10000 sammu õppetööd

Tööpäeva lõpus vaatasin tarka kella ja seal oli kirjas, et olin 10 000 sammu läbinud. Aga see oli õppetöö päev! Aga see oli ka imeline vananaistesuve päev. Ja kevadsemestri ÕISi tagasisidest meenusid kiidusõnad mitteformaalses keskkonnas õppimise kohta.

Esimene aine oli bakalaureusetöö seminar ja seda teeme koos kolleegiga. Rühma suurus on ligikaudu 15. Seekordselt kohtumisel pidid üliõpilastel väljatrükitud kujul kaasas olema nende lõputöö projektid ja pidime nende kallal väikestes gruppides töötama. Samamoodi nagu eelmisel kohtumisel võõraid näidiseid uurisime.

Niisiis kõik tingimused soosisid raamatukogu terrassile töötama minemist. Kes võttis fuajeest pehme istumisaluse, kes eelistas tooli, kes lauspäikese käes olemist, kes veidi varjulisemasse nurka hoidumist. Tavalisest keskkonnast väljakolides tuleb alati arvestada, et inimesed on erinevad ja ka uusi olukordi võtavad vastu erinevalt. Seetõttu oli ka see võimalus olemas, et kui õues ei soovi olla, saab kohe kõrval raamatukogus töötada.
Töö sisusse ma siinkohal eriti detailselt ei sukeldu. Töötasime väikestes rühmades, vahetasime rühmasid ja igaüks püüdis võimalikult palju oma tööst rääkida. Teised avaldasid oma arvamust ja meie kolleegiga kuulasime pealt ning vajadusel lisasime ka enda poolt ühtteist. Lõpus tegime väikese tagasisideringi, kus igaüks tõi välja kõige olulisema, mida ta sellest ülesandest enda jaoks kaasa võtab.

Paus pool tundi. Päike ikka veel väljas, termomeeter näitab septembri lõpule sobimatult 20 kraadi. Järgmine aine on Ühiskonnakorraldus ja seal rühm suurem. Olin kimbatuses, ei olnud väga head mõtet, kuidas auditooriumist välja saada. Terrassile ei mahuks, sisehoovis pole päikest... Aga poole tunni jooksul jõuab palju variante läbi mõelda.

Varem kohalejõudnud üliõpilastega arutasin põgusalt, kas nad oleks üldse huvitatud õue minemisest. Rõhutasin, et tööle, mitte niisama jalutama. Tundus, et võib sobida. Sissejuhatuse teemasse tegin auditooriumis. Siis selgitasin plaani, mida edasi teeme. Oluline oli siinkohal seose loomine tulevase kodutööga. See on hea lisamotivaator kui kellelgi peaks tekkima tahtmine töötamise asemel niisama mõnuleda.

Olen ka varem õuesõpet teinud ja jalutamise käigus õppimist õpetanud. Eelmine kord oli jalutamine lihtsalt taustategevus ja ülesande sisu oli üksteisele mingi varem ettevalmistatud teema selgitamine. Seekord oli jalutuskäigu sisuks ka ümbritseva linnakeskkonna vaatlemine ning märgatud probleemide lahenduste arutelu. Siinkohal oli ülesanne väga selgelt lahterdada, milliste asjadega saab hakkama üksikisik, millega võiks tegeleda KOV, millega eraettevõtted, MTÜd ja riik. Marsruudi valisin mina, et üliõpilased läbiks väga kauneid kohti ja ka rääbakaid ja hooldamata kohti.

Teen mõned järeldused ja soovitused, kuidas jalutades õppida. Kindlasti ei saa seda teha suures rühmas. Arutelurühmad on optimaalselt 3-4 inimest. Kõigil peab olema ülesanne hästi selge, sest jalutamise ajal lisaselgitusi jagada on ebamugavam. Ülesanne peab olema piisavalt mahukas, et ei teki olukorda "aga meil ol kõik tehtud". Õppejõud määrab marsruudi ja peab suutma iga rühmaga aegajalt vestelda. Huvitaval kombel on üliõpilased selliste vestluste ajal palju avatumad kui auditooriumis. Julgevad rohkem küsida. Ei ole hea kui jalutamisega kõik ka piirdub. Väike ühine kokkuvõte oleks hea. Eelmine kord tegime seda RoRos teed juues, seekord tulime tagasi auditooriumisse. Veel üks soovitus nagu ka raamatukogu terrassi juures oli - alati peaks jääma valikuvabadus mitte kaasa tulla. See on lihtsalt lugupidav. On hea kui õppur mõistab, et tal on valikuvabadus. Ka seekord jäi meil üks rühm auditooriumisse ja teised naasesid pärast jalutuskäiku kokkuvõtete tegemiseks.

Öösel 00:16 tuli kolledži töötajate listi kiri direktorilt, kes oli märganud minu Facebooki-postitusi õuesõppest. Ta edastas meile kirja ühelt Tartu kolleegilt, kelle kirjas omakorda sisaldus kirjutis ühelt välismaa kolleegilt. Olgu siia toodud selle välismaa kolleegi postitus, milles on palju sellist, mida minagi olen täheldanud.