See postitus on seotud grupijuhendamiste teemaga. Lõputööde eelkaitsmisele oli esitatud kuus KOV eriala lõputööd. See on päris palju ühe eriala kohta, millel õppetöö on juba lõppenud. Eks ma olen ka mõnikord varem pakkunud mõnele oma juhendatavale, et võib kaitsekõne trenni teha, aga see on olnud juhuslik ja alati individuaalne. Praegu aga oli loogiline pakkuda, et teeks seda koos.
Kuuest eelkaitsmisele tulevast üliõpilasest sai trenni tulla neli.
Kaitsekõne avalikul läbiproovimisel oli minu hinnangul kolm kasulikku osa:
1) üliõpilane ise tegi mitmeid järeldusi ja tähelepanekuid, mida ehk omaette kodus kassile rääkides poleks märganud.
2) palusin kaasüliõpilastel esinemisi kommenteerida. Olgem ausad, tudengid on ise esinenud, teiste esinemisi kuulanud, kümneid kordi tagasisidet saanud - nad on piisava kogemusega kommenteerijad. Siin tulebki sisse tugevaim seos grupijuhendamistega. Just see, et õppejõud ei pea üksi targutama. Pigem on isegi kasulikum kui kaasüliõpilased kommenteerivad ja soovitavad. Nemad ei ole selle positsiooniga harjunud ja see teeb nende pilgu värskemaks. Mitmed üliõpilaste kommentaarid olid äärmiselt tabavad. Tunnistan, et mõne asja peale mina ei tulnud, aga kui see välja öeldi, siis nõustusin. Oli ka neid märkusi, mida oleksin ka ise teinud.
3) Ülejäänud märkused tegin ise. Paljuski olid need tehnilist laadi. Rõhutasin mõnda eelnevalt üliõpilaste poolt tehtud soovitust, mida ka ise õigeks pidasin.
Kaitsekõne esitajad panid kõik need kommentaarid kirja. Sama olen alati soovitanud ka eelkaitsmisel teha. Närveerides ei jää asjad meelde. Kui komisjon annab soovitusi, aga ükski meelde ei jää, on see raisatud energia. Niisiis, ka soovituste kirjapanemine eelkaitsmise trennis pidi mõjuma nagu trennid ikka - õiged liigutused tuleb rutiiniks muuta. Et eelkaitsmisel ei ununeks soovitusi kirja panna.
Tulemustest. Eelkaitsmisel oli ilmselgelt parem esitlus kõigil, kes trennis käisid.
