Käisime kolleegidega kolledžist ja teisest meiekandi asutustest õppereisil Taani-Saksa piirimaal. Meie piirimaa ja nende piirimaa on teatud mõttes väga erinevad. See ei tähenda, et üksteiselt poleks midagi õppida.
Nende piirimaal oli piir siia-tänna liikunud mitmel korral. Paljusid inimesi kõnetas rohkem regionaalne identiteet kui kuulumine emma-kumma riigi külge. 1920 aga tehti rahvahääletus teemal, kuhu tõmmata piir. Piirimaa ajalugu on põnev ja kirju, mistõttu kirgi on alati olnud ja igasuguseid. Mingil hetkel leppisid kaks riiki kokku, et mõlemad toetavad nö teise riigi vähemust oma territooriumil. Näiteks vähemuskoole ja vähemusspordiklubisid. Eesmärgiks see, et need vähemused ei tunneks end halvasti ja saaks omasugustega omavahel oma keeles suhelda. Neid asutusi me külastasimegi. Igal pool kogesime, kuidas vähemuse staatus on uhkuse asi. Nagu mingi haruldane taimeliik. Nende tegevust toetasid kohati mõlemad riigid, rahaliselt olid need vähemused pigem paramas seisus kui enamused. Need vähemused pole üldjuhul tekkinud inimeste liikumise vaid piiri liikumise tõttu. Praeguse seisuga on tegemist kahe Euroopa Liidu riigiga.
Lisaks asutuste külastamisele külastasid osade asutuste esindajad meid akadeemias, kus peatusime. Akadeemia asus piirimaal Flensburgi lähedal metsas, järve kaldal. Akadeemia oli algselt paljuski selleks loodud, et saaks piirimaa kogemust laia maailmaga jagada. Meil olid huvitavad vestlusringid, kus saime kogetut ja kuuldut oma olukorraga võrrelda.
Vaatamata sellele, et paberil ja ettevalmistatud sõnavõttudes näeb olukord imeline välja, näeb ja kuuleb õppesõidu ajal ka seda, mis jääb kirjalikust tekstist ning ettevalmistatud sõnavõttudest välja. See teebki ise kohalkäimise ja inimestega rääkimise ainulaadseks. See on subjektiivne nii rääkija kui kuulaja seisukohast.
Taani vähemuse esindajad Saksamaal olid väga uhked oma taanisuse üle. Lippe oli palju. Kohtasime ka mittetaanlasi, kes identifeerisid end kõige taaniliku austajaks. Friisid on huvitav vähemus, ühe üldpealkirja all on palju erinevaid friise, kellest suurem osa on Hollandis. Meie kohtusime Põhja-Friisi alarühmitustega. Nad ise ei suutnud kuidagi sõnastada, mille poolest friisid teistest eristuvad või mis teeb friisiks. Aga võib-olla oli see raske küsimus. Mittefriisid oskasid paremini friise iseloomustada. Saksa vähemus Taanis on aga eriline frukt. Kui taanlased Saksamaal tahavad hoida taanisust, siis sakslased Taanimaal tahavad mitmetes asjades rohkem sarnaneda taanlastega, ent saksa keeles. Korduvalt kuulsime, kuidas mitte keegi ei tahaks õppida tüüpilises saksa koolis. Korduvalt! Teisi põhjuseid, miks Saksamaad või saksapärasust ei armastatud, oli veel. Näiteks koroona ajal kolisid paljud inimesed Taani leebemate piirangute tõttu.
Kui Taani lippe oli igal pool palju, ka Saksamaal, siis Saksa lipuga on kurvad lood. Teine maailmasõda on ikka veel liiga värskelt inimestes sees. Me kuulsime, et ikka veel on pahameelt just sõjaga seoses. Lipu kohta kuulsin kahel korral, et neid lehvitatakse ainult jalgpalli MMi ajal. See tuletas mulle meelde ühe ammuse vestluse sakslasega Narvas. Jalutasime jõe ääres ja ma ütlesin meie lippu vaadates, et hästi soe ja uhke tunne on. Küsisin, mis tunne tal oma lipuga seoses on. Ta ütles, et teda on kasvatatud nii, et lipuga seoses ei tohi olla häid tundeid. Päris kurb. Nädala jooksul hakkas mul lõpuks sakslastest Saksamaal päris kahju. Natuke üldistades, hakkas kahju enamustest. Enamus on meinstriim, enamus ei ole abikõlblik. Teadlasi ja ajakirjanikke ei huvita enamused.
Olla eestlane venekeelses piirkonnas on minu hinnangul põnev, aga mõnikord väsitav. See ei ole raske elu, mida peaks kangelaslikuks pidama, aga see pole ka tavalise eestlase elu kesk-Eestis. Iseasi, kes tahab olla tavaline :) Mõnikord oleme haruldase taimeliigi moodi, mõnikord paha Eesti riigi või vähemalt keeleinspektsiooni käsilased. Kuidas kunagi.
Meie koolid ja spordiklubid ei vaja omasuguste mulli. See mull on välja kujunenud aastakümnetega. Meie olukorras on tähtis integratsioon ehk terviku loomine. Pigem mullide lõhkumine, aga ka teatud mullide aktsepteerimine. Vähemuse kaitse asemel on mõnikord vaja kaitsta riigi mõttes enamust ehk kohalikku vähemust. Meie eestikeelsed õppeasutused on erilised. See on keeruline teema ja ma praegu sellest ei kirjuta. Aga eesti keel vajab meie regioonis erilist tähelepanu ja toetust. Meil ei ole vaja Vene riigi raha selleks, et meil saaks venelased venelastega jalgpalli mängida. Taani-Saksa näide mõjub selliselt sõnastatud absurdsena. Kas meil on vaja hambad ristis nõuda eestikeelseid jalgpallitrenne ja ujumisklubisid? Mulle ei meeldi ka see mõte. Ma eelistaks sellist ujumisklubi, kus treener oskab mõlemat keelt. Nagu üks tuttav kunagi rääkis, keeldus ujumisklubi eestikeelse lapse vastuvõtmisest, sest "sa upud ära kui vene keelest aru ei saa". Või midagi seesugust.
Õppereisi üks oluline boonus muul moel teadmiste kogumise ees oli kindlasti rühm. Me suhtlesime omavahel nagu inimesed ikka. kellegagi rohkem, kellegagi vähem. Meie rühma inimestel oli parajalt ühisosa, parajalt erinevusi. Meil oli piisavalt erinevaid arvamusi, aga kõige olulisem oli sama - soov midagi paremaks teha, alustades iseendast. Ühine kogemus õppereisist võib tulevikus meile veel mitut moodi end meelde tuletada.
Kui keegi kuuleb võimalusest kuhugi õppereisile minna, palun kutsuge mind ka. Kui teema vähegi huvitab, tahan osaleda.
Fotoreportaaž asub siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10162679858666414&type=3
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar