pühapäev, 23. detsember 2018

10 nädalaga krooliks

Minu lapsepõlve suved olid seotud merega. Saime suvila kui olin kolmene. Ja see suvila asub merest mõnesaja meetri kaugusel. See meri pole mingi Stroomi või Narva-Jõesuu. See on ikka kivine ja läheb sügavaks. Liivased laigud aegajalt tekkisid, aga nende peale ei saanud kunagi kindel olla. Mäletan lausa nimeliselt, kes mulle midagi ujumisega seoses õpetanud on. Keegi õpetas üleüldse vee peal edasi liikuma, keegi konna, keegi selili, keegi sukeldumist, keegi vee all ujumist. Sukeldusime kivide otsast. Ükskord sukeldusin ebaõnnestunult peaga vastu teist kivi. Sädemeid lendas, aga külm vesi leevendas. Põhi oli harva läbi vee ilusti näha, ikka sogane ja vetikane. Mõne kilomeetri kaugusel on Sillamäe, minu lapsepõlves oli see suletud linn ja seal oli ohtlike radioaktiivsete jäätmete hoidla. Nõuka ajal kuulsime sageli hoiatusi, et miskit imbub kuskilt läbi ja vette ei tasu minna. Ma ei mäleta, et keegi oleks seda tõsiselt võtnud. Teised lapsed, kellega suvilas mängisin, agiteerisid sageli, et ujume kolmanda madalikuni. See tähendas, et vahepeal läks vesi üle pea sügavaks ja siis sai taas jalad põhja panna. Kolmandal madalikul oli erinevalt kaldaäärsest veest liivane põhi. 
Kui aasta tagasi jalaluu murdsin, käisin taastumiseks Sillamäe ujulas vees jooksmas. Iga kord kui jooksin, mõtlesin, et kunagi võiks ka ujuda. Seni pole ma kuigi sageli basseine külastanud. Kevadel käisingi basseinis aegajalt ujumas. Mulle väga meeldis pikalt-pikalt ujuda. Vaheldumisi konna ja selili. Kahjuks konna ujusin pea veest väljas ja kael väsis ära. See innustas ära õppima vette hingamise. Mõned korrad harjutamist, natuke kodus visualiseerimist ja hakkaski mingil määral õnnestuma. Aga tegelikult oli kindel soov kunagi ka krool ära õppida. Kuidas see küll niimoodi on läinud, et seda ma ära ei õppinud?
Spordiklubi Motus on varemgi ujumiskursusi korraldanud. Minu eelmise elukorralduse aegu see plaanidesse hästi ei mahtunud ja ühel hilisemal korral olid tunnid lihtsalt kohutavalt vara hommikul. Nii väga ma seda ka ei tahtnud. Sel sügisel kui uus kursus välja kuulutati, klappis kõik. Kellaaeg normaalne, kuupäevad sobisid. Niisiis, krooliks!

21. oktoober
Esimesel kohtumisel sõnastasin õpetajale oma soovi - tahan osata krooli ujuda. Muu ei huvita. Nojah, ilmselt paraneb paratamatult ka venekeelne ujumisterminoloogia tundmine. Samamoodi nagu keelekümbluspilateses. Õpetaja on sümpaatne. On jäänud mulje, et ta tõesti tunneb selle vastu huvi, mida teeb. Põnev on, et ta viitab mõnikord oma jutus uutele ja vanadele võtetele. Paistab, et ujumisõpetus on aja jooksul muutunud. Mõned mu kaasõpilased noogutavad kui vanaaegsetest võtetest räägitakse. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga mulle meeldib, et meile harjutatakse kohe algusest peale sisse harjumist mõlemale poole hingama. Tunnis on diferentseeritud tegevused edasijõudnutele ja algajatele. Muide, ma pole kõige algajam. Tegime sissejuhatuseks mõned hingamisharjutused kohapeal, servast kinni hoides. Siis anti kätte plaadid, aga sellele eelnes harjutuse lahtirääkimine. See oli minu jaoks ahhaamoment. Kui õigesti mäletan, nimetas õpetaja seda harjutust hai uimeks. Vihje küünarnukile, mis hai uime moodi veest välje peab tulema. Tänu sellele harjutusele sain esimest korda aru loogikast, kuidas käsi veest välja tulles liikuma peab. Nojah, praktiliselt selle harjutuse sooritamine liiga lihtne polnud, aga sain aru, et kõik võib veel hästi lõppeda ja see oli hea tunne. Pikalt me seda ühte harjutust ei teinud. Ma oleks vist eelistanud pikemalt teha, et liigutus käe sisse harjuks. Edasi tegime juba keerulisemat harjutust. See oli üks suur rapsimine. Liiga palju asju mida jälgida. Käed, pea, jalad... Tunni lõpus pakuti, et võime hüpata. Ei ole vaja mitu korda öelda. Hüpata mulle meeldib. Mul lähevad alati vette jõudes jalad krõnksu, seda tuleb jälgida. Basseinis on nii turvaline ja lihtne hüpata! 
Ujumistunni järel olid silmad punased ja kipitasid. Jõudsin järeldusele, et rohkem ei saa ujumisprillide ostmist edasi lükata. Kuigi ilma prillideta on loomulikum ja mõnusam, pole regulaarne silmade koormamine klooriveega mõistlik. Tegin netis põhjaliku uuringu ja küsisin sõpradelt nõu. Kahjuks neid, mida mitu sõpra soovitasid, Narva poodides polnud. Ilma proovimata ei tihanud osta. Niisiis proovisin prille kahes poes ja ostsin sellest poest, kus abivalmim teenindus oli. 

28. oktoober
Pugeja. Jõudsin varem kohale ja tegin iseseisvalt sooja. Katsetasin uusi prille. Nina juurest lasevad läbi, aga silmi ikka mingil määral kaitsevad. Enamik harjutused olid sarnased eelmisele korrale. Tunni lõpupoole tehti teatevõistlus, kus valisin selili ujumise. Mulle meeldib võistlemine nii siis kui on võimalik võita kui ka siis kui pole lootustki. Ikka on lahe pingutada. Ma saan 100% kindlalt öelda, et ma pole kunagi varem ujumisega niimoodi pingutanud, et pärast hingeldaks. Tunni lõpus jälle hüppasime. Proovisin prillidega hüppamist, aga see oli naeruväärne. Viskasin prillid nurka ja nautisin tulli lõppu vääriliselt.
Kodus vahetasin prillide ninapealse osa väiksema vastu.

4. november
Jõudsin taas tiba varem kohale. Prillid pidasin vett veid paremini, aga mitte ideaalselt. Ujusin paar otsa iseseisvalt - nii konna, selili kui ja krooli (niivõrd kuivõrd). Täpselt kell 11 oli kohal veel Pavel ja õpetaja. Huvitav. Igatahes algul tegime sooja - veidi konna, veidi selili. Siis selgitasin õpetajale, milles oma probleemi näen, et miks hingamine hästi ei õnnestu. Olen aru saanud, et mu keha vajub hingamise hetkel liiga sügavale ja siis ei piisa vaid pea kõrvale pööramisest vaid pean teda ka ülespoole upitama. Esmalt õpetaja muidugi lohutas, et eks see võtabki aega jne. Siis aga selgitas, et eesmärk on tõesti vältida üles-alla liikumist. Ainult edasi on vaja liikuda. Loogiline. Aga võib-olla peaksin jalgadega aktiivsemalt töötama ja veidi kiiremini edasi liikuma. Võib-olla siis ei vaju ära. Kah loogiline. Järgmiseks harjutuseks anti kätte käpad või labad. Proovisin siis saadud teadmisi rakendada. Tegelikult on algul raske mitut asja korraga jälgida, mäletan seda tunnet ka jooksutrennidest. Kui kogu tähelepanu on hingamisel, siis vähem tähelepanu saab nt kätetöö ja veel vähem jalatöö. 
Oot-oot, toimibki? Kui jalgadega rohkem siputasin, sain veidi parema hoo sisse ja tõesti oli kergem pinnal püsida ming hingata. Esimesel katsel tuli juba päris mitu korda järjest välja, pool basseinipikkust raudselt. Seni olin heal juhul 3-4 järjestikust edukat hingamist teinud. Eduelamusega tegin järgmise otsa täies ulatuses ära. Puhkasin reaalselt hetke ja sama edukalt tagasi. Pidasin vääriliseks õpetajale uhkustada, mispeale ta mind kättpidi ka õnnitles. Järgmised ülesanded olid vahepealse kukerpalliga. Miks, seda ma ei kuulnud. Taas said vett täis nii kõrvad, nina, silmad kui magu. Ja siis proovisin ujuda krooli ilma käppadeta. Näh, enam polnudki nii lihtne. Õpetaja ütles, et käpad on ju rasked, peaks raskendama. Aga ma sain aru - käpad aitasid kiiremini edasi liikuda, milleks oli ka jalgu vaja reipamalt liigutada. Nagu jalgrattasõit - aeglaselt on raskem kui tempokalt.
Järeldus - räägi õpetajale selgelt, mis raskusi valmistab, siis saab ka konkreetsemalt soovitusi anda. 

