Nihelemise tähe all

Mõni ettepanek on lihtsalt nii totakas, et see tuleb vastu võtta. Kolleeg Jaanus oli mind kuskil ja kellelegi turunduslikel eesmärkidel maha müünud kui 'nihelemise spetsialisti'. Direktor loopis omakorda hagu alla ja lubas ametikirjelduse koostada.

Järgemööda. Hea õpetamise grandi raames korraldasin oma kolleegidele sel nädalal liikumiskoolituse. Koolitajad olid Tartu Ülikooli liikumislaborist ja kuulajaskonnas nii akadeemilisi kui mitteakadeemilisi töötajaid, lisaks ka külalisõppejõude. Merike liikumislaborist palus, et annaksin tagasisidet, et kui peaks nelja tunni asemel kolm tegema, millest loobuda. Arutasin ka kolleegidega ja meie otsus oli, et mitte millestki ei saa loobuda. Koolitus oli täiuslik/terviklik. Oli liikumist, oli põhjuseid, oli argumente, oli teaduslikkust, oli kõike. Oli teiste näiteid ja oli oma mõttearendusi. Oli ülikoolitöötajaile täpselt sobiv. Mitu inimest ütles pärast, et ei kujutanud ette, et olukord niivõrd masendav on.

Mida saame ise kolledžis teha? Osalejate arutelu tulemus: tandemergutus, liikumispausid, promenaadiminutid, püstijalakoosolekud, helistamise asemel kolleegi juurde minemine, lifti asemel trepp, autovabad päevad, arutelud paaris jalutades, hommikune tervitusring, õppetöö ajal vahetada asendit, võiks olla seisulauad. Konkreetselt auditoorses töös: püsti tõusmine ja joondumine rühmadeks jagunemiseks, põrandale skaalad, millel saab oma seisukohta väljendada, seistes plaksutamine ettekannete lõppedes, pargitunnid-kõndimistunnid, auditooriumis asukohta vahetav õppejõud sunnib ka õppuril asendit vahetama, siseorienteerumine.

Järgmisel päeval ühel koosolekul rääkis Jaanus mingitest turundustegevustest ja et kuidas koole külastama hakkame ja mida kuskil messidel või suurematel üritustel tegema hakkame. Ja siis tuligi see ettepanek, et mina peaks tegema nihelemise töötoa. See on nüüd seotud eelneva jutuga liikumiskoolitusest. Ega see koolitus ootamatult ja tühjalt kohalt tekkinud. Olen ammu ja läbivalt propageerinud liikumist ja liigutamist edukama õppimise eesmärgil.

Nädala lõpus toimus kolledži väljasõiduseminar, kus mulle oli antud võimalus tutvustada mulle hingelähedasi teemasid. Juhendasin töötuba suurtes gruppides õpetamisest ja liikumispausi. Selle töötoaga võib täitsa rahule jääda. Sain ära rääkida mõned gruppides töötamise põhi-ideed, osaliselt inspireerituna Cardiffi konverentsist. Sain seda siduda ennastjuhtiva õppija mõistega, millele toetun oma posterettekandes järgmise nädala konverentsil Tartus. Ja siis saime läbi teha ühe paljudest grupitöö formaatidest, kus teemaks samuti gruppides töötamine. Kogu see grupitöö oli äärmiselt sisukas. Veel järgmisel päeval tulemusi üle vaadates nautisin. Ja formaat oli ka nihelemist toetav. Inimesed liikusid ja vahetasid pidevalt asendit. Alateemasid oli viis:

1) Üldpädevused, mida just suurtes rühmades on eriti loomulik arendada,
2) Millised on takistused ja ohud suurtes rühmades õpetamisel,
3) Mis tüüpi ainetes on suured rühmad ja rühmatööd kõige mõistlikumad,
4) Füüsilised või tehnilised vajadused suurtes rühmades õpetamiseks ja rühmatööde kasutamiseks,
5) Milliseid pädevusi on vaja õppejõul, kes suurtes rühmades õpetavad.
Vastused on siin üles pildistatud kujul.

 

Väljasõiduseminaril jagasime rahvale sammulugejad, mis liikumislaborilt kuuks ajaks laenatud. Eesmärgi seab endale igaüks ise. Võtame teadmiseks, et tervena püsimiseks on miinimum 10 tuhat sammu. Iga nädala lõpus anname aru, kas saime oma eesmärgi täidetud. Kui keegi kolleegidest loeb seda postitust ja tal pole sammulugejat, küsige. Need on minu käes. Ka patareide tühjenemise korral pöörduda minu poole.

Veel üks asi, mille üle väljasõiduseminaril rõõmustasin, oli liikumispausil kolleegide kaasalöömine ning initsiatiiv. Liikumislabor soovitas, et pause ei pea õppejõud ilmtingimata ise sisustama, seda võivad ka õppijad teha. Nii oli meilgi. Mina näitasin paar harjutust ette ja siis paar kolleegi käisid oma mõtteid välja. Harjutuste kollektsioon täienes.

Ahjaa, sel nädalal käisin Ahtme koolis õppetööd läbi viimas ja mind kohutavalt piinas mõte, et miks mul gümnasistidega ei õnnestu õppetööd nii lõbusalt läbi viia kui mõnikord üliõpilastega. Tegin pärast esimast kohtumist olulisi korrektiive kasutatavates meetodites ja need õigustasid end. Õpilased töötasid rühmades väga sisukalt ja aktiivselt. Pidin leidma võimaluse seda maksimaalselt ära kasutada. Küll aga ei osanud ma kuidagi liikumist loomulikult õppetöösse põimida. Tahtsin just midagi ainega seonduvat, mitte lihtsalt pausi. Tegime veidra asja, mis ootamatult hästi õnnestus. Vedasin klassitäie välja koridori ja ainsaks ülesandeks oli olla hästi tähelepanelik. Tegime koolimajale tiiru peale ja klassi tagasi jõudes kasutasime saadud kogemust aine kokkuvõtmiseks. Näiteks rääkisime seekord keskkonna mõjudest organisatsionile ja organisatsiooni võimalustele keskkonda mõjutada. Pärast tuuri arutasime, millist mõju me ise tajusime tuuri ajal ja kuidas meie teisi mõjutasime. Või siis eestvedamise mõiste, mida saime kinnistada just selle tuuri abil. Ja nii edasi. See kõik oli puhtalt intuitiivne, mitte põhjalikult ette valmistatud. Tuleb tunnistada, et mida rohkem oled igasuguste võtete ja meetodite kasutamist uurinud ja teadlikult rakendanud, seda tõenäolisem on, et oskad intuitiivselt ka ootamatutes olukordades reageerida ja seda 'tööriistakasti' kasutada.