Pisikesed pesad

Täna olid plaanis juhtumianalüüsid. Mõte on selles, et läbi juhtumite lahendamise saab edukalt kinnistada omandatud teadmisi ning neid ka demonstreerida. Esmalt palusin üliõpilastel iseseisvalt lahendusi mõelda. Sest eksam on individuaalne ja päris elus alati pole võimalik kaaslastega arutada. Seejärel läks siiski aruteluks. See annab hea võimaluse võrrelda, milliste lahendusteni jõuame üksi ja millisteni võime jõuda mitmekesi.

Arutelud korraldasin nii, et saaks ka püsti tõusta ja erinevate inimestega mõtteid vahetada. Seitse teemat kirjutasin post-it kleepsudele ning paigutasin need erinevatesse kohtadesse korrusel. Täistekstid olid eelnevalt läbi loetud. Info ei piirdunud sildiga "haisev teenindaja" vms. Üliõpilased pidid arutama vähemalt neljal teemal ja kindlasti erinevate kaaslastega. Nii tekkisid kleepsude juurde pisikesed pesad.

Pärast pisikestes pesades arutamist said üliõpilased veidi suuremates rühmades veel reflekteerida ja eredamaid lahendusi välja tuua. Samuti jagati suuremates rühmades kogemusi ehk juhtumeid oma tööelust. Need kogemused pandi ka kirja ja pärast mõningast kohendamist pakun neid järgmistel aastatel järgmistele üliõpilastele arutamiseks.

Kindlasti vastab minu intuitiivselt pakutud õppevorm mingile targale teooriale, mille nimesid pole ma kunagi meelde püüdnud jätta. Ma ise ütleks, et selline õppimine on hästi mitmekihiline: teadmised, kinnistamine, rakendamine, ise loomine. Ja veel pean oluliseks, et kogu protsessi õppijad teadvustavad ning püüavad tähelepanu pöörata õppima õppimisele või siis oma õppimise tundmaõppimisele. Teadmised võivad kaduda, aga õppimisoskuse arendamisest on kasu kogu eluks. No ja see muidugi ka, et rääkida on võimalik nii istudes kui seistes.

Moraal iseendale meeldetuletuseks ja võib-olla veel kellelegi. Õppejõud ei pea kõike ise ära tegema. Üliõpilased tulevad oma kogemustega ja neist on kasu nii kaasõppijail kui õppejõul. Õppejõu asi on luua struktuur ning aidata luua tervik.