24 tunni jooksmise formaat on minu teema. Arvasin seda varemgi, aga Sillamäel sain kinnitust. Siin veel viide Sillamäe jooksu blogipostitusele. Kokkola jooksu valisin kalendri järgi. Tundus paras aeg ja Soomes võistlusel osalemine polnud ka ülemäära kallis. Võistluseelne elevus oli sees juba paar kuud. Mõni kaaslane küsis, kas ärevus. Ei, just elevus. Mul oli paaril viimasel kuul tõesti hea tunne ja tundsin, et vorm saab hea olema.
Ja nüüd siis tegelikkuse juurde. Ma panen täiesti teadlikult asjad detailselt kirja. Ma ise olen kaasjooksjate kogemusest palju õppinud. Ehk on kellelegi ka minu kirjapandust kasu. Muidugi ka endal hea enne järgmist korda üle lugeda.
Ma selles postituses liiga palju toitumisest ei kirjutaks. Nimetan ära, et hakkasin veebruaris ketogeenset dieeti õppima. Nii teoorias kui praktikas. Palju oli kasu uutest uuringutest, eriti FASTER study nimelisest. Ja praktilise poole pealt Zach Bitteri detailsetest kirjeldustest keto / süsivesikute periodiseerimisest. Laias laastus järgisingi tema kogemust. Põhja ladumise ajal süsivesikuid 5-10%, intensiivsematel perioodidel veidi rohkem, mõnel eriti raskel päeval kuni 30%. Umbes nädal enne võistlust peaaegu nulli. Paar päeva enne võistlust tuletada ainevahetusele meelde, et ka süsivesik on energiaallikas. Võistluse ajal tunde järgi, aga tõenäoliselt palju ei vajagi. Rasv on igaühel omal olemas ja natuke süsivesikut juurde. Võistlusjärgselt võib päevake paar möllata ja kõike, mis pähe tuleb, suhu toppida. Ja siis uuele ringile. Facebookis olen täpsemalt kirjeldanud oma toitusid. Seal pole vaid seda kuidas võistluseelsel õhtul aasta esimesed kartulid ära sõin. Burgerile ma siiski saia ümber ei tahtnud. Milleks rikkuda head toitu. Ja pärast võistlust lahmisin jõudumööda. Aga tegelikult on isud ikka kõvasti muutunud ja väga ei tahagi neid asju, mis vanasti ahvatlev oli.
Kokkola rajaga käisime tutvumas eelõhtul. Ring on 864,1 m pikk. Pool sellest on kehva kvaliteediga asfalt, teine pool nagu suvaline pargitee, kuhu on kamaluga teravaid kruusakive laiali loobitud. Ütlen ausalt, see ei tõotanud head. Oleks ma seda varem teadnud, poleks sellele võistlusele registreerunud. Ma ju tean ennast...Esimesena panin jalga Vibramid ja kavatsesin Sauconidega aegajalt vastavalt tundele vahetada. Start antud, hoidsin mõistlikku tempot. Kuigi enne olin Liinale öelnud, et hoian umbes 7 min/km, siis tunne oli ikka parem ja esimesed 4 tundi oli pidevalt alla 7. Jõin SIS Go Hydrot. Kui joostud oli tund kakskümmend, võtsin esimese banaanitüki. Ma lutsutasin näppude vahelt seda tükki 20 minutit. See oli kentsakas. Umbes siis kui neli tundi sai joostud, hakkasin kruusatee lõigul põlves teravat valu tundma. See ei ole mulle päris võõras valu. See tuleb mõnikord näiteks ebatasasel jäisel pinnal joostes (treeningpäevikus vastav märge 8. veebruarist). Ja see valu oli põlves umbes 20 aastat tagasi kui aegajalt natuke niisama jooksmas käisin. Ja siis valu tõttu sinnapaika jätsin.
Eks ma lootsin, et ehk läheb üle. Mingil hetkel käisin meedikult elastset tugisidet küsimas. Midagi nagu sain, aga see oli lahja. Proovisin siis kompressioonisäärist ümber põlve sättida. Vahetasin jalanõud. Mõneks ajaks toimis. Ringiajad paranesid taas. Energiat oli, tunne ülihea. Aga siis hakkas see žgutt koledasti häirima ning võtsin ära. Polnud midagi teha, edasi kombineerisin tunde-tunde-tunde jooksmist ja käimist. Kruusa peal käimine, asfaldil jooks. Vahepeal kui oli parem, siis jooksin terve ringi. Kui oli jälle kehvem, kõndisin terve ringi. Tulemuste leht kajastab seda väga hästi. Ja siis hommikupoole ööd enam ei sörkinud. Jälgisin, et kõnd ei oleks aeglasem kui 10 min/km. Olin ju välja arvutanud igasuguste tempode seosed lõpptulemusega. Kui kõndida kogu aeg sellise tempoga, oleks sama tulemus kui Sillamäel. Tuletan meelde, et Sillamäel ma vahepeal käisin autoga Narvas õigeid jalanõusid toomas. Vahepeal tegelesin ka 100 km autasustamise ja muude korralduslike teemadega. Arusaadav, et selle tulemuse löömine polnud raske. Aga nagu öeldakse ja nagu ka mina ise ütlen - ultras võib juhtuda kõike. Kolm tundi enne lõppu vaatasin kella ja arvutasin, et oma senise tulemuse löömiseks peaksin kolme tunniga läbima 10 km. Jajah, kümme kilomeetrit kolme tunniga. Näidake mulle ühte tervet inimest kahe jalaga, kes seda teha ei suudaks.
