Voka iseteenindusultra

See postitus on sellest, kuidas õppida oma sisetunnet kuulama. Võib-olla ka sellest, kuidas sisetunnet arendada. Esimene märk sisetundest (seoses jooksuga) oli kevadises Hispaania laagris kui ma esimest korda elus trenni varem ära lõpetasin ja sellest treenerile lihtsalt teada andsin. Sain kiita.

Pärast Kokkola 24 tunni jooksu, mis mul ebaõnnestus, lappasin kalendrit ja leidsin endale sobiva võistlusena ainult Prantsusmaal toimuva MMi. Küsisin inimeselt, kes seal varem käinud, kui suure eelarvega peaks arvestama. Siis küsisin Vahurilt kui suure eelarvega peaks arvestama kui tellidagi ainult ajavõtt ja ise asi ära teha. Edasi toimusid läbirääkimised treeneriga. Tal on väga mitmekülgne ja laialdane kogemus ja ta ei pooldanud augustis jooksmist. Et jääb liiga väike vahe eelmise võistlusega. Aga minu sisetunne ütles, et Kokkolas ma maikuus end ei realiseerinud ja liiga palju jäi minu sisse kripeldama - nii füüsiliselt kui vaimselt. Muidugi treener aktsepteeris seda. Suvi oli vahva. Ka pikem suvine laager aitas kõvasti kaasa. Üks asi on trennid ise, aga teine asi on see innustav ja toetav seltskond. Ma pole küll Jooksupartneri klubi liige, aga kohati tunnen end pereliikmena ja see on minu jaoks olulisem. Pingutus ja lõbutsemine mitte ei täienda üksteist vaid ongi üks ja sama.

Toitumises järgisin jätkuvalt Zach Bitteri eeskujul periodiseeritud keto lähenemist. Seekord olin juba päris selgelt fat adapted ehk rasva kui kütusega kohanenud. Lubasin endale tsüklilist süsivesikutega mängimist. Mõnikord õgisin ikka väga mõnuga. Aga ma pole veel kordagi kaalunud ketost loobumist. See on mu treenimist nii palju muutnud! Võistlusele võtsin seekord kaasa maailma kõik asjad. Kõik riided, mida võib muutva ilmaga vaja minna. Ja kõik söögid, mida olen kunagi söönud või tahtnud süüa ultra ajal. Ehk siis Liina Kesamaa lähenemine (viide Kokkola jooksule, kus tal autotäis kraami kaasas oli ja minul vaid üks väike seljakott).

Esmalt tänan Toila vallavalitsuse inimesi, kes praktiliste asjadega Vokas abiks olid. Peeter Sööt ja Andrus Lehismets (pildil sangpommidega).

Stardist tegi Andrus ka video.

Algul jälgisin pulssi ja jälgisin, et korrapäraselt jooks. Jõin väga lahjat SiS Go Hydrot. Oli üsna soe ilm. Muus ei tahtnudki. Alles kui 5 tundi oli joostud, võtsin paar pähklit ja hapukurki. Esimese süsivesiku ehk kuivatatud hapusid kirsse võtsin siis kui 6 tundi oli joostud.

Olen alati arvanud, et minu ultrajooksu tempo on 7. Esimesed 6 tundi oli tempoks 6.30 nagu mu tavalised pikemad otsad. Kui 6 tundi sai joostud, muudeti liikumise suunda. Oli tunne nagu oleks uus start antud. Sain nii hea hoo sisse, et hakkasin isegi muretsema veidi. Tempo oli 6-6.15. Ma siis püüdsin veidi tagasi hoida, aga samas, tunne oli hea ja nn rääkimise test toimis. Otsustasin, et kui on, siis tuleb panna. Kui joostud oli 9 tundi, oli tunne, et nüüd tahaks šokolaadi. Kaasa oli ostetud 100-grammine Nurr, millest lõpuks sai söödud alla poole. Hoopis teine lugu kui Kokkolas. Kokkolas sõin selgelt stressist ja lohutuseks, mitte vajadusest. Öösel jõin FS Goods kanapuljongit ja sõin ära 5 minibanaani, mida poes müüakse gurmeebanaani nime all. Hea väike ja mugav.

Liikumise suunamuutuse järel tekkinud auru jätkus päris kauaks, umbes kella 23-ni (kui läbitud 11 tundi). Kesköö lähenedes hakkas raskeks minema. Tegin rohkem kõnnipause ja jalad hakkasid valusamaks ja puisemaks muutuma. Otsustasin, et kui teised kell 24 lõpetavad, siis pärast seda võtan ka ise rahulikumalt. Suure osa ööst kõndisin. Ainult vahepeal tegin sooja saamiseks mõne sörgiringi. Kui lisaks vaarumisele hakkasin ka nokkima (nagu roolis magamajäämise tunne), otsustasin päris puhkepausi teha. Autos keerasin istmesoenduse sisse ja panin silmadki kinni. Niimoodi paari minuti kaupa tukastades ja siis vahepeal jälle kõndides möödus suurem osa ööst. Jalad said istmesoendusega natuke paremaks.

Ühe puhkepausi ajal kell 5.30 lasti raadiost hümni. Ma olen alati öistel jooksudel mõelnud, kas see oleks liiga imal kui kõlaritest hümni lasta. Iseteenindusultral polnud vaja kellegagi kooskõlastada, polnud kõlareidki. See hümni kuulamine autos täitis mu ühe väikese unistuse. Muul ajal nautisin vaikust.

Hommikul 8 paiku hakkasin end uuesti käima ajama. Ja kefiiri jooma. Tehakse alles maitsvaid jooke! Kui lõpuni oli 4 tundi, sain plaani paika. Jooksin ja tegin regulaarselt kõnnipause. Kõnnipause vajasin mitte üldise väsimuse tõttu, mis muidugi olemas oli, vaid jalgade tõttu. Lihtsalt valusad ja puised. Kolm tundi enne lõppu teadsin, et varsti saab isiklik rekord ületatud ja seda otsustasin teha peamiselt kõndides. Otsustasin, et kohe kui isiklik käes, hakkan edetabeli kohti ründama ja seda kavatsesin teha joostes nii palju kui võimalik. Kui Marika tulemuse kätte sain, olin kindel, et saan ka järgmise. Saingi. Võib-olla oleksin suutnud ka 8. koha tulemuse kätte saada, aga veidi kahtlane. Eks see lõpp oli ikka raske. Aga samas nii lõbus ja vägev! Olgu siia üks Ringo tehtud video sellest ajahetkest. PS. Ringo Krilovs on maailma parim toetaja! Tema tehtud foto sai ka marathon100 uudise põhifotoks.

Pärast 9. koha kättesaamist otsustasin, et pingutan lõpuni, kuigi 8. koht otseselt ei motiveerinud. Minu jaoks oli seks hetkeks pinge maas. Tegin niisama lõbu pärast võistluse kiireima ringi. Kokku läbisin 387 ringi. Neist 215 aeg oli alla 3 minuti. Ja kiireim, mida mainisin, oli 378. ring tulemusega 1.51. Need on vaid numbrid, aga ma ka ise tundsin, et kui jooksen, siis üpris normaalse kergusega. Ka lõpus. Mul ports videomaterjali sellest viimasest osast. Ka praegu vaatan ja imestan kuidas ma sellise suhteliselt kerge sammuga liigun. Siia panen stiilinäiteks jupi, mida Aktuaalses kaameras näidati: https://menu.err.ee/970445/galerii-vokas-joosti-ringi

Finišiloendus on kah videosse saanud. Fotol on hetk pärast finišipauku. Pildile on jäänud ka ema (staadioni servas) ja isa (üleval, pingil). Pärast jooksu käisingi suvilas ema tehtud kotlette söömas ja isa küttis sauna. Ema oli staadionil poistele rääkinud, et nad on juba harjunud/leppinud minu ettevõtmistega. Mäletan kuidas nad mu esimese maratoni ajal muretsesid.

Niisiis, varasema 143 km asemel 155 kopikatega. Mu sisetunne pärast Kokkolat ei valetanud.

Kui tulevikust rääkida, siis tahaks teada, kas saab seda osa arendada, et jalad nii valusaks ei läheks. Vaadates Eesti edetabeli tippu, siis Eesti rekordi saaks kui keskmine tempo oleks ligikaudu 7.30. Maagilise 200 km piiri ületamiseks peaks keskmine tempo olema ligikaudu 7. Raske, aga ei midagi ulmelist. Kuue päeva jooksu osas olen optimistlik. Seal on niikuinii vaja vahepeal magada. Nii et minu põhiküsimus on ikka - kuidas teha nii, et lihased vähem valusaks läheks?

Finišipäeva õhtul natuke väntasin hästi kergelt veloergomeetril 15 minutit. Järgmisel päeval käisin jalutamas. Iga korraga läheb ka treppidel käimine lihtsamaks.

Ja lõpetuseks veel kord suurimad tänusõnad treener Margus Pirksaarele! Ta arvestab minu võimete ja võimalustega. Trennid on parajalt pingutust nõudvad, sageli mõnusalt kerged, kuid mitte kunagi tüütud. Ma pole veel kunagi kaalunud trennist viilimist. Senikaua kuni 24-tunnise jooksu lõputundidel naeratan õnnetundest, teen õiget asja ja õigesti. See ei oleks ilma hea treenerita võimalik.

Mida ma siis õppisin? Panen vastused teemade kaupa kommentaaridesse.