11. november
Nagu ikka - varem kohal. Olin prillide ninapealse osa veel väiksema vastu välja vahetanud ja seekord enam vett peaaegu läbi ei lasknud. Selle asemel läksid need hoopis uduseks. Aga see ei häiri. Mida mul seal ikka nii väga vaadata vaja. 
Seekord oli teine õpetaja. Asendusõpetaja kuulas ilusti ära, mis seisus olen ja mida tahan. Ma kindlasti ütlesin mitu korda, et käppadega sain juba peaaegu hakkama, aga ilma ei õnnestu eriti. Seekord hoiti käpad minust kaugel eemal. Võrreldes põhiõpetajaga lasi see õptaja teha pikemalt ja korduvalt ühtsama ülesannet. Siis üht teist ülesannet jälle pikalt ja põhjalikult. Vahele väikesed pausid selili ujumist või heljumist puhkuseks. Ja siis uuesti emba kumba harjutust. Peaaegu piirini, kus oleks võinud kopp ette tulla. Aga tegelikult oli vastupidi, mulle sobib selline põhjalikkus. Mul polnud pea ainsatki eduelamust, aga kogu aeg oli tunne nagu mängiks heliredelit uuesti ja uuesti või teeks mingit jooksuharjutust, mis kuidagi ei õnnestu. Kogu aeg oli tunne, et kui ma ära ei tüdine, siis hakkab lõpuks välja tulema. Õpetaja regulaarselt küsis, kuidas tunne on ja et kas hakkab juba kergus tulema. Ei olnud sellist ohtugi. Aga kuidagi ilusti toetavalt oskas rääkida. Ei saa öelda, et ta paremini õpetas kui põhiõpetaja, lihtsalt vahelduseks päris hea. Mõlemad on head. Tunni kõrghetk oli ootamatu. Eduelamust - nagu juba ütlesin - seekord polnud. Ühel hetkel sain meesterahvalt kannaga vastu pead müksu. Valus see polnud, hoopis elevust tekitas. Kohe meenusid kõigi tuttavate triatleetide jutud kuidas ujumine on kõige ohtlikum ala ja misasi on "pesumasin". Oli selline tunne nagu oleks väikese previewsaanud :) Endalgi naljakas, et selline asi elevust tekitas. Tunni lõpupoole jälle hüppasime. See oli tunni ainus asi, mis mingil määral õnnestus. Pagan, minu esimesed hüppamised on ju meres kivi otsast olnud. Nii, et ei näe, kuhu hüppad. Selle kõrval on basseinis hüppamine nii steriilne ja lõbu on ka kuidagi väiksem. Aga lõbu ikkagi. Prillidega mul veel hüppamine ei õnnestu. Libisevad kohe põskedele. 

18. november
Kui õpetaja tundi jõudis, oli mul juba 6 otsa konna soojenduseks tehtud. Sain korralduse teha kaks otsa krooli ja 2 otsa selili. Ikka veel soojenduseks. Ühel hetkel hakkas algajate rada kitsaks jääma ja takerdusime üksteise otsa. Mind edutati teisele rajale, kus oli ees Pavel. Õpetaja lasi mul täna uuesti seda harjutust teha, mis mul esimeses tunnis silmad avas. Tegin seda päris pikalt, sest õpetaja tegeles algajamatega. Mulle see sobis. Ju ma olen pikkade juhtmetega, et vajan harjutuseks rohkem aega. Vahepeal jälgis mind ka Pavel ja kommenteeris, mida nägi ja andis soovitusi. Kõlas loogiliselt ja püüdsin teha nii nagu soovitati. Järgmisena sain kätte käpad ja nendega koos ka enesekindluse. Käppadega tuleb päris hästi välja. Kindlasti mitte ideaalselt, mu liigutused pole eriti ökonoomsed. Ei libise vaid rapsin. Natukese aja pärast sain korralduse ilma käppadeta ujuda. Oeh. Läbi raskuste areneme... Kordan seda endale pidevalt. Ikka veel raske jälgida kõiki kehaosi. Vahepeal Pavel jälle jälgis, mida teen. Ja taipas ära, miks mul käppadega paremini õnnestub. Pean ka oma käega vees jõulisemalt tõmbama. Talle paistis nagu ma lihtsalt libistaks käe läbi vee. Jälle kõlas loogiliselt. Proovisin rohkem kätt jõuliselt läbi vee tõmmata ja tõesti toimis. Mingit murdepunkti veel ei olnud, aga kui suutsin samaaegselt jalgadega siputada, käega jõulisemalt tõmmata ja uuesti kätt vette pannes seda mitte liiga vara teha ja kõige selle juures ka hingata, siis oli päris OK. Kõik need õiged liigutused peavad harjumuseks saama. Igatahes tänase päeva kangelane oli konkurentsitult Pavel. 
Ja siis ütles õpetaja midagi hirmsat. Ütles, et tuleb jälle teatevõistlus, aga ilma igasuguste valikuteta - kõik ujuvad kaks otsa krooli. Kaalusin põgenemist, aga mulle suudeti ära põhjendada, miks võistlus kasulik on. Esiteks, ma tahan ju kiiremaks saada. Seega väike lisapõhjus pingutamiseks on hea. Võrreldi lõigutrenniga. Teiseks, võistlusmoment võib mõjuda vaimselt ergutavalt. Olla inimesi, kes muudkui pusivad ja miski ei õnnestu, aga kerge stressi olukorras loksub kõik paika. Aga teeme stardi ikka hüpates onju. Proovime siis nii, et prillid ei lenda eest ja pärast sukeldumist jätkub reaalselt ujumine, mitte ei kilka niisama elevusest. Lühidalt - pakkusin end esimeseks. Hüppasin ja prillid jäid peaaegu õigesse kohta. Ujusin kaks otsa nii, et ainult kahel korral pidin hetkeks jalad maha panema, et restart teha ja korraks inimese moodi hingata. Polnud ideaalne, aga jäin sooritusega rahule. Võistlus tehtud, hüppasime natuke niisama.
Ja siis sauna-vanni lõõgastuma. Meie "pakett" sisaldab ujumisejärgset lõõgastust spaas. Kes minuga kunagi rannas või spaas käinud, teab, et hakkan üpris kiiresti virisema ja midagi teha tahtma. Tavaliselt hakkan süüa tahtma. Tunnike pärast ujumist on minu jaoks õige vähe pingutust nõudev ajavenitamine. See on jõukohane. Täna oli tunnikest täis venitada juba lihtsam kui varem. Isegi selline asi nagu mittemidagitegemine areneb harjutades. 

25. november
Olen kuskilt lugenud, et olemasoleva taseme hoidmiseks mingil spordialal on vaja mingi arv kordi nädalas sellega tegeleda. Ja selleks, et paremaks muutuda, on vaja seda sagedamini harjutada. Numbreid ei mäleta. Aga mu endagi intuitsioon ütleb, et ühe korraga nädalas väga kaugele ei jõua. Tunnistan, et kogu eelneva perioodi jooksul olen kaks korda proovinud ujuda ka väljaspool ametlikku tundi. Ükskord käisin Sillamäel pärast rasket ja tihedat tööpäeva. Tegin seda rohkem lõõgastumise eesmärgil, aga eks ma natuke proovisin ka krooli ujuda ning üht harjutust iseseisvalt teha. Teine kord oli möödunud nädalal kui tegelikult spaas sulistasin. Käisin põgusalt basseinis kontrollimas, kuidas krool õnnestub. Jätkuvalt ei libise ja mingit kergust ei tunne, aga midagi siiski õnnestub. Natuke.
Seekord oli taas noormees treeneriks. Seekord oli ahhaamoment taas olemas. Treener ütles, et mu jalgadetöö on lahjavõitu. Jääbmulje nagu liigutaksin jalgu vaid "linnukese" pärast. Aga kui jalgadega ei liiguta piisavalt, siis edasi ju ei liigu. Loogiline. Jälle. Aga ma tõesti ei suuda kõiki asju korraga jälgida. Järelikult on vaja jalgadetööd eraldi harjutada, et see automaatseks muutuks. Oligi selge, mida terve tund teha. Eks ma vahepeal lõdvestusin ja puhkasin ka (konna ja selili ujudes). Tunni lõpus taas hüppamine kui kirss tordil. Prillidega hüppamine veel ei õnnestu. Prillid ei jää oma kohale.

