsin, et ühtlaselt liikumine on mu mugavustsoon. Kui mult talvel küsiti, mis on mu järgmine eesmärk, vastasin mittenumbriliselt. Kõigil eelmistel aastatel oli mul numbriline motiveeriv eesmärk, mille kolmandal katsel saavutasin. Olin selle üle õnnelik. Aga enam mind number niiväga ei huvita. Tahan areneda ja otsida oma tugevusi. Minu uued eesmärgid on rohkem sisulised kui numbrilised. Mitte et mul suurte numbrite vastu midagi oleks. Ei ole. Oleksin silmakirjalik kui ütleksin, et ei taha Eesti rekordit tagasi oma nimele. Aga see ei ole mulle enam motivaator vaid oleks boonus. 

Treeningud on mul kenasti kulgenud. Liiga detailselt pole planeerinud. Jälgin loogilist treeningtsükli ülesehitust ning et iga nädal oleks teatud tüüpi treeningud. Mahud pigem väikesed. Lisaks ootuspärastele trennidele päris palju kõndimist. Mingeid pause pole tekkinud, olen olnud terve.

Kuue ööpäeva jooks Balatonfüredi kämpingus on nüüdseks tuttav võistlus. Tean, mida kodust kaasa võtta, mida kohapeal osta, mida korraldajad pakuvad. See kogemus teeb rahulikuks. Selle poole pealt oli kõik väga hästi. 

Seekord oli üks uus nüanss. Võistlus oli kuulutatud maailma meistrivõistlusteks. Tiitlivõistlustel järgitakse reegleid suure hoolega. Või siis püütakse järgida. Mõned reeglid on häguselt sõnastatud ja mõned reeglid on tobedad. Näiteks reeglites on kirjas, et telefoni ei tohi kasutada. Arusaadav, nõus. Telefoni näppiv jooksja võib end unustada ja jääb teistele jalgu. Reeglites on kirjas, et muusikat tohib kuulata walkman'ist või raadiost. Walkman? Tõesti? Reeglites pole kirjas kõrvaklappide kasutamise kohta. Enne võistlust mainiti, et üks kõrvaklapp on OK, kaks ei ole OK. Tegelikult on 24h+ võistlustel muusika kuulamine klappidest lubatud ja oli ka seekord. Telefonist. Üks reegel pahandas mehi - palja ülakehaga jooksmist ei lubatud. Naised võisid sporditopis joosta. Miks see probleem on? Esiteks palavus, teiseks nibud. Ja miks ei tohiks? Igal reeglil peaks olema põhjus. 

Avatseremoonial jagati kõigile rahvuslippe. Sellega pidi lavale minema. Kogu tseremoonia oli minu jaoks väsitav. Ma tulin sellele, et vanade tuttavatega kohtuda ja suhelda, aga selleks palju võimalusi ei tekkinudki. Tseremoonia järel oli tehniline koosolek, see oli asjakohane ja vajalik. Avatseremoonia ajal tundsin, et järgmisel aastal ma siia tagasi ei tule. Tundsin, et vajan vahelduseks midagi muud. 

Esimese ööpäeva jooksul otsustasin olla piisavalt mänguline ja vaba. Aegajalt liikuda kiiremini, vahepeal rahulikumalt. Pause teha ainult siis kui täpselt teadsin, milleks. Vastupidiselt paljudele soovitustele, otsustasin magada pigem vähem kui rohkem. Ma juba tean, et esimesel ööl magamine on hea mõte. Aga ma tahtsin proovida midagi uut. 

Täpselt nii tegingi. Kella viie paiku (5 tundi stardist) tundsin, et olen end soojaks jooksnud ja aeg on teha üks ergutav massaaž. Põhimõtteliselt on selle massaaži mõte vabastada võistluse alguse kangusest. Pärast on keha mõnusalt kerge ja liigub loomulikumalt. Massaaž kestis ligikaudu pool tundi. Öösel kui liiga palju tuigerdama hakkasin, magasin umbes tunnikese, riideid ei hakanud seljast võtma. Ööpäeva möödudes stardist olin läbinud 130 km. Olin tulemuse ja protsessiga väga rahul. Oli aeg esimeseks pausiks. Nimelt, ma lootsin rohkem magada palaval ajal päeval ning rohkem liikumises olla öösel. 

Esimene tagasilöök. Olin väsinud ja unine, aga magama ei jäänud. Võimalik, et olin liiga väsinud. Käisin õues palavuses liikumas. Panin mängu kõik teadmised keha jahutamisest. Oli palav ja päike praadis korralikult. Selline ilm, kus päikesekaitsekreemi asemel on mõistlik heleda hingava materjaliga end kaitsta. Proovisin uuesti magada. Ei õnnestunud. Pärast õhtusööki verandal istudes tundsin, et ei taha tagasi jooksma minna. See oli nii uus ja ootamatu tunne, mida ma mitte kunagi kogenud pole. Mitte kunagi! Kurk oli veidi valus. Ninakinnisust hakkasin tundma veidi hiljem. Täpselt ei tea, aga võib-olla oli tuuletõmme ja minu liiga agar jahutamine koostöös magamatusega mu probleemide põhjuseks. Siiani ei tea. 

Põhimõtteliselt olid mu numbrid sellised, et kui oleksin teisel ööl normaalselt liikunud, oleks kõik väga hästi ka pärast neid pikemaid pause päevasel ajal. Kahjuks päevased pausid ei sisaldanud magamist ja see ei teinud mu öist liikumist lihtsaks. Lühidalt, siit algas teistsugune reaalsus. Jäin ilmselgelt haigeks ja prioriteediks sai ravimine. Paaril viimasel päeval sain taas liikuda. Algul ettevaatlikult, viimasel päeval veidi julgemalt. Haige keha ei lasknud palju pingutada, iga kiirem liigutus ajas hingeldama. Rahulikus tempos oli lõpuks hea joosta. Haiguse ajal olid lihased puhata saanud. 

Kuue ööpäeva jooks on imeline. Selle sisse mahub nii palju. Jõuab teha korraliku soorituse, jääda haigeks ja saada terveks. "Päevad" algavad ja lõpevad; vill tekib ja paraneb. Ilmselgelt ei olnud see tulemuse mõttes hea võistlus, aga formaat mulle jätkuvalt meeldib. Olen rahul sellega, kuidas ootamatus olukorras toime tulin ja positiivse hoiaku taastasin. Sain aru, et ma poleks osanud haigust kuidagi ennetada või ära hoida. Kui ma ei oskaks ka tagantjärgi tarkusega midagi muuta, pole kahetseda midagi. 

Illustreerimaks minu võistlust (või treeninglaagrit), ööpäevade kaupa ümardatud numbrid: 

130 km
34 km
6 km 😆 
27 km 
33 km 
69 km 

Kokku 303,4 km. Võrdluseks eelmise aasta tulemus 541 km.

Auhinnatseremoonia jättis sama tunde nagu avatseremoonia. Pikk ja väsitav, ei jõudnud ära oodata, millal süüa saab. Suhelda kaasvõistlejatega polnud praktiliselt võimalik.

Võistluse eelviimasel päeval registreerusin Jõhvi rahvajooksule, mis toimus paar päeva pärast kodumaale jõudmist. Keha äratamiseks või umbes nii. Juba enne Ungarisse sõitmist olin end kirja pannud 100 km võistlusele Sillamäel, mis toimub poolteist nädalat pärast Ungari võistluse lõppu. Muidugi ei eeldanud ma, et olen parimas vormis, aga tahtsin ajaloolisest võistlusest osa saada. Esimest korda toimuvad Eesti meistrivõistlused ultradistantsil. Olin valmis selleks, et ei mahu kontrollaega. Nüüd, pärast seda toredat puhkust ja mahukaid treeninguid, püüan siiski kontrollaega ka mahtuda. 

Tagasi kirjutise alguse juurde. Edaspidi teen mingeid asju teistmoodi. Kuidas täpselt, ei tea veel. Oma treeningutega olen rahul. Olen leidnud oma rütmi. Küsimus on selles, millistel võistlustel osalen ja milliseid eesmärke sean. 

Lõpetuseks üks tore tsitaat legendaarse võistluse Badwater võitjalt. Ta ütles mulle: "хреново бежишь" 😉 Ilma kontekstita on see parim! 

Grandiakadeemia 2024

Oma õpetamise uurimise grandiga kaasneb grandiakadeemia. Seda blogi siin alustasingi kui sain grandi. "Õppimine ja õpetamine” on osutunud piisavalt laiaks pealkirjaks, et selle all kirjutada ka ultrajooksudest. Sest need on üks pidev õppimine. Grandiakadeemia on kahepäevane üritus, kus saavad kokku grandisaajad ja grandi juba ammu “ära” saanud. Jututeemad on kõik oma õpetamise uurimisega seotud. Teisi kuulates saab palju häid mõtteid oma õpetamise arendamiseks. Minu jaoks on eriti väärtuslik see, et siin on inimesed erinevatest valdkondadest, aga kedagi pole vaja veenda, et hea õpetamine on hea asi.

Esimesel päeval rääkisid oma tegevusest grandiperioodi lõpetajad. Mulle hakkasid kohe kõrva teatud mõttekäigud, mis erinevas sõnastuses ja kontekstis kordusid.

Esiteks. Julge ja varjamata kriitika erinevates suundades, nt adminni suunas. Väited stiilis: “eksamitulemused olid liiga head”, “endal on hästi huvitav”. See viimane pole justkui kriitika, aga tegelikult on ka. Meil kõigil on liiga palju neid kolleege, kes kogu aeg kohutavalt töökad tahavad näida. Vahet pole, kas nad seda on või ei ole. Miks peaks üldse töökust idealiseerima kui teinekord saab nutikusega paremaid tulemusi kui töökusega? Ja miks peaks häbenema seda kui endal on hea olla?

Kriitika saab olla ka enda suunas ja see ei pea üldse negatiivne olema. Näiteks oli korduvalt kuulda Moodle tagasisides kriitika üle rõõmustamist. "Arvasin, et pärast muudatusi läheb halvemaks, läkski”. Siia taustaks mõtlen juhtumitele, kui maksimumist madalama tagasisidenumbri põhjal õppejõud ja õppeaine üksteisest lahutatakse. Tahaks nutta. Oleks siis veel, et tagasisides on sõnaliselt midagi järjepidevalt ja andestamatult halba kirjutatud. Üksikute rahulolematute või puhtalt numbrite põhjal kellegi vallandamine on lihtsalt nii haige ja rumal käitumine, et ei mahu mulle kuidagi pähe. Sellest ka rõõm, kui teistsugust reaktsiooni kohtan. Kuigi ÕISi tagasiside ei tarvitse näidata läbikukkumist, siis ka päriselt toimunud läbikukkumiste aus tunnistamine ja sellest järelduste tegemine - see on see, mis peaks olema normaalsus.

Teiseks, töökus veidi teisest vaatenurgast. Julgus mitte näida kohutavalt töökas. Tudengite suunamine rohkem töötama. Tudengid tagantjärgi väärtustavad pingutama õppimist. Tuleks vähem “aidata” tudengeid. Luua turvaline keskkond, kuid mitte teha liiga palju nende eest ära teha.

Niiöelda mitteametlik osa grandiakadeemiast on loomulikult väärtuslikumgi kui ametlik. Mul on siiralt raske mõista neid inimesi, kes sellest teadlikult kõrvale hoiavad. Selline mitteformaalne suhtlus on täpselt see, mis sünnitab kõige huvitavamaid koostööprojekte. Need kohati totratel või suvalistel teemadel vestlused, kus igaüks oma valdkonna vaatepunktist midagi arvab, on täielik rosin. Näiteks hommikusöögilauas olnud “kas see on metstuvi”. Kuidas saab selline küsimus nii lõbusaid arutelusid tekitada, saab selgeks vist ainult sellises seltskonnas reaalselt viibides.

Teisel päeval oli fookuses oma õpetamise arendamine. Mõni mõtles sellele grandi kontekstis, aga seda saab ju igavesti teha. Korduvalt sai tugineda esimesel päeval kuuldule. Kui ma nüüd oma õpetamise arendamisele mõtlen, siis praegu ei ole mul ühtegi selgepiirilist probleemi, mida ma ise lahendada saaks. Võrdluseks probleem, kui grandikogukonnaga liitusin - arvutiõpetuse aines oli hästi palju rahulolematust. Mina olin veendunud, et selles aines ei tohiks liiga palju ette näidata ja õpetada. Sest reaalse elu arvutimaailmas asjad pidevalt muutvad. Inimene peab suutma ise lahendusi leida. Aga kui tudengid ei ole harjunud sellega, et on “liiga palju vabadust”? Mida saan teha enda põhimõtetest loobumata? Seda ma siis uurisingi ja muutsin. Saan ausalt tunnistada, et oli kasu, ja nüüd on parem kui varem. Praegu aga tunnen, et olen kui “lüka-tõmba”. Minu praegused probleemid pole seotud õpetamisega ja kohati ei sõltu nende lahendumine minust. Olen kui käsutäitja ja kuuletuja. Adminn otsustab minuga rääkimata. Nii ma tunnen. Tunne ei ole õige või vale. See lihtsalt on. Kuna ma ei tea, kuidas ise adminniks hakkamata olukorda muuta, siis püüan lihtsalt üle elada ja tegelen aktiivselt olukorraga leppimisega.

Teisel päeval sai rohkem kuulda uute projektide kohta, kus kõik on veel lahtine. Nii põnev. Algsed ideed võivad ju kahe grandiaasta jooksul nii palju muutuda. Keegi ei tea midagi ja see on OK. Oma õpetamise uurimine on kõigile uus asi ja uues asjas on nii lihtne enda küündimatust taluda. Selles on midagi imelist.

Loomulikult tegin ka detailsemaid märkmeid kui siia kirja panin. Aga mul on hea meel, et üle mitme aasta oskasin grandiakadeemiast postituse kirjutada. Miskipärast pole mitmel aastal seda suutnud. Alati on meeldinud osaleda, aga vat seda postituse tunnet pole tekkinud.

Fotol on grandi esimesest lennust Merje ning Männiku metsatalu tiik, mis seekord oli erakordselt roheline. Merje viib läbi hommikuvõimlemist. Üleüldse on grandikogukonnas kenasti läbi mõeldud see, kuidas mitte ainult istuda. See kukub väga loomulikult välja kui see on 1) läbi mõeldud 2) harjumuseks arendatud. Männiku metsatalu on grandiakadeemia pesaks olnud palju kordi. Põhjusega. Siin on hea olla. Toit on hea.

24 tunni jooks pisikesel staadionil

Seekordse postituse läbivaks teemaks on rõõm ja tänutunne. Rõõm iseenda arengust ja sooritusest, tänutunne päris mitme inimese suunas. 

Möödunud aasta suve lõpus lõppes treeneri koostatud kava järgi treenimine. Olin seda päris kaua teinud, mistõttu teatud rütm kenasti sisse harjunud. Mu treeneri mõju ei lõppenud kava lõpuga. Ta õpetas mind treenima ja selle käigus iseennast tundma. Natuke lugesin maailmakuulsa ultrajooksutreeneri treeningpõhimõtteid, vaatasin seniseid kavasid ja tegutsesin laias laastus nende järgi. Ent ma ei jälginud minuteid ega kilomeetreid täpselt. Tegutsesin paljuski tunde järgi. Tunde järgi tegutsedes osutus suurimaks erinevuseks võrreldes varasemaga treeningmaht. Mu jooksud olid palju lühemad, eriti "pikad otsad". Samas, ma kõndisin palju. Jõutrenni ja ÜKEt tegin jätkuvalt regulaarselt, trennide sagedus oli sama (5 korda nädalas). Iga nädal oli üks särtsakam ja üks pikem trenn, teised rahulikud lühemad jooksud.

See võistlus tekitas elevust, et kuidas ma niimoodi omaette tegutsedes arenenud olen. Päris kindlasti olin ma võistluse eel välja puhanud.

Minult on korduvalt küsitud, kas väiksel ringil tiirutamine tüütu pole. Ei ole. Toredad inimesed saavad kokku ja teevad, mis meeldib. Palju tuttavaid, mõned uued näod. Kogu aeg on kõik koos ja saab üksteisele kaasa elada. Mitte häälekalt vaid hinges. Saab jälgida, kuidas keegi hakkab kohe algusest peale pingutama ja kuidas keegi järgib mingit huvitavat jooksu-kõnni strateegiat. Näeb, kui kellelgi on raskused ja kui keegi enne lõppu katkestab.

Hakkasin kohe algusest peale hästi rahulikult, kuid ühtlases tempos kulgema. Hästi korraks testisin ühe neidude seltskonna tempot, aga ei olnud jõukohane. Ja nii jäigi. Ühtlne tempo, lühikesed pausid kui selleks vajadus oli. Pausid olid vaid söömiseks, joomiseks, riiete vahetamiseks, varvaste kreemitamiseks. Seekord ma ei kõndinud ega maganud. Kõnnisammu oli vaid hetkedeks kui pärast pausi hoogu kogusin. Ei tea, kas tervet ringigi korraga tuli. Ka öösel ei hakanud ma kõndima vaid jätkasin ühtlases tempos liikumist. Korduvalt mõtlesin, et ma ei julge kõndima hakata. Pärast on nii füüsiliselt kui moraalselt raskem uuesti jooksma hakata. Ja otseselt vajadust ka polnud. 

Oli kaks pikemat pausi 11 ja 15 minutit kui sõin sooja toitu.

Olen pööraselt tänulik Renele, kes mu tulemust avalikult ei kuulutanud. Mu oma kell oli taskus. Ma ei teadnud mitte midagi. Keskendusin iseendale, mitte numbritele. Alles pärast võistlust vaatasin, mis numbriliselt toimus. 

Selgus, et see oli mu elu aeglaseim 12 tunni jooks! Võistluse esimene ja teine pool olid peaaegu võrdsed. Esimene pool oli 52%. Hiljem numbreid vaadates nägin, kuidas algul olin kuskil pingerea teises pooles ja kunagi öösel olin oma ühtlase tempoga jõudnud ülemisse otsa. 

Hommikusöögi järel kella 8 paiku olin nõus numbreid teadma. Selgus, et olin naistest esikohale jõudnud. Üldarvestuses hoidsin kolmandat kohta. Esimest kohta hoidev Szilard hakkas tasapisi kihutustööd tegema, et ma 1) 160 km täis jookseks 2) teise mehe kinni püüaks. 160 km jutu peale ütlesin mõtteis vastuseks, et miinimum on 159, sest siis tuleb isiklik rekord. Mõistusega sain siiski aru, et 160 km on üsna tehtav. 

Teise mehe kinni püüdmiseks oleks pidanud tempot tõstma. Aga tempo tõstmiseks ei olnud jõudu. Paar tundi enne lõppu ma ikka proovisin, aga ega see hästi ei õnnestunud. Szilard pidevalt ergutas. Kiitis mu stabiilsust ja upitas mu ego. Me ei jooksnud liiga palju koos, aga tema tugi oli kogu aeg tunda. Ka siis kui ta mõni meeter minu ees või taga liikus. Ka siis kui ta midagi ei öelnud. Neil hetkedel kui me siiski koos jooksime, olid meil sageli sammud sünkroonis. Me oleme ka trennis koos jooksnud ja seda juhtub sageli. Vahva pilt. Öösel jäi kaamera vaatevälja see, kuidas me korraks aja maha võtsime ja tantsisime.

Niisiis, esimest korda elus võitsin jooksuvõistluse. Üldarvestuses kolmas koht. Kokku oli osavõtjaid 17, neist 10 naised. Siin on ülitore finišivideo, mida olen vist sada korda vaadanud. "Võidupaar" :) 

Tulemus 164,506 km.

Vaatamata reipale finišile olin päris läbi. Mitte miski ei jäänud kripeldama. Ma ei teeks mitte midagi teisiti! 

Lõpetuseks tänan veelkord ja sõnaselgelt. Rene, et kogu seda asja korraldab ja ultrakiikse talub. Aivar ilusate fotode ja ilmselt veel millegi eest, mida ma ei tea. Peakohtunik Andrus, kes muuhulgas mulle poest jogurtit tõi ja regulaarselt kohviga varustas. Piret, kes on lihtsalt nii armas ja innustav inimene. Kõik vabatahtlikud peaks teadma ja uskuma, et nende töö on raudselt raskem kui jooksjate töö. Meie peame vaid ühte asja tegema ja ainult iseenda peale mõtlema. Tänan treener Margust tehtud töö eest. Tänan maailma parimat jooksukaaslast Szilardit, kes seekord ka kogu mu kraami võistluse järel autosse korjas.

Igasugust olulist infot saab siit: https://gurmeejooksud.ee 

 

Pildiga tekstile appi

Ma olen alati veidi silmi pööritanud, kui mingid seltskonnad suudavad mõelda vaid siis, kui käes on värvilised markerid ja laual on suured paberid. Liiga sageli piirdub selline "mõtlemine" pinnapealsusega. Ei tehta mingit ettevalmistust ja nauditakse vaid omavahelist suhtlemist. Õppejõuna näen liiga sageli, kuidas lugemisoskus on nigel. Kirjutad läbimõeldud teksti, püüad teha seda piisavalt lühidalt ja selgelt, ent nii, et midagi poleks ka puudu. Ja siis hakkad saama küsimusi, mille vastused tekstis kirjas on. Sest küsimine on ju OK. Muidugi on küsimine OK, aga lugemine võiks kah elementaarne olla. 

Teisalt olen kogenud seda, kuidas vorm toetab sisu, kuidas visuaal toetab teksti. Minu peas käib siia lahtrisse ka teksti korrektne vormistamine. Visuaal (nt slaidide kujundus) ei tohi mõtteid teemast eemale viia vaid peab toetama teksti. 

Loodan, et see ei kõla ülbelt, aga tavalised tööalased koolitused olen ma ammendanud. Muidugi on hea aegajalt teadmisi värskendada, aga see pole sama, mis uute teadmiste ja oskuste omandamine ning nende rakendamine. Seetõttu olen avatud esmapilgul seosetutele koolitustele. Nii oli eelmisel aastal selleks Digitaalne loo jutustamine. Nüüd toda kokkuvõtet uuesti lugedes leidsin, et mitte miskit pole muutunud. Põhjendasin tolle koolituse valimist samamoodi nagu siin seekordset koolitust. Niisiis, koolituse pealkiri oli "Värvilised käed". Sisu tutvustus andis aimu, et tegemist on kunstiprojektiga, kus eelnev kunstikogemus pole vajalik. Oma avalduses kirjutasin ausalt, et seda kogemust ega kunstiga seotud oskusi mul pole. 

Koolitus toimus Hispaanias Astuuria piirkonnas. Keegi on sellest kuulnud? Turistipiirkond see igatahes pole ja selleks on loogilised põhjused. Näiteks ilm. Seda teab isegi eestikeelne Vikipeedia. Koolitus toimus imepisikeses linnas, kuhu lennujaamast iseseisvalt põhimõtteliselt ei saagi. Korraldajad saatsid vastu bussi, mis oli väga hea algus. 

See oli korraldusliku poole pealt üks parimaid koolitusi, millel osalenud olin. Korralduse all pean silmas kõike, mis pole otseselt sisu. Ka õppemeetodite komplekti ja koolitajaid. Sellest sain palju mõtteid iseenda töö jaoks. Kombineeriti lihtsamaid lühemaid harjutusi ja pikemaid keerulisemaid; individuaalseid ja rühmades; pikaajalisi rühmasid ja korraks loodud rühmasid; erinevaid paiku selles linnakeses. Sai olla toas ja õues (kui ei sadanud või polnud päris null kraadi).

Ma ei hakka tervet koolitust detailselt ümber jutustama. Teatava ülevaate saab minu fotoalbumist. Üldisemalt rääkides sai üpris kiiresti selgeks, et olin reklaami põhjal koolituse sisust veidi valesti aru saanud. Tegelikult oli parem ja kasulikum kui ootasin. 

Mõiste on graphic facilitation. Eesti keeles kasutatakse väljendeid teadlik kritseldamine või visuaalne lihtsustamine. Üks stiilinäide on Joonmeedia lehel: https://fb.watch/rWP8Gi86sJ/ Joonmeediaga olen varemgi kohtunud igasugustel üritustel ja konverentsidel. Seal teevad nad sageli seda, mida nimetatakse graphic recording'uks. Ehk dokumenteerivad arutelusid pildikeeles. Eesti keeles on kritseldamise teemal üks Facebooki grupp ja raamat. 

Minu jaoks oli huvitav mõelda, kuidas seda kõike oma õppetöös ja teadustöös kasutada saan. Teadustöös oleks lihtsaim näide posterettekanne, aga teatud puhkudel ka joonised teadusartiklis. Samuti kritseldamine kui mõtlemise abivahend. Mul üks ammune kogemus on, kui kritseldamine aitas mõtteid selgemaks mõelda. Õppetöös saab oma teksti toetada visuaalidega, mis aitavad teksti paremini mõista ja süstematiseerida. Hea visuaal aitab tõmmata tähelepanu, kui muidu on teema vastu leige huvi. Õppetöös saab lasta õppijatel midagi skemaatiliselt kujutada, et mõtlemist toetada, aga seda teen juba niikuinii. Nüüd vast teadlikumalt. 

Naasnuna koolituselt, osalesin üritusel, kus proovisin oma märkmikus vestlusi dokumenteerida. See on erinev märkmete tegemisest. Ilmselt on parim variant ikkagi pildi ja teksti kombineerimine. Seekord ma meelega vältisin teksti. Lihtsalt proovimise huvides. Mulle tundub, et kuulasin tähelepanelikumalt ja püüdsin rohkem märgata detaile. Märkmete tegemisel pööran rohkem tähelepanu just suuremale pildile ja olulisematele mõtetele. Visuaalse dokumenteerimise puhul on raske see, et nii nagu kõik oluline pole mõõdetav, pole ka kõik oluline visuaalselt kujutatav. Samas, ainult tekstilised märkmed jäävad kuivaks ja kui teema pole pööraselt huvitav, siis läheb kiiresti meelest ja märkmikku selle koha pealt enam ei ava. Piltidega jääb paremini meelde ja koged juttu mitmekülgsemalt. Tühja minust, aga see on õppijatele mõeldes oluline.

Nagu näha, pole ma värviliste markerite usku üle võtnud. Ilmselt üks värv lisaks oleks OK, aga mitte rohkem. 

Koolitusjärgsel nädalal oli mul üks aine, kus sain veidi kasutada ka metoodilisi nõkse. Neis polnud minu jaoks midagi põhimõtteliselt uut, aga mõned uued nüansid. Eelkõige rühmades töö korraldamise osas.

Erasmus pluss on hea võimalus oma maailma rikastada. Kes ei proovi, ei tea. 

www.partnerupestonia.org

https://www.ayalguina.com/

https://yowopoland.org/