Jätkuvalt enesetunne suurepärane. Ei mingeid energiakõikumisi, krampe ega seedehäireid. Ainult jalad. See põlve tõttu pidev ettevaatlik jala sättimine oli peamine, mis jalad läbi võttis. Kogu aeg aktiivselt jälgisin, et valu tõttu jalgu liiga krampis ei hoiaks. Aga eks nad ikka olid. Tegin esimest korda pikaliviskamise pausi. Kuni selleni olin ma isegi söönud käigu pealt. Pausid olid olnud kas wc külastamiseks, riietevahetuseks või jalanõude vahetamiseks. Ma olin tõesti kogu aeg liikumises ja ise uhke selle üle.
Olin jalanõusid tunde järgi vahetanud. Erinevates jalanõudes toimib jalg erinevalt. Ühes väsivad rohkem ühed, teises teised kohad. Tavajalanõudes kahjuks väikesed varbad ei taha väga pikalt olla. Lähevad valusaks. Jah, loomulikult on mul pikaks jooksuks suuremad tossud. Aga väike varvas käib tahes tahtmata vastu jalanõud. Umbes 2 tundi ja 15 minutit enne finišituutu proovisin veelkord Saucony vastu vahetada. Tõusin püsti ja sain aru, et ma ei liigu nendega sammugi. Aega 2.15 ja isikliku rekordini ca 6 km. Aga minu jalad näitavad keskmist sõrme. Saate ju aru küll, et kui ma oleks aeglaselt kõndida suutnud, siis ma oleks seda teinud. Aga enam ei suutnud. See otsus ei tulnud kaugeltki mitte kergelt, aga andsin kiibi ära.
Ma ei ole kurb, sest ma poleks saanud midagi teisiti teha. Mitte midagi. Ei treeningutes, mingis võistlusstrateegias, toitumises ega varustuses. Kuigi mul oli eestlastest konkurentsitult kõige vähem asju kaasas, ei tundnud ma millestki puudust. Kotis oli veel asju, mida oleks vaja läinud kui oleks kehvem ilm olnud. Kaasavõetud igaks-juhuks-geelid reisisid sama targalt tagasi ja leiavad uue omaniku.
Korraks korraldusest. Muidu oli korraldus professionaalne, aga toidulaud oli nigel. Tulge Sillamäele, meil on tõesti gurmeejooksud! Kuradi kiirnuudlid! Nalja teete või? OK, kesköine kartulisupp kana üldmaitseainega polnud vastik. Selle supi parim osa oli see, et Hannesele see sobis. Andestan supile tema mõttetuse. Hommikul anti putru. See oli tavalises plasttopsis, umbes kolmandik topsist. Ma ei julgenud üle kahe süüa. See polnud vastik. Aga Sillamäe toitlustajate pudruga ikka ei anna võrrelda. Nö külmlauas olid samuti imelikud ja väikesed valikud. Peamiselt võtsin hapukurki ja šokolaadi. Mõnikord sama suutäiega :) Hiljem selgus, et ka Liina tarbis sealt ainult šokolaadi. Jookidest olid normaalsed mustikakissell, puljong ja kohv. Olin kaasa võtnud kotitäie pähkleid. Need maitsesid kah hästi.
Tallinnas ööbisin hotellis. Ärgates olid jalad veidi kanged, tegin hästi kerged venitused ja hakkas kohe parem. Võistlusjärgne paistetus oli kätelt täielikult kadunud, jalgadel veidi vaid pahkluu piirkonnas. Põlve juures veidi suurem paistetus ja see oligi ainus valus koht. Tuvastasin jala talla alt ühe villi. Ühe! Aitäh, Vibram!
Hommikusöögi ajal oli plaan lahmida ja kõike süüa nagu Zach Bitter soovitab. Tegelikult vaatasin toiduletti ja esimesena märkasin ning rõõmustasin lõhe üle. Siis nägin ilusat munaputru ja peekonit. Kõik puha ketotoidud. Tuletasin endale meelde, et mulle peaks ometi puder maitsema. Alati on ju maitsenud. Puder oli hea, aga loodetud vaimustust ei tekitanud. Ja probleem pole pudrus. Minu maitse-eelistused ongi muutunud. Siis käisin saunas ja jalad läksid veel paremaks. Kui õue jõudsin, polnud enam meeleski, et kunagi plaanisin takso võtta.Järgnev jutt läheb juba #brutalfun pealkirja alla. Kavatsen aasta pärast kuue ööpäeva jooksul osaleda. Seal võib olla mõistlik taastumise kiirendajaid kasutada. Olin kokku leppinud, et lähen proovin Medpointis (sama pood, kus ka Vibrameid müüakse) Air relax saapaid. Seda abi ma pärast 24 tunni jooksu ei vajaks, taastun niigi ära. Aga kuue ööpäeva jaoks läheb vaja.