2. detsember
Tunni alguses venitasime kopse ehk ujusime vee all. Täna oli kuidagi eriti vähe meid ja eriti naiselik seltskond. Selles oli muidugi oma võlu, igaüks sai veelgi rohkem õpetaja tähelepanu kui muidu. Olen alati arvanud, et mul on head kopsud, aga teistel olid veel paremad. Olen kunagi suutnud ühest otsast teise vee all ujuda, aga seekord terve basseinipikkus siiski ei õnnestunud. Ega ma tegelikult ei teagi, kuidas vee all kõige edukamalt edasi liikuda. Sahmin niisama ja loodan parimat. Aga tühja sellest. Oli tore. Siis sai natuke kukerpalliga ümberpööramist proovitud. Jällegi - oli tore, aga see pole praegu mu prioriteet. Järgmine kord. Tunni põhiosa kulutasin ikka jalgade tööle. Olid veidi teistsugused harjutused kui eelmine kord. Veidi raskemad. Käsi ei lubatud üldse tööle panna. Eelmine kord hingamise ajal siiski sai kätt liigutada. Tunni lõpus ujusin niisama ja taas tundsin, et olen veidi arenenud. Õpetaja kinnitas et arenguks oleks tõesti hea kui saaks kolm korda nädalas harjutada. Ja mina võiks iga kord mõned otsad jalgade töö harjutusi teha. Aga mingil hetkel kui olin niisama krooli ujunud ja basseini otsas veidi hinge tõmbasin, sain õpetajalt kiita. Ma näen välja nagu oleks kogu elu krooli ujunud. Tänasin, kuid lisasin, et olen ikka kole ebaökonoomne, väsin kiiresti. Tunni lõpus hüppasime naistega omaalgatuslikult ja ühel naisel oli kaamera kaasas. Ilmselt sai ilusaid kaadreid. Seekord hüppasin mitte puki otsast vaid basseini servast ja prillid jäid sinna, kus nad peavad olema. 

9. detsember
Oli mitmekülgne tund. Vee all ujumist, individuaalse vajaduse järgi jalgade töö harjutamist, mingi normi täitmist... Jalgade tööd harjutades vaatas mind õpetaja ja küsis, kas ma olen kogu elu viieline ja ülipüüdlik olnud. Talle tundus, et püüan liiga palju ja kogu võhm läheb sellele sahmimisele. Pakkus, et ma prooviks veidi aeglasemalt. Ma siis proovisin. Algul läks rütm pidevalt sassi. Mõtlesin, et kui vähem jalgadega saputan, vajun jälle liiga sügavale hingamise hetkeks. Aga siis sain aru, et ilmtingimata pole oluline saputamise kiirus vaid amplituud. Täna sain enda ujumisest ka video tehtud. Appikene kui silmiavav! Isegi minu mitteteadlik silm näeb, mis kõik vildakas on. Käed liiguvad imelikult, jalad imelikult, kogu keha kuidagi vingerdab, pea tuleb hingamiseks vist liiga palju veest välja. Hea ja õpetlik. 


12. detsember
Kahjuks sel nädalal pühapäevane ujumistund mu ülejäänud treeningplaaniga ei sobi. Järelikult tegin ette ja iseseisvalt. Käisin Sillamäe ujulas. Võtit andes kommenteeriti, et harv külaline. Ujulas oli tööl seesama naisterahvas, kes mind kevadel veidi juhendas. Ma kahtlustan, et talle see meeldis. Muidu istub seal niisama ja ainult vaatab. Lõpuks ometi keegi, keda ta reaalselt aidata sai. Paljuski tänu temale sain selgeks konna ujumise koos vette hingamisega. Nii et liuglen ja puha. Enne ujusin tädilikult pea vee peal. Soojenduseks ujusingi veidi konna, veidi selili. Ei hakanud krooliga üldse katsetama, teadsin, et jalad hakkavad pigem jooksma kui saputama. Võtsin plaadi ja tegin mõned otsad harjutusi, mida varasematel kordadel õpetatud. Siis ei pidanud abivalmis naisterahvas vastu ja tuli juttu rääkima. Esmalt kiitis mu konna taevani. Ma kiitsin omakorda teda. Ja siis rääkis midagi jalgadest, kätest ja hingamisest. Ausalt öeldes ei saanud ma eriti hästi aru, mida ta mõtles. Aga püüdsin. Toimetasin edasi ja ta uuesti tuli midagi selgitama. Teisel katsel sain aru. Tal oli soovitus, kuidas krooli ajal hingata võiks. See oli mulle väga üllatav soovitus. Otsustasin, et pärast peab guugeldama. Võib-olla ongi erinevad lähenemised. Igatahes proovisin ka soovitatud moel. Siis jäid abivalmile inimesele ette mu jalad. Ma ei saanud jälle aru, kas siputasin liiga palju. Igatahes ta pakkus mulle ujukit jalge vahele, et vahelpeal vaid kätetööd ja hingamist harjutaksin. Selle ujukiga sai paraku ainult nalja, sest see oli liiga hea ujuk. Ma tegin vaid ühe koha peal kukerpalle igas suunas ja naersin, mis hirmus. Ujuk tagasi. Infokülluses tundsin, et palju rohkem ei jaksa. Otsustasin ilma igasuguste abivahenditeta mõned korrad edasi-tagasi krooli ujuda. Ei saa öelda, et halvasti läks. Ei teagi, kas põhjuseks teistmoodi hingamine või lihtsalt see, et iga trenn teebki paremaks.
Kodus vaatasin õppevideosid ja soovitataksegi erinevalt. Mõni soovitab välja hingata pidevalt ja sujuvalt, mõni vahetult enne sissehingamist kui juba pea pöördesse läheb. Ühtlast väljahingamist soovitatakse rohkem. Triatleet Sass aitas natuke asjasse selgust tuua ja põhisoovitus oli jälgida kuidas jooksmise ajal hingan. Ujudes peab see sama loomulikuks saama.

19. detsember
Pärast lühemat-kergemat trennipäeva võin ujuda kui logistika võimaldab. Ma ju saan aru, et arengut ühe korraga nädalas oleks liiga optimistlik oodata. Sillamäe ujulas natuke harjutasin. Rääkisin abivalmile naisterahvale, et ma vahepeal lugesin ja küsisin väljahingamise kohta ja pean veel ise katsetama kuidas mulle paremini sobib. Me rääkisime vist üksteisest väga mööda, sest ta tuli vahepeal ütlema, et hingan valesti. Ausalt öeldes oli mul sellest kurb. Ma ju ei taha talle vastu vaieldaja ma ise ei tea ju midagi, aga ma ei hakka ju midagi ainult tema rõõmustamiseks tegema. Igatahes on hea, et ujuma jõudsin, aga mingit arengut ei tundnud ja veidi kehv tunne jäi sisse. 

23. detsember
Kui ujumiskursusele registreerusin, oli kümnendaks korraks just tänane päev. Hiljem selgus, et teistele see kuupäev ei sobi ja viimane kohtumine lükati hilisemaks. Minule ei sobi aga hilisem aeg. Õpetaja saatis juhised, mida individuaalselt teha saan. Eile veel konsulteerisin väljahingamise osas tuttava triatleediga. Iga konsulteerimisega läheb asi selgemaks. Eks nüüd pole muud kui lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada. Veidi jäi kummitama see kui Maria rääkis enesestmõistetavalt üle viie hingamisest. Ma olen seda varem paar korda proovinud, aga oli raskem kui üle kolme. Proovisin täna jälle mõlemat. Ujumisõpetaja soovitas lugeda mitme käetõmbega ühe otsa ära ujun. Seni on mul kogu aeg lugemine sassi läinud, sest numbrid on liiga suured ja tähelepanu kulub mitmele asjale, mida jälgida vaja. Väidan, et krooli ujumises pole mul veel ükski liigutus automaatseks muutunud. Igatahes täna võtsin end kokku ja lugesin tõmbeid. Selgus, et üle viie ujudes oli tulemus märkimisväärselt parem. Samuti sain kopsu kindlalt tühjaks enne uut sissehingamist. Üle kolme ujudes pole kindel. 

Ujumiskursus on lõppenud. Iseseisev harjutamine jätkub. Kui tekib uus võimalus kursusel osaleda, teen seda. Tänan Motust korraldamise eest, Tartu Ülikooli maksmise eest, loendamatul hulgal inimesi kannatliku kuulamise eest kui oma edusammusid ja ebakindlusi olen jaganud või nõu küsinud!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar