Ajalooliselt oli ülikooli esimene ülesanne õpetamine. 19. sajandi keskel lisandus sellega tihedas seoses olev teadustöö. Ühiskonnateenimist nimetatakse ülikooli kolmandaks rolliks, see kujunes aktuaalseks 20. sajandi viimastel kümnenditel. Kõik kolm rolli on risti-rästi omavahel seotud.
Mind hakkas teema täiesti praktiliselt huvitama mingil hetkel kui olin kohaliku omavalitsuse korralduse eriala programmijuht. Programmijuhina oli võimalus end harida ja arendada äärmiselt mitmekülgselt. Muuhulgas sai harjutada rahvusvahelise akrediteerimise jaoks veenva ja tegelikkusele vastava eneseanalüüsi aruande teksti koostamist. See ei saanud piirduda faktide loetlemise ja statistikaga. Samuti ei olnud mõeldav võrrelda pisikest perifeerias tegutsevat eriala suurte ülikoolide sarnaste erialadega, kus iga aine jaoks on eraldi spetsialiseerunud professor. Selles valguses oli vaja mõista ja mõtestada, miks me seda teeme ja kuidas seda veelgi paremini teha. Nii see algas.
Alustasin artikliga üksi. Soov oli teha veidi hägusest ühiskonnateenimise mõistest detailne ja praktilise väärtusega ülevaade. Ja panna see regionaalse kolledži konteksti. See oli väga äge juhus, et me Annega üksteist leidsime. Ka teda huvitas sarnane teema ja ta oli huvitatud ühise artikli kirjutamisest. Mina siis Narvast, Anne Kuressaarest. Minul Tartu Ülikool, temal Tallinna Tehnikaülikool. Minul pehme eriala, temal kõva eriala – väikelaevaehitus.
Seadsime sihiks loetleda kõik võimalused ühiskonna teenimiseks, mis lähevad õppekavaarenduse pealkirja alla. Kuidas toetab kolledžite regioonispetsiifiliste valdkondade õppekavaarendus, teadus- ja arendustegevus ning sotsiaal-kultuurilises tegevuses osalemine koostööd regioonis ning ühiskonna teenimise ülesannet? See küsimus andis meile võimaluse terviklikult ja detailselt uurida selliseid alateemasid: õppekava sisu ja ülesehitus, õppe- ja hindamismeetodid, õppetöövälised tegevused (nt õppesõidud, avalikud üritused), lõputööde teemad, lõputööde juhendajad ja retsensendid, täienduskoolitus, õppejõudude endi teadustöö, praktika, suhted partneritega, turundus. Ilma tagasihoidlikkuseta agiteerin artiklist lugema konkreetseid näiteid. Need on head. Näiteks, miks on kasulik kui koos õpivad värsked gümnaasiumilõpetajad ja juba kogenud spetsialistid; nii oma piirkonnast kui mujalt Eestist. Või kuidas aitab kaasa õppekava turundusele nutikas retsensendi valimine. Miks tegime eurorahade eest nii palju ekskursioone kui jaksasime ja arendasime e-õpet juba siis kui seeveel paratamatus polnud.
Regionaalsed kolledžid on oma olemuselt teadmiste vahendajaks emaülikooli ja kohalike vajaduste vahel. Kolledžid kannavad ühest küljest ülikooli kompetentsi ja kvaliteedistandardeid, teisest küljest on paindlikud ning aitavad kohandada ülikooli kompetentsi regioonile rakendatavaks. Aga see ei ole ühesuunaline vahendustegevus. Kolledžid teavad midagi, mida emaülikool ei tea. Kolledžid teevad midagi, mida emaülikool ei tee.
Analüüsisime kõikvõimalikke tegevusi OECD raamistiku alusel. Üldistades, kõik tegevused saab jaotada kolmeks: teadusega seotud ühiskonnateenimine, õppetööga seotud ühiskonnateenimine ja “muu” või “klassiväline tegevus”.
Kolledžite teadus- ja arendustegevus on suunatud oma õppevaldkondade arendamisele, ettevõtluse ja innovatsiooni hoogustamisele ning piirkonna arengupotentsiaali tõstmisele tervikuna. Regioonides tehakse enam rakendusuuringuid ja teadustöö maht on mõnevõrra väiksem kui teaduskondades, kus ühiskonnateenimise erinevad tegevused on selle võrra vähemkaalukad.
Vaadates lähemalt neid valdkondi, mida kolledžites õpetatakse, võib täheldada, et regioonispetsiifiline võib olla nii selle regiooni tugevus kui ka nõrkus. Mõni eriala luuakse regiooni tugevuste rakendamiseks, mõni regiooni nõrkuste leevendamiseks. Õpetatavad valdkonnad peaksid praktilisest küljest olema omavahel mingilgi määral seotud, vastasel korral kannatab erialade jätkusuutlikkus. Samas ei saa olla eesmärgiks fokuseerimine, sest niiviisi võivad katmata jääda olulised regioonispetsiifilised valdkonnad ja võib kannatada kolledžite jätkusuutlikkus tervikuna.
Kolledžid laiendavad oma piirkonnas ligipääsu haridusele, seda nii noorte õppima asujate jaoks kui elukestva õppe võimaluste pakkumisel. Koostöö kohalike partneritega tagab aja- ja asjakohase õppesisu ning toetab protsessi, et kõrgharitud spetsialistid leiaksid piirkonnas ka kvalifikatsioonile vastavat tööd. Kohapeal õppides on suurem tõenäosus sinna tööle jääda, samuti jäävad mitmed teistest regioonidest õppima asunud tudengid kohalikule tööturule.
Ühiskonnateenimine ei ole ülikooli eraldiseisev lisategevus, vaid on integreeritud tema tegevuse kõikidesse valdkondadesse. Kolmanda rolliga seotud ülesanded peavad olema seotud regionaalse kolledži erialadega. See toetab erialade õppekavaarendust, õppetöö kvaliteeti ja õppekava turundust, samas ollakse regioonile mitmekülgselt kasulik. Kõiki ühiskonnateenimise ülesandeid saab ja peabki täitma seoses konkreetsete erialadega – teadustöö, koostöö partneritega, projektitegevus, üritused jne. Võib väita, et erialadega mitteseonduv ühiskonnateenimine pigem killustab kolledži tegevusi, hajustab selle eesmärke ning pole seetõttu jätkusuutlik.
Artikkel avaldati aastal 2014 ja praegu seda uuesti lugedes julgen öelda, et see pole aegunud. Kuigi kolledžid ja kirjeldatud erialad on muutunud.
Lugeda saab siit: https://www.researchgate.net/publication/307695749_University_implementing_its_community_service_role_through_curriculum_development_in_a_regional_college
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar