Seekordse postituse läbivaks teemaks on rõõm ja tänutunne. Rõõm iseenda arengust ja sooritusest, tänutunne päris mitme inimese suunas.
Möödunud aasta suve lõpus lõppes treeneri koostatud kava järgi treenimine. Olin seda päris kaua teinud, mistõttu teatud rütm kenasti sisse harjunud. Mu treeneri mõju ei lõppenud kava lõpuga. Ta õpetas mind treenima ja selle käigus iseennast tundma. Natuke lugesin maailmakuulsa ultrajooksutreeneri treeningpõhimõtteid, vaatasin seniseid kavasid ja tegutsesin laias laastus nende järgi. Ent ma ei jälginud minuteid ega kilomeetreid täpselt. Tegutsesin paljuski tunde järgi. Tunde järgi tegutsedes osutus suurimaks erinevuseks võrreldes varasemaga treeningmaht. Mu jooksud olid palju lühemad, eriti "pikad otsad". Samas, ma kõndisin palju. Jõutrenni ja ÜKEt tegin jätkuvalt regulaarselt, trennide sagedus oli sama (5 korda nädalas). Iga nädal oli üks särtsakam ja üks pikem trenn, teised rahulikud lühemad jooksud.
See võistlus tekitas elevust, et kuidas ma niimoodi omaette tegutsedes arenenud olen. Päris kindlasti olin ma võistluse eel välja puhanud.
Hakkasin kohe algusest peale hästi rahulikult, kuid ühtlases tempos kulgema. Hästi korraks testisin ühe neidude seltskonna tempot, aga ei olnud jõukohane. Ja nii jäigi. Ühtlne tempo, lühikesed pausid kui selleks vajadus oli. Pausid olid vaid söömiseks, joomiseks, riiete vahetamiseks, varvaste kreemitamiseks. Seekord ma ei kõndinud ega maganud. Kõnnisammu oli vaid hetkedeks kui pärast pausi hoogu kogusin. Ei tea, kas tervet ringigi korraga tuli. Ka öösel ei hakanud ma kõndima vaid jätkasin ühtlases tempos liikumist. Korduvalt mõtlesin, et ma ei julge kõndima hakata. Pärast on nii füüsiliselt kui moraalselt raskem uuesti jooksma hakata. Ja otseselt vajadust ka polnud.
Oli kaks pikemat pausi 11 ja 15 minutit kui sõin sooja toitu.
Olen pööraselt tänulik Renele, kes mu tulemust avalikult ei kuulutanud. Mu oma kell oli taskus. Ma ei teadnud mitte midagi. Keskendusin iseendale, mitte numbritele. Alles pärast võistlust vaatasin, mis numbriliselt toimus.
Selgus, et see oli mu elu aeglaseim 12 tunni jooks! Võistluse esimene ja teine pool olid peaaegu võrdsed. Esimene pool oli 52%. Hiljem numbreid vaadates nägin, kuidas algul olin kuskil pingerea teises pooles ja kunagi öösel olin oma ühtlase tempoga jõudnud ülemisse otsa.
Teise mehe kinni püüdmiseks oleks pidanud tempot tõstma. Aga tempo tõstmiseks ei olnud jõudu. Paar tundi enne lõppu ma ikka proovisin, aga ega see hästi ei õnnestunud. Szilard pidevalt ergutas. Kiitis mu stabiilsust ja upitas mu ego. Me ei jooksnud liiga palju koos, aga tema tugi oli kogu aeg tunda. Ka siis kui ta mõni meeter minu ees või taga liikus. Ka siis kui ta midagi ei öelnud. Neil hetkedel kui me siiski koos jooksime, olid meil sageli sammud sünkroonis. Me oleme ka trennis koos jooksnud ja seda juhtub sageli. Vahva pilt. Öösel jäi kaamera vaatevälja see, kuidas me korraks aja maha võtsime ja tantsisime.
Niisiis, esimest korda elus võitsin jooksuvõistluse. Üldarvestuses kolmas koht. Kokku oli osavõtjaid 17, neist 10 naised. Siin on ülitore finišivideo, mida olen vist sada korda vaadanud. "Võidupaar" :)
Tulemus 164,506 km.
Vaatamata reipale finišile olin päris läbi. Mitte miski ei jäänud kripeldama. Ma ei teeks mitte midagi teisiti!
Lõpetuseks tänan veelkord ja sõnaselgelt. Rene, et kogu seda asja korraldab ja ultrakiikse talub. Aivar ilusate fotode ja ilmselt veel millegi eest, mida ma ei tea. Peakohtunik Andrus, kes muuhulgas mulle poest jogurtit tõi ja regulaarselt kohviga varustas. Piret, kes on lihtsalt nii armas ja innustav inimene. Kõik vabatahtlikud peaks teadma ja uskuma, et nende töö on raudselt raskem kui jooksjate töö. Meie peame vaid ühte asja tegema ja ainult iseenda peale mõtlema. Tänan treener Margust tehtud töö eest. Tänan maailma parimat jooksukaaslast Szilardit, kes seekord ka kogu mu kraami võistluse järel autosse korjas.
Igasugust olulist infot saab siit: https://gurmeejooksud.